RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-82-07 2

§ 31lg 5 kohaselt saab vaidlustatud käskkirja 18.

novembril 2005 Ametlikes Teadaannetes avaldamisega lugeda kättetoimetatuks. Kaebus on halduskohtule esitatud enam kui pool aastat pärast haldusakti avaldamist. Kaebaja

1. veebruari
2. a kirjast nähtub selgelt, et kaebaja oli juba siis teadlik maa riigi omandisse jätmise menetluse algatamisest. Tallinna Maa-ameti
3. märtsi
4. a vastuses teatati kaebajale, et keskkonnaminister esitas juba
5. augustil 2004 taotluse maa riigi omandisse jätmiseks. Sellest oleks kaebaja pidanud mõistma, et menetlus võib olla juba lõppenud ning maa riigi omandisse jätmise haldusakt vastu võetud. Kohus leidis, et eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud kaebaja väide, et ta sai vaidlustatavast aktist teada alles Maa-ameti
6. mai
7. a vastusest. Kaebaja pole esitanud ka mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ennistamiseks. Kohus lõpetas tähtaja rikkumise tõttu menetluse tühistamisnõude osas ning menetles kaebust alternatiivse nõudena esitatud tuvastamiskaebusena. Kohus möönis kaebaja põhjendatud huvi vaidlustatud akti õigusvastasuse tuvastamiseks. Kohus leidis, et maa riigi omandisse jätmise menetluse ajal puudus isik, kellel oleks olnud õigus maad ostueesõigusega erastada. Maale ei olnud esitatud ei erastamis- ega tagastamisnõudeid. Maa asendiplaanilt nähtuvalt sellel ehitisi ei olnud. Maa riigi omandisse jätmise menetluse algatamise ajal ei olnud kaebaja veel omandanud seal väidetavalt paiknevaid ehitisi, seega puudus vajadus tema menetlusse kaasamiseks. Kohus leidis, et kohalik omavalitsus peab otsustama diskretsiooniõiguse alusel, kas tegemist on lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustava ehitisega Maareformi seaduse (MRS) § 6 lg 31 tähenduses ning kas anda ehitise omanikule tähtaeg ehitise kordategemiseks. Ehitise kordategemisena Maareformi seaduse tähenduses ei saa mõista uue ehitise ehitamist. Käesoleval juhul on Maa-amet leidnud, et Suur-Sõjamäe tn 21 maaüksusel asuvad varemed ei ole ehitised ning Tallinna Linnavalitsus on selle seisukohaga nõustunud. Maa riigi omandisse jätmise käskkiri vastab Maa riigi omandisse jätmise korras kehtestatud nõuetele, seega on alusetud kaebaja väited selle motiveerimatusest. Maa riigi omandisse jätmisel ja katastriüksuse registreerimisel tootmismaana on Maa-amet järginud linnavalitsuse
8. septembri
9. a korraldusega nr 1731-k "Arvamuse andmine Suur-Sõjamäe tn 21 maa riigi omandisse jätmise kohta" p-ga 2 määratud sihtotstarvet. Maa-ameti vaidlustatud toimingud ei riku kaebaja õigusi. Kohus mõistis kaebajalt Maa-ameti kasuks välja menetluskulud 15 313 krooni.
10. M. Ellervee esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada. Kaebaja leidis, et kaebetähtaja ennistamise taotlus tuleks rahuldada. Ajaks, mil vaidlustatud haldusakt avaldati ning kehtima hakkas, oli kaebaja juba esitanud maa ostueesõigusega erastamise taotluse. Seega puudutas haldusakt vahetult kaebaja õigusi ning haldusorgan oleks pidanud kaebajat aktist teavitama. Kohus leidis ekslikult, et kaebaja teadis juba
11. a veebruaris maa riigi omandisse jätmisest. Selleks ajaks saadud informatsiooni põhjal ei olnud kaebajal vähimatki alust eeldada, et maa on juba pool aastat tagasi jäetud riigi omandisse. Kaebetähtaja kulgemise alguseks saab lugeda alles Maa-ameti
12. mai
13. a kirja, millest kaebaja sai teada, et maa riigi omandisse jätmise menetlus mitte ei kesta, vaid on juba lõppenud. Kaebaja leiab, et on õigustatud vaidlustama ka neid maa riigi omandisse jätmise menetluse toiminguid, mis leidsid aset ajal, kui ehitiste omanik oli tema vanaisa Gunnar Tõnisson, kuna need toimingud on vaidlustatavad üksnes koos lõpliku haldusaktiga. Hoolimata maa ostueesõigusega erastamise avalduse puudumisest, oli maa riigi omandisse jätmine suunatud G. Tõnissoni maakasutusõiguse lõppemisele, seetõttu oleks ta tulnud menetlusse kaasata. Ei Maa-amet ega Tallinna linn pole kogunud piisavalt tõendeid senise maakasutusõiguse ja võimalike puudutatud isikute kohta. Kaebaja leiab, et enne maa omandi küsimuse lahendamist oleks KOV pidanud otsustama, kas lagunenud ja kasutusest välja langenud ehitisi on võimalik korda teha või mitte. Kui KOV leiab, et ehitisi pole võimalik korda teha, tuleb anda tähtaeg nende kõrvaldamiseks. Tähtajaks kõrvaldamata ehitised sundvõõrandatakse. Sellist menetlust käesolevas asjas läbi viidud ei ole. Kaebaja leiab, et ehitise kordategemiseks tähtaja andmise üle otsustamisel tuleb lähtuda sellest, kas ehitist on võimalik senisel otstarbel kasutusse võtta. Kaebaja hinnangul on kõiki maaüksusel paiknevaid ehitisi pärast korrastamist võimalik senisel otstarbel kasutada. Kaebaja vaidlustas halduskohtu otsuse ka menetluskulude jagamise osas.
14. Tallinna Ringkonnakohtu
15. augusti
16. a otsusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt ning tühistati halduskohtu otsus menetluskulude jagamise osas. Muus osas jäeti kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et ei kaebaja ega ka G. Tõnisson olnud maa riigi omandisse jätmise menetluses isikud, kellele oleks haldusakt tulnud kätte toimetada. Kaebuse esitamise tähtaeg hakkas kulgema haldusakti kohta teate avaldamisest Ametlikes Teadaannetes. Kaebaja poolt esiletoodud asjaolud ei anna alust kaebetähtaja ennistamiseks. Kohus leidis, et otsustamisel selle üle, kas võimaldada omanikul MRS § 6 lg 31 alusel ehitise kordategemist, tuleb arvestada ka ehitise kasutusest väljalangemise aega ja asjaolusid. MRS ei välista omandireformi alguse ajal sihtotstarbelises kasutuses olnud õiguslikul alusel püstitatud ja maareformi ajal õnnetusjuhtumi tagajärjel hävinud elamu asemel samale krundile uue elamu püstitamiseks ehitusloa väljastamist. Üldjuhul tuleb KOV-l ehitise kordategemise või kõrvaldamise küsimus otsustada enne maa omandi küsimuse lahendamist. Haldusasja materjalidest nähtuvalt lahkusid kaebaja vanavanemad
17. aastal maale elama ning Suur-Sõjamäe tn 21 asuvad hooned hävisid tulekahjus 90ndate esimesel poolel. Materjalidest ei nähtu vanavanemate kavatsust hooned korda teha ja nende sihtotstarbelist kasutamist jätkata, samuti ei esitanud nad maa ostueesõigusega erastamise avaldust. Ringkonnakohus järeldas eeltoodust, et kaebaja vanavanemad olid ehitised sisuliselt maha jätnud ja nende omandist loobunud. Kinkeleping sõlmiti vaid selleks, et kaebaja saaks soodsalt maad omandada. Ehitised muutusid pärast nende omandist loobumist maatüki oluliseks osaks ning jagavad maareformi käigus maa õiguslikku saatust. Seega ei pidanud KOV kaaluma võimalust anda tähtaeg ehitiste kordategemiseks või kõrvaldamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
18. Martin Ellervee esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsuse osas, milles apellatsioonkaebus rahuldamata jäeti. Kaebuse põhjenduste kohaselt lahkusid kaebaja vanavanemad Suur-Sõjamäe tn 21 asuvaist ehitistest ajal, mil kehtis veel ENSV Maakoodeks. Maakoodeksi kohaselt sai maakasutusõigus lõppeda üksnes vastava organi otsusega ning maakasutaja enda vastava sooviavalduse esitamisel. Maakoodeksi siiani kehtiva § 144 kohaselt säilib ehitise hävimise puhul loodusõnnetuse või amortisatsiooni tagajärjel selle omanikul maa tähtajata kasutamise õigus. Maareformi seaduse kohaselt lõpeb senine maakasutus selle ümbervormistamisega. Ei Maakoodeks ega hiljem kehtima hakanud seadused näe ette maakasutusest või ehitiste omandist loobumist nende teatud aja vältel faktilise kasutamata jätmisega. Lisaks pole ei riik ega KOV ehitisi vastavat korda järgides peremehetutena hõivamise teel omandanud. Kohtu järeldus ehitiste omandist loobumise kohta ei tugine asjas kogutud tõenditele ega ühelegi õigusaktile. Kohus ei saa võtta endale seadusega KOV-le pandud kohustust lagunenud ehitiste saatuse üle otsustamisel. Kaebuse kohaselt jääb kaebaja tühistamiskaebuse tähtaja ennistamise taotluses oma varem esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja leiab endiselt, et maa riigi omandisse jätmise otsus puudutas otseselt tema õigusi ning oleks tulnud talle kätte toimetada. Seetõttu hakkas kaebetähtaeg kulgema alles
19. maist 2006, kui kaebaja haldusaktist teada sai.
20. Maa-ameti vastuses palutakse kassatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt on Maa-amet korduvalt kohapeal olukorraga tutvudes välja selgitanud, et Suur-Sõjamäe tn 21 maaüksusel ei asu ehitisi, mille juurde oleks võimalik maad ostueesõigusega erastada. KOV saab määrata tähtaja üksnes sellise ehitise kordategemiseks, mille kordategemine on tegelikkuses võimalik. Kui hoonest on säilinud vaid vundament, ei oleks tegemist mitte vana hoone kordategemisega, vaid uue ehitamisega. Maa-amet leiab, et kuna kinkelepingu esemeks olnud ehitisi ei ole tegelikkuses olemas, ei saanud kaebajal tekkida ehitiste omandiõigust. Kuivõrd vaidlusalusel maaüksusel ehitisi ei ole, ei pidanud maa riigi omandisse jätmise otsusest kaebajat teavitama. Maa-amet nõustub kohtute seisukohaga, et kaebetähtaeg hakkas kulgema
21. novembrist
22. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
23. Kassatsioonkaebuse lahendamiseks käsitleb kolleegium esmalt tühistamiskaebuse esitamise tähtaja küsimust (I). Seejärel kontrollib kolleegium vaidlustatud haldusakti õiguspärasust ning lahendab kaebuse taotlused (II). I 11.

§ 43

lg 1 p 1 kohaselt lõpeb haldusakti andmise menetlus haldusakti teatavakstegemisega.

§ 62

lg 2 p 1 järgi tuleb haldusakt kättetoimetamise teel teatavaks teha isikule, kelle õigusi sellega piiratakse. HKMS § 9 lg 1 kohaselt on tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg 30 päeva haldusakti teatavakstegemisest.

1. Nii halduskohus kui ringkonnakohus asusid seisukohale, et tühistamiskaebus on esitatud tähtaega rikkudes, kuna M. Ellervee esitas kaebuse rohkem kui 30 päeva pärast haldusakti avaldamist väljaandes Ametlikud Teadaanded
2. novembril
3. Kohtute hinnangul ei ole kaebaja toonud välja mõjuvaid põhjuseid tähtaja möödalaskmiseks, seega puudub alus kaebetähtaja ennistamiseks. Kolleegium on seisukohal, et kaebetähtaja küsimuse lahendamiseks tuleb esmalt selgitada, kas keskkonnaministri käskkiri, millega Suur-Sõjamäe tn 21 maa jäeti riigi omandisse, piirab kaebaja õigusi. Kui käskkiri piirab M. Ellervee õigusi, ei olnud Ametlikes Teadaannetes avaldamine kohane viis selle teatavakstegemiseks.

§ 62

lg 2 kohaselt oleks käskkiri sellisel juhul tulnud kaebajale teatavaks teha kättetoimetamise teel.

1. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja M. Ellervee ei olnud maa riigi omandisse jätmise otsuse tegemise ajal menetlusosaliseks, kuna tema võimalik puutumus riigi omandisse jäetud maaga tekkis alles vanavanematega ehitiste kinkelepingu sõlmimisest
2. mail
3. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, märkides lisaks, et ka kaebaja vanavanemad G. ja L. Tõnisson ei olnud isikuteks, kellele käskkiri oleks tulnud kätte toimetada.
4. Kolleegium kohtute seisukohaga ei nõustu. Vaidlustatud käskkirjaga on antud riigi omandisse maa, millel kaebaja väitel asuvad talle kuuluvad ehitised: elamu, kuur, puurkaev, piirdeaed, kaev ja maa-alune kelder. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kaebaja vanavanemad loobusid omandiõigusest nimetatud ehitistele, kuna nad asusid
5. aastal mujale elama, ei avaldanud tahet 90-ndate alguses toimunud tulekahjus kannatada saanud hoonete kordategemiseks ja nende sihtotstarbelise kasutamise jätkamiseks ega esitanud maa ostueesõigusega erastamise avaldust. Ringkonnakohus ei ole märkinud sellise omandist loobumise õiguslikku alust ega selgitanud välja, millal L. ja G. Tõnisson vastava tahteavalduse tegid ning milles see väljendus. Seega on ringkonnakohtu järeldus omandist loobumise kohta paljasõnaline ning oletuslik.
6. detsembrini 1993 kehtinud Eesti Vabariigi omandiseaduses ei olnud reguleeritud omandist loobumise võimalus.
7. detsembril 1993 jõustunud Asjaõigusseaduse § 93 lg 3 kohaselt on asi peremehetu, kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. Kolleegium leiab, et isegi siis, kui väidetav omandist loobumine oleks toimunud pärast Asjaõigusseaduse jõustumist, lükkaks väite G. ja L. Tõnissoni omandist loobumise tahte olemasolu kohta ümber asjaolu, et nad
8. mail 2005 kinkisid Suur-Sõjamäe tn 21 asuvad ehitised oma lapselapsele M. Ellerveele. Sellest asjaolust nähtuvalt pidasid nad end
9. aastal endiselt ehitiste omanikeks. Lisaks nähtub toimiku materjalidest, et G. ja L. Tõnisson olid kinkelepingu sõlmimise ajal kantud Suur-Sõjamäe tn 21 asuvate ehitiste omanikena ehitisregistrisse. Ehitisregistri andmetest lähtudes ei saanud haldusorganid maa riigi omandisse jätmise menetluses eeldada ehitiste omandiõigusest loobumist. Eeltoodust tulenevalt ei olnud Suur-Sõjamäe tn 21 asuvad ehitised muutunud maatüki oluliseks osaks, vaid kuulusid maa riigi omandisse jätmise käskkirja andmise ajal G. ja L. Tõnissonile ning käskkirja Ametlikes Teadaannetes avaldamise ajal M. Ellerveele. Maa riigi omandisse jätmise otsus piirab otseselt maatükil asuvate ehitiste omaniku õigusi, seetõttu tuleb otsus

§ 62lg 2 p-st 1 lähtuvalt teha teatavaks kättetoimetamisega.

Vaidlustatud käskkirja ei toimetatud aga kaebajale kätte, vaid tehti teatavaks avaldamisega Ametlikes Teadaannetes.

2. mai
3. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-23-07 leidis kolleegium, et isikule teatavaks tegemata haldusakti puhul tuleb eristada kõigepealt aega, mis isikul kulub pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks. Sellele järgneb aeg, mil haldusorgan isikule haldusakti esitab. Pärast haldusakti saamist ja sellega tutvumist tuleb isikul pöörduda 30 päeva jooksul kohtusse. Seega tuleb kohtul teatavaks tegemata haldusakti puhul kontrollida, kas isiku poolt haldusakti väljanõudmine on toimunud mõistliku aja jooksul ning kas pärast haldusakti teatavakstegemist on isik kohtusse pöördunud 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates. Kui haldusakti väljanõudmine ja selle vaidlustamine toimub 30 päeva jooksul, siis puudub vajadus tähtaja ennistamise järele.
4. Kohtuasjas kogutud materjalidest nähtuvalt esitas M. Ellervee
5. veebruaril 2006 Tallinna Linnavalitsusele avalduse, milles palus selgitada, mis põhjusel on alustatud maa riigi omandisse jätmise menetlust. Tallinna Maa-ameti
6. märtsi
7. a kirjas teatati M. Ellerveele, et Keskkonnaministeerium esitas
8. augustil 2004 taotluse Suur-Sõjamäe tn 21 maa riigi omandisse jätmiseks. Maa-ameti kirjas ei ole mainitud asjaolu, et maa riigi omandisse jätmise otsus on juba vastu võetud ning väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud. Kolleegium ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et M. Ellervee oleks sellest kirjast pidanud aru saama, et maa riigi omandisse jätmise otsus võib juba olla vastu võetud. Kolleegiumi hinnangul võis M. Ellervee eeldada, et kui selline otsus oleks juba vastu võetud, oleks Maa-amet seda oma kirjas märkinud. Teabe maa riigi omandisse jätmise otsuse olemasolu kohta sai M. Ellervee alles Maa-ameti
9. mai
10. a kirjast. Sellest ajast hakkas kulgema mõistlik aeg haldusakti väljanõudmiseks. Kaebuse halduskohtusse esitas M. Ellervee
11. mail
12. Toodud asjaoludest nähtub, et M. Ellervee pöördus pärast haldusaktist teadasaamist kohtusse 30päevase kaebetähtaja jooksul. Tühistamiskaebus on seega esitatud tähtaegselt. II
13. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt jäeti Suur-Sõjamäe tn 21 maa riigi omandisse MRS § 31 lg 1 p 8 alusel riigi maareservina. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et enne maa omandi küsimuse lahendamist tuleb kohalikul omavalitsusel vastu võtta otsus maal asuvate ehitiste saatuse kohta.
14. Vastustaja Maa-amet on välja toonud asjaolu, et kinkelepingu objektiks olnud elamu ja kuur on lagunenud ja kasutusest välja langenud. Lagunenud ning kasutusest väljalangenud ehitistega toimimiseks annab juhised MRS § 6 lg
15. Otsus selliste ehitiste kordategemiseks tähtaja andmise või kõrvaldamise osas tuleb langetada kohalikul omavalitsusel, kusjuures arvesse tuleb võtta nii ehitiste seisundit kui ka nende lagunemise ja kasutusest väljalangemise aega ja asjaolusid. Niisamuti tuleb enne maa riigi omandisse jätmist välja selgitada, kas maaüksusel on säilinud ka ülejäänud kaebaja nimetatud ehitised (2 kaevu, kelder ja piirdeaed) ning oodata ära kohaliku omavalitsuse seisukoht nende osas.
16. Ehitiste seisukorrast ning nende omaniku taotlustest lähtuvalt oleks seega enne maa riigi omandisse jätmist tulnud otsustada, kas viia läbi ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamine (MRS § 6 lg 2, § 22 lg 1), riigimaale hoonestusõiguse seadmine (MRS § 351), ehitiste kordategemiseks tähtaja andmine, ehitiste kõrvaldamine või sundvõõrandamine (MRS § 6 lg 31). Käesoleval juhul on maa riigi omandisse jätmise otsus aga langetatud, ilma et kohalik omavalitsus oleks maaüksusel asuvate ehitiste seisukorda hinnanud ning sellest lähtuvalt nende suhtes ettevõetava tegevuse osas seisukohta võtnud. Sellisel viisil maa koos sellel asuvate ehitistega riigi omandisse jätmine kujutab endast kaebaja vara sundvõõrandamist ilma asjakohase menetluse läbiviimiseta.
17. Kuivõrd maa riigi omandisse jätmise menetlus on toimunud oluliste puudustega, tuleb M. Ellervee kaebus rahuldada ning keskkonnaministri käskkirja p 1.2, millega otsustati Suur-Sõjamäe tn 21 maaüksus riigi omandisse jätta, tühistada. Kolleegium jätab halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused jõusse osas, millega jäeti rahuldamata M. Ellervee taotlus Maa-ameti toimingu, mis seisnes Suur-Sõjamäe tn 21 katastriüksuse maakatastris registreerimises, õigusvastasuse tuvastamiseks. Ekslik on kaebaja seisukoht, et nimetatud toiminguga määrati kindlaks maaüksuse sihtotstarve. Kolleegium nõustub halduskohtu seisukohaga, et maa sihtotstarve määrati Tallinna Linnavalitsuse
18. septembri
19. a korralduse nr 1732-k p-ga
20. Nimetatud korraldus ei ole käesoleva kohtuvaidluse esemeks. Maaüksuse registreerimine informatiivse tähendusega registris (vt Maakatastriseaduse § 11 lg 1) ei too kaasa õiguslikke tagajärgi ega riku seega kaebaja õigusi. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann