3-3-1-17-07

Riigikohtunik Eerik Kergandbergi eriarvamus Riigikohtu erikogu

1. jaanuari
2. a otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-17-07
3. Nõustun kohtuotsuse (edaspidi otsus) lõppjäreldusega, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole suulise hoiatamisega Leho Ruusi õigusi rikutud. Nõustun ka otsusest väljaloetava arusaamaga, et VTMS X peatükis sätestatud hoiatamismenetluse regulatsioon on kaugel ideaalist ja seadusandja peaks õigusselguse huvides kaaluma siin muudatuste tegemist. Muuhulgas võiks seadusandja püüda lahendada küsimust, kuidas saab hoiatamismenetlus olla üheaegselt nii väärteomenetluse üks osa (vt VTMS 10 peatüki
4. jao pealkirja) kui ka väärteomenetluse lõpetaja (vt VTMS § 53 lg-s 5 sätestatut). Samas tuleks minu arvates VTMS X peatükis sisalduvat hoiatusmenetluse "mehhanismi" süstemaatilise tõlgendamise pinnalt mõista ja hinnata mõnevõrra teisiti, kui seda tehakse otsuses.
5. Otsuse p 18 teises lõigus räägitakse "väärteomenetluse alustamisest hoiatusmenetluse vormis". Leian, et täna kehtiva seaduse mõtte ja ka sätte kohaselt ei saa väärteomenetlus alata "hoiatusmenetluse vormis". KrMS §-s 6 sätestatud (kriminaal)menetluse kohustuslikus põhimõte toimib menetluse alustamise situatsioonis VTMS §-st 2 lähtuvalt piiranguteta ka väärteomenetluses. Seega tuleb minu arvates kohtuvälisel menetlejal enda töös puutuda kokku järgmiste menetlusloogiliste valikutega, mis reaalajas võivad ka kokku langeda. 2.
6. Esimeses valiksituatsioonis tuleb hinnata, kas mingis käitumisaktis on olemas väärteotunnused või mitte. Neid tunnuseid sedastamata jättes puudub igasugune võimalus ametlikuks menetluslikuks aktiivsuseks. Väärteotunnuste olemasolu sedastamise järel tuleb aga alati ja vältimatult alustada väärteomenetlust. Väärteomenetluse alustamise üldine kohustus laieneb ka sellistele väheohtlikele (vähetähtsatele) rikkumistele, millele reageerimine võiks menetleja arusaama kohaselt piirduda kas hoiatustrahvi või suulise hoiatusega. Arusaam, et ka suulisele hoiatamisele eelneb (tavaline) väärteomenetlus, tuleneb üheselt VTMS § 53 lg-s 5 sätestatust, mille kohaselt hoiatamismenetluse kohaldamine lõpetab väärteomenetluse. Sellest lähtuvalt tuleb üksnes nõustuda otsuse p 16 esimeses lõigus märgituga, et menetluse alustamise järel tekivad menetlusalusel isikul ka kõik VTMS § 19 lgs 1 loetletud õigused (sealhulgas ka VTMS § 19 lg 1 p-s 7 sätestatud kaebeõigus). Mõistetavalt tuleb need õigused menetlusalusele isikule ka teatavaks teha. 2.
7. Kui menetleja on väärteomenetluses jõudnud teise loogilisse valiksituatsiooni ehk veendumusele, et tegemist on vähetähtsa väärteoga ja seetõttu võiks kõne alla tulla ka piirdumine hoiatustrahvi kohaldamise või suulise hoiatamisega, aktualiseerub kahtlemata taas täiel määral menetlusaluse isiku õiguste küsimus. Olen erinevalt otsuse p 18 teises lõigus märgitust seda meelt, et kui menetleja peab võimalikuks VTMS X peatükis sätestatud meetmeid, on menetlusalusel isikul õigus väga täpselt teada, kas talle kohaldatakse hoiatustrahvi või suulist hoiatamist. Tõlgendades süstemaatiliselt VTMS §-s 19, § 53 lg 2 p-s 2 ja § 114 lg-s 2 sätestatut, tuleb menetlusalusele isikule kõnealuses valiksituatsioonis kahtlemata selgitada, et hoiatustrahvi või suulise hoiatamisega nõustumine tähendab samaaegselt ka kohtukaebeõigusest loobumist ja et juhul, mil ta ei ole kõnealust õiguserikkumist toime pannud, tuleks tal valida PS §-s 15 sätestatud põhiõigust täiel määral tagav üldmenetluse tee. Ja lõpuks: ilmselt oleks raske põhjendada sedagi, miks peaks menetleja menetlusalusele isikule õigusi selgitades tema eest varjama, et nii nagu iga väärteosündmuse puhul, tehakse ka suulise hoiatamise korral eeskätt statistilistel eesmärkidel vastav kanne politsei infosüsteemi POLIS.
8. Arusaam, et enda rikkumist mõistnud, seda sisuliselt tunnistanud ja kas suuliseks hoiatamiseks või ka hoiatustrahvi kohaldamiseks igati teadva nõusoleku andnud isik loobub samaaegselt ka kohtukaebeõigusest, on kahtlemata kantud menetlusökonoomia põhimõttest. See põhimõte on kaasaegsetes süüteomenetlustes oluliselt suurema kaaluga, kui võiks välja lugeda otsuse punkti 18 esimesest lõigust. Menetlusökonoomia põhimõte saab toimida vaid tasakaalu tingimustes, kui see teenib võrdsel määral nii riigi kui menetlusaluse isiku huvisid ning annab isikule võimaluse vabalt ja samas edasise suhtes siduvalt otsustada, kas tunnistada enda rikkumist, hoida aega kokku ja nõustuda enda käitumise vähestigmatiseeriva taunimisega või mitte tunnistada rikkumist ja kaitsta enda õigusi maksimaalsel määral üldmenetluses. Menetlusökonoomia põhimõte kui niisugune lakkab riigipoolse huvi kadumisel reaalselt toimimast ja annab teed paternalistlikule uurimisprintsiibile siis, kui me mistahes väidetavalt heade kavatsustega hakkame ühele konkreetsele suulise hoiatusega nõustunud isikule otsima õigustust taganeda sellest enda teadvast nõusolekust. Eerik Kergandberg