RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-81-07 1

) § 36 lg 4 p-s 2 sätestatud asjaolude hindamise tulemusena sai FIE T. Komlova väiksema punktide summa seetõttu, et taotluse esitamise päeval puudus tal päevaravi tegevusluba ning uuringute osakaal teenuse mahust oli väiksem kui 20%. Sama otsuse lisa 1 punktiga 2 keeldus Haigekassa Viru osakond ravi rahastamise lepingu sõlmimisest neuroloogia erialal ka FIE T. Volkovaga. Põhjenduste kohaselt ei osutunud ka tema valituks teiste pakkujatega võrreldes hindamise tulemusena saadud väiksema punktide summa osakaalu tõttu.

§ 36lg 4 p-s 2 sätestatud asjaolude hindamise tulemusena sai FIE T.

Volkova väiksema punktide summa seetõttu, et tal puudus päevaravi tegevusluba. Teenuse kättesaadavus on otsuse põhjenduste kohaselt tagatud teise taotluse esitaja poolt.

1. Haigekassa jättis
2. mai
3. a vaideotsustega rahuldamata T. Komlova ja T. Volkova vaided. T. Volkova puhul märgiti vaideotsuse motivatsioonis, et Haigekassa juhatuse
4. märtsi
5. a otsuses nr 92 on ekslikult jäänud keeldumise põhjusena märkimata asjaolu, et uuringute ja protseduuride osakaal FIE T. Volkova teenuste mahust on väiksem kui 20%. Vastav asjaolu on märgitud neuroloogia eriala lepingupartnerite taotluste hindamise tabelis.
6. Kaebustes halduskohtule taotlesid T. Volkova ja T. Komlova Haigekassa
7. märtsi
8. a otsuse nr 92 tühistamist osas, millega keelduti nendega ravi rahastamise lepingute sõlmimisest ning Haigekassa kohustamist taotluste uueks läbivaatamiseks. Kaebajad leidsid, et Eesti Haigekassa seaduse (HKS) § 12 lg 1 p 23 ja Haigekassa nõukogu
9. oktoobri
10. a otsus "Ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamise asjaolude hindamise alused" (edaspidi "Alused") tuleb jätta kohaldamata ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Alustel on üldaktile omased tunnused, kuid Haigekassal puudub põhiseadusest tulenev üldaktide andmise õigus. Alused ja ravikindlustuse seadus ei taga õiglast haldusmenetlust ning piiravad tervishoiuteenuste osutajate ettevõtlusvabadust.

§ 36

lg 4 sätestab, milliseid asjaolusid hindab Haigekassa ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja tähtaja üle otsustades. Sätestatu on liialt üldsõnaline õiglaseks hindamiseks ning kaalutlusruumi ulatus on ette nähtud abstraktselt. Vaidlustatud otsusest ei selgu, kuidas on kaebajatele etteheidetud asjaolud (päevaravi tegevusloa puudumine ja uuringute ning protseduuride väike osakaal) seotud

§ 36lg-s 4 sätestatud tingimustega.

Otsuses puuduvad kaalutlused, kuidas kaebajatega lepingu sõlmimata jätmine tagab ravikindlustuse vahendite efektiivsema ja otstarbekama jaotuse või miks leitakse, et ühe pakkuja poolt on tagatav kvaliteetse tervishoiuteenuse kättesaadavus regioonis mõistliku hinnaga.

1. Tallinna Halduskohtu
2. jaanuari
3. a otsusega haldusasjas nr 3-05-475 jäeti kaebused rahuldamata järgmistel põhjustel: 1) Haigekassa nõukogu otsus on üksikakt ja volitus selle andmiseks tuleneb HKS § 12 lg 1 p-st
4. Üksikakti suhtes ei ole võimalik algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Aluseid sisuliselt ei ole kaebajad vaidlustanud; 2) Haigekassa juhatuse
5. novembri
6. a otsusega nr 259 on sätestatud valikule kuuluvate ravijuhtude arv neuroloogia ja dermatoveneroloogia alal Narva linnas. Sellele aktile on Haigekassa osundanud ka vaidlustatud otsuses. Nimetatud akti ei ole vaidlustatud; 3) Alustest tuleneb piisava selgusega, kuidas hinnatakse

§ 36lg-s 4 sätestatud asjaolusid.

Aluste kohaselt ei hinnata tervishoiuteenuste osutajate piirarvu (kuna seda pole kehtestatud) ega teenuse osutamise võimalikkust vastavalt majutuse standardtingimustele (mõõdetavate asjaolude puudumise tõttu). Kuna neid näitajaid ei hinnata ühegi taotleja puhul, pole mittehindamisel tegemist mõne taotleja eelistamise või diskrimineerimisega. Ülejäänud

§ 36

lg-s 4 sätestatud kriteeriume on hindamisel arvestatud; 4) ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja tähtaja üle otsustamise menetlus ning kriteeriumid on sätestatud (

1. peatüki
2. ja
3. jaotis, HKS 12 lg 1 p 23, Aluste ning haldusmenetluse seaduse sätted) ja puudub vajadus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust piisava menetluskorra ja kriteeriumite puudumise tõttu; 5) kuna kaebajatel puudus päevaravi tegevusluba ning uuringute ja protseduuride osakaal nende teenuste puhul ei ulatunud nõutava 20%-ni, ei olnud võimalik nende kriteeriumite eest punkte saada. Vaidlustatud otsuses on selgelt ja arusaadavalt esitatud vastavad põhjendused; 6) erinevate taotlejate hindamise tulemused on kohtule esitatud ning pole alust arvata, et lepingud tulnuks sõlmida kellegi teisega peale võitjate; 7) vaidlustatud otsus ei piira kaebajate ettevõtlus- või konkurentsivabadust ega õigust osutada tervishoiuteenust võrdsetes konkurentsitingimustes. Kaebajatel on võimalus jätkata tervishoiuteenuste osutamist ning tulenevalt

§-st 36 ei ole Haigekassa kohustatud sõlmima lepinguid kõigi taotlejatega. Poolte menetluskulud jäeti nende endi kanda. 6. Apellatsioonkaebustes palusid T. Komlova ja T. Volkova tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebused rahuldatakse. Apellandid on jätkuvalt seisukohal, et Alused on üldakt, mille andmiseks Haigekassa nõukogul puudus pädevus. Ravikindlustuse seadusest ega muudest õigusaktidest ei tulene, et Haigekassa võiks jätta hindamata mõne

§ 36lg-s 4 sätestatud kriteeriumi.

Apellantide hinnangul pole halduskohus sisuliselt analüüsinud kaebajate väiteid ettevõtlusvabaduse, konkurentsi kahjustamise ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. juuli
3. a otsusega muudeti osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus nõustus apellantidega selles, et Aluste puhul on tegemist üldaktiga. Kohus märkis, et põhiseadus ei sätesta otsesõnu küll õigustloova akti andmise delegeerimise võimalust avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, kuid möönab selle lubatavust. Haigekassa seaduses on sätestatud vastav volitusnorm ning sarnase volituse avalik-õiguslike juriidiliste isikute jaoks sätestavad ka mitmed teised seadused. Alustega sätestatakse tingimused, millal on võimalik ravi rahastamise lepingut sõlmida. See küsimus puudutab Haigekassa autonoomiat tema vara kasutamisel ja käsutamisel. Haigekassa autonoomia eesmärk on tagada avaliku võimu poolt ravi rahastamisel sõltumatus ja asjatundlike otsuste tegemine. Ringkonnakohus leidis veel, et teenuste osutamise kvaliteedi ja tingimuste hindamisel on arvestatud kõiki erinevaid sätestatud kriteeriume. Tervishoiuteenuse osutajate piirarvu pole kindlaks määratud, seetõttu ei arvestata seda kriteeriumi ka hindamisel. Seejuures ei ole apellante koheldud teiste taotlejatega võrreldes ebavõrdselt. Majutuse standardtingimused tervishoiuasutuses ei tulene majandusministri määrusega kehtestatud nõuetest majutusasutustele ning selle akti kohaldamine poleks olnud põhjendatud ega õiguspärane. Põhjendatud ja asjakohane on nii päevaravi tegevusloa nõude kui ka uuringute osakaalu nõude arvestamine, kuna see on osa tervishoiuteenuse kvaliteedist. Punktide andmine erinevate kriteeriumite hindamisel on Haigekassa kaalutlusotsus ja halduskohus ei saa asuda Haigekassa asemel seda funktsiooni teostama. Kaalutlusõiguse piire ega eesmärke pole taotlejate hindamisel ja otsustamisel rikutud ning kaalutlemisel pole piiratud ettevõtlusvabadust. Ebaõige on seisukoht, et kriteeriumite hindamiseks pole loodud kohast menetluskorda. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
4. Kassatsioonkaebustes esitavad T. Komlova ja T. Volkova alternatiivsed taotlused. Juhul, kui Riigikohus leiab, et Aluste näol on tegemist üldaktiga, paluvad kassaatorid: 1) jätta vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata Alused ning HKS § 12 lg 1 p23 osas, mis puudutab

§ 36

lg-s 4 sätestatud asjaolude hindamise aluste kinnitamist; 2) tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks olukord, kus puudub

§ 36

lg 4 kohaldamiseks vajalik rakendusakt; 3) tühistada Eesti Haigekassa juhatuse

1. märtsi
2. a otsus nr 92 osas, mis puudutab kassaatoritega ravi rahastamise lepingute sõlmimata jätmist. Kui kohus leiab, et nimetatud otsuse tühistamiseks on vajalik tühistada ka Eesti Haigekassa
3. detsembri
4. a otsus nr 259, ennistada selle akti vaidlustamiseks kaebuse esitamise tähtaeg ja tühistada nimetatud akt; 4) kohustada Haigekassat välja andma vajalikud haldusaktid ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks kassaatorite taotletud piirkondades ja erialadel; 5) tuvastada Haigekassa tegevuse õigusvastasus kassaatoritega ravi rahastamise lepingute sõlmimisest keeldumisel. Juhul, kui Riigikohus leiab, et Aluste näol on tegemist üksikaktiga, taotlevad kassaatorid Aluste vaidlustamiseks kaebuse esitamise tähtaja ennistamist ning Aluste punktide 2.3 ja 3 tühistamist. Muus osas langevad kassaatorite taotlused kokku esimesena toodud alternatiivi punktides 3-5 loetletud nõuetega. Kassaatorid leiavad järgmist.
5. Haigekassa nõukogul puudub üldaktide andmise pädevus.
6. Alustes ei arvestata kõiki ravikindlustuse seaduses sätestatud hindamiskriteeriume. Ekslik on ringkonnakohtu lähenemine, et kohtu võimalus Haigekassa kaalutlusotsustuste kontrollimisel on piiratud ning lõppastmes otsustab suures osas Haigekassa ise, millised kriteeriumid on ravi rahastamise lepingute sõlmimisel määravad.
7. Alustes sisalduv päevaravi tegevusloa nõue ja uuringute osakaalu nõue rikuvad kassaatori õigusi. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kuidas on päevaravi tegevusloa olemasolu seotud taotletava eesmärgiga, milleks on kvaliteetne raviteenus. Automaatne hindamine selle kriteeriumi alusel on suunatud väiksemate teenuseosutajate turult väljatõrjumisele. Füüsilisest isikust ettevõtja ei suuda konkureerida suure meditsiinikeskusega. Päevaravi võimaldamine tähendab pigem patsiendile mugavuse kui teenuse parema kvaliteedi tagamist. Uuringute mahu arvestamine sunnib arsti tegema põhjendamatuid uuringuid vaid seepärast, et tagada lepingute saamiseks vajalik tase. Kassaatorid taotlevad ka menetluskulude väljamõistmist Haigekassalt.
8. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab Haigekassa Aluste õigusliku olemuse osas, et tegemist on üldaktiga ning Haigekassa nõukogu pädevus selle akti andmiseks tuleneb HKS § 12 lg 1 p-st
9. Kassaatorite väidete osas, mis puudutavad üksikute kriteeriumite arvestamata jätmist, leitakse, et

§ 36

lg 4 p-s 5 sätestatud tervishoiuteenuste osutajate piirarvu ei hinnata, kuna seda pole veel õigusaktidega kehtestatud. Kuna mõõdetavad asjaolud puuduvad, saaksid kõik taotlejad võrdselt punkte ja see ei mõjutaks lõpptulemust.

§ 36

lg 4 p 4 (teenuste osutamise võimalikkus vastavalt majutuse standardtingimustele) osas on Haigekassa ka juba eelnevas menetluses leidnud, et mõõdetavad asjaolud puuduvad, mistõttu neid ka ei hinnata. Samas on hindamisel kohaldatud kõiki asjakohaseid õigusakte. Haigekassa märgib veel, et varasemas menetluses on kaebajad opereerinud valdavalt väitega, et Alused on põhiseadusega vastuolus. Alles kassatsiooniastmes esitatakse seisukoht, et teenuse osutamise kvaliteedi ja tingimuste hindamisel ei tuleks arvestada päevaravi tegevusloa olemasolu ega uuringute osakaalu teenuste mahust. Seega ei tohiks neid väiteid kassatsiooniastmes vastustaja arvates tähele panna. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 10.

§ 36

lg 1 näeb ette, et ravi rahastamise lepingu sõlmib Haigekassa tervishoiuteenuse osutaja või tervishoiuteenuse osutajatega. Sama paragrahvi teisest lõikest tuleneb, et Haigekassa ei ole kohustatud sõlmima ravi rahastamise lepingut kõigi tervishoiuteenuse osutajatega.

§ 36

lg-s 4 sätestatakse asjaolud, mida haigekassa hindab ravi rahastamise lepingu sõlmimise ning lepingu tähtaja üle otsustamisel. Nendeks on: 1) kindlustatud isikute vajadus teenuse järele ja teenuse kättesaadavus; 2) teenuse osutamise kvaliteet ja tingimused; 3) teenuse hind; 4) teenuse osutamise võimalikkus vastavalt majutuse standardtingimustele; 5) tervishoiuteenuse osutajate piirarv; 6) tervishoiuteenuse osutamise keskmise koormuse näitajad; 7) riigi tervishoiupoliitika arengusuunad; 8) varasemate ravi rahastamise lepingute või sellesarnaste lepingute nõuetekohane täitmine tervishoiuteenuse osutaja poolt; 9) maksuvõlgnevuse olemasolu või puudumine ning tervishoiuteenuse osutaja üldine majanduslik seisund; 10) ravikindlustust ja tervishoidu reguleerivate õigusaktide nõuetekohane täitmine tervishoiuteenuse osutaja või temale tööd andva isiku poolt. 11. HKS § 12 lg 1 p 23 näeb ette, et Haigekassa nõukogu pädevuses on kinnitada

§ 36lõikes 4 sätestatud asjaolude hindamise alused.

Käesoleva vaidluse ajendanud Eesti Haigekassa juhatuse otsuse andmise ajal kehtis Eesti Haigekassa nõukogu

1. oktoobri
2. a otsus nr 21 "Ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamise asjaolude hindamise alused" (Alused).
3. Poolte vahel on vaidlus Aluste õigusliku olemuse osas ja Haigekassa pädevuse üle sellise akti andmiseks. Alustega sätestatakse, millistel tingimustel ja milliseks tähtajaks otsustakse sõlmida ravi rahastamise leping teenuseosutajaga ning sellekohane menetlus. Alustes nähakse ette erinevat liiki tervishoiuteenuste rahastamise lepingute sõlmimise üle otsustamise asjaolude hindamise alused (p-d 2-8). Punktis 9 sätestatakse, milliseks tähtajaks leping sõlmitakse, olenevalt sellest, kas tegemist on isikuga, kes peab Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglat või mitte. Aluste p 10 reguleerib hindamise protseduuri ning p 11 menetlust, millega tehakse taotlejale lepingu sõlmiseks ettepanek. Kassaatorid on seisukohal, et Aluste näol on tegemist üldaktiga (määrusega), kuid Haigekassa nõukogul puudus pädevus sellise akti andmiseks. Halduskohtu hinnangul on tegemist üldkorraldusega. Ringkonnakohus nõustus kaebajatega selles, et akt on käsitatav määrusena, kuid erinevalt kaebajatest leidis, et volitusnorm sellise üldakti andmiseks on seaduses olemas (HKS § 12 lg 1 p 23) ja üldakti andmise põhiseaduspärasus tuleneb ka Haigekassa kui avalik-õigusliku juriidilise isiku autonoomiast. Samal seisukohal on ka Haigekassa.
4. Halduskolleegium leiab, et "Ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamise asjaolude hindamise alused" on haldusesisene akt (halduseeskiri), mis on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele ning siduv haldusorganile. Haigekassa valib kaalutlusõiguse alusel taotlejate hulgast välja isiku, kellega ravi rahastamise leping sõlmitakse. Põhimõtteliselt peaks Aluste näol olema tegemist kaalutlusõiguse teostamist suunava ja täpsustava aktiga, mis peab tagama Haigekassale

§ 36lg-tega 1 ja 4 antud diskretsioonivolituse ühtse ja ühetaolise realiseerimise.

Samas ei välista akti halduseeskirjadena kvalifitseerimine, et sätestatu avaldab mõju ka haldusevälistele isikutele nende suhetes avaliku võimuga. Halduseeskirja normid omandavad faktilise välismõju nende kohaldamise tulemusena. Alustes sätestatu omandab haldusest väljapoole suunatud tähenduse ravi rahastamise lepingu sõlmimist taotlevate isikute suhtes, kelle vastavust hinnatakse ravikindlustuse seaduse ja Aluste pinnalt ning otsustatakse nendega lepingu sõlmimine või mittesõlmimine. Kolleegium peab iseenesest põhjendatuks selliste kaalumisreeglite kehtestamist eelkõige haldusele enesele suunatud halduseeskirja vormis. Halduseväliste isikute jaoks, kelle suhtes kõnealune halduseeskiri mõju omab, on sellega tutvumise võimalus tagatud, kuna Alused on avaldatud Haigekassa veebilehel.

1. Põhimõtteliselt on Aluste koostamisel teostatud juba esimene kaalumisetapp ning tehtud valikud tüüpiliste juhtumite tarbeks. Kuigi halduseeskiri peab abistama haldusorganit edaspidise kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi eeskiri kaalumist takistada ega välistada. Seega peab haldusel olema põhjendatud juhtudel ning konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärase kaalumisotsuse saavutamiseks võimalus ka halduseeskirjas sätestatud piire ületada. Seejuures tuleb halduseeskirja kohaldades järgida võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet. II
2. Käesolev vaidlus tuleneb ambulatoorse eriarstiabi osutamiseks ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks esitatud taotluste hindamisest ja otsustusest, kellega taotlejatest leping sõlmitakse. Ravi rahastamise lepingu sõlmimise otsustamiseks realiseerib Haigekassa

§ 36

lg-s 4 ettenähtud asjaolusid Alustes sätestatud alustel ja korras hinnates oma kaalutlusõigust. Ravikindlustuse seadus ei sisalda üldviidet haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele. Seda märkis kolleegium ka 22. detsembri 2005. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-73-05. Samas osundas kolleegium, et

§ 35

lg 2 kohaselt on ravi rahastamise leping haldusleping ja sellele kohaldatakse HMS

1. peatüki sätteid ravikindlustuse seaduses sätestatud erisusi arvestades. Kolleegium on järjekindlalt leidnud, et eriseaduses ettenähtud haldusmenetluses haldusmenetluse seaduse kohaldamisele viitamata jätmisel tuleb HMS regulatsiooni siiski kohaldada, kui eriseadus ei reguleeri menetlust HMS-ga võrreldava mahu, tiheduse ja detailsusastmega ega taga isikule HMS-ga võrreldavat menetluslikku õiguskaitset (vt nt
2. aprilli
3. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-32-03, p 12, ja
4. mai
5. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-12-05, p-d 10, 11). Kolleegium peab haldusmenetluse seaduse sätteid kohaldatavaks ka käesoleva vaidluse ajendanud haldusmenetluse puhul.
6. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Juhul, kui haldusorgan on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga (vt ka näiteks
7. oktoobri
8. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-03). Kassaatorid seavad kahtluse alla Aluste punktis 3 sätestatud nõuete, mis puudutavad päevaravi tegevusloa olemasolu ja uuringute ning protseduuride osakaalu, asjakohasuse ja põhjendatuse käesoleva vaidluse esemeks oleva kaalutlusotsuse langetamisel. Aluste punkt 3 sätestab, mida hinnatakse ambulatoorse eriarstiabi osutajatega ravi rahastamise lepingu sõlmimise üle otsustamisel. Muu hulgas tuleneb punktist 3, et hindamisel võetakse arvesse, kas tervishoiuteenuse osutajal on taotluse esitamise päeval tegevusluba päevaraviteenuse osutamiseks või mitte ning kui suur on uuringute ja protseduuride osakaal pakutavate teenuste mahust kalendriaastal. Ebaõige on Haigekassa väide vastuses kassatsioonkaebustele, et nõuete (päevaravi loa olemasolu ja uuringute osakaal) asjakohasus pole varasemas menetluses vaidluse objektiks olnud. Kaebajad on kogu senise menetluse käigus küll välistanud Aluste kohaldatavuse, kuid seejuures on nad ka juba kaebuses halduskohtule seadnud kahtluse alla nende kriteeriumite arvestamise asjakohasuse ning kohtud on andnud vastavale väitele oma hinnangu.
9. Vastavalt

§ 36

lg 4 p-le 2 on teenuse osutamise kvaliteet ja tingimused üheks asjaoluks, mida ravi rahastamise lepingu sõlmimisel arvestatakse. Ka Aluste punkti 3 sõnastusest ja ülesehitusest tuleneb, et päevaravi tegevusloa olemasolu ja uuringute ning protseduuride osakaal pakutavate teenuste mahust kalendriaastal on osaks teenuste osutamise kvaliteedist ja tingimustest. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et nii päevaravi tegevusloa nõude kui ka uuringute ja protseduuride osakaalu kriteeriumi arvestamine ravi rahastamiseks lepingupartneri leidmisel ei ole iseenesest asjakohatu, kuna need moodustavad ühe osa tervishoiuteenuse kvaliteedist. Samas ei pruugi need kriteeriumid igas olukorras olla ühtviisi oluliseks kaalumise aluseks, näiteks sõltumata sellest, millise eriarstiabi valdkonnaga või milliste teenuseosutajatega on tegemist.

1. Aluste punktist 3 tuleneb muu hulgas, et kui tervishoiuteenuse osutajal on taotluse esitamise päeval tegevusluba päevaraviteenuse osutamiseks, hinnatakse seda 3 punktiga, tegevusloa puudumisel saab taotleja 0 punkti. Samast tuleneb ka, et kui uuringute ja protseduuride osakaal pakutavate teenuste mahust kalendriaastal on mittekirurgilistel erialadel 20% ja enam, saab taotleja hindamisel 4 punkti ning vähem kui 20% puhul 0 punkti. Halduse diskretsiooniruum on Alustes sätestatud hindamiskriteeriumitega seega kahandatud minimaalseks. Aluste regulatsioon ei luba arvesse võtta erinevaid asjaolusid ega hindepunkte paindlikumalt jagada, kuna valikuvõimalus on piiratud vaid minimaalse ja maksimaalse hindepunktiga. Alustes sätestatu ei võimalda teenuseosutaja individuaalset eripära arvesse võtta. Nii ei võimalda sätestatud hindamisreeglid arvestada näiteks seda, kas päevaravi võimaluse hindamine on konkreetse eriala puhul vähem või rohkem põhjendatud. Samuti pole võimalik näiteks arvesse võtta, kas tervishoiuteenuse osutaja on juba asunud päevaravi tegevusluba taotlema, kui tõenäoline on selle loa saamine, kas loa saamine viibib tervishoiuteenuse osutajast sõltuvatel põhjustel vms.
2. Alused kui haldusorgani sise-eeskiri ei ole iseseisvalt halduskohtus vaidlustatav akt. Seda, kas Alustes sätestatud ja üksikjuhtumil aluseks olnud kriteeriumid on asjakohased ning kas kaalutlused, mis tuginesid halduseeskirjas sätestatud kriteeriumitele, olid õiguspärased, saab välja selgitada halduse üksikakti (Haigekassa otsuse) halduskohtuliku kontrolli käigus.
3. Halduskohus saab diskretsiooni õiguspärasust kontrollida lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Halduskolleegium on korduvalt rõhutanud põhimõtet, et mida ulatuslikum on halduse diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema haldusakti motivatsioon. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt (vt näiteks halduskolleegiumi
4. novembri
5. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-02). Käesolevas asjas vaidlustatud otsuse motivatsioonis osundas Haigekassa

§ 36

lg 4 punktis 2 sätestatud asjaolu (teenuse osutamise kvaliteet ja tingimused) hindamisele ning põhjustele, mille tõttu kaebajad said teiste pakkujatega võrreldes väiksema punktide summa ega osutunud seepärast valituks. Otsuses viidatakse üldsõnaliselt ka Alustele. Kaebajatele oli kättesaadav ka "Eesti Haigekassa Viru piirkonna

1. a ambulatoorse eriarstiabi lepingupartnerite taotluste hindamise tabel", millest selgub kõikide taotlejate puhul, kuidas erinevate kriteeriumite hindamise tulemusena kujunes punktisumma. Toimiku materjalidest nähtuvalt sai see dokument kaebajatele kättesaadavaks hiljemalt koos vaideotsusega. Eeltoodu põhjal ei saa Haigekassa juhatuse vaidlustatud otsusele ette heita motiveerimatust. Asja materjalidest nähtuvalt toimus kaalumine halduseeskirja alusel, kusjuures haldusorgan piirdus kaalumisel enda kehtestatud jäikade reeglitega, mis ei pruugi võimaldada täies mahus kasutada seadusest tulenevat diskretsioonivolitust ega lähtuda kõikidest olulistest asjaoludest. Diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja olulistele asjaoludele mittetuginev kaalumine võivad endast kujutada sellist olulist diskretsiooniviga, mis on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks. Selle haldusasja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus Haigekassa juhatuse vaidlustatud kaalutlusotsuse õiguspärasust hindama vastavalt käesolevas otsuses halduseeskirja õiguslikku olemust ja halduseeskirjal tuginevat kaalumist puudutavatele seisukohtadele.
2. Selleks, et kohtumenetluses võtta seisukoht hindamise aluseks olnud kriteeriumite asjakohasuse või hindamisvõimaluste piisavuse suhtes, võib osutuda vajalikuks kaasata HKMS § 14 lg 3 p 3 alusel arvamuse andmiseks asjakohase riigiasutuse esindaja või kasutada eksperte. III
3. Aluste ega

§ 36

lg 4 sõnastus ei võimalda sõnaselgelt hindajal valida, milliseid sätestatud kriteeriumitest kohaldada ega luba ühtegi neist ka hindamisel arvestamata jätta. Nagu märgitud juba eespool käesoleva otsuse punktis 16, peab kaalutlusotsus tuginema asjakohastele kaalutlustele. Selleks, et tagada kaalutlusotsuse õiguspärasus, peab hindajal (Haigekassal) olema võimalik jätta asjakohatu kriteerium üldse arvestamata, eeldusel, et ta kohtleb ühetaoliselt kõiki taotlejaid. Kassaatorid väidavad, et käesoleval juhul ei hõlmanud hindamine kõiki

§ 36lg-s 4 sätestatud kriteeriume.

Haigekassa vastuse kohaselt ei arvestata tervishoiuteenuse osutajate piirarvu (

§ 36lg 4 p 5), kuna mõõdetavaid ja võrreldavaid näitajaid pole kehtestatud.

Seetõttu pole niisuguse asjaolu hindamine otstarbekas, kuna kõik taotlejad saaksid võrdse arvu punkte ja lõpptulemus sellest ei sõltuks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kui kriteeriume arvestamata jättes pole rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ja arvestamata jätmisel on ka ratsionaalne põhjendus, st pole mõõdetavaid ega võrreldavaid näitajaid kehtestatud, ei too kriteeriumite mittearvestamine kaasa ettevõtlusvabaduse õigusvastast piirangut ega muuda otsustust õigusvastaseks. IV

1. Halduskohtule esitatud kaebuses taotleti Haigekassa juhatuse
2. märtsi
3. a otsuse nr 92 tühistamist kaebajaid puudutavas osas ning taotluste uueks läbivaatamiseks kohustamist. Kassatsioonkaebuste taotlustes soovivad kassaatorid varasemale lisaks ka Haigekassa juhatuse
4. detsembri
5. a otsuse nr 259 (millega valik välja kuulutati) tühistamist ning selleks kaebetähtaja ennistamist ning Aluste punktide 2.3 ja 3 tühistamist ning selleks kaebetähtaja ennistamist. Esmakordselt on esitatud ka Haigekassa tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõue. HKMS § 64 lg 1 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus ja esimese astme kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja õigesti kohaldanud seadust ning ei ole lõikest 3 tulenevalt seotud kaebuse piiridega vaid HKMS §-s 45 nimetatud kohtumenetluse normide rikkumise korral. Seega ei saa Riigikohus võtta seisukohta nõuete suhtes, mida varasemas kohtumenetluses pole esitatud, vaid saab kontrollida üksnes ringkonnakohtu otsuse õiguspärasust. Viimases antakse hinnang halduskohtu otsusele, milles lähtuti halduskohtule esitatud kaebustest Haigekassa juhatuse
6. märtsi
7. a otsuse nr 92 kaebajaid puudutavas osas tühistamiseks ning taotluste uueks läbivaatamiseks kohustamiseks.
8. Eeltoodule tuginedes leiab kolleegium, et kassatsioonkaebused on võimalik rahuldada osaliselt ning tühistab ringkonnakohtu otsuse, milles on võetud seisukoht Haigekassa juhatuse
9. märtsi
10. a otsuse nr 92 õiguspärasuse suhtes kaebajaid puudutavas osas. Asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ning kautsjonid kuuluvad tagastamisele. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann