Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-101-06, millega on ühinenud riigikohtunikud Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque ja Harri S

§ 21

lg 1 p 5 välistab igasuguse kaalutlusõiguse nende isikute poolt Eesti kodakondsuse saamiseks esitatud sooviavalduste menetlemisel, kes on töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. Selle sätte järgi tuleb keelduda kodakondsuse andmisest, kui on tuvastatud, et isik tegi välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses ükskõik millal ja ükskõik missugust tööd. Ma ei saa aga kuidagi nõustuda selle arutluskäiguga, mida mööda üldkogu enamus jõudis järeldusele,

§ 21

lg 1 p 5 pole vastuolus üldise võrdsuspõhiõigusega ning pole ka riivet õigusega korraldusele ja menetlusele. Olen seisukohal, et üldkogu hoidus sisulise küsimusega tegelemast. Üldist võrdsuspõhiõigust puudutavas osas vältis üldkogu lähtumist ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaoludest. Selle analüüsimisest, kas põhiseaduspäraselt on piiratud õigust korraldusele ja menetlusele, vabastas üldkogu end sellega, et leidis, et viimatinimetatud põhiõigust pole üldse riivatudki.

1. Sisuliseks küsimuseks oli see, kas KodS § 21 lg 1 p 5 on põhiseaduspärane osas, mille alusel Vabariigi Valitsus jättis rahuldamata T. Gorjatšova sooviavalduse mehhaaniliselt, kaalutlusõigust teostamata põhjendusega, et T. Gorjatšova töötas
2. veebruarist 1978 kuni
3. maini 1979 ENSV RJK-s asjaajajana ja vanem-asjaajajana.
4. Üldisemal tasandil taandub vaidlusalune probleem minu arvates lõppkokkuvõttes sellele, kas isikut tohib käsitada riigivõimu objektina, kelle suhtes tehakse otsustusi grupitunnuste alusel, hindamata konkreetset isikut. Möönan, et teatavate otsustuste puhul võib kaalutlusõigust mittevõimaldav regulatsioon olla põhiseaduspärane. Kaalutlusõigust mittevõimaldava regulatsiooni põhiseaduspärasust võib erandjuhtudel möönda ka siis, kui kaalutlusõigust mittevõimaldav tunnus saadab isikut kogu tema elu. Kuid kaalutlusõiguse puudumise õigustamiseks peab seadusandjal olema eriline põhjendus. Kui kaalutlusõiguse puudumine on kohasel viisil põhjendamata ja kaalutlusõiguse puudumise õiguspärased põhjused pole ka ilmselged, siis on tegemist isiku käsitamisega riigivõimu objektina, mis on vastuolus inimväärikuse põhimõttega.
5. Sisulist küsimust, antud juhul KodS § 21 lg 1 p 5 põhiseaduspärasust võrdse kohtlemise seisukohalt, saab konkreetse normikontrolli raames lahendada, lähtudes tuvastatud asjaoludest. Riigikohtu otsus peab rajanema eelnevate kohtuinstantside poolt tuvastatud asjaoludel ja/või Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 50 lg 2 alusel Riigikohtu enda kogutud tõenditel ja/või Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 231 lg 1 järgi kohtu poolt üldtuntuks loetud asjaolul.
6. Üldkogu enamus on põhiküsimusest mööda läinud, püüdmatagi välja selgitada KodS § 21 lg 1 p 5 eesmärki ja käesoleva asja "ära lahendanud" otsuse punkti 23 teises lõigus sisalduva abstraktse aruteluga, kogumata ise tõendeid ning ignoreerides ringkonnakohtu poolt tuvastatut.
7. Üldkogu otsuse punkti 23 teine lõik on alljärgnev: "Üldkogu leiab, et isikud, kes on täitnud luurevõi julgeolekuteenistuses abistavaid ülesandeid, ja isikud, kes on täitnud abistavaid ülesandeid väljaspool luure- või julgeolekuteenistust, ei ole omavahel võrreldavad. Need isikute grupid ei olnud analoogilises olukorras, kuna luure- või julgeolekuteenistuses abistavaid ülesandeid täitnud töötajad olid tahes-tahtmata puutumuses selle asutuse põhifunktsioonide täitmisega ja lõid oma tööga vähemalt tingimused vastava asutuse põhifunktsioonide täitmiseks. Ühtlasi puudub võimalus tõsikindlalt tuvastada, missuguseid ülesandeid keegi välisriigi julgeolekuteenistuses töötades tegelikult täitis, ja sellest lähtuvalt võrreldavaid gruppe moodustada." 7.
8. Ma ei pea õigeks isikut kogu elu saatva negatiivse õigusliku tagajärje õiguspärasuse põhistamist põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses üksnes sellega, et teatud gruppi kuuluvad isikud "olid tahes-tahtmata puutumuses selle asutuse põhifunktsioonide täitmisega ja lõid oma tööga vähemalt tingimused vastava asutuse põhifunktsioonide täitmiseks". Eesti lähiajaloost on teada, et riigipoolseid mehaanilisi, ilma kaalumata kohaldatavaid negatiivseid tagajärgi põhjendati sellega, et isikul oli puutumus kuriteoga. Minu arvates tuleb isiku suhtes kohaldatavate negatiivsete tagajärgede põhjendamiseks välja selgitada isiku enese tegevus. 7.
9. Seisukoht, et puudub üldse võimalus tõsikindlalt tuvastada, missuguseid ülesandeid keegi välisriigi julgeolekuteenistuses töötades tegelikult täitis, on minu arvates eluvõõras ega saa paika pidada aastakümneid Eestis tegutsenud endise NSVL julgeolekuorganite kõigi töötajate suhtes. Igal juhul ei kujuta üldkogu enamuse seisukoht endast üldtuntud asjaolu TsMS § 231 lg 1 mõttes. Ma ei pea tõsiseltvõetavaks, et Eestis toiminud totalitaarse režiimi julgeolekuorganite abiteenistujate teenistusülesandeid pole üldse võimalik tuvastada. Mis puutub täidetud tööülesannete tuvastamise võimatusse, siis senine halduspraktika kinnitab, et isegi ENSV RJK kaadriohvitseride puhul on isiku teenistusülesandeid tuvastatud. Näiteks on Vabariigi Valitsuse
10. mai
11. a korralduses nr 420-k suudetud tuvastada, et isik töötas aastatel 1980 kuni 1989 majori auastmes Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee (RJK) II osakonnas operatiivvolinikuna välisturistide alal. Tema tööülesandeks oli Eestis viibivate välisturistide kohta informatsiooni kogumine ja nende kontaktide väljaselgitamine (RTL 1998, 169/170, 645).
12. Üldkogu enamus on otsuse punktis 25 järgmisel seisukohal: "Käesolevas kohtuasjas tuvastatud asjaoludest ei tulene, et T. Gorjatšovat oleks koheldud kodakondsuse andmisest keeldumisel võrreldes mõne muu sarnases olukorras oleva isikute grupiga erinevalt (ebavõrdselt). Seega ei ole T. Gorjatšovale kodakondsuse andmisest keeldumise aluseks olnud KodS § 21 lõike 1 punkt 5 põhiseaduse § 12 lõikest 1 tuleneva õigusloome võrdsuse põhimõttega vastuolus." 8.
13. Millised need T. Gorjatšova suhtes ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud on, see jääb üldkogu otsuse motivatsiooni lugedes minu jaoks saladuseks. 8.
14. Selleks, et mõista, milles käesolevas asjas probleem seisneb, tuleb adekvaatselt esitada ringkonnakohtu arutluskäik ja ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud. Ringkonnakohus on oma otsuse
15. punktis leidnud järgmist: "Töö kestusest, isiku erialasest kvalifikatsioonist, ametikohast ja sõjaväelise ametikoha puudumisest võib nähtuda isiku ütluste usutavus tema tööalase tegevuse kohta Eestit okupeerinud riigi julgeolekuorganis. Käesoleval juhul töötas apellant ENSV RJK-s asjaajajana ja vanem-asjaajajana, enne seal töötamist töötas ta Pöögelmanni nim. elektrotehnika tehases kontrolörina, tehases "Punane RET" monteerijana, hiljem autobaasis tehnikuna, AS-s Bertalis müüjana ja OÜ-s E-Rigonda tehnikuna. ENSV RJK-s töötas apellant vähem kui ühe aasta ja kolm kuud. Apellandi ütluste kohaselt tegeles ta ainult formaalse küljega, võttes vastu, sorteerides ja registreerides kirju ja jagades neid laiali. Ringkonnakohus on seisukohal, et sellise töö eripära arvestades ei ole põhjust pidada apellanti ohtlikumaks võrreldes isikutega, kes Eestit okupeerinud riigi julgeolekuorganis ei ole töötanud. Oht riigi julgeolekule saab tekkida vaid juhul, kui isik on asjakohase väljaõppega või praktiliste kogemustega, mis võimaldab tal teise riigi julgeolekuorgani heaks tulevikus töötada." 8.
16. Minu arvates on üldkogu täiesti mööda läinud sellest, et ringkonnakohus tuvastas, et T. Gorjatšovat pole tema töö eripära arvestades põhjust pidada ohtlikumaks võrreldes isikutega, kes Eestit okupeerinud riigi julgeolekuorganis ei ole töötanud. Olen veendunud, et üldkogu enamus pole soovinud lähtuda ringkonnakohtu poolt T. Gorjatšova suhtes tuvastatud asjaoludest. Üldkogu on nendest asjaoludest üldse mööda vaadanud ja pole otsuse motivatsioonis ka märkinud, kas ringkonnakohus on asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõigust. Ringkonnakohtu otsus tühistati materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu (üldkogu otsuse punkt 34). 8.
17. Arvan, et ringkonnakohtu tuvastatud asjaolude pinnalt olnuks üldkogul võimalik moodustada võrreldavaid gruppe. Kui ei peetud võrreldavateks selliseid gruppe, mida on märgitud Riigikohtu halduskolleegiumi määruses ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuses, siis olnuks võimalik moodustada ka muid võrreldavaid gruppe. On mõeldamatu, et teatav grupp on nii iseäralik, et teda ei saagi kellegagi võrrelda.
18. Üldkogu enamus on seisukohal, et kuna KodS § 21 lg 1 p 5 on olemuselt materiaalõiguslik norm, siis ei saa tegemist olla ka õiguse korraldusele ja menetlusele riivega (otsuse punkt 28). Ma ei saa selle seisukohaga nõustuda. Nimelt on kaalutlusõiguse võimalus ja ulatus haldusmenetluses väga sageli määratud ära mitte menetlusõigusega, vaid just materiaalõigusega. Käesoleval juhul ongi nii,

§ 21

lg 1 p 5 kui materiaalõiguse norm määrab haldusmenetluse piirid, välistades haldusmenetluses sisulise kaalumise. Seepärast olen seisukohal, et õiguse korraldusele ja menetlusele riivet tulnuks üldkogu otsuses tunnistada ja pärast riive olemasolu tunnistamist tulnuks hakata analüüsima seda, kas regulatsioon, mis ei võimalda kodakondsuse andmise üle otsustamisel kasutada kaalutlusõigust, on põhiseaduspärane sekkumine õigusesse korraldusele ja menetlusele. Üldkogu vabastas end probleemi analüüsimisest, leides, et riivet õigusega korraldusele ja menetlusele pole. Arvan, et nõustumine üldkogu enamusega tähendaks lõppkokkuvõttes nõustumist sellega, et õigus korraldusele ja menetlusele on tagatud ka sellise materiaalõigusliku normistikuga, mis taandab otsustusele jõudmise mehaaniliseks toimingute jadaks.