← Eesti

3-1-1-88-07

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-88-07 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 14. jaanuar 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

§ 74lg 1 p-le 12 märgitakse konfiskeerimise otsustus kohtuvälise menetleja otsuses.

Kohtuväline menetleja leidis, et kuna ei ole välistatud tollieeskirjade rikkumise eesmärgil eriliselt ümberehitatud bussi Volvo edaspidine kasutamine tollieeskirjade rikkumiseks, tuleb buss konfiskeerida.

  1. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse otsuse peale esitas kaebuse OAO A esindaja vandeadvokaat Jaan Lindmäe, kes taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist osas, millega konfiskeeriti buss Volvo. Menetlusalune isik S.M. ega tema kaitsja kohtuvälise menetleja otsust ei vaidlustanud.
  2. Tartu Maakohtu
  3. augusti
  4. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus bussi Volvo konfiskeerimise osas ja buss tagastati OAO-le A. 4.1 Kohus nõustus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et tulenevalt VTMS § 114 lg 1 p-st 2 ja § 118 lg 2 p-st 2 ei ole OAO-l A kui menetlusvälisel isikul õigust kohtuvälise menetleja otsust vaidlustada. Samas oleks OAO-l A olnud

§ 193

lg-le 2 võimalik konfiskeerimisotsustus vaidlustada, kui kohtuväline menetleja oleks konfiskeerimise otsustanud määruse ja mitte lõppotsusega. Konfiskeerides OAO-le A kuuluva bussi väärteoasjas tehtava otsusega ja mitte määrusega, võttis kohtuväline menetleja OAO-le A võimaluse tema õigusi piirava otsuse vaidlustamiseks. Selline olukord on aga vastuolus PS §ga

  1. Seetõttu leidis maakohus, et kohtuväline menetleja otsustas konfiskeerimise küsimuse vääras vormis ja oleks pidanud seda tegema VTMS §-s 67 sätestatud korras, mis võimaldanuks kaebuse esitamist. 4.2 Ühtlasi asus maakohus seisukohale, et kohtuväline menetleja on ebaõigesti kohaldanud TS § 94 lg-t 4, jättes arvestamata KarS § 83 lg 3 p-s 1 sätestatu, mille kohaselt võib erandina konfiskeerida süüteo toimepanemise vahendi, aine või eseme, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal kolmandale isikule ja kui ta on vähemalt kergemeelsusega kaasa aidanud vahendi, aine või eseme kasutamisele süüteo toimepanemisel või ettevalmistamisel. Kohtuvälise menetleja otsuses ei ole käsitletud mingeid tõendeid, mis kinnitaksid, et reisijateveofirma OAO A oleks mingil viisil vähemalt kergemeelsusest kaasa aidanud bussi Volvo kasutamisele S.M. poolt süüteo toimepanemiseks. 4.3 Lisaks eeltoodule leidis kohus, et isegi kui nõustuda sellega, et TS § 94 lg-t 4 võib kohaldada sõltumatule KarS §-st 83, tuleb silmas pidada, et TS § 94 lg 4 kohaselt ei ole konfiskeerimine kohustuslik. Käesoleval juhul on lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest bussi konfiskeerimine OAO A suhtes põhjendamatu ja ülemääraselt range, sest pole andmeid, nagu oleks nimetatud firmal olnud varem piiri ületamisel probleeme. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist. Alternatiivselt taotletakse kassatsioonis Riigikohtult uue otsuse tegemist või väärteoasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 5.1 Kassaator on seisukohal, et OAO-l A ei olnud tulenevalt VTMS § 114 lg-st 1 õigust kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust esitada, kuna OAO A näol ei ole tegemist VTMS §-s 16 nimetatud menetlusosalisega. Käesolevas asjas ei ole menetlusaluseks isikuks mitte OAO A, vaid S.M.. Järelikult ei saa ka OAO A kaitsjat vaadelda menetlusaluse isiku kaitsjana. Seega oleks maakohus pidanud jätma OAO A esindaja kaebuse VTMS § 118 lg 2 p 2 alusel määrusega läbi vaatamata ja tagastama selle esitajale. Riigikohtu
  3. juuni
  4. a otsuses asjas nr 3-1-1-71-04 on leitud, et väärteoasja arutamine kaebemenetluses maa- või linnakohtus ilma menetlusosalise kaebuseta on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 tähenduses, mis toob

§ 175p-le 2 kaasa kohtuotsuse tühistamise.

5.2 Maakohus on VTMS § 114 lg 1 p-s 2 ja § 118 lg 2 p-s 2 sätestatu mittearvestamist ekslikult põhjendanud viitega VTMS § 193 lg-le

  1. Väärteomenetluse seadustiku
  2. peatükis toodud määruskaebemenetluse kord on ette nähtud üksnes kohtumääruste, mitte aga kohtuvälise menetleja tegevuse vaidlustamiseks. Menetlusvälise isiku ainukene võimalus kohtuvälise menetleja tegevuse vaidlustamiseks on ette nähtud VTMS §-des 76-
  3. Nendest sätetest tulenevalt saab menetlusväline isik esitada kaebuse kohtuvälise menetleja tegevuse peale üksnes kuni asjas kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseni. Kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse esitamise võimalust menetlusvälisele isikule ette nähtud ei ole. 5.3 Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kohtuväline menetleja pidanuks konfiskeerimise otsustama VTMS § 67 alusel määrusega, et isikul tekkinuks võimalus kaebuse esitamiseks. Väärteomenetluse seadustiku §-d 66-67, mis reguleerivad konfiskeerimise otsustamist väärteomenetluse käigus, on kohaldatavad üksnes väärteo toimepanemise vahetu objekti konfiskeerimisel ja sedagi üksnes juhul, kui konfiskeeritava vara seaduslikku valdajat ei ole suudetud tuvastada. Käesolevas asjas konfiskeeritud buss Volvo ei ole aga väärteo toimepanemise vahetu objekt, vaid väärteo toimepanemise vahend, mistõttu ei saanud seda ka VTMS §-s 67 sätestatud korras konfiskeerida. Samuti oli teada nii bussi omanik (OAO A) kui ka seaduslik valdaja. Samuti märgib kassaator, et VTMS § 67 lg 3 võimaldab vaidlustada üksnes kohtu konfiskeerimismäärust, mitte aga kohtuvälise menetleja tegevust. Kassaatori hinnangul konfiskeeriti buss Volvo täpses vastavuses VTMS § 74 lg 1 p-ga 12, mille kohaselt märgitakse konfiskeerimise otsustus kohtuvälise menetleja otsuses. 5.4 Erinevalt maakohtust on kassaator seisukohal, et TS § 94 lg 4 kohaldamisel ei ole vaja arvestada KarS §-s 83 sätestatut, kuna TS § 94 lg 4 on KarS § 83 suhtes erinorm. Seda järeldust kinnitab asjaolu, et erinevalt sama paragrahvi kolmandast lõikest ei tee TS § 94 lg 4 viidet KarS §-le
  5. Kassatsioonivastuses leiab OAO A esindaja, et kassatsioon pole põhjendatud, ja vaidleb sellele vastu, nõustudes maakohtu seisukohtadega.
  6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas kohtuvälise menetleja esindaja esitatud kassatsiooni ja palus selle rahuldada, OAO A esindaja leidis, et maakohtu otsuse muutmiseks alust ei ole. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  7. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et väärteomenetluse seadustik ei anna OAO-le A õigust kohtuvälise menetleja
  8. märtsi
  9. a otsust kohtus vaidlustada. Lähtudes VTMS § 114 lg 1 p-st 2 on õigus esitada maakohtule kaebus kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsuse peale ainult menetlusosalisel.

§-le 16 on väärteomenetluses menetlusosaline üksnes menetlusalune isik ja tema kaitsja. OAO A ei ole aga käesolevas asjas menetlusalune isik ega mõistetavalt ka mitte menetlusaluse isiku kaitsja, mistõttu pole tegemist menetlusosalisega. Menetlusväline isik saab VTMS § 76 lg 1 kohaselt kuni kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseni küll vaidlustada kohtuvälise menetleja tegevust, kuid ei saa VTMS § 114 lg-st 1 tulenevalt vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. veebruari
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-156-05 - RT III 2006, 8, 68, p 10). OAO A kaebeõigust ei ole võimalik tuletada ka maakohtu viidatud VTMS §-st 67, kuna see säte - nagu kassaator õigesti märgib - reguleerib üksnes väärteo vahetu objekti konfiskeerimist ja sedagi üksnes olukorras, kus konfiskeeritava asja seaduslikku valdajat ei ole suudetud tuvastada. Konfiskeeritud buss Volvo on aga käesoleval juhul käsitatav väärteo toimepanemise vahendina, mitte vahetu objektina, samuti oli menetlejale teada konfiskeeritava vara omaniku ja seadusliku valdaja isik. Seega on ekslik maakohtu seisukoht, et kohtuväline menetleja pidanuks käesoleval juhul konfiskeerimise otsustama VTMS § 67 lg-s 4 sätestatud korras, millisel juhul oleks tagatud OAO-le A konfiskeerimise kohtus vaidlustamise võimalus.
  3. Väärteomenetluses ei ole kohaldatavad
  4. veebruaril 2007 jõustunud KrMS § 16 lg 2 ja § 401 lg 1, mille kohaselt võib kriminaalmenetlusse menetlusosalisena kaasata ka kolmanda isiku, kui kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Nimelt tuleneb VTMS §-st 2, et kriminaalmenetluse sätteid kohaldatakse väärteomenetluses üksnes juhul, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisti. Menetlusosaliste ringi osas on aga VTMS §-s 16 sätestatud sõnaselgelt eriregulatsioon võrreldes KrMS § 16 lg-ga
  6. Väärteomenetluse seadustiku § 118 lg 2 p 2 näeb ette, et kui kohtuvälise menetleja otsuse peale on kaebuse esitanud isik, kellel VTMS § 114 lg 1 järgi ei ole õigust kaebust esitada, teeb maakohtunik kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta määruse ja saadab määruse koopia ning tagastab kaebuse selle esitanud isikule. Seda, et tulenevalt VTMS § 114 lg-st 1 puudus OAO-l A õigus kohtuvälise menetleja otsuse vaidlustamiseks, möönis ka maakohus. Vaatamata sellele lahendas kohus OAO A kaebuse sisuliselt, põhjendades seda muu hulgas sellega, et olukord, kus OAO-l A puudub võimalus bussi konfiskeerimist kohtus vaidlustada, oleks vastuolus PS §-ga
  7. Sisuliselt jättis maakohus seega OAO A kaebeõigust välistavad väärteomenetluse seadustiku sätted põhiseaduslikele argumentidele tuginedes kohaldamata, neid sätteid samas põhiseadusevastaseks tunnistamata. Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 2, §-st 152 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lgst 1, saab esimese või teise astme kohus jätta õigustloova akti asjassepuutuva normi kohaldamata üksnes juhul, kui ta koos kohtuasja lahendamisega tunnistab selle normi põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohaldamisele kuuluva õigustloova akti sätte põhiseadusevastaseks tunnistamine peab kajastuma maa- või ringkonnakohtu lahendi resolutiivosas ja selline kohtulahend tuleb edastada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks Riigikohtule. Seega kui Tartu Maakohus leidis, et OAO A kaebuse menetlemist takistavad väärteomenetluse seadustiku sätted ei ole põhiseadusega kooskõlas, tulnuks tal tunnistada need otsuse resolutiivosas põhiseadusega vastuolus olevaks ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.
  8. Vaatamata eeltoodule leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et maakohtu poolt väärteoasja arutamine ilma VTMS §-s 16 nimetatud menetlusosalise kaebuseta tingib käesolevas asjas kohtuotsuse tühistamise üksnes juhul, kui OAO A kohtukaebeõigust välistavad väärteomenetluse seadustiku normid on põhiseadusega kooskõlas. Riigikohtu kriminaalkolleegium kontrollibki järgnevalt, kas väärteoasja asjaolude pinnalt võib tekkida kahtlus nimetatud normide põhiseaduspärasuses.
  9. Tulenevalt PS § 15 lg 1 esimesest lausest ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 esimesest lausest saab konkreetse normikontrolli raames kontrollida üksnes kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva sätte või sätte osa põhiseadusepärasust. Vaidlusaluses väärteoasjas vaidlustab OAO A kohtuvälise menetleja
  10. märtsi
  11. a otsust bussi Volvo TS § 94 lg 4 alusel konfiskeerimise osas. Vaieldamatult riivab bussi konfiskeerimine OAO A kui bussi omaniku omandipõhiõigust (PS § 32). Seega soovib OAO A vaidlustada kohtuvälise menetleja sellist otsust, millega otsustatakse tema õiguste ja vabaduste üle. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on OAO A kohtukaebeõiguse välistamisel otsustava tähtsusega ja seega ka konkreetses asjas asjassepuutuv VTMS § 16 osas, milles see säte ei loe väärteomenetluses menetlusosaliseks isikut, kes ei ole menetlusalune isik ega tema kaitsja, kuid kelle õiguste ja vabaduste üle võidakse otsustada kohtuvälise menetleja otsusega. Just see, et VTMS § 16 ei võimalda käsitada OAO-d A menetlusosalisena, võtab nimetatud isikult võimaluse vaidlustada VTMS § 114 lg 1 p 2 alusel kohtus oma õigusi piiravat kohtuvälise menetleja otsust, jättes OAO A ühtlasi ilma kohtumenetluse poole (VTMS § 17) staatusest kohtuvälise menetleja otsuse vaidlustamise protsessis (sh kassatsioonimenetluses). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei oleks õige käsitada antud juhul asjassepuutuva sättena kitsalt VTMS § 114 lg 1 p 2 osas, milles see säte ei näe ette menetlusvälise isiku õigust vaidlustada tema seaduslikke õigusi piiravat kohtuvälise menetleja otsust. Esiteks hõlmaks selline lähenemine üksnes kaebuse esitamise õiguse piirangut, kuid jätaks vaatluse alt välja väärteomenetluse seadustikust tulenevad kitsendused, mis ei võimalda OAO-l A kohtumenetluses oma kaebuse eest seista (menetlusest aktiivselt osa võtta). Teiseks ei riiva norm, mis reserveerib kohtule kaebuse esitamise õiguse üksnes menetlusosalistele, iseenesest isiku õigusi, kui menetlusosaliste ring on määratletud nii, et isik on sellesse haaratud.
  12. Põhiseaduse § 15 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Riigikohtu üldkogu on korduvalt rõhutanud kohtusse pöördumise õiguse lünkadeta kaitset, märkides ühtlasi, et Põhiseaduse §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks (vt Riigikohtu üldkogu
  13. detsembri
  14. a määrus asjas nr 3-3-1-38-00 - RT III 2001, 2, 14, p-d 15 ja 19 ning
  15. märtsi
  16. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 17). Viidates Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale on üldkogu leidnud, et kui isik esitab väite, et talle konventsiooniga antud õigusi on rikutud, siis peab tal olema õiguskaitsevahend siseriikliku asutuse ees nii selleks, et tehtaks otsus tema kaebuse kohta, kui ka vajaduse korral hüvituse saamiseks. Sellise õiguse eeltingimuseks ei saa olla konventsiooni tegelik rikkumine. Tõhus õiguskaitse tuleb tagada igaühele, kes kaebab, et tema õigusi ja vabadusi on rikutud. (Vt Riigikohtu üldkogu
  17. detsembri
  18. a määrus asjas nr 3-3-1-38-00 - RT III 2001, 2, 14, p 19.) Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on märkinud, et PS §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  19. mai
  20. a määrus asjas nr 3-4-1-4-06 - RT III 2006, 19, 174, p 9;
  21. jaanuari
  22. a määrus asjas nr 3-4-1-17-06 - RT III 2007, 3, 20, p 4;
  23. aprilli
  24. a määrus asjas nr 3-4-1-8-07 - RT III 2007, 15, 114, p 6;
  25. mai
  26. a määrus asjas nr 3-41-11-07 - RT III 2007, 21, 170, p 4).
  27. Käesoleva määruse punktides 8-9 esitatud põhjustel ei luba väärteomenetluse seadustik VTMS §-s 16 nimetamata isikul, kelle õiguste ja vabaduste üle kohtuvälise menetleja otsusega otsustatakse, (nt kellele kuuluv vara VTMS § 74 lg 1 p-s 12 ettenähtud korras konfiskeeritakse) oma õiguste piiramist (nt vara konfiskeerimist) väärteomenetluse raames kohtus vaidlustada. Samas puudub VTMS §-s 16 nimetamata isikul võimalus taotleda tema õigusi piirava kohtuvälise menetleja otsuse osa kohtulikku kontrolli väljaspool väärteomenetlust mõnes teises kohtumenetluses.

§-le 200 on kohtuvälise menetleja jõustunud otsust ja määrust kohustatud täitma kõik isikud Eesti Vabariigi territooriumil. Kohtuvälises menetluses tehtud otsus aga jõustub, kui selle peale ei ole kaebust esitatud ja kaebuse esitamise tähtaeg on möödunud (VTMS § 199 lg 1). Seega puuduvad väärteomenetluse-välised abinõud kohtuvälise menetleja otsuse kohtulikuks järelevalveks. Näiteks pole VTMS §-s 16 nimetamata isikul, kelle vara on kohtuvälise menetleja otsusega konfiskeeritud, võimalik taotleda konfiskeerimisotsuse tühistamist või vara tagastamist haldus- või tsiviilkohtumenetluse raames. Sellises olukorras tekib Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul kahtlus, kas VTMS § 16 on osas, milles see säte ei loe väärteomenetluses menetlusosaliseks isikut, kes ei ole menetlusalune isik ega tema kaitsja, kuid kelle õiguste ja vabaduste üle võidakse otsustada kohtuvälise menetleja otsusega, kooskõlas PS §-dega 13, 14 ja § 15 lg-ga

  2. Lisaks PS §-de 13, 14 ja § 15 lg 1 rikkumisele võib vaadeldaval juhul kõne alla tulla ka õigusloome võrduse põhimõtte (PS § 12 lg 1 lause 1) rikkumine, sest menetlusalune isik saab kohtuvälise menetleja otsust talle kuuluva vara konfiskeerimist puudutavas osas kohtus vaidlustada, menetlusaluseks isikuks mitteolev vara omanik - kelle seotus väärteo toimepanemisega on väiksem või sootuks olematu - aga ei saa.
  3. Väärteomenetluse seadustiku § 169 lg 2 sätestab, et väärteoasi antakse asja läbivaatava kohtukoosseisu poolt Riigikohtu üldkogule arutamiseks, kui väärteoasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadustiku § 3 lg 3 teise lause kohaselt lahendab üldkogu Riigikohtu haldus-, tsiviil- või kriminaalkolleegiumi või erikogu üleantud asja, kui kolleegiumil või erikogul tekib põhjendatud kahtlus kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavuses. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 169 lg-st 2, annab Riigikohtu kriminaalkolleegium käesoleva väärteoasja arutamiseks Riigikohtu üldkogule.
  4. Kui Riigikohtu üldkogu peaks tunnustama OAO A kohtukaebeõigust, saab ta ka võtta seisukoha TS § 94 lg 4 kohaldamise küsimuses. OAO A kaebeõiguse mittetunnustamisel kohtuvälise menetleja konfiskeerimisotsustuse sisuline põhjendatus väärteoasjas päevakorda ei tõuse. Seetõttu ei pea kriminaalkolleegium ka õigeks käesolevas määruses sellel teemal peatuda. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.