Obsah (7)

§ 175§ 170§ 167§ 30§ 207§ 578§ 78

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

§ 175tähenduses.

Hagejad leidsid, et kuna võlgnevus tasuti lepingu II kehtivuse ajal, tasuti see nõuetekohaselt. Võlgnevust ei tasutud kokkuleppe p-s 1.2 kokkulepitud viisil, kuna hageja II ei saanud kostjalt kaupa 2 445 534 krooni 10 sendi väärtuses osta, mistõttu lähtuti võlgnevuse tasumisel vaid lepingu II kehtivusest. Kostja leidis, et kuna kokkulepet ei täidetud nõuetekohaselt (hageja II rikkus lepingu II lisas nr 1 sätestatud kohustust osta 30 päeva jooksul hüpoteegi kinnistusraamatusse kandmisest vedelkütust vähemalt 2 500 000 krooni eest ning kokkuleppe p 1.1.-1.3), siis kokkuleppe p 1.6 alusel taastus kokkuleppe sõlmimise eelne olukord. Kostja seisukoht kokkuleppe rikkumise tagajärgede kohta (arvestati tegelikku võlgnevust ja viivist seisuga 12. september 2005 lepingu I järgi) on meelevaldne ega tulene poolte kokkuleppest ega seadusest. Asjaolu, et hageja II rikkus lepingu II lisa nr 1 p 1.8 kohustust ning kokkuleppe p-s 1.2 määratud võlgnevuse 2 445 534 krooni 10 sendi maksmise korda (kostjalt kauba vastuvõtmisele eelneval päeval tuli osaühingule maksta igakordse tellimuse maksumus), ei andnud osaühingule õiguslikku alust taastada kokkuleppe-eelset olukorda ning jätkata sealt hageja I põhivõla ja viivise arvestamist. Hageja I ei olnud lepingu II pooleks, mistõttu ei saanud hageja II poolt lepingu II lisa nr 1 p 1.8 rikkumine tuua hageja I jaoks kaasa sanktsioone. Nõue hageja II ja kokkuleppe p 1.6 alusel hageja I vastu sai maakohtu arvetes tuleneda üksnes võlgnevuse 2 445 534 krooni 10 sendi mittenõuetekohasest tasumisest (hageja II pidi lepingu II kehtivuse ajal osaühingule tasuma kostjalt kauba vastuvõtmisele eelneval päeval hageja I eest summa, mis vastab hageja II igakordse tellimuse maksumusele kuni hageja I võlgnevuse 2 445 534 krooni 10 sendi täieliku tasumiseni) ning hageja I uutest võlgnevustest, mis tekkisid pärast kokkuleppe sõlmimist. Kostja sai osaühingult nõude loovutamise lepinguga omandada üksnes eelnimetatud kohustusest tuleneva põhivõla ja viivise.

§ 170ei välista võlgniku vastuväidet selle kohta, et nõude loovutamine ei kehti.

Leping I on lihtkirjalik, mistõttu võis nõude loovutamise leping olla sõlmitud lihtkirjalikus vormis. Maakohus luges esitatud tõenditega tuvastatuks, et võlgnevus on tasutud. Kuna tarneid lepingu I alusel pärast

1. septembrit 2005 ei tehtud, siis pärast seda ei saanud hagejal I tekkida võlgnevusi osaühingule. Lepingu II lisa nr 1 rikkumise kõrvaldamiseks saab kostja rakendada hageja II suhtes seadusest tulenevaid ja lepingus II kokkulepitud õiguskaitsevahendeid, kuid täitmisele suunatud nõuet ei esitatud sellel alusel. Seega puudub kostjal lepingust I tulenev täitmisnõue hageja I vastu. Maakohus tuvastas, et kostja poolt hagejale II esitatud arvetest nähtub, et kostja loovutas lepingust II tulenevad rahalised nõuded liisinguandjale.
2. veebruari 2006 tagasiloovutamise teatisest nr R02/102 nähtub, et liisinguandja loovutas kostjale tagasi üksnes hagejale II esitatud arvetest nr 7623 ja 7631 tulenevad põhinõuded. Hageja II on kõik arved tasunud liisinguandjale, mistõttu ei saa kostja arvestada hagejale II nendes arvetes märgitud summadelt maksetähtaja ületamise eest viivist.
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning mõista hagejatelt välja menetluskulud. Kostja ei nõustunud maakohtu seisukohaga kokkuleppele omistatud tähenduse osas. Ta leidis, et kokkulepe vastab

§-s 30 sätestatud konstitutiivsele võlatunnistusele, mis ei asenda täitmist. Täitedokument (ühishüpoteegi seadmise leping) tagab kõiki lepingust I tulenevaid nõudeid. Kokkulepe ei lõpetanud lepingu I kehtivust ja sellega ei loobunud osaühing lepingust I tuleneva osa põhinõudest ja viivisenõudest. Lepingust I tuleneva hageja I kohustuse täitmiseks esitas osaühing hageja I vastu pankrotiavalduse ning selle alusel algatati pankrotimenetlus. Vältimaks pankroti väljakuulutamist, pöördus hageja I osaühingu poole ettepanekuga sõlmida kokkulepe. Osaühingul puudus vajadus loobuda osast põhivõlast ja viivisest. Kokkuleppe p 1.6 rikkumisel hageja II poolt taastus kokkuleppe-eelne õiguslik olukord ning osaühingul tekkis õigus nõuda hagejalt I lepingu I alusel allesjäänud põhivõlgnevuse osa ja viivise tasumist. Lepingust I tuleneva nõude sundtäitmise lubatavuse otsustamisel on määrava tähtsusega kokkuleppe tõlgendamine. Maakohus keeldus tunnistajana üle kuulamast Keith-Neal Saluveeri, kes oli kokkuleppe pooleks oleva osaühingu seaduslik esindaja ja osales kokkuleppe sõlmimise läbirääkimistel. Maakohus hindas ekslikult ka arvete tagasiloovutamise küsimust puudutavaid tõendeid. Kuna hageja II ei olnud faktooringulepingu pooleks, sai faktooringulepingus viivise nõude kohta kokkulepitu omada tähendust üksnes liisinguandja ja kostja vahelistes suhetes.

§ 167

lg 1 alusel läks pärast arvetest nr 7623 ja 7631 tulenevate nõuete kostjale tagasiloovutamist viivise (nii enne loovutamist tekkinud viivise kui ka pärast loovutamist tekkiva viivise) nõudmise õigus üle kostjale.

1. Hagejad ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palusid jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. juuni 2007 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tõlgendas maakohus õigesti kokkulepet, arvestades sealjuures poolte eelnevaid suhteid, kokkuleppe eesmärki ja poolte käitumist enne kokkuleppe sõlmimist ning pärast seda. Kokkuleppes lepiti kokku hageja I koguvõlgnevus osaühingule
4. septembri 2005 seisuga ja kokkuleppe p-de 1.1 ja 1.2 järgi pidi kokkulepitud võla 2 445 534 krooni 10 senti tasuma hageja II kostjaga sõlmitud lepingu II kehtivuse ajal. Seega ei saanud lepingu II kehtivuse ajal osaühing esitada nõuet hageja I vastu. Asjaolule, et kokku lepiti kogu hageja I võla suuruses, viitab samal kuupäeval kostja ja hageja II vahel sõlmitud lepingu II lisa nr 1, mille p 1.2 kohaselt kinnitasid pooled, et lepingust I tulenevaks võlaks on 2 445 534 krooni 10 senti ja p 1.8 järgi seab hageja II just selle võla ja krediidilimiidi tasumise tagamiseks enda kinnistutele hüpoteegi. Kokkuleppest ei tulene, et selles ei lepitud kokku hageja I lepingust I tulenevas koguvõlas ja et osa võlga tuli hagejal I tasuda vastavalt lepingule I. Väidet, et kokkulepe ei hõlmanud kõiki lepingust I tulenevaid hageja I võlgasid, ei kinnitanud ka ringkonnakohtu istungil tunnistajana üle kuulatud osaühingu juhatuse liige Keith-Neal Saluveer. Asjaolu, et
5. mail 2005 oli osaühing esitanud hagejale I viivise kohta arve, ei tähenda, et pärast arve esitamist võisid pooled kokku leppida tasumisele kuuluvas summas ilma viiviseta. Tähtsust ei ole ka asjaolul, et juba esitatud viivisearve kohta ei ole esitatud kreeditarvet, sest kreeditarve on võlausaldaja koostatud raamatupidamisdokument, mis ei loo ega lõpeta tsiviilkohustusi. Kostja väide, et lepingust I tulenev hageja I põhikohustus taastus kokkuleppe p 1.6 järgi, on ebaõige. Kokkuleppe p-s 1.6 lepiti kokku, et lepingu II kehtivuse ajal ei ole osaühingul õigust nõuda võlgnevuse summas 2 445 534 krooni 10 sendi tasumist hagejalt I, kui hageja II täidab nõuetekohaselt kokkuleppest tulenevaid kohustusi. Vaidlust ei ole selles, et hageja II on kokkulepitud võla tasunud ositimaksetena ja viimane makse on tehtud 2006 juunis. Kokkuleppe p 1.1 kohaselt on kokkuleppe tähtaeg seotud lepingu II kehtivuse ajaga, mis lepingu II lisa nr 1 p 1.7 järgi on kaks aastat. Lepingu II lisa nr 1 p 1.8 kohaselt pidi hageja II ostma kostjalt kütust 2 500 000 krooni eest 30 päeva jooksul pärast ühishüpoteegi kandmist kinnistusraamatusse. Ühishüpoteek kanti kinnistusraamatusse
6. novembril 2005, millest 30 päeva jooksul tuli hagejal II täita kohustus hageja I eest. Hageja II ei ostnud 30 päeva jooksul kokkulepitud koguses kütust ning seetõttu ei tasutud kokkuleppest tulenevat võlga mitte kokkulepitud viisil ja tähtajal, vaid rahaülekannetega osaühingu arvele. Kuid ka pärast
7. detsembrit 2005 on osaühing võtnud hagejalt II vastu raha hageja I kohustuse täitmiseks ega ole pöördunud hageja I poole võlanõudega kokkuleppe p-st 1.6 tulenevalt. Ühishüpoteegiga tagati lepingust I tulenevate nõuete täitmine. Kokkuleppele viitamine ühishüpoteegilepingus ei olnud vajalik. Kokkuleppes lepiti kokku lepingust I tuleneva võla suuruses kokkuleppe sõlmimise seisuga (
8. september 2005) ja selle maksmise viisis, kuid ei muudetud ega lõpetanud lepingut I. Kuigi pooled ja osaühing olid kokku leppinud lepingust I tuleneva võla suuruses
9. septembri 2005 seisuga, ei välistanud see lepingu I poolte võimalust edaspidiste müügitehingute tegemiseks. Pooled ja osaühing on kokkuleppes rõhutanud, et hageja II ei ole võtnud

§ 175järgi üle hageja I kohustust.

Kokkulepe on konstitutiivne võlatunnistus

§ 30järgi.

Põhikohustusega on konstitutiivne kohustis seotud täitmise kaudu ja konstitutiivse kohustuse täitmisega loetakse täidetuks ka põhikohustus. Kuna hageja II oli osaühingu lepingust I tuleneva nõude hageja I vastu täitnud, siis rahuldas maakohus hagejate I ja II hagi tuvastades õigesti, et kostja poolt sundtäitmiseks esitatud nõue hageja I vastu on lõppenud. Kostja nõue hageja II vastu tulenes lepingust II. 16. aprilli 2005 faktooringulepinguga on kostja ja liisinguandja kokku leppinud, et faktooringu klient (kostja) loovutab faktoorile (liisinguandja) müügilepingutest tulenevad nõuded faktooringuvõlgnike vastu. Kostja poolt hagejale II väljastatud arvetel on kostja teatanud hagejale II nõuete loovutamisest ja arve tasumise kohustusest liisinguandjale. Faktooringulepingu p 9.1 kohaselt oli pärast nõude loovutamist liisinguandjal õigus nõuda võlgnikult (hageja II) müügilepingujärgset viivist.

§ 167

lg 3 järgi läheb uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigus saada intressi ja leppetrahvi. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks loovutanud nõuded liisinguandjale osaliselt, mis annaks

§ 167

lg 5 alusel õiguse nõude loovutamata osas nõuda täitmist senisel võlausaldajal, s.o temal endal. Järelikult oli loovutatud nõuete osas õigustatud nõudma viivist liisinguandja. Liisinguandja ei ole loovutanud viivise nõudeõigust tagasi kostjale. Liisinguandja

1. veebruari 2006 tagasiloovutamise teatise nr R027102 kohaselt on kostjale loovutatud tagasi arve nr 7623 alusel nõutav summa 152 440 krooni (arve tasumise tähtaeg
2. jaanuar 2006) ja arve nr 7631 alusel nõutav summa 64 955 krooni maksetähtajaga
3. detsember
4. Hageja II tasus nende arvete alusel võlgnetavad summad liisinguandjale, kuna talle ei teatatud nõude tagasiloovutamisest. Kostjal oli õigus arvestada viivist nõuetelt, mis talle tagasi loovutati, kuid sellist nõuet kostja esitanud ei ole. Viivise ja võla arvestuse (kohtutoimiku II kd, lk 279) järgi on kostja arvestanud põhivõla ja viivise tasumata jätmist nii, nagu ta ei oleks nõudeid loovutanud ja kostjal endal oleks kogu lepingu kehtivuse aja vältel olnud õigus viivise ja põhivõla tasumist nõuda. Maakohus tuvastas seega õigesti, et kostja ei ole tõendanud, et tal oleks hageja II vastu lepingust II tulenevaid nõudeid. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu ostus tühistada ning jätta hagi rahuldamata ja mõista hagejatelt kostja kasuks välja menetluskulud. Kostja on nõus, et kokkulepe on konstitutiivne võlatunnistus. Ta vaidleb aga vastu ringkonnakohtu seisukohale, mille kohaselt täitsid hagejad kokkuleppe nõuetekohaselt ning selle rikkumine ei too kaasa kogu lepingust I tuleneva võlgnevuse tasumist. Kokkuleppe tingimuste täitmata jätmine hageja II poolt andis osaühingule õiguse nõuda hagejalt I lepingust I tuleneva võlgnevuse tasumist. Konstitutiivse võlatunnistuse kohaselt jääb põhikohustus kehtima. Kuna hagejad ei täitnud võlatunnistust nõuetekohaselt, siis on kostjal õigus nõuda lepingu I alusel põhisumma jäägi ja viivise tasumist.

§ 167

lg-st 1 tulenevalt läks pärast arvetest nr 7623 ja 7631 tulenevate nõuete kostjale tagasiloovutamist viivise nõudmise õigus uuesti üle kostjale. See, et kostja ja liisinguandja vahel sõlmitud faktooringulepingu p 9.1 kohaselt oli viivise arvestamise õigus liisinguandjal, ei saa mõjutada kostja nõuet hageja II vastu. 8. Hageja I kirjalike vastuväidete kohaselt on ringkonnakohtu otsus õiguslikult põhjendatud. Hageja I ja osaühingu vaheline kokkulepe ei olnud kohustuse ülevõtmine

§ 175

tähenduses ning seega jäi hageja I ka pärast kokkuleppe sõlmimist kohustatud isikuks osaühingu ees. Hageja I oli oma kohustuse osaühingule täitnud

1. juuniks
3. Hageja II kirjalike vastuväidete kohaselt puudub õiguslik alus kassatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Asjaolu, et kostja nõude täitis hageja I, ei oma tähtsust, kuna kostja ei ole nõude täitmisele vastu vaielnud või raha tagastanud. Kui ka hageja II rikkus lepingu II järgset kohustust, ei taastanud see siiski kokkuleppe-eelset olukorda. Faktooringulepingu kohaselt olid kõik lepingust II tulenevad nõuded loovutatud liisinguandjale, mistõttu puudus kostjal viivisenõude esitamise õigus. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
5. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal oli õigus nõuda lepingu I täitmist ja arvestada viivist selle lepingu alusel pärast kokkuleppe sõlmimist. Ringkonnakohus leidis, et maakohus hindas õigesti kokkulepet konstitutiivse võlatunnistusena

§ 30

järgi, mille täitmisega tuleb lugeda täidetuks ka lepingust I tulenev kostja nõue hageja I vastu. Ringkonnakohus luges tuvastatuks, et kokkuleppes fikseeritud võlgnevus tasuti ositi, viimane makse tehti 2006. a juunis, ning sellega täideti ka lepingust I tulenenud nõue. Ringkonnakohus tõlgendas

§ 30

vääralt, sest selle sätte järgi ei lõpeta võlatunnistus olemasolevat võlasuhet ega muuda seda. Seetõttu juhul, kui hageja I võlgnes kokkuleppe sõlmimise ajal kostjale müügilepingust tulenevalt põhinõude ja viivise osas rohkem, kui lepiti kokku kokkuleppes, siis vaatamata kokkuleppes kokku lepitud rahasumma tasumisele võis hageja I jääda kostjale võlgu lepingu I järgi. Selleks, et hageja I võiks lepingust I tuleneva põhinõude ja viivise osas tugineda kokkuleppes kokku lepitud summale, peab kostja olema loobunud

§ 207lg 1 järgi võlasummade vahe nõudest.

Nõudest loobumine võib toimuda muu hulgas kompromissilepingu tagajärjel

§ 578lg 2 järgi.

Hageja I ei ole väitnud ja kohtud ei ole tuvastanud, et kostja loobus osast põhinõudest ja viivisest lepingu I järgi või et pooled sõlmisid kompromissilepingu, mille tagajärjel vähendati lepingust I tulenevat põhinõuet ja viivist (nõudest osaline loobumine). Seega leidis ringkonnakohus ebaõigesti, et kokkuleppes kokku lepitud summa tasumisega täideti igal juhul kõik hageja I lepingust I tulenevad kohustused.

1. Kolleegium märgib, et kohtud jätsid põhjendamata, miks nad ei arvesta kostja vastuväitega, et hageja I lepingust I tulenevate kohustuste kokkuleppes kokku lepitud viisil täitamata jätmise tõttu hageja II poolt pidi hageja I täitma lepingust I tulenevaid kohustusi selles lepingus kokku lepitud viisil. Kohtud lugesid tuvastatuks, et kokkuleppega muudeti lepingu I täitmise tähtaega ja lepiti kokku lepingu I täitmises lepingu II kehtivuse ajal. Samas väitis kostja vastu, et kokkuleppe p-s 1.1 oli lisaks viitele lepingu II kehtivuse ajale märgitud veel, et tuleb kinni pidada ka kokkuleppe pdes 1.2 ja 1.3 kokku lepitud tähtaegadest ja viisist. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja II ei täitnud hageja I kohustust kokkuleppe p-des 1.2 ja 1.3 nimetatud viisil. Seega ei saabunud kokkuleppe p-s 1.6 nimetatud tingimust, mille kohaselt kostjal polnud õigust esitada lepingust I tulenevaid nõudeid lepingu II kehtivuse ajal hageja I vastu, kui hageja II täidab kokkuleppe tingimusi. Kohtud jätsid põhjendamata, miks kaotas kostja sellises olukorras õiguse nõuda hagejalt I lepingu I täitmist. Asjakohane ei ole maakohtu põhjendus, et kuna hageja I ei olnud lepingu II pooleks, siis ei saanud hageja II poolt lepingu II lisa nr 1 p 1.8 rikkumine tuua hageja I jaoks kaasa sanktsioone. Maakohus jättis tähelepanuta, et hageja I oli siiski pooleks kokkuleppes, milles osaühing, kostja ja hagejad leppisid kokku hageja I kohustuse täitmise tingimustes. Kuna kokkuleppe tingimusi ei täidetud, ei saa ka hageja I väita, et see ei mõju tema õigustele ja kohustustele kostja kui osaühingu eriõigusjärglase suhtes. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama, kas ja mis tingimustel loobus kostja nõuetest hageja I vastu ja kas need tingimused saabusid.
2. Ebaselgeks jääb ringkonnakohtu seisukoht, et hagi tuleb rahuldada selle tõttu, et osaühing võttis pärast müügilepingu II lisa 1 p-st 1.8 tuleneva tähtaja möödumist hagejalt II vastu makseid hageja I võla tasumiseks ning ei pöördunud hageja I poole nõudega kokkuleppe p-st 1.6 tulenevalt. Kolleegium selgitab, et

§ 78

lg 1 järgi võib teise isiku kohustuse täita ka kolmas isik.

§ 78

lg 2 järgi võib võlausaldaja keelduda kolmandalt isikult täitmist vastu võtmast eelkõige siis, kui võlgnik vaidleb sellele vastu, et kohustuse täidab tema eest kolmas isik. Kuna kohtud pole tuvastanud, et hageja I oleks olnud vastu kõnealuste maksete tegemisele, siis võisid hageja II tehtud maksed kujutada endast hageja I sooritusi kostjale lepingu I täitmiseks. Maksetega hilinemise korral ei vastuta viivituse eest mitte hageja II, vaid hageja I. Osaühingu poolt viivisenõude esitamata jätmine enne seda, kui ta loovutas lepingust I tulenevad nõuded kostjale, ei välista seaduse kohaselt viivisenõude üleminekut koos põhinõudega

§ 167lg 1 järgi.

14. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et kuna kostja oli liisinguandjale loovutanud kõik lepingust II tulenevad nõuded hageja II vastu ja liisinguandja ei loovutanud kostjale tagasi lepingu II rikkumisest tulenevat viivisenõuet, siis on üksnes liisinguandjal õigus nõuda hagejalt II lepingu II alusel viivist nõude tagasiloovutamisele eelneva aja eest.

§ 167

lg 1 kohaselt lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale ka nõudega seotud tagatistest ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused. Kõrvalkohustuste hulka kuulub ka viivise maksmise kohustus. Kui liisinguandja loovutas kostjale tagasi põhinõude, läksid koos põhinõudega kostjale üle ka kõik viivisenõuded, mida hageja II ei olnud nõude tagasiloovutamise hetkeks tasunud liisinguandjale, välja arvatud juhul, kui kostja ja liisinguandja ei leppinud kokku teisiti. Kohtud ei tuvastanud, et liisinguandja ja kostja oleksid kokku leppinud

§ 167lg 1 kohaldamata jätmises.

Kolleegium märgib, et liisinguandja tagasiloovutamise teatis võib olla iseenesest tõendiks, mille alusel saab hinnata nõude loovutamise lepingu sisu. 15. Kohtukulude jaotus poolte vahel otsustatakse asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest. Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu