RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) §-ga 10 on keelatud töötajate ebavõrdne kohtlemine tulenevalt nende kuulumisest ühingutesse. Töötaja õigusi võib

§-de 14 ja 17 järgi laiendada. Ka põhiseaduse (PS) § 12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. See põhimõte on sätestatud ka palgaseaduse (PalS) §-s 5 ja ametiühingute seaduse (AÜS) §-s

1. Kollektiivlepinguga ei ole võimalik kohustada kostja töötajaid astuma fondi liikmeks ning enda palgast sinna makseid tegema. Kostja täitis kollektiivlepinguga võetud kohustusi osas, mille täitmine sõltus kostjast. Kuivõrd sotsiaalfondi kokkulepe puudutab isikuid, kes ei ole kollektiivlepingu pooleks, ei saa kostja sellise kokkuleppe täitmist tagada. Kuna ei lepitud kokku sotsiaalfondi õiguslikus seisundis, ei ole hagejal alust süüdistada kostjat selle asutamata jätmises. Seni, kuni ükski kostja töötaja ei ole avaldanud soovi sotsiaalfondi liikmeks astuda, ei ole mõistlik ega otstarbekas asutada sotsiaalfondi eraldi juriidilise isikuna. Kostja ei ole avaldanud, et ta ei ole nõus sotsiaalfondi asutamisega.
2. Kostja esitas vastuhagi, milles palus tunnustada kollektiivlepingu punktide 1.1.1 ja 1.1.2 ning sotsiaalfondi asutamise kokkuleppe tühisust. Seadusega on keelatud isikute ebavõrdne kohtlemine mis tahes alusel (

§ 15ja § 16). Seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 87 järgi tühine. Töötaja palgast võib tema nõusolekuta teha vaid seaduses ettenähtud kinnipidamisi (PalS § 36 lg 1). Need kinnipidamised ei hõlma sotsiaalfondi makseid. 4. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Sotsiaalfondi asutamise kokkuleppe punkt 2 ei ole vastuolus PalS § 36 lg-ga 1, sest solidaarsustasu peetakse töötaja palgast kinni viimase nõusolekul. Kollektiivlepingu punktides 1.1.1 ja 1.1.2 ning sotsiaalfondi asutamise kokkuleppes ei kohelda isikuid ebavõrdselt.

§ 101

p 2 kohaselt ei loeta töölepingu seaduse tähenduses ebavõrdseks kohtlemiseks eeliste andmist töötajaid esindavasse ühingusse kuulumise või töötajate huvide esindamise tõttu. Kuna kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 4 lg 1 kohaselt laieneb kollektiivleping neile tööandjaile ja töötajatele, kes kuuluvad kollektiivlepingu sõlminud organisatsioonidesse, kui kollektiivlepingus ei ole ettenähtud teisiti, on eeliste andmine ühingusse kuulumisel lubatud, mis oli ka üheks kollektiivlepingu sõlmimise eesmärgiks. Kollektiivleping ei riku teiste töötajate õigusi.

1. Harju Maakohus rahuldas
2. novembri
3. a otsusega hagi ning jättis vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole kollektiivlepingu punktid 1.1.1 ja 1.1.2 ning sotsiaalfondi asutamise kokkulepe vastuolus seadusega ega tühised, mistõttu peab kostja neid täitma. Kuivõrd KLS § 4 lg 1 kohaselt laieneb kollektiivleping neile tööandjatele ja töötajatele, kes kuuluvad kollektiivlepingu sõlminud organisatsioonidesse, kui kollektiivlepingus ei ole ette nähtud teisiti, laieneb vaidlusalune kollektiivleping ja selle alusel sõlmitud sotsiaalfondi asutamise kokkuleppe üksnes hageja liikmetele. Teistele töötajatele laieneb see vaid juhul, kui töötaja on täitnud lepingus ja kokkuleppes kokkulepitud lisatingimused. Hagejal on VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi õigus kostjalt nõuda kollektiivlepingus kokkulepitud kohustuste täitmist.

§ 101

p 2 kohaselt ei ole töötajaid esindavasse ühingusse kuuluvatele töötajatele eeliste andmine teiste töötajate ebavõrdne kohtlemine. VÕS § 76 lg 1 järgi peab kostja täitma kollektiivlepingu punktis 1.1.2 ja selle lisaks olevas sotsiaalfondi asutamise kokkuleppes sätestatud sotsiaalfondi asutamise kohustust. Asjas ei kohaldu

§-d 15 ja 16, sest pooled ei vaidle töölepingu sõlmimise ega tööandja ühepoolse otsuse üle, vaid kollektiivlepingu kehtivuse üle. Ka PalS § 36 lg 1 ei saa olla kollektiivlepingu punktide 1.1.1 ja 1.1.2 ning sotsiaalfondi asutamise kokkuleppe tühisuse aluseks, sest PalS § 36 lg 1 kehtestab, milliseid kinnipidamisi tohib töötaja palgast teha töötaja nõusolekuta. Kokkuleppe punkti 2 kohaselt peetakse solidaarsustasu kinni töötaja palgast tema avalduse alusel.

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi ja tunnustada kollektiivlepingu p 1.1.1 ja sotisaalfondi asutamise kokkuleppe tühisust.
2. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
4. augusti
5. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ning rahuldas osaliselt vastuhagi, tunnustades kollektiivlepingu punkti 1.1.1 ja sotsiaalfondi asutamise kokkuleppe tühisust. Ühtlasi jaotas ringkonnakohus ümber menetluskulud.

§-st 101 ei tulene võimalust rakendada kollektiivlepingut üksnes ametiühingu liikmeks olevatele töötajatele.

§-d 15 ja 16 ei luba tööandjal kohaldada kehtivast kollektiivlepingust halvemaid tingimusi ühegi töötaja suhtes. Samuti kaitseb töötajaid ametiühingusse mittekuulumisest tuleneva ebavõrdse kohtlemise eest AÜS § 19 lg 2, mille kohaselt ei või piirata töötaja õigusi sõltuvalt tema mittekuulumisest ametiühingusse. TsÜS § 87 järgi on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral kaasa tuua tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Kuna kollektiivleping on kollektiivlepingu seadusest tulenevalt lepingu pooleks olnud tööandjale täitmiseks kohustuslik, ei ole tal õigust kohaldada lepingut töötajate suhtes valikuliselt ega seada seda sõltuvusse mingitest täiendavatest tingimustest. Eelnimetatud seaduste mõttest tuleneb üheselt, et neis viidatud norme rikkuv kokkulepe on tühine. Kuigi kollektiivlepingu punkt 1.1.1 ei sisalda sõnaselget keeldu laiendada lepingut neile töötajaile, kes ei ole ametiühingu liikmed ega ole esitanud vastavat avaldust lepingu pooltele, tõlgendavad nii hageja kui ka kostja seda punkti sellekohase keeluna, mistõttu on kollektiivlepingu punkt 1.1.1 vastuolus seadusega ja seega tühine. Eeltoodud põhjusel on seadusega vastuolus ja tühine ka sotsiaalfondi asutamise kokkulepe. Ametiühingu liikmeks mitteolevate töötajate suhtes kollektiivlepingu laienemise sidumine nn solidaarsustasu maksmisega ei ole seadusega kooskõlas. Lepinguga ei saa panna kohustusi lepinguvälistele isikutele ega siduda nende seadusest tulenevate õiguste rakendumist täiendavate tingimustega. Kuna nii kollektiivlepingu punkt 1.1.1 kui ka sotsiaalfondi asutamise kokkulepe on tühised, ei ole võimalik rahuldada hageja nõuet kohustada kostjat mitte kohaldama kollektiivlepingut ametiühingu liikmeks mitteolevatele töötajatele vastava avalduse esitamiseta. Seadusega vastuolus ei ole kollektiivlepingu punkt 1.1.2, mille kohaselt on kostja nõus asutama sotsiaalfondi. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme. KLS § 4 lg-st 1 tulenevalt laieneb vaidlusalune kollektiivleping ja selle alusel sõlmitud sotsiaalfondi asutamise kokkulepe ainult hageja liikmetele. Teistele kostja töötajatele laieneb see üksnes juhul, kui töötaja on täitnud lepingus ja kokkuleppes sätestatud lisatingimused.

§ 101

p 2 võimaldab töötajatele, kes kuuluvad töötajaid esindavasse ühingusse, eelistuse andmist võrreldes ühingusse mittekuuluvate töötajatega. Seega leidis ringkonnakohus ekslikult, et seadus ei võimalda teha erandeid ega anda eeliseid töötajatele, kes kuuluvad ametiühingusse, ning et see on töötajate ebavõrdne kohtlemine. Kuna pooled vaidlevad kollektiivlepingu kehtivuse, mitte töölepingu sõlmimise ega tööandja ühepoolse otsuse üle, ei kohaldu asjas

§-d 15 ja

1. Ringkonnakohus leidis vääralt, et need sätted ei luba tööandjal kohaldada kollektiivlepingust halvemaid tingimusi ühegi töötaja suhtes. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, milliseid ametiühingusse mittekuuluvate töötajate õigusi on piiratud. Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud, millise seadusega on vastuolus kollektiivlepingu laiendamise sidumine nn solidaarsustasu maksmisega ning millest lähtuvalt ei saa kollektiivlepinguga panna kohustusi lepinguvälistele isikutele ega siduda nende seadusest tulenevate õiguste rakendumist täiendavate tingimustega. Ringkonnakohus tõlgendas ebaõigesti AÜS § 16 ja § 17, leides, et ametiühingu eesmärkide ja pädevusega on vastuolus see, kui kollektiivlepingut ei laiendata töötajatele, kes ei kuulu ametiühingusse.
2. Kostja nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega ning palub jätta otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et TsMS § 691 p 1 alusel tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kuna Riigikohus jätab ringkonnakohtu otsuse muutmata, järgib kolleegium kooskõlas TsMS § 689 lg-ga 5 ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
4. Ringkonnakohus on jõudnud õigele järeldusele, et tööandjal on kohustus rakendada kollektiivlepingut kõigile töötajatele, olenemata sellest, kas nad kuuluvad töötajaid esindavasse ühingusse või mitte. Kollektiivlepingu rakendamine üksnes töötajate ühingusse kuuluvatele töötajatele on vastuolus töötajate ebavõrdse kohtlemise keeluga. KLS § 4 lg 1 kohaselt laieneb kollektiivleping neile tööandjatele ja töötajatele, kes kuuluvad kollektiivlepingu sõlminud organisatsioonidesse, kui kollektiivlepingus ei ole ette nähtud teisiti. Seega kohaldub kollektiivleping selle sätte järgi üldjuhul üksnes töötajaid esindavasse ühingusse kuuluvatele töötajatele. Kollektiivlepinguga võib selle rakendusala laiendada ka teistele töötajatele. Maakohus tuvastas, et pooled leppisid kollektiivlepingu p-s 1.1.1 kokku, et leping laieneb ka töötajatele, kes ei ole ametiühingu liikmed, kuid on kirjutanud vastava avalduse lepingu pooltele. Keeld kohelda töötajaid ebavõrdselt tuleneb mitmetest normidest.

§ 10

lg-te 2 ja 3 järgi ei või tööandja töötajaid töösuhtes ebavõrdselt kohelda mh töötajate ühingusse kuulumise tõttu. Lisaks tuleneb tööandja kohustus kohelda kõiki töötajaid võrdselt ka nt AÜS § 19 lg-st 2 ja PalS § 51 lg-st 3. AÜS § 19 lg-ga 2 kooskõlas ei või piirata töötaja õigusi sõltuvalt tema kuulumisest või mittekuulumisest ametiühingusse, ametiühingu valitud esindajaks olemisest või muust seaduslikust ametiühingualasest tegevusest. Töötajal on PalS § 51 lg 3 esimese lause alusel õigus nõuda sama või võrdväärse töö eest võrdset tasu ning võrdse tasustamise põhimõtte rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Ebavõrdseks kohtlemiseks ei loeta

§ 101

lg 1 p 2 kohaselt eeliste andmist töötajaid esindavasse ühingusse kuulumise või töötajate huvide esindamise tõttu. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et see säte ei võimalda kitsendada kollektiivlepingu kehtivuse ulatust. Eeliste andmine

§ 101lg 1 p 2 mõttes ei tähenda kollektiivlepingu tingimuste kohaldamist.

Selle sätte tähenduses tuleb kolleegiumi arvates mõista soodustusi, mis antakse töötajale tema ühingusse kuulumise tõttu. Praegusel juhul on selliste eelistena käsitatavad nt kollektiivlepingu p-des 7.12, 7.13 ja 7.14 sätestatud soodustused, mis ei kohaldu töötajatele, kes ei ole ametiühingu liikmed, ning on

§ 101lg 1 p 2 alusel lubatud.

Tõlgendus, mille järgi kollektiivleping laieneb kõigile töötajatele, on kooskõlas AÜS § 16 lg-ga

1. Selle sätte kohaselt on kollektiivsetes töösuhetes ametiühingul oma pädevuse piires õigus esindada ja kaitsta töötajate õigusi ja huve. Seega esindab ametiühing kollektiivsetes töösuhetes kõiki töötajaid, mitte ainult oma liikmeid. Kõikide töötajate õiguste ja huvide esindamine, teostamine ja kaitsmine on ametiühingu pädevuses ka AÜS § 17 p-des 1-6 sätestatud juhtudel. Muu hulgas kuulub töötajate ühingu pädevusse kollektiivlepingu sõlmimine tööandjaga (AÜS § 17 p 1).
2. Kolleegium märgib, et juhul, kui kollektiivlepingut rakendatakse üksnes töötajaid esindavasse ühingusse kuuluvatele töötajatele, rikutakse ühingusse mittekuuluvate töötajate neid õigusi, mida tööleping ette ei näe, kuid mis on sätestatud kollektiivlepingus. Kollektiivlepingu sõlmimise eesmärgiks on anda pooltele lisaks töölepingu seadusest tulenevatele õigustele täiendavaid tagatisi. Töölepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ette nähtust, on

§ 15alusel kehtetud.

Kui pooled ei lepi kokku uutes tingimustes, kohaldatakse töölepingu kehtetute tingimuste asemel seadust, haldusakti või kollektiivlepingut. Õige ei ole kassatsioonkaebuse väide, et

§-d 15 ja 16 asjas ei kohaldu. Nende paragrahvide kohaselt on töötaja olukorda halvendavad töölepingu tingimused ja tööandja ühepoolsed otsused kehtetud ning nende asemel tuleb kohaldada seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus (töölepingus) sätestatut. Kuivõrd kollektiivleping laieneb kõigile kostja töötajatele, märkis ringkonnakohus õigesti, et ka nimetatud sätted keelavad kollektiivlepingu rakendamist üksnes töötajate ühingu liikmeks olevatele töötajatele. 14. Ringkonnakohus on piisavalt põhjendanud, miks kollektiivlepingu laiendamise sidumine solidaarsustasu maksmisega on vastuolus seadusega. Kuna kollektiivleping laieneb ka töötajatele, kes ei kuulu töötajaid esindavasse ühingusse, ei ole selle laiendamise sidumine solidaarsustasuga kooskõlas

§ 10lg-tega 2 ja 3 ning §-dega 15 ja 16.

Kollektiivlepinguga ei saa panna kohustusi lepinguvälistele isikutele ega siduda nende seadusest tulenevate õiguste rakendumist täiendavate tingimustega, sest VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping täitmiseks kohustuslik üksnes lepingu pooltele. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik