RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

"Looduskahjutoetuse andmise tingimused ning toetuse taotlemise menetlemise kord" § 4 lõige 4 ning looduskahju hindamise komisjoni

1. oktoobri
2. a koosoleku protokoll nr 1 (nr 9.1-2/1538).
3. FIE Aivo Rebane Miku Talu on Järvamaal tegutsev põllumajandusettevõtja, kelle tegevusalaks on kartulikasvatus.
4. septembril 2004 esitas FIE Aivo Rebane Miku Talu looduskahju ja selle ulatuse kindlakstegemise teatise põllumajandusministri
5. augusti
6. a käskkirjaga nr 199 "Looduskahju hindamise eksperttöörühmade moodustamine" moodustatud Järvamaa eksperttöörühmale. Nimetatud töörühmale esitasid Järvamaa tootjad 93 taotlust 8875 hektarile. Järvamaa töörühma
7. novembri
8. a hinnangu kohaselt on
9. a kogu Järvamaa looduskahju piirkond, kuna Järvamaa sademete hulk on olnud ühtlaselt suur ja looduslikes tingimustes suuri erinevusi ei ole.
10. Põllumajandusministri
11. novembri 2005.

"Looduskahjutoetuste andmise tingimused ning toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord" § 5 kohaselt taotletakse looduskahjutoetusi Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (edaspidi PRIA) kaudu.

1. jaanuaril 2006 esitas FIE Aivo Rebane Miku Talu PRIA-le taotluse looduskahjutoetuse saamiseks.
2. PRIA peadirektori
3. märtsi
4. a käskkirjaga nr 1-3.2/6 jäeti FIE Aivo Rebane Miku Talu taotlus
5. a looduskahjutoetuse saamiseks rahuldamata. Taotluse rahuldamata jätmise põhjusena on märgitud piirkonna mittetoetusõiguslikkus vastavalt põllumajandusministri
6. detsembri
7. a käskkirja nr 284 punktile
9. FIE Aivo Rebane Miku Talu esitas
10. aprillil 2006 kaebuse Tallinna Halduskohtusse, milles taotles põllumajandusministri
11. detsembri
12. a käskkirja nr 284 osalist tühistamist, PRIA peadirektori
13. märtsi
14. a käskkirja nr 1-3.2/6 tühistamist ja uue haldusakti väljaandmiseks kohustamist. Kaebuse põhjenduste kohaselt oli Järvamaa mittearvamine toetusõigusliku piirkonna sisse määrav kaebajale tema kartulisaagi hävimisest tekitatud kahju eest looduskahjutoetuse väljamaksmisest keeldumisel. Kaebaja asetati olukorda, kus mitmed konkurendid said sarnastel asjaoludel kahjutoetust, kuid kaebaja jäi kompensatsiooniabinõust ilma. Kaebaja leidis, et põllumajandusminister ja PRIA on teinud kaalutlusvea ning riivanud tema subjektiivset õigust tegelda ettevõtlusega selle koostoimes võrdse kohtlemise põhimõttega. Kuigi vaidlustatud põllumajandusministri käskkirja nr 284 p 1 aluseks olev õigusnorm sisaldub põllumajandusministri määruse nr 108 § 4 lg-s 4, mille kohaselt põllumajandusminister võib kahju hindamise komisjoni ettepaneku põhjal määrata kahju piirkonna ja põllumajandustootmise valdkonna liigi, ei ole põllumajandusministri sellest normist tulenev kaalutlusõigus piiramatu. Kaalutlusõigust tuleb teostada eesmärgipäraselt ja mõõdukalt. Käskkiri nr 284 on ka sisuliselt põhjendamata, mis ei vasta kaalutlusõiguse alusel antavale aktile kehtestatud nõuetele. Põllumajandusminister ei ole kaalumise käiku koos selle tulemustega haldusakti põhjendustes kajastanud. Kaebaja leidis, et põllumajandusminister oleks pidanud kaaluma erinevate põllumajandusettevõtjate ettevõtlusvabadust, vaba ja takistamatut konkurentsi, ettevõtjate võrdset kohtlemist. Maakondade diferentseerimine asetas kahju kannatanud ettevõtjad kahte segmenti - hüvitusõiguslikud ja mittehüvitusõiguslikud põllumajandusettevõtjad. Põllumajandusminister oleks pidanud kaaluma sellise eristamise põhjendatust ja õiguspärasust. Kaebaja möönab, et ettevõtjal puudub subjektiivne õigus nõuda riigilt oma ettevõtluse tarbeks toetust. Samas, kui toetus on ette nähtud, tuleb selle maksmisel arvestada kõiki asjakohaseid õigusnorme ja õiguse üldpõhimõtteid. Arvestada tuleb ka sellega, et vaba ja takistamatu konkurents on Euroopa Ühenduse üheks aluspõhimõtteks. Käesoleval juhul on rikutud Euroopa Ühenduse põllumajandusliku riigiabi suuniste punktis 1.
15. sätestatut. Iga riigiabi, sh looduskahjutoetus, peab samuti olema suunatud vaba konkurentsi tagamisele. Konkurentide diferentseerimine toetuse saajateks ja toetusest ilmajääjateks tekitab turul ebaõiglase konkurentsi olukorra. Ebavõrdse kohtlemisega on tegemist siis, kui selleks ei leidu mõistlikku ja legitiimset põhjust ehk tegemist on nn meelevaldse ebavõrdse kohtlemisega. Kaebaja oli toetust saanutega analoogilises olukorras ning ainsaks erisuseks oli tema põldude paiknemine maakonnas, mida ei aktsepteeritud toetusõigusliku piirkonnana. Toetuskõlbulike piirkondade määramise asemel oleks pidanud juhinduma määruse nr 108 § 7 lõikest 7, mis sätestab, et kui tootmiskao põhjal arvutatud looduskahjutoetuse summa ületab riigieelarvest eraldatud vahendite summat, vähendatakse looduskahjutoetusi põllumajandustootjate kohta võrdeliselt, järgides taotlejate võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuivõrd vaidlustatud põllumajandusministri käskkiri sisaldab kaalutlusviga kaalutlusõiguse kasutamata jätmise näol ja on põhjendamata, on käskkiri õigusvastane ja tuleb tühistada osas, milles see rikub kaebaja õigusi. Nimetatud õigusvastane akt võeti aluseks ka kaebajale toetuse maksmise keeldumise akti andmisel ja seetõttu on ka viimane õigusvastane.
16. PRIA oma vastuses kaebusele leiab, et ta on
17. a looduskahjutoetuse menetlemisel lähtunud põllumajandusministri
18. novembri 2005.

sätetest. FIE Aivo Rebane Miku Talu taotluse rahuldamata jätmise põhjuseks oli asjaolu, et vastavalt põllumajandusministri

1. detsembri
2. a käskkirja nr 284 p-le 1 ei kuulunud Järvamaa nende piirkondade hulka, kus oleks hüvitatud ebasoodsatest ilmastikuoludest tekkinud otsene looduskahju.
3. Põllumajandusministeerium leiab, et põllumajandusministri
4. detsembri
5. a käskkirja nr 284 vaidlustamistähtaeg on mööda lastud. Ministeeriumi arvates pidi kaebaja käskkirjast teada saama märgatavalt varem, sest PRIA avaldas taotluste vastuvõtu teate väljaandes Ametlikud Teadaanded
6. jaanuaril 2006 ning
7. jaanuaril 2006 ilmus Ametlikes Teadaannetes ka pressiteade, mis sisaldas samaväärset informatsiooni nii taotluste vastuvõtu kui ka toetusõiguslike piirkondade kohta. Põllumajandusministeeriumi vastusest nähtub, et looduskahju hüvitise võimalik arvestuslik summa
8. aastal kartuli, köögivilja ja puuvilja ning marjade tootmises moodustas kokku 60,6 miljonit krooni, kuid tegelikeks väljamakseteks eraldatud rahasumma oli vaid 30 miljonit krooni. Nendes oludes otsustas põllumajandusminister, lähtudes looduskahju hindamise komisjoni ettepanekust, maksta looduskahju toetust piirkondades, kus vegetatsiooniperioodi vältel said kõik kultuurid korduvalt kahjustada, kuigi tootjad olid tarvitusele võtnud kõik nendest sõltuvad abinõud. Põllumajandusministeeriumi täiendavas vastuses leitakse, et looduskahju komisjon valis välja täiendavate hindamiskriteeriumide alusel enim kahju kannatanud piirkonnad, võttes samas arvesse ka põllumajandustootja omapoolset initsiatiivi võimalike looduskahjude ärahoidmisel. Põllumajandusministeerium leiab, et on alust kahelda väidetava looduskahju ulatuses kaebaja põldudel. Vastustaja väitel ei saa riigiabi maksmata jätmise näol olla tegemist ettevõtlusvabaduse piiranguga, kuna konkreetsel juhul ei piira ega takista põllumajandusministri käskkiri kaebuse esitaja majandustegevust ega kõrvalda tema ettevõtlusega seotud tegevusi.
9. Tallinna Halduskohtu
10. novembri
11. a otsusega jäeti HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et põllumajandusministri
12. detsembri
13. a käskkiri kaalutlusõiguse alusel antava haldusakti nõuetele ei vasta ning vormiliste puuduste tõttu on käskkiri formaalselt õigusvastane. Samas leidis kohus, et kaalutlusõiguse sisuline kontrollimine on võimalik ja seega haldusakti vorminõuete rikkumine iseenesest käskkirja tühistamist ei tingi. Haldusasja materjalidest järeldas kohus, et põllumajandusministri moodustatud kahju hindamise komisjon hindas põllumajanduskultuuridele tekkinud kahju maakondade kaupa, arvestades looduskahjuteatiste koondaruandeid ning looduskahjuteatistele tehtud märkusi maaparandussüsteemide korrashoiu ja õige agrotehnika kohta, samuti arvestati juulikuu ning augustoktoober võrdlust pikaajalise eelmiste aastate keskmisega. Looduskahju hüvitamise aluseks võeti kolme teguri üheaegne esinemine: kahju ilmnemise kohta ekspertkomisjonile vastava teatise esitamine, kusjuures kahju fakt ja ulatus pidid olema kohaliku eksperttöörühma poolt fikseeritud, samuti märkis eksperttöörühm igale kahjuteatisele hinnangu maaparandussüsteemide korrashoiu ja teostatud agrotehniliste võtete kohta. Teiseks oluliseks asjaoluks oli ilmastiku erakorralisus põllumajandustootja asukohas, mida kinnitasid meteoroloogilised andmed, ning kolmanda eeldusena pidi olema tegemist olulise ja ulatusliku looduskahjuga, mis kolme normaalse aasta keskmise toodanguga võrreldes on kahjustanud toodangut enam kui 30% ulatuses. Siinjuures iga konkreetse põllumajandustootja osas varasemate aastate toodangu info puudumise tõttu tugineti vastavatele piirkondlikele näitajatele. Looduskahju hindamise komisjon arvestas eksperttöörühmade esitatud faktiliste andmetega ja nende põhjal tehtud järeldustega, samuti omal algatusel täiendavalt kogutud teabega, ning tegi põllumajandusministrile ettepaneku toetusõiguslike piirkondade määramiseks. Põllumajandusminister, nõustudes komisjoni ettepanekuga, nõustus seega ka komisjoni põhjenduste ja järeldustega. Kohus märkis, et asja arutamisel ei leidnud kinnitust, et kaebuse esitaja ainus erinevus toetusõiguslike põllumajandustootjatega seisnes tema asumises Järva maakonnas, mida toetusõiguslike piirkondade hulka ei arvatud. Antud juhul said toetust need tootjad, kelle toodang oli väiksem toetuse mittesaajatest ning kellel oli seetõttu ka väiksem tulu. Sellega võrdsustati nende põllumajandustootjate konkurentsivõime teiste tootjate omaga. Kui looduskahjutoetusteks eraldatud summad oleks jagatud kaebuse esitaja soovi kohaselt kõigi põllumajandustootjate vahel, oleks olnud tegemist õigusliku võrdsusega, mis sisuliselt oleks tinginud faktilise ebavõrdsuse ning samas ei oleks võimaldanud täita looduskahjutoetuse andmise eesmärki. Järva maakonna mittearvamine toetusõigusliku piirkonna hulka ei riku kaebaja õigust tegeleda ettevõtlusega selle koostoimes võrdse kohtlemise põhimõttega ning looduskahjutoetuste andmisega ei moonutatud konkurentsi. Kehtivatest õigusaktidest ei tulene PRIA õigust otsustada
14. a looduskahjutoetuse andmist olenemata põllumajandusministri
15. detsembri
16. a käskkirja nr 284 punktis 1 tehtud otsustusest. Põllumajandusministri
17. novembri 2005.

§ 11lõike 5 kohaselt teeb PRIA 2004.

a looduskahjutoetuste maksmisel toetuse määramise otsuse Põllumajandusministeeriumi esitatud andmete alusel. Kohus järeldas, et vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased.

1. Tallinna Halduskohtu
2. novembri
3. a otsuse peale asjas nr 3-06-711 esitas FIE Aivo Rebane Miku Talu apellatsioonkaebuse. Apellant taotles halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega apellandi kaebus rahuldada ilma asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) nõustub apellant halduskohtu järeldusega, et vaidlustatud põllumajandusministri käskkiri on formaalselt õigusvastane, kuid ei nõustu kohtuga vaidlustatud kohtuotsuses väljendatud õigusvastasuse järelmite suhtes; kui õigusakt on formaalselt õigusvastane motivatsiooni puudumise tõttu, siis on põhjendamatu asuda selle kaalutlusotsuse muude aspektide kontrollimise juurde; 2) olulised puudused kaalutlusotsuse põhjendamisel toovad kaasa haldusotsuse tühistamise; vaidlustatud käskkirjast ei nähtu mingeid motiive selle kohta, miks eelistati kehtestada looduskahju piirkonnad, välistades piirkonda arvamata jäetud põllumajandustootjate õiguse kahjutoetusele; kaalutlusotsuse põhjendused peavad olema märgitud juba haldusaktis eneses ja neid ei saa välja tuua alles kohtumenetluse käigus; 3) kohus asus ekslikule seisukohale, et kaalutlusotsuse sisuline kontrollimine on kohtumenetluses võimalik; asudes kaalutlusotsust sisulisest aspektist kontrollima, väljus kohus kohtule antud pädevusest ning asetas end haldusorgani rolli; 4) kohus vaatas mööda puudujääkidest haldusaktide põhjendamisel ja keskendus hoopis sellele, kui õige ja otstarbekas on kahju piirkondade kehtestamine; sellise käsitlusega teostas kohus kaalutlusõigust haldusorgani asemel; 5) kohus järeldab ekslikult, et Järvamaal olid kõik põllumehed hoolimatud ega rakendanud neist sõltuvaid meetmeid kahju ärahoidmiseks; apellant oli tegelikult üks nendest tootjatest, kes vastas vastustaja kohtuistungil esitatud nägemusele hooldatud maaparandussüsteemiga kartulitootjatest; kui kohus ei jõudnud veendumusele selles, kas apellandil olid kraavid või mitte, kuid pidas seda asja lahendamisel oluliseks asjaoluks, siis pidi kohus uurimisprintsiibist tulenevalt tegema apellandile vähemalt ettepaneku täiendavate tõendusmaterjalide esitamiseks; 6) kohtu järeldus, et Järvamaal ei olnud
4. a sademeid erakordselt palju, ei ole kooskõlas meteoroloogiliste andmetega ega ka eksperttöörühma järeldustega; maakonna eksperttöörühma kahju koondilt nähtub, et Järva maakonnas olid kartulipõllud kahjustatud tervelt 80% ulatuses; kahju lävede ületamine Järvamaal pole asjas üldse vaidluse all olnud; 7) kohtuasja materjalidest ei nähtu, millele on rajatud kohtu järeldus, et kahju hindamise komisjonis eristati neid põllumajandustootjaid, kes olid
5. a liigsademete tõttu oma tegevuse lõpetamise äärel, nendest tootjatest, kes suutsid ka pärast
6. aastat tootmist jätkata; 8) kaebuse esitamisel on apellant lähtunud PRIA käskkirja põhjendustest, milles on taotluse rahuldamata jätmise põhjendusena märgitud ainult asjaolu, et kaebaja kartulipõldude asukohaks olev Järvamaa ei ole toetuskõlbulik piirkond; kohtuotsusest ei selgu, millel põhinevalt teeb kohus järelduse, et nimetatud asjaolu ei olnud kaebaja ainsaks toetuse määramist välistavaks erisuseks; 9) kohus on vääralt käsitlenud turukonkurentsi ja ebavõrdset kohtlemist.
7. Vastustajad Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet ning Põllumajandusministeerium leidsid, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Põllumajandusministeeriumi kohtuistungi teesides rõhutatakse, et kuigi nõutava kahjuläve olid ületanud 151 valda, oli põllumajandusministrile looduskahju hindamise komisjoni esitatud lõplikus ettepanekus toetusõiguslikeks esitatud viis maakonda, millele olid osaks saanud sarnased ebasoodsad ilmastikutingimused ning kus tootjad olid tarvitusele võtnud kõik nendest sõltuvad abinõud. Vastustaja on kohelnud sarnastes tingimustes olnud tootjaid ühtemoodi ega ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Vastustaja on looduskahjutoetuse maksmisel võrdsustanud enim kahju saanud piirkondade tootjate konkurentsivõimet, võrreldes teiste tootjate omaga. Riiklike toetuste eraldamisel tuleb lähtuda riigiabiga taotletavatest eesmärkidest. Kui põllumajandusminister oleks määranud looduskahjuhüvitise kõigile selleks taotluse esitanutele, siis ei oleks väljamakstavatest vahenditest saadav abi täitnud toetuse eesmärki.
8. Tallinna Ringkonnakohtu
9. juuli
10. a otsusega jäeti FIE Aivo Rebane Miku Talu kaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, et põllumajandusministri vaidlustatud käskkiri on õigusvastane formaalselt, kuid mitte sisuliselt. Kui vaatamata põhjenduste puudumisele haldusaktis on kohtumenetluses võimalik kontrollida kaalutlusotsuse tegemise arutluskäiku ja veenduda lõpptulemuse õiguspärasuses, siis vorminõuete rikkumine haldusakti kehtetuks tunnistamist ei tingi. Käesoleval juhul oli kohtul piisavalt andmeid kontrollimaks, kas kaebaja toetustaotlus jäeti rahuldamata seaduslikult või mitte. Kohus kontrollis vaidlustatud akti materiaalset õiguspärasust ja kaalutluste asjakohasust asja materjalide ja vastustajate selgituste põhjal. Õige oli kohtu järeldus, et põllumajandusminister asus seisukohale, et toetusõigusliku piirkonnana tuleb käsitada neid piirkondi, kus meteoroloogilised andmed kinnitavad ilmastiku erakorralisust ja ulatuslikku looduskahju, mida põllumajandustootjal ei olnud võimalik temast sõltuvate abinõude rakendamisega ära hoida või vähendada. Looduskahju hindamise tulemused Järvamaal näitasid, et
11. a oli kogu Järvamaa looduskahju piirkond. Samas aga tuvastas eksperttöörühm, et põhjuseks, miks saagid jäid koristamata või saagikus vähenes, oli see, et enamik maaparandussüsteeme oli hooldamata ja elementaarsed maaparandustööd tegemata. Põhjendamatu on kaebaja väide, et viimati märgitu ei puuduta teda, sest tal olid agrotehnilised nõuded täidetud ja kraavid olemas. Kraavid täidavad oma eesmärki, kui nad on nõuetekohaselt hooldatud. Kaebaja koostatud looduskahju ja selle kindlakstegemise teatis hooldustööde tegemist kaebaja põldudel ei kajasta. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
12. Tallinna Ringkonnakohtu
13. juuli
14. a otsuse peale esitas FIE Aivo Rebane Miku Talu kassatsioonkaebuse. Kassaator taotleb Tallinna Ringkonnakohtu
15. juuli
16. a otsuse ning Tallinna Halduskohtu
17. novembri
18. a otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tühistada põllumajandusministri
19. detsembri
20. a käskkirja nr 284 p 1 osas, millega määrati kartuli- ja köögiviljakasvatuses
21. a looduskahjutoetuse osas kindlaks otsese looduskahju piirkonnad, samuti tühistada PRIA peadirektori
22. märtsi
23. a käskkiri nr 1-3.2/
24. Kassaator taotleb kohustada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametit välja andma uut haldusakti, millega otsustataks FIE-le Aivo Rebane Miku Talu
25. a looduskahjutoetuse maksmine uuesti. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) põllumajandusministri käskkirja nr 284 punkt 1 riivab ebaproportsionaalselt toetusõiguslikest maakondadest välja jäänud põllumajandustootjate ettevõtlusvabadust ja õigust võrdsele kohtlemisele; toetusõigusliku ala määramine jäigalt mööda maakondade piirjooni pole millegagi põhjendatud; sellisel viisil määratud piirkondade puhul pole tagatud, et toetusest ei jää ilma selline ettevõtja, kes on täitnud kõik toetuse saamiseks vajalikud tingimused; 2) kassaatorile jääb mõistmatuks, kuidas saab kohtute poolt esile toodud kriteeriume mõõta tervete maakondade lõikes; vaidlust pole selles, et Järvamaal olid kahjuteatised esitanud ettevõtjate looduskahjuläved ületatud; kuigi kohus on leidnud, et looduskahjutoetuse saamiseks pidi olema tegu säärase looduskahjuga, mida tootjal ei olnud võimalik temast sõltuvate abinõudega ära hoida, ei mõista kassaator, kuidas on sellist asjaolu võimalik hinnata maakondade kaupa; samuti on paljasõnaline ja tõendamata kohtute seisukoht, et toetust maksti vaid sellistele tootjatele, kes rakendasid nendest sõltuvaid abinõusid kahju ärahoidmiseks; looduskahju kohta olemas olevad andmed võimaldasid tunduvalt individuaalsemat lähenemist igale tootjale; 3) kassaator jäi toetusest ilma põhjendusel, et Järva maakond pole toetuskõlbulik piirkond, mitte aga seetõttu, et tal endal oleks mingeid muid puudusi esinenud; 4) kassaator ei nõustu kohtute seisukohaga, et vaidlustatud ning motiveerimise ebapiisavuse tõttu õigusvastane käskkiri on õiguspärane sisuliselt ega kuulu tühistamisele; 5) kohtud on rikkunud kaalutlusotsustuste kohtuliku kontrolli norme; esimese astme kohus asetas end õigustamatult haldusorgani positsiooni, mõistes vääralt kaalutlusõiguse kohtuliku kontrolli sisu ja ulatust.
26. Põllumajandusministeerium ja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet oma vastustes kassatsioonkaebusele kaebusega ei nõustu. Põllumajandusministeerium leiab, et ringkonnakohtu otsus on õige. Vastustaja arvates käib põhivaidlus siiani mitte selle üle, kas õiguspärane oli määrata toetusõiguslikud looduskahju piirkonnad maakondade kaupa, vaid Järvamaa mittelülitamise üle toetusõiguslike piirkondade hulka. Looduskahju hindamise komisjon sai kahjupiirkondade määramisel lähtuda vaid maakondlikust jaotusest, võttes aluseks Statistikaameti andmed põllumajanduskultuuride saagikuse kohta, meteoroloogilised andmed ning maakondlike eksperttöörühmade koondites ära toodud andmed kahju ulatuse, tekkimise põhjuste ning muude põllumajandustootmist mõjutanud tegurite kohta. Põllumajandusministri määruse nr 108 § 4 lg 4 alusel määrab põllumajandusminister kahju hindamise komisjoni ettepaneku põhjal kahju piirkonna ja põllumajandustootmise valdkondade liigid. Piirkondlike näitajate arvestamise alused on heaks kiitnud ka Euroopa Komisjon Ühenduse põllumajandusabi suuniste punktis 11.3.
27. Seega, kui kassaator soovib vaidlustada ministri määrusest kui õigustloovast aktist tulenevaid kahjupiirkondade määramise aluseid, peab ta pöörduma õiguskantsleri poole või tõstatama kohtus küsimuse õigustloova akti põhiseadusele vastavus küsimuses. Looduskahjude hindamise komisjon on hinnanud lisaks teistele looduskahjupiirkondade määramise alustele kõiki muid tegureid, mis võisid mõjutada põllumajandustootmist, sh maaparandussüsteemide olemasolu ja korrashoidu. Kassaator ei ole kogu kohtuvaidluse käigus tõendanud, et tema maaparanduskraavid olid
28. a hooldatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
29. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et põllumajandusministri
30. detsembri
31. a käskkirja nr 264 p 1 kohaselt määrati
32. a ebasoodsatest ilmastikutingimustest kartuli- ja köögiviljakasvatuses tekkinud kahju piirkondadeks Harjumaa, Hiiumaa, Ida-Virumaa, Jõgevamaa, Raplamaa ja Tartumaa. Järvamaal tegutseva põllumajandusettevõtja FIE Aivo Rebane Miku Talu taotlus kahju hüvitamiseks jäeti PRIA peadirektori
33. märtsi
34. a käskkirjaga nr 1-3.2/6 rahuldamata põhjendusel, et Järvamaa on vastavalt põllumajandusministri osundatud käskkirjale mittetoetusõiguslik.
35. Põllumajandusministri
36. detsembri
37. a käskkiri tugineb muu hulgas põllumajandusministri
38. novembri 2005.

§ 4

lg-le 4, mille kohaselt põllumajandusminister võib kahju hindamise komisjoni ettepaneku põhjal määrata kahju piirkonna ja põllumajandustootmise valdkondade liigid. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt moodustati põllumajandusministri

1. augusti
2. a käskkirjaga nr 199 kõikides maakondades looduskahju hindamise eksperttöörühmad. Nimetatud töörühmade ülesandeks oli anda arvamus looduskahju tekkimise ja selle ulatuse kohta, kusjuures töörühm kontrollib põllumajandustootjate esitatud eeltäidetud teatisel toodud andmete vastavust tegelikkusele ja looduskahju ning selle ulatust kohapeal. Järvamaa vastava töörühma poolt Põllumajandusministeeriumile esitatud teatise kohaselt kandis Järvamaal kahju 14 kartulitootjat, kusjuures kahjustatud oli kultuur 132,44 ha-l ning kahju ulatus moodustas 80 protsenti. Ekspertrühma arvamuse kohaselt oli kogu Järvamaa
3. a looduskahju piirkond. Looduskahju hindamise komisjoni
4. novembri
5. a koosoleku protokollist nähtub, et komisjon nendib suurte või oluliste kartulikahjustuste esinemist Harjumaal, Raplamaal, Tartumaal, Pärnumaal ja Järvamaal. Samas otsustas komisjon taotleda kartulikasvatajatele tekitatud kahju hüvitamist viies maakonnas (Harju-, Rapla-, Ida-Viru-, Jõgeva- ja Tartumaa). Looduskahju hindamise komisjoni
6. oktoobri
7. a koosoleku protokollist nähtuvalt lülitati vastavasse nimekirja täiendavalt Hiiumaa.
8. Kolleegium nendib, et põllumajandusministri vaidlustatud käskkirjast ega ka looduskahju hindamise komisjoni eelnimetatud protokollidest ei nähtu, millistele kriteeriumidele tuginedes valiti välja looduskahju toetuskõlbulikud piirkonnad kartuli kahjustuste osas ning välistati samaaegselt mitmed piirkonnad, kus esinesid selle kultuuri looduskahjustused. Kolleegium nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et vaidlustatud põllumajandusministri käskkiri on puuduliku motivatsiooni tõttu õigusvastane. Samas peab kolleegium ekslikuks kohtute seisukohta, et eelnimetatud puudus on kõrvaldatav kohtumenetluse käigus. Kolleegium jääb oma varasemates lahendites võetud seisukoha juurde, mille kohaselt põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (Riigikohtu halduskolleegiumi
9. novembri
10. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-57-07 jt). Kolleegium möönab, et looduskahju hüvitamine haldusterritoriaalsel jaotusel põhineval piirkondlikul alusel võib luua konkurentsimoonutuste ohu ning riivata ühetaolise kohtlemise põhimõtet. Samas ei välista kehtiv õigus kahjupiirkondade määramist ja ka nende piirkondade sidumist territooriumi haldusjaotusega. Piirkondade sellisel viisil määramisega kaasnevate ohtude minimiseerimine eeldab haldusorgani juhindumist selgetest ja õiguspärastest kaalutluskriteeriumidest, kusjuures antavas haldusaktis peab olema kajastatud kaalutlemise käik. Põllumajandusministri vaidlustatud käskkirjas ei ole eelnimetatud nõudeid järgitud, mistõttu kohus ei saa hinnata, kas piirkondade määramisel on kaalutlusõigust teostatud õiguspäraselt.
11. Kolleegium leiab, et Põllumajandusministeeriumi kohtumenetluse käigus esitatud väited, mille kohaselt FIE Aivo Rebane Miku Talu taotluse rahuldamata jätmine oli põhjendatud sellega, et kahju oli ebaoluline või maaparandussüsteemid olid hooldamata, ei ole selles vaidluses asjakohased ja tuleb jätta tähelepanuta. Sõltumata eelnimetatud asjaolude faktilisest esinemisest või puudumisest jäeti taotlus rahuldamata Järvamaa mittetoetusõiguslikkuse tõttu. Vaidlustatud aktidest ei nähtu ka, et kõigil kahju kannatanud Järvamaa põllumajandustootjatel oleksid esinenud eelnimetatud väidetavalt kahju hüvitamist välistavad asjaolud.
12. Kolleegium nõustub vastustaja PRIA väitega, et FIE Aivo Rebane Miku Talu
13. a kahjutaotluse menetlemisel on haldusorgan lähtunud põllumajandusministri
14. novembri 2005.

sätetest ning põllumajandusministri

1. detsembri
2. a käskkirja nr 284 punktist
3. Konkreetse taotluse lahendamisel puudus PRIA-l kaalutlusruum. Põllumajandusministri
4. novembri 2005.

§ 11lg 5 kohaselt teeb PRIA 2004.

aasta eest looduskahjutoetuse maksmise korral toetuse määramise otsuse Põllumajandusministeeriumi esitatud andmete alusel. Kuivõrd põllumajandusministri vaidlustatud käskkiri on õigusvastane, on kaalutlusõiguse puudumisel õigusvastane ka sellele tuginev PRIA peadirektori käskkiri.

1. Eelneva alusel tuleb kassatsioonkaebus rahuldada. Kolleegium tühistab Tallinna Halduskohtu
2. novembri
3. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu
4. juuli
5. a otsuse haldusasjas nr 3-06711 ning teeb uue otsuse. Kolleegium tühistab põllumajandusministri
6. detsembri
7. a käskkirja nr 284 punkti 1 osas, millega määrati
8. aastal kartulikasvatuses tekkinud looduskahju piirkonnad, välistades sealjuures motiive esitamata nende piirkondade hulgast Järvamaa. Kolleegium teeb põllumajandusministrile ettekirjutuse käskkirja tühistatud osas uue käskkirja andmiseks. Ettekirjutuse alusel antavas aktis peab põllumajandusminister hindama Järvamaa põllumajandustootjate toetuskõlbulikkust 2004.a kartulikasvatusele tekkinud looduskahju alusel. Tühistada tuleb ka PRIA peadirektori
9. märtsi
10. a käskkiri. Kohus rahuldab kohustamisnõude ning kohustab PRIA-t uuesti läbi vaatama FIE Aivo Rebane Miku Talu taotluse. Kohus juhib samas tähelepanu asjaolule, et PRIA nimetatud kohustus kuulub täitmisele pärast seda, kui põllumajandusminister on täitnud käesoleva otsusega tehtud ettekirjutuse.
11. Kautsjon kuulub tagastamisele. FIE Aivo Rebane Miku Talu on käesolevas kohtuasjas kandnud menetluskulusid järgmiselt: Tallinna Halduskohtus 30 985 krooni, Tallinna Ringkonnakohtus 27 612 krooni ning Riigikohtus 18 585 krooni, kokku 77 182 krooni. Kolleegium leiab, et nimetatud kulud on põhjendatud ning kuuluvad väljamõistmisele vastustajatelt, arvestades nende osalemise ulatust menetluses. Kolleegium mõistab FIE Aivo Rebane Miku Talu kasuks välja Põllumajandusministeeriumilt 60 000 krooni ning PRIA-lt 17 182 krooni. Kaebaja on tasunud riigilõivu halduskohtus 10 krooni ning ringkonnakohtus 80 krooni, kokku 90 krooni. Tasutud riigilõiv tuleb välja mõista kassaatori kasuks Põllumajandusministeeriumilt. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann