) §-de 6 ja 33 alusel.
lg 1 p 5 sätestab absoluutse keelu anda Eesti kodakondsus välisriigi julgeolekuteenistuses töötanud isikule. Eesti riigil on võimatu kontrollida, millega üks või teine isik ENSV RJK-s töötades tegelikult tegeles. Seega, erinevalt elamisloa andmise menetlusest, ei oma tähtsust, et kaebuse esitajal on tihe side Eestiga, et ta suhtub riiki lojaalselt, et tal on Eestis perekond, abikaasa on Eesti kodanik jms. Oluline on, et sooviavalduse esitaja on töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. Lähtuvalt Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure- või vastuluureorganite teenistuses olnud või nendega koostööd teinud isikute arvelevõtmise ja avalikustamise korra seaduse (OkupS) § 3 p-st 2 ja § 4 lg-st 1 ning Töökoodeksi (TööK) §-st 19, samuti asjaolust, et pärast katseaja lõppu viidi kaebuse esitaja üle vanemasjaajajaks ning vabastati töölt omal soovil TööK § 35 alusel, oli T. Gorjatšova ENSV RJK, s.t Eestit okupeerinud välisriigi julgeolekuorgani koosseisuline töötaja. Järelikult tuli tema suhtes kohaldada
Vaidlustatud korralduses on esitatud faktilised asjaolud ja õiguslikud põhjendused. Vabariigi Valitsus ei ole kodakondsuse andmise tingimusi karmistanud. 5. T. Gorjatšova palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus. Apellant väitis järgmist: a) OkupS § 4 lg-s 1 sätestatud määratlust tuleb kasutada üksnes nimetatud seaduse rakendamisel. Viidatud seadus ja kodakondsuse seadus on kaks erinevat seadust, mille reguleerimisalad on täiesti erinevad ja nende mõisteaparatuur ei pruugi kattuda. Näiteks OkupS § 3 lg-s 2 kasutatud mõistet kodakondsuseta isik Eesti seadusandluses ei kasutata. Tavalist tehnilist personali ei tohi käsitada
lg 1 p-s 5 nimetatud isikuna, kellele ei anta ja kellel ei taastata Eesti kodakondsust. Arvestada tuleb Riigikohtu halduskolleegiumi pikaajalist halduspraktikat proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamisel ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. märtsi 1999. a otsuse asjas nr 3-4-1-1-99 p-ga 13 ning 28. aprilli 2000. a otsuse asjas nr 3-4-1-6-2000 p-ga 13.
lg 1 p 5 kohaldamine apellandi kodakondsuse taotluse läbivaatamisel rikub proportsionaalsuse põhimõtet. Apellandil on tihe side Eestiga, ta on Eestis sündinud, ta on riigile lojaalne, tal on legaalne sissetulek, abikaasa on Eesti kodanik jne. Nimetatud asjaolud annavad võimaluse hinnata isiku ohtlikkust riigi julgeolekule; b)
lg 1 p 5 kohaldamine vaidlustatud korralduses on vastuolus ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 26, sest kodakondsuse andmisest keeldumine ei ole põhjendatud ühegi eesmärgiga ning rikub õigust võrdsele kohtlemisele seaduse ees; c) mõiste "töötamine välisriigi julgeolekuteenistuses" määratlemisel tuleb lähtuda isiku suhtest julgeolekuasutusega, kas tegemist on teenistujaga või tavalise töötajaga. Seadusandja tahe oli suunatud sellele, et välistada kodakondsuse saamine isikutel, kes olid sõjaväeteenistuses ENSV RJKs ja kelle tegevus oli suunatud riigi vastu. Lähtudes välismaalaste seaduse (VMS) § 12 lg-st 6, ei ole sekretär-asjaajaja tegevus suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu. 6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja Vabariigi Valitsuse vaidlustatud korralduse ning tegi Vabariigi Valitsusele ettekirjutuse vaadata T. Gorjatšova sooviavaldus uuesti läbi. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) õige on apellandi seisukoht, et OkupS § 4 lg-s 1 toodud määratlus ei ole tingimusteta kohaldatav
S § 4 eesmärk on määratleda töötamine Eestit okupeerinud riigi julgeolekuteenistuses, mis toob kaasa isiku arvelevõtmise. Nimetatud eesmärk täidab riigi julgeoleku huve ning julgeolekuorganis töötamisel täidetud tööülesandeid ja nende ohtlikkust hindab Kaitsepolitseiamet. Sellised asjaolud võivad omada tähtsust isiku hilisema ohtlikkuse väljaselgitamisel riigi julgeolekule; 2) Kodakondsuse seaduses toodud mõiste ei pruugi olla viidatud seaduses toodud sama terminiga samatähenduslik.
lg 1 p 5 tõlgendamisel tuleb arvestada muu hulgas kodakondsuse andmisest keeldumise eesmärki. Erinevalt Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure- või vastuluureorganite teenistuses olnud või nendega koostööd teinud isikute arvelevõtmise ja avalikustamise korra seadusest on Kodakondsuse seadus Põhiseaduse § 104 lg-s 2 nimetatud seadus, mille vastuvõtmiseks on nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus; 3) Riigikohtu üldkogu
lg 1 p-s 5 on silmas peetud mis tahes ülesannete täitmist ENSV RJK teenistuses; 4) vastustaja leiab, et välisriigi julgeolekuteenistuses töötamise all tuleb mõista nii töötajana kui ka teenistujana töötamist, erinevalt VMS § 12 lg 4 p-st 10, mis seab elamisloa saamise tingimuseks asjaolu, et isik ei ole olnud teenistuses välisriigi julgeolekuorganites. Halduskohus nõustus vastustajaga, et ENSV RJK töö salastatust arvestades on Eesti riigil praktiliselt võimatu kontrollida, millega isik ENSV RJK-s töötades tegelikult tegeles, olgu tsiviilisikuna või sõjaväelasena. Seetõttu ei oma muud asjaolud, sh kaebuse esitaja tihe side Eestiga, tähtsust. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu; 4) töö kestusest, isiku erialasest kvalifikatsioonist, ametikohast ja sõjaväelise ametikoha puudumisest võib nähtuda isiku ütluste usutavus tema tööalase tegevuse kohta Eestit okupeerinud riigi julgeolekuorganis. Apellant töötas ENSV RJK-s asjaajajana ja vanem-asjaajajana. Enne seda töötas ta Pöögelmanni nim. elektrotehnika tehases kontrolörina, tehases "Punane RET" monteerijana, hiljem autobaasis tehnikuna, AS-is Bertalis müüjana ja OÜ-s E-Rigonda tehnikuna. ENSV RJK-s töötas apellant vähem kui aasta ja kolm kuud. Apellandi ütluste kohaselt tegeles ta ainult formaalse küljega, võttes vastu, sorteerides ja registreerides kirju ja jagades neid laiali. Sellise töö eripära arvestades ei ole põhjust pidada apellanti ohtlikumaks võrreldes isikutega, kes Eestit okupeerinud riigi julgeolekuorganis ei ole töötanud. Oht riigi julgeolekule saab tekkida vaid juhul, kui isik on asjakohase väljaõppega või praktiliste kogemustega, mis võimaldab tal teise riigi julgeolekuorgani heaks tulevikus töötada. Seetõttu leiab kohus, et apellandi ja muude naturalisatsiooni korras kodakondsust taotlevate isikute erinev kohtlemine ei ole õigustatud ühegi legitiimse eesmärgiga. Selline erinev kohtlemine oleks vastuolus Põhiseaduse § 12 lg-ga 1, mis nõuab, et ka seadusandja kohtleks võrdseid isikuid võrdselt; 5)
lg 1 punkti 5 tõlgendus, mis välistab kodakondsuse andmise naturalisatsiooni korras ka välisriigi julgeolekuorganis (sh ENSV RJK-s) abistavaid ülesandeid täitnud töötajale, oleks vastuolus Põhiseadusega. Kuna mitme võimaliku tõlgenduse puhul tuleb eelistada sätte sellist tõlgendust, mis on Põhiseadusega kooskõlas, siis tuleb vaidlusalust sätet mõista nii, et see lubab anda naturalisatsiooni korras kodakondsuse isikule, kes on Eestit okupeerinud riigi julgeolekuorganis töötanud, kuid kes ei ole täitnud julgeolekuorganile spetsiifilisi ülesandeid; 6) apellandi ENSV RJK-s töötamise aeg, tema varasemad ja hilisemad töökohad, eriala, sõjaväelise auastme puudumine ja vanus ENSV RJK-s töötamise ajal, samuti tema ütlused halduskohtu istungil (hk tl 47-48) osundavad, et apellant ei täitnud julgeolekuorganile omaseid ülesandeid ja seetõttu ei keela
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
S abil. Mõiste "töötamine julgeolekuteenistuses" saab sisustada varem jõustunud seaduse analoogilise mõistega; 4)
Kuna
lg 1 p 5 sätestab selgesõnaliselt Eesti kodakondsuse andmisest keeldumise tingimuseks töötamise välisriigi julgeolekuteenistuses ja on tuvastatud, et T. Gorjatšova vastab sellele sättele, siis on Vabariigi Valitsuse vaidlustatud korraldus õiguspärane; 5) Kodakondsuse seaduse mõte on välistada kodakondsuse andmine isikule, kellel oli puutumus välisriigi julgeolekuorganiga, olenemata sellest, kas isik töötas töölepingu alusel või oli teenistuses. Sellele viitab
8. T. Gorjatšova palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning väidab järgmist: 1) Vabariigi Valitsus lähtub ebaõigesti
lg 1 p 5 pelgalt grammatilisest tõlgendusest.
lg 1 p 5 kohaldamine tema sooviavalduse läbivaatamisel rikub proportsionaalsuse põhimõtet. Ebaõige on Vabariigi Valitsuse seisukoht, et haldusasjas ei oma tähtsust T. Gorjatšova tihe side Eestiga, et ta suhtub riiki lojaalselt, et tema abikaasa on Eesti kodanik jne. Need asjaolud annavad riigivõimule võimaluse hinnata seaduse kohaldamisel isiku ohtlikkust riigi julgeolekule; 2) tehnilise personali käsitamine
a ratifitseeritud Kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 26, mis tagab õiguse võrdsusele seaduse ees ja sätestab üldise keelu diskrimineerivatele sätetele seaduses. Seadusandja tahe oli suunatud sellele, et välistada Eesti kodakondsuse saamine isikutel, kes olid sõjaväeteenistuses ENSV RJK-s ja kelle tegevus oli seega suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu. T. Gorjatšova töötas tavalise sekretär-asjaajajana töölepingu alusel; 3) OkupS § 4 lg-s 1 antud määratlust tuleb kasutada üksnes sama seaduse rakendamisel, sest selles sättes rõhutatakse selgelt ja ühetähenduslikult, et julgeolekuorgani teenistuses olemine on sama seaduse mõistes töötamine julgeolekuorgani koosseisulise töötajana. OkupS ja kodakondsuse seadus on erinevad seadused, millel on erinevad reguleerimisalad ja mille mõisteaparatuur ei pruugi kattuda. Seda järeldust kinnitab OkupS § 3 p 2, mis kasutab mõistet "kodakondsuseta isik", mida Eesti seadusandlus ei tunne ega kasuta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Vaidlus on tekkinud sellest, et Vabariigi Valitsus otsustas
Gorjatšovale Eesti kodakondsust põhjusel, et T. Gorjatšova töötas välisriigi julgeolekuteenistuses.
lg 1 punkti 5 tõlgendus, mis välistab Eesti kodakondsuse andmise naturalisatsiooni korras ka välisriigi julgeolekuorganis (sh ENSV RJK-s) abistavaid ülesandeid täitnud töötajale, oleks vastuolus Põhiseadusega. Kuna mitme võimaliku tõlgenduse puhul tuleb eelistada sätte sellist tõlgendust, mis on Põhiseadusega kooskõlas, siis tuleb ringkonnakohtu arvates vaidlusalust sätet mõista nii, et see lubab anda naturalisatsiooni korras kodakondsuse isikule, kes on Eestit okupeerinud riigi julgeolekuorganis töötanud, kuid kes ei ole täitnud julgeolekuorganile spetsiifilisi ülesandeid. Kolleegium ei nõustu alljärgnevatel põhjendustel ringkonnakohtuga ja on seisukohal, et
12.
lg 1 p-d 5 ja 6 sätestavad: "Eesti kodakondsust ei anta ega taastata isikule, kes: 5) on töötanud või töötab välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses; 6) on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti tema abikaasale, kes on saabunud Eestisse seoses sõjaväelase lähetamisega teenistusse, reservi või erru." Seega eristab kodakondsuse seadus töötamist ja teenimist. Töötamise all mõistab see seadus Riigikohtu halduskolleegiumi arvates igasugust palgatööd, omistamata õiguslikku tähendust täidetud tööfunktsiooni sisule. ENSV RJK-s töötamine võis seisneda nii ohvitserina teenimises, mille puhul saab eeldada julgeolekuorganile spetsiifiliste ülesannete täitmist, kui ka töölepingu alusel töötamises, mille puhul selliste ülesannete täitmine pole ilmne. 13. Kolleegium on seisukohal, et mõistele "töötamine" sellise, avara tähenduse andmine
Samasuguselt, s.o avaralt on töötamist mõistetud ka OkupS § 4 lg-s 1 ning VMS § 12 lg 4 p-s 10. 14. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et
lg 1 p-s 5 keelab anda Eesti kodakondsust isikule, kes on teinud luure- või julgeolekuteenistuses mis tahes palgatööd. See keeld on absoluutne, kaalutlusõigust ning erandeid selgelt ja ühemõtteliselt välistav. Keelu absoluutsusele viitavad peale
lg 1 p 5 sõnastuse ka
lg-d 11 ja 2, mis võimaldavad teha sama paragrahvi esimeses lõike punktides 4 ja 6 nimetatud isikute suhtes erandeid.
Kolleegium esitab seepärast asja lahendamiseks järgmise küsimuse: "Kas võrdse kohtlemise põhimõttega on kooskõlas, et naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmisel koheldakse erinevalt välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses abistavaid ülesandeid täitnud töötajat, kes ei täitnud luurevõi julgeolekuasutusele spetsiifilisi ülesandeid, ja samasuguseid ülesandeid täitnud töötajat, kes ei töötanud välisriigi luureasutuses?" 17. Kodakondsuse seaduse eelnõu Riigikogus menetlemise stenogrammidest ja toimikus olevatest Vabariigi Valitsuse seisukohtadest ei nähtu, mis eesmärgil kehtestati
Kolleegium peab võimalikuks otsida sätte eesmärki nende tagajärgede kaudu, mida sätte rakendamine toob isikule kaasa. Kolleegium näeb
lg 1 p 5 kohaldamise tagajärge selles, et isik ei saa Eesti kodakondsuse puudumise tõttu asuda riigi või kohaliku omavalitsuse teenistusse ametnikuna (Avaliku teenistuse seaduse § 14 lg 1).
lg 1 p-s 5 sätestatud keelu eesmärgi otsimisel on tähtis ka ATS § 14 lg 3, mis lubab ametisse nimetada Euroopa Liidu kodaniku, välja arvatud kui ametikohal teostatakse avalikku võimu ja kaitstakse avalikku huvi. Seega võidi kolleegiumi arvates
lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutne keeld kehtestada eesmärgiga kaitsta julgeolekut sel teel, et välisriigi julgeolekuorganites mis tahes palgatööd teinud isikuid ei lubata teostama avalikku võimu ja kaitsma avalikku huvi. 18. Kolleegium möönab, et
lg 1 p 5 põhiseaduspärasuse kontrollimiseks on võimalik moodustada ka teistsuguseid gruppe. Ka on kolleegiumi arvates võimalik, et
19. Kolleegium on seisukohal, et asja lahendamisel ei ole õige piirduda erineva kohtlemise mõistliku põhjuse otsimisega, vaid tuleks analüüsida, kas erinev kohtlemine on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu, arvestades
lg 1 p 3, mis näeb ette, et kodakondsust ei anta isikule, kes on tegutsenud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu. 20. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et kohtuasi tuleb HKMS § 70 lg 11 alusel anda läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Kolleegium soovib, et üldkogu annaks hinnangu
lg 1 p 5 põhiseaduspärasusele, selle sätte kooskõlale võrdse kohtlemise põhimõttega. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.