← Eesti

3-1-1-47-07

Obsah (6)§ 386§ 389§ 73§ 1481§ 2§ 3891

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-47-07 Otsuse kuupäev 28. jaanuar 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, E

§ 386lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 9.

aprilli

  1. a otsus kriminaalasjas nr 1-05-315 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik K. T. kaitsja vandeadvokaat Helmut Pikmets, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kristiina Laas, kannatanu Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse kaudu) esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti, kassatsioonid Asja läbivaatamise kuupäev
  2. november 2007 Istungil osalenud isikud K. T. kaitsja Helmut Pikmets, prokurör Kristiina Laas ja kannatanu esindaja Margo Lemetti RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tartu Maakohtu
  4. detsembri
  5. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  6. aprilli
  7. a otsused osas, millega 1.1 K. T. tunnistati

§ 386lg 1 järgi süüdi OÜ T.

P. nimel tööandja töötuskindlustusmakse deklareerimata jätmises; 1.2 loeti OÜ T. P. poolt makstud dividendidelt deklareerimata jäetud tulumaksu summaks 559 167 krooni; 1.3 jäeti Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse kaudu) tsiviilhagi läbi vaatamata. 2. Mõista K. T.

§ 386lg 1 järgi õigeks OÜ T.

P. nimel tööandja töötuskindlustusmakse deklareerimata jätmises ja lugeda OÜ T. P. makstud dividendidelt deklareerimata jäetud tulumaksu summaks 522 275 krooni.

  1. Saata kriminaalasi tsiviilhagi osas uueks arutamiseks Tartu Maakohtule.
  2. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
  3. Kassatsioonid rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. K. T. anti kohtu alla süüdistatuna

§ 386lg 1 ja Kr

K § 1481 lg 6 (

§ 389lg 1) järgi kvalifitseeritavates kuritegudes.

1.1 Karistusseadustiku § 386 lg 1 järgi süüdistati K. T.-d selles, et tema OÜ T. P. ainuosaniku ja juhatuse liikmena esitas ajavahemikul

  1. augustist 2000 kuni
  2. detsembrini 2002 Tartu Linna Maksuametile tahtlikult OÜ T. P. käibedeklaratsioonides ning tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonides valeandmeid. Selle tagajärjel jäi OÜ-lt T. P. maksudena laekumata kokku 1 920 029 krooni, millest käibemaks moodustas 356 423 krooni; tulumaks 692 420 krooni (sh kinnipidamisele kuuluv tulumaks 675 920 krooni); sotsiaalmaks 870 774 krooni ja töötuskindlustusmaksed kokku 412 krooni. Valeandmete esitamine leidis aset järgmistel asjaoludel: 1)ajavahemikul juulist 2000 kuni novembrini 2002 jättis K. T. tahtlikult osaühingu maksukohustuse vähendamise eesmärgil OÜ T. P. raamatupidamises ja käibedeklaratsioonides kajastamata 1 980 131 krooni, mis laekus N. B. F. P. Eesti filiaalis asuvale OÜ T. P. arvelduskontole (edaspidi N. panga kontole) puhastusvahendite müügist ning koristus- ja puhastusteenuste osutamise eest. Selle tagajärjel jättis OÜ T. P. deklareerimata ja tasumata 356 423 krooni käibemaksu; 2)ajavahemikel märtsist kuni detsembrini 2001 ja märtsist kuni juulini 2002 jättis K. T. OÜ T. P. maksukohustuse vähendamise eesmärgil osaühingu töötajatele makstud töö- ja puhkusetasudelt ning töölepingu lõpetamisel makstavatelt hüvitistelt, mille brutosumma oli 121 637 krooni, tahtlikult kinni pidamata ja tasumata 29 015 krooni tulumaksu ning arvestamata ja tasumata 40 140 krooni sotsiaalmaksu. Lisaks jättis K. T. märtsist kuni juulini 2002 kinni pidamata ja üle kandmata töötuskindlustusmakse summas 274 krooni ja arvestamata ning tasumata tööandja töötuskindlustusmakse summas 138 krooni. 3)ajavahemikul juulist 2000 kuni juulini 2002 võttis K. T. pangakaarti kasutades OÜ T. P. N. panga kontolt välja sularaha summas 1 842 350 krooni. K. T. jättis selle summa, mis on käsitatav juhtimisvõi kontrollorgani liikmele oma ametiülesannete täitmise eest makstava tasuna tulumaksuseaduse (TuMS) § 13 lg 2 mõttes, osaühingu raamatupidamisarvestuses kajastamata ja deklareerimata. K. T. poolt pangakontolt välja võetud summad on käsitatavad OÜ T. P. tehtud väljamaksete netosummana, millele vastav brutosumma on 2 498 247 krooni. Kõnealuselt väljamakselt jättis K. T. osaühingu nimel kinni pidamata ja tasumata tulumaksu kogusummas 646 905 krooni ja arvestamata ning tasumata sotsiaalmaksu kogusummas 824 421 krooni; 4)ajavahemikel juulist kuni detsembrini 2000, veebruarist kuni novembrini 2001 ja jaanuarist kuni maini 2002 tasus K. T. OÜ T. P. N. panga kontolt enda elukindlustusmakseid summas 12 344 krooni ja 20 senti, millelt jättis tahtlikult tasumata tulumaksu summas 4335 krooni ja sotsiaalmaksu summas 5503 krooni. Samuti tasus K. T.
  3. märtsil 2001 osaühingu N. panga kontolt oma perekonnaliikmele osutatud sünkroontõlke eest 450 krooni ja
  4. detsembril 2001 pereliikme eest Tallinna Linna Maksuametile riigilõivu 1140 krooni, jättes nimetatud summadelt tahtlikult tasumata tulumaksu summas 559 krooni ja sotsiaalmaksu summas 710 krooni. Eelnimetatud väljamaksetelt jättis K. T. tahtlikult tasumata ja deklareerimata tulumaksu erisoodustustelt kokku summas 4894 krooni ja sotsiaalmaksu summas 6213 krooni; 5)ajavahemikul veebruarist kuni augustini 2001, samuti mais 2002 soetas K. T. OÜ T. P. nimel 26 079 krooni väärtuses kaupu, mis ei olnud osaühingu ettevõtluses kasutatavad, jättes ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt tahtlikult tasumata tulumaksu summas 9162 krooni; 6)aprillis, juulis, septembris, oktoobris 2001 ja jaanuaris ning juunis 2002 tasus K. T. OÜ T. P. N. panga kontolt pangakaardi või ülekandega kokku 6956 krooni ja 49 senti kaupade ja teenuste eest, mille kohta puuduvad OÜ T. P. raamatupidamises algdokumendid. Seeläbi jättis K. T. tahtlikult tasumata ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tulumaksu summas 2444 krooni. 1.2 Kriminaalkoodeksi § 1481 lg 6 (

§ 389lg 1) järgi anti K.

T. kohtu alla süüdistatuna selles, et tema OÜ T. P. ainuosaniku ja juhatuse liikmena jättis ajavahemikul

  1. augustist 2000 kuni
  2. augustini 2002 tahtlikult kinni pidamata ja tasumata kinnipidamisele kuuluvat tulumaksu summas 675 920 krooni ja töötuskindlustusmaksed summas 274 krooni. Kinnipidamiskohustuse rikkumine leidis süüdistuse kohaselt aset järgmistel asjaoludel: 1)ajavahemikel märtsist kuni detsembrini 2001 ja märtsist kuni juulini 2002 jättis K. T. OÜ T. P. maksukohustuse vähendamise eesmärgil osaühingu juhatuse liikmele makstud tasult, samuti töötajatele makstud töö- ja puhkusetasudelt ning töölepingu lõpetamisel makstavatelt hüvitistelt, mille brutosumma oli 121 637 krooni, tahtlikult kinni pidamata ja tasumata 29 015 krooni tulumaksu ning 274 krooni suuruse töötuskindlustusmakse; 2)ajavahemikul juulist 2000 kuni juulini 2002 võttis K. T. pangakaarti kasutades OÜ T. P. N. panga kontolt välja sularaha summas 1 842 350 krooni. K. T. jättis selle summa, mis on käsitatav juhtimisvõi kontrollorgani liikmele oma ametiülesannete täitmise eest makstava tasuna TuMS § 13 lg 2 mõttes, osaühingu raamatupidamisarvestuses kajastamata ja deklareerimata. K. T. poolt N. panga kontolt välja võetud summad on käsitletavad OÜ T. P. tehtud väljamaksete netosummana, millele vastav brutosumma on 2 498 247 krooni. Kõnealuselt väljamakselt jättis K. T. osaühingu nimel kinni pidamata ja tasumata tulumaksu kogusummas 646 905 krooni.
  3. Tartu Maakohtu
  4. detsembri
  5. a otsusega tunnistati K. T. süüdi

§ 386

lg 1 järgi ja teda karistati üheaastase vangistusega, mis jäeti

§ 73lg 1 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata.

Süüdistuses

§ 1481lg 6 järgi mõistis maakohus K.

T. õigeks. Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse kaudu) tsiviilhagi jättis maakohus läbi vaatamata, selgitades kannatanule õigust esitada hagi tsiviilkohtumenetluse korras. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 2.1 OÜ T. P. N. panga kontot K. T. osaühingu raamatupidamises ei kajastanud. Maksuhaldurit informeeris süüdistatav üksnes OÜ T. P. arvelduskontodest, mis olid avatud AS-is H. (edaspidi H. konto) ja AS-is E. Ü. (edaspidi Ü. konto).

  1. a juulikuust kuni
  2. a novembrikuuni müüs OÜ T. P. mitmetele äriühingutele ja eraisikutele puhastusvahendeid ja osutas koristus- ning puhastusteenuseid. Teenuse ja kauba tellijad tasusid osaühingu esitatud arvetes toodud summad, sealhulgas ka arvetel kajastatud käibemaksu (18% tehingu väärtusest) osaühingu N. panga kontole. K. T. jättis osaühingu N. panga kontole teenuse tellijatelt laekunud summad ajavahemikul
  3. augustist 2000 kuni
  4. detsembrini 2002 osaühingu käibedeklaratsioonides tahtlikult 18%-lise määraga maksustatava käibena deklareerimata. Maakohus leidis, et süüdistuses märgitud deklareerimata käibemaksu summat tuleb vähendada, kuna kohtumenetluses K. T. kaitsja esitatud dokumentide alusel tuleb lugeda tõendatuks, et osa OÜ T. P. esitatud arveid kajastusid vastava kuu käibedeklaratsioonides. Kohtu hinnangul jättis K. T. OÜ T. P. juhatuse liikmena ajavahemikul
  5. augustist 2000 kuni
  6. detsembrini 2002 deklareerimata käivet 1 826 402 krooni ja sellelt tasumata käibemaksu 328 752 krooni. 2.2 Seoses K. T.-le

§ 386lg 1 järgi esitatud süüdistusega tuvastas maakohus, et OÜ T.

P. tasus aastatel 2001-2002 N. panga kontolt töötasude ja puhkusekompensatsioonidena netosummas kokku 53 503 krooni. Samas jättis kohus K. T.-le

§ 386

lg 1 järgi esitatud süüdistusest välja töötajatele ja juhatuse liikmele makstud töötasude, puhkusetasude ja töölepingu lõpetamisel ettenähtud hüvitiste pealt tulumaksu kinni pidamata ja tasumata jätmise, samuti töötajate töötuskindlustusmakse summas 274 krooni kinni pidamata ja tasumata jätmise, kuna selline tegu ei kvalifitseeru

§ 386lg 1, vaid Kr

K § 1481 lg 6 (

§ 389lg 1) järgi.

Kohus leidis, et K. T. jättis OÜ T. P. maksukohustuse vähendamise eesmärgil osaühingu töötajatele tehtud väljamaksetelt tahtlikult arvestamata ja tasumata sotsiaalmaksu summas 35 680 krooni ning arvestamata ja tasumata tööandja töötuskindlustusmakse summas 138 krooni. Seoses töötuskindlustusmakse arvestamata ja tasumata jätmisega tõdes kohus, et ehkki tegemist ei ole riikliku maksuga, kohaldatakse selle suhtes maksukorralduse seaduse (MKS) § 3 lg 4 kohaselt maksu kohta sätestatut, millest tulenevalt võib see moodustada ka maksusüütegude objekti. 2.3 Ajavahemikul juulist 2000 kuni juulini 2002 võttis K. T. OÜ T. P. N. panga kontolt sularahas välja kokku 1 842 350 krooni. Tuginedes osaühingu Hansa- ja Ü. kontode väljavõtetele, luges kohus tõendatuks, et K. T. poolt osaühingu N. panga kontolt välja võetud summadest maksis K. T. 250 876 krooni osaühingu Hansa- ja Ü. kontodele. Kohus vähendas nimetatud summa võrra K. T. süüdistuse mahtu. Seejuures arvestas kohus süüdistuse mahu vähendamisel üksnes neid Hansa- ja Ü. kontodele tehtud sularaha sissemakseid, mis leidsid aset samal või hiljemalt järgmisel päeval pärast raha väljavõtmist osaühingu N. panga kontolt. Kohus asus seisukohale, et OÜ T. P. N. panga kontolt välja võetud 1 591 474 krooni osas ei ole esitatud mingeid kuludokumente. Asjaolu, nagu oleks K. T. kasutanud osaühingu N. panga kontolt välja võetud sularaha töötajatele palga maksmiseks või kulumaterjalide ostmiseks, ei lugenud kohus tõendatuks. Asjakohaseid kuludokumente K. T. esitanud ei ole. Erinevalt kaitsjast leidis maakohus, et OÜ T. P. maksukohustust ei saa tuvastada ekspertiisi abil. Olukorras, kus kuludokumendid puuduvad, ei ole kohtul võimalik hinnata kulude suurust toimikus olevate OÜ T. P. väljastatud arvete ja tunnistajate ütluste põhjal, sest arved ega ka ütlused ei kajasta informatsiooni selle kohta, et reaalsed kulutused puhastusteenuse osutamiseks on tehtud just N. pangast välja võetud rahast. Kohus ei soostunud süüdistuses väljendatud seisukohaga, et K. T. poolt OÜ T. P. N. panga kontolt väljavõetud summa näol oli tegemist juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele ametiülesannete täitmise eest makstava tasuga TuMS § 13 lg 2 tähenduses. Osutades Riigikohtu halduskolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsuses asjas nr 3-3-1-56-05 ja
  3. oktoobri
  4. a määruses asjas nr 3-3-1-31-99 väljendatud seisukohtadele, leidis maakohus, et majanduslikust sisust lähtudes võib K. T. poolt osaühingu N. panga kontolt väljavõetud sularaha näol tegemist olla dividendidega. Kuna dividendid ei ole sotsiaalmaksu ega töötuskindlustusmakse objekt, vähendas kohus K. T. süüdistust arvestamata ja tasumata sotsiaalmaksu ning tööandja töötuskindlustusmakse võrra. Kokkuvõttes leidis kohus, et OÜ T. P. N. panga kontolt väljavõetud sularahalt jättis K. T. osaühingu nimel deklareerimata üksnes tulumaksu ja seda summas 559 167 krooni. 2.4 Maakohus nõustus süüdistusega selles, et K. T. poolt OÜ T. P. N. panga kontolt K. T. enda elukindlustusmaksete ja perekonnaliikmele osutatud sünkroontõlke ning riigilõivu eest tasutud summad on käsitatavad erisoodustusena, millelt tulnuks deklareerida ja tasuda 4894 krooni tulumaksu ja 6213 krooni sotsiaalmaksu. Kohus luges paljasõnaliseks süüdistatava väite, et ta on kõnealused summad OÜ-le T. P. tagastanud. 2.5 Seoses K. T.le esitatud süüdistuse selle osaga, mis puudutas OÜ T. P. ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tulumaksu deklareerimata jätmist, leidis maakohus, et süüdistuse mahtu tuleb vähendada, kuna osa süüdistuse aluseks olevaid kulutusi tehti soetamaks kaupu, mille kasutamine ettevõtluses oli OÜ T. P. tegevuse iseloomu arvestades loogiliselt põhjendatav. Kohus luges tõendatuks, et K. T. ostis osaühingu nimel süüdistuses märgitud 26 079 krooni asemel 12 108 krooni väärtuses ettevõtlusega mitteseotud kaupu, jättes tehtud väljamaksetelt deklareerimata ja tasumata 4254 krooni tulumaksu. 2.6 Maakohus pidas põhjendatuks K. T.-le esitatud süüdistuse seda osa, milles käsitleti 2444 krooni suuruse tulumaksusumma tasumata jätmist seoses OÜ T. P. N. panga kontolt kokku 6956 krooni ja 49 sendi tasumisega kaupade ja teenuste eest, mille kohta puuduvad OÜ T. P. raamatupidamises algdokumendid. 2.7 Kokkuvõttes leidis kohus, et K. T. poolt

§ 386lg 1 tunnustele vastava teo toimepanemise tagajärjel jäi OÜ-lt T.

P. ajavahemikul

  1. augustist 2000 kuni
  2. detsembrini 2002 maksudena laekumata kokku 920 240 krooni, millest käibemaks moodustas 328 751 krooni; tulumaks 570 759 krooni (sh dividendidelt makstav tulumaks 559 167 krooni, tulumaks erisoodustustelt 4894 krooni ja ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tasumisele kuuluv tulumaks 6698 krooni); sotsiaalmaks 41 893 krooni ja töötuskindlustusmaksed 138 krooni. Ühtlasi asus maakohus seisukohale, et kõik K. T.-le

§ 386

lg 1 järgi süüksarvatavad rikkumised on vaadeldavad jätkuva kuriteona, mistõttu on õigustatud nende rikkumiste tagajärjel laekumata jäänud maksusummade liitmine. Kohus märkis, et igakuine pidev valeandmete esitamine viitab sellele, et teod on toime pandud ühtse tahtlusega. Kuna nende tegude vahel esineb orgaaniline seos, nad on suunatud sama objekti vastu, põhjustavad ühtse kuritegeliku tagajärje ning on pandud toime tahtlikult, moodustavad nad oma kogumis ühe kuriteo. 2.8 Subjektiivsest küljest pani K. T. maksude väärarvutuse toime kavatsetult. Kriminaalasjas kogutud tõendid, muuhulgas K. T. enda ütlused, viitavad asjaolule, et K. T. varjas teadlikult maksuhalduri eest osaühingu N. panga kontot, eesmärgiga jätta erinevate maksuseaduste alusel vajalikud maksed tegemata. Sel eesmärgil tegi K. T. pangaarvelt ülekandeid ja võttis sealt välja sularaha, milliseid tehinguid ta ei kajastanud OÜ T. P. raamatupidamises. K. T. jättis sõlmimata töötajatega töölepingud ega kajastanud nende töötasu raamatupidamises, samuti ei pidanud kinni ega kandnud üle vajalikke makse. Eeltoodu viitab otseselt asjaolule, et K. T. oli seadnud endale eesmärgiks jätta tasumata vajalikud maksud konkreetses maksuseaduses ettenähtud suuruses. 2.9 Seoses K. T.le KrK § 1481 lg 6 (

§ 389lg 1) järgi esitatud süüdistusega leidis maakohus, et K.

T. jättis OÜ T. P. raamatupidamisarvestuses kajastamata, kinni pidamata ja deklareerimata osa töötajatele makstud töö- ja puhkusetasust ning töölepingu lõpetamisel ettenähtud hüvitisest, mille tagajärjel jäi laekumata 25 501 krooni tulumaksu ja 274 krooni töötuskindlustusmakset. Samas märkis kohus, et kuna OÜ T. P. N. panga kontolt välja võetud sularaha tuleb käsitada dividendina (vt käesoleva otsuse punkti 2.3), dividendide väljamaksmisel aga tulumaksu kinnipidamist ei toimu, ei vasta K. T. tegu osaühingu N. panga kontolt välja võetud summa deklareerimata jätmisel KrK § 1481 lg-s 6 sätestatud kuriteokoosseisule. Seega jättis K. T. OÜ T. P. poolt tehtud väljamaksetelt alusetult kinni pidamata tulumaksu ja töötuskindlustusmakset kogusummas 25 775 krooni. Kuna nimetatud summa on väiksem

§ 389lg-s 1 sätestatud koosseisulisest tagajärjest, tuleb K.

T. antud süüdistuses õigeks mõista. 2.10 Põhjendades kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist, märkis maakohus järgmist. K. T. vastu on esitatud tsiviilhagi nii maksuvõla kui ka viivisnõude osas. Ehkki kannatanul on seaduslik alus viivisenõude esitamiseks, ei saa seda käsitada õigusvastase teoga vahetult tekitatud varalise kahjuna. Kriminaalmenetluse koodeksi § 39 lg 1 mõttest lähtudes saaks K. T. olla tsiviilkostja vaid maksuvõla osas. Kriminaalmenetluse seadustiku § 310 lg 1 ei anna kriminaalkohtule võimalust lahendada süüdimõistva otsuse tegemisel kriminaalasja raames vaid osa tsiviilhagist ja jätta lahendamata osa eraldi menetlemiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Seega tekiks käesoleval juhul olukord, kus kohus, rahuldades Eesti Vabariigi hagi maksuvõla osas, ei saaks asja lahendada viivisnõude osas, sest viivisnõuet ei saa käsitada vahetult kuriteoga tekitatud kahjuna, mistõttu tuleks tsiviilhagi lahendades kohtul jätta selles osas hagi rahuldamata. Nimetatud moel tsiviilhagi lahendamine tooks kaasa asjaolu, et viivisnõuet ei saaks esitada ka eraldi tsiviilkohtumenetluse korras, sest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 4 kohaselt on hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluseks asjaolu, et on olemas jõustunud Eesti kohtuotsus, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel.

  1. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid K. T. kaitsja Helmut Pikmets, prokurör Kristiina Laas ja kannatanu esindaja Jüri Haamer. Kaitsja taotles maakohtu otsuse süüdimõistva osa tühistamist ja selles ulatuses kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmist. Kannatanu esindaja ja prokuröri apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist osas, millega oli kannatanu tsiviilhagi jäetud läbi vaatamata. Seejuures palus kannatanu mõista ringkonnakohtul K. T.-lt kuriteoga tekitatud kahju katteks riigi kasuks välja 1 802 649 krooni, millest 941 541 krooni moodustavad põhimaksete võlad ja 861 108 krooni intressivõlg. Prokuröri apellatsioonis taotleti kannatanu tsiviilhagi rahuldamist üksnes maksuvõla osas summas 941 541 krooni. Intressinõude osas pidas prokurör õigeks tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist.
  2. Tartu Ringkonnakohtu
  3. aprilli
  4. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kõik apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Vastavalt KrMS § 341 lg-le 1 on ringkonnakohtul õigus saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule, mis on sõnaselgelt toodud kaitsja apellatsiooni nõudena, vaid juhul, kui ringkonnakohtu istungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg-s 1 toodud juhtudel. Erandkorras võib ringkonnakohus saata kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks ka juhul kui menetlusõiguse rikkumine tuvastatakse KrMS § 339 lg-s 2 sätestatud korras ja seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada kohtuistungil. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole K. T. süüküsimuse otsustamisel kriminaalmenetluse norme rikkunud, mistõttu puudub alus kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saata. Apellatsioonikohus leidis ka, et K. T.

§ 386lg 1 järgi süüditunnistamisel ei kohaldanud maakohus vääralt materiaalõigust.

Seega puudub ringkonnakohtul võimalus ja vajadus väljuda apellatsiooni piiridest KrMS § 331 lg 3 alusel. 4.2 Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et kui kohus mõistab tsiviilhagi katteks välja põhivõla, jätab aga lahendamata asja viivisnõude osas, siis puudub kannatanul võimalus viivisvõla väljamõistmiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Ringkonnakohtu hinnangul ei takista TsMS § 371 lg 1 p 4 kõnealusel juhul viivisvõla lahendamist tsiviilkohtumenetluse korras, sest kriminaalkohtumenetluse korras ei ole lahendatud küsimust viivisvõla osas. Samas leidis ringkonnakohus, et käesolevas asjas tuleb tsiviilhagi jätta läbi vaatamata, kuna põhivõla suuruse üle on prokuröri ja kannatanu vahel vaidlus. Nimelt jäi kannatanu esindaja ringkonnakohtu istungil apellatsioonis esitatud tsiviilhagi juurde, kusjuures taotles põhivõlana K. T.lt 941 541 krooni väljamõistmist. Prokurör leidis, et põhivõlana tuleks K. T.lt tsiviilhagi katteks välja mõista 939 432 krooni. Kuna põhivõla osas oleks kriminaalasjas tehtav kohtuotsus tsiviilasja lahendavale kohtule TsMS § 457 lg 1 kohaselt siduv, põhivõla suurusest sõltub aga ka viivisvõla suurus, siis on põhjendatud jätta tsiviilhagi läbi vaatamata ning lahendada see tsiviilkohtumenetluse korras. 4.3 Täiendavalt märkis ringkonnakohus, et maakohtu otsuse kohaselt jäi K. T. poolt maksuhaldurile valeandmete esitamise tulemusena maksudena laekumata vähemalt 920 240 krooni. Seega on kohus tuvastanud

§ 386lg-s 1 sätestatud kooseisulise tagajärje olemasolu.

Samas on käesolevas menetluses võimatu määrata kindlaks tsiviilhagi täpset suurust. MENETLUS RIIGIKOHTUS

  1. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid K. T. kaitsja vandeadvokaat H. Pikmets, prokurör K. Laas ja kannatanu Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse kaudu) esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti.
  2. K. T. kaitsja kassatsioonis taotletakse maakohtu ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 6.1 Kohtud on alusetult lugenud K. T. poolt OÜ T. P. N. panga kontolt välja võetud summa täies ulatuses K. T. omanikutuluks, kuna tegelikult tehti selle arvelt osaühingu ettevõtluseks vajalikke kulutusi. Kohtud ei ole tuginenud ühelegi tõendile, millest nähtuks, et kulutused OÜ T. P. N. panga kontole laekunud teenustasude saamiseks tehti mingite muude vahendite arvelt. OÜ T. P. N. panga kontole kantud raha eest osutas osaühing teenuseid, milleks vajalikke sisendeid soetati käibemaksukohustuslastest Tartu hulgimüügifirmadelt. K. T. on kinnitanud, et kulutusi tehti osaühingu N. panga kontolt saadud vahendite arvelt. Seega on deklareerimata ja tasumata jäänud maksusumma oluliselt väiksem kohtuotsustes nimetatust. Kohtud oleksid pidanud OÜ T. P. tegelike ettevõtluskulude (sh tasutud sisendkäibemaksu) kindlakstegemiseks määrama ekspertiisi, millest maakohus aga keeldus, rikkudes sellega KrMS § 295 lg-t 1 ning eirates Riigikohtu üldkogu
  3. veebruari
  4. a otsuses asjas nr 3-1-1-12003 väljendatud seisukohti. Kriminaalmenetlus ei ole maksumenetlus, kus isiku poolt kantud ettevõtlusega seotud kulutuste suuruse kohta täpsemate tõendite puudumisel on võimalik maksusumma kindlaks määrata kulutusi arvestamata. Kuid isegi maksumenetluses ei takista kuludokumentide puudumine tegelike kulude kindlaksmääramist hindamise teel. Kohtutele on olnud teada, et OÜ T. P. N. panga kontolt võetud summadest tasus süüdistatav osaühingu Hansapanga kontole 328 376 krooni ning Ü. kontole 27 500 krooni. Samas on kohtud lugenud tõendatuks osaühingu N. panga kontolt võetud raha maksmise osaühingu teistele pangakontodele üksnes 250 876 krooni ulatuses, põhjendades seda sellega, et nimetatud ulatuses tehti sularaha sissemakseid osaühingu Hansa- ja Ü. kontodele samal või järgmisel päeval pärast sularaha väljavõtmist osaühingu N. panga kontolt. Tegelikult ei ole aga oluline, milline ajavahemik jäi ühelt kontolt sularaha väljavõtmise ja selle teisele kontole sissemaksmise vahele - tähtis on see, et K. T. tagastas raha osaühingule ega saanud seda endale. Seega on kohtud jätnud alusetult K. T. väidetavast omanikutulust maha arvamata OÜ T. P. N. panga kontolt välja võetud 105 000 krooni, mille K. T. maksis osaühingu Hansa- ja Ü. kontodele rohkem kui üks päev pärast raha väljavõtmist osaühingu N. panga kontolt. 6.2 K. T. poolt OÜ T. P. N. panga kontolt saadud omanikutulu deklareerimata jätmine osaühingu tuludeklaratsioonides ei saa olla kvalifitseeritav maksude väärarvutusena

§ 386

lg 1 järgi, vaid on käsitatav maksusumma kinni pidamata jätmisena (

§ 389lg 1).

Seda seetõttu, et olemuselt on dividendi näol tegemist selle saaja tuluga ning äriühingust dividendimaksja kohustus maksta dividendelt tulumaksu (TuMS § 50 lg 1) on käsitatav üksnes maksutehnilise võttena tulumaksu kogumise hõlbustamiseks. Sisuliselt on tegemist tulumaksu kinnipidamisega. Seega tuleks dividendidelt tasutav tulumaks lugeda kinnipidamisele kuuluvaks maksuks

389 lg 1 mõttes. Kuna pärast kohtute poolt dividendideks loetud summalt deklareerimata tulumaksusumma mahaarvamist

§ 386lg 1 koosseisulisest tagajärjest ei ulatu see enam 500 000 kroonini, tuleb K.

T.

§ 386lg 1 järgi õigeks mõista.

6.3 Kassaator on seisukohal, et

§ 386

lg 1 kriminaliseerib üksnes valeandmete esitamise tasumisele kuuluva maksusumma kohta. Töötuskindlustusmakse MKS § 3 lg 2 kohaselt maksude hulka ei kuulu, seega ei ole töötuskindlustusmakse maksudeklaratsioonis kajastamata jätmine

§ 386lg 1 järgi karistatav.

Asjaolu, et töötuskindlustusmakse administreerimisele kohaldatakse maksuseadusi, ei muuda seda veel maksuks. 6.4 Kohtud käsitasid K. T. poolt OÜ T. P. arvelduskontolt N. pangas saadud summat alusetult väljamakse netosummana. Kassaatori hinnangul oli tegemist brutosummaga, kuna osaühingul polnud muid vahendeid tulumaksusumma tasumiseks. Tulumaksuseaduse õigel kohaldamisel oleks n.ö omanikutulult arvestatud tulumaksuks kujunenud 413 783 krooni. 6.5 Kohtud lugesid K. T.le

§ 386

lg 1 järgi süüksarvatud mitu erinevat tegu põhjendamatult üheks teoks, liites kõik aastatel 2000-2002 deklareerimata ja tasumata maksusummad kokku. Sellega on kohtud tõlgendanud vääralt jätkuva süüteo mõistet. Millegagi ei ole tõendatud, et käibe varjamine ja tulu- ning sotsiaalmaksu ning töötuskindlustusmaksete tasumata jätmine oleks kaetud sama tahtlusega. Tegemist on maksudega, millel on erinev maksumäär ja maksustamisperiood ning mis on jäetud deklareerimata erinevatel aegadel. Maksukuritegude koosseisulise tagajärje tuvastamisel ei ole erinevate maksude summeerimine lubatav. Igal juhul ei saa sama tahtlus katta ühelt poolt tulu- ja sotsiaalmaksu- ning teisalt käibemaksu deklareerimata ja tasumata jätmist. Põhjendatud ei ole ka üksteisest lahutatud maksustamisperioode puudutavate maksusummade summeerimine, kuna ei ole tõendatud ühtse tahtluse olemasolu. Samuti tuleb silmas pidada, et raamatupidamisarvestuse põhimõtete kohaselt lõpeb igasugune majandusarvestus majandusaastaga. Seetõttu tuleks ka käesolevas asjas vaadelda aastatel 2000, 2001 ja 2002 toime pandud tegusid iseseisvate tegudena.

  1. Prokuröri kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist puudutavas osas ja selles osas kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Oma taotlust põhistab prokurör järgmiselt. 7.1 Nii maakohus kui ka ringkonnakohus leidsid, et K. T. käitumise tagajärjel jäi riigile maksudena laekumata vähemalt 920 240 krooni. Maakohus tegi erinevate maksusummade kokkuliitmisel aritmeetilise vea. Tegelikult oli laekumata maksusumma suurus 941 541 krooni, mille väljamõistmist põhivõlana taotleti nii prokuröri kui ka kannatanu apellatsioonis. Kuna maakohus oli teinud aritmeetilise vea ka K. T. poolt OÜ T. P. Hansa- ja Ü. kontodele tehtud sissemaksete kokkuliitmisel, korrigeeris prokurör ringkonnakohtu istungil oma seisukohta omanikutulult riigile laekumata jäänud tulumaksusumma osas, vähendades seda 2109 krooni võrra. Kuna prokurör esines ringkonnakohtu istungil pärast kannatanu esindajat, kohus kannatanu esindajale aga KrMS § 336 lg 1 nõudeid eirates repliigiõigust ei andnud, puudus kannatanu esindajal võimalus avaldada seisukohta, kas ta on prokuröri põhjendusega tsiviilhagi vähendamiseks nõus või mitte. Kannatanu esindaja nõustumisel ei oleks saanud ka rääkida prokuröri ja kannatanu erimeelsusest põhivõla suuruse osas. 7.2 Kriminaalmenetluse seadustik võimaldab kohtul rahuldada tsiviilhagi ka osaliselt. Seega oleks ringkonnakohus saanud otsustada, kas rahuldada tsiviilhagi kannatanu või prokuröri nõutud ulatuses. Samuti puudutas prokuröri täpsustus üksnes omanikutulult arvestatavat tulumaksu, mistõttu puudus ringkonnakohtul igal juhul alus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata ülejäänud makse puudutavas osas.
  2. Kannatanu esindaja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata. Kassaator taotleb Riigikohtult tsiviilhagi rahuldamist või kriminaalasja saatmist tühistatud osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kannatanu esindaja põhiseisukohad on järgmised. 8.1 Ringkonnakohus väljus lubamatult apellatsiooni piiridest, arvestades prokuröri poolt esmakordselt alles kohtuvaidlustes esitatud üllatusliku nõudega maksuvõla vähendamiseks. Samuti on kohus eksinud apellatsioonimenetluse läbiviimisel kriminaalmenetluse normide vastu, kuna ei andnud pärast prokuröri poolt tsiviilhagi summat puudutava täpsustuse tegemist kannatanu esindajale võimalust prokuröriga tsiviilhagi summa osas kokkuleppele jõuda ega kuulanud isegi ära kannatanu täiendavaid selgitusi. Sellega põhjustas ringkonnakohus menetlusökonoomika põhimõttega vastuolus oleva olukorra, kus kannatanu peab oma nõude rahuldamiseks uuesti läbima pikaaegse tsiviilkohtumenetluse. Arvestades seda, et prokuröri poolt tehtud täpsustus puudutas üksnes 2109 krooni suurust summat, mis on tsiviilhagi kogumahu kõrval marginaalne, oleks kannatanu olnud menetlusökonoomika huvides ka nõus tsiviilhagi summa korrigeerimisega, vältimaks kogu tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist. 8.2 Ringkonnakohus jättis käsitlemata kannatanu esindaja apellatsioonis tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist vaidlustavad väited. Kassaator leiab, et maksukuriteoga tekitatud kahjuna tuleb käsitada maksuvõlga, mille eest süüdistatavad vastutavad MKS §de 41 ja 168 kohaselt solidaarselt maksukohustuslasega. Kuna MKS § 32 kohaselt hõlmab maksuvõlg intressi, on ka viimane kriminaalmenetluses väljamõistetav. Kuna intress on maksukohustusega kaasnev kõrvalnõue, siis saab kuriteo toimepanemise tulemusena maksmata jäänud maksusummalt arvutatud intressi sisse nõuda samamoodi nagu maksusummat, mistõttu peab tsiviilhagi sisaldama ka intressisummat. Juhul, kui osa nõudest jääb esitamata, minetab kannatanu võimaluse esitada sama nõue hiljem mõnes muus menetluses.
  3. K. T. kaitsja H. Pikmets esitas Riigikohtule vastused nii prokuröri kui ka kannatanu esindaja kassatsioonidele, taotledes mõlema kassatsiooni rahuldamata jätmist. Muu hulgas märgib kaitsja, et prokuröri poolt tsiviilhagi osas kannatanust erinevale seisukohale asumine ei tähenda apellatsiooni piiridest väljumist. Samuti osutab kaitsja sellele, et nii KrMS § 37 lg 1 kui ka § 39 lg 1 defineerivad kuriteoga tekitatud kahjuna kahju, mis on tekitatud "vahetult" kuriteoga. Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui

§ 386

lg 1 koosseisulise teo vahetuks tagajärjeks on ettenähtust väiksema maksusumma tasumine. Maksuintress tuleneb aga maksusumma mittetähtaegsest tasumisest, mitte maksudeklaratsioonis valeandmete esitamisest.

  1. Kannatanu esindaja M. Lemetti esitas Riigikohtule vastused nii K. T. kaitsja kui ka prokuröri kassatsioonile, taotledes K. T. kaitsja kassatsiooni rahuldamata jätmist ja prokuröri kassatsiooni rahuldamist.
  2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. oktoobri
  4. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule.
  5. Kriminaalkolleegiumi täiskogu istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled oma kirjalike seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  6. Riigikohtu kriminaalkolleegium kontrollib esmalt K. T. süüdimõistmise ja karistamise põhjendatust (I), annab seejärel hinnangu kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisele (II) ja võtab lõpuks seisukoha kassatsioonide rahuldamise osas (III). I
  7. Kolleegium nõustub K. T. kaitsja seisukohaga, et kohtud on jätnud K. T.-le süüks arvatud deklareerimata tulumaksu baasist alusetult maha arvamata 105 000 krooni. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et K. T. maksis süüdistuses nimetatud perioodil sularahas OÜ T. P. H- ja Ü. kontodele 355 876 krooni. Vähendades K. T. poolt deklareerimata tulumaksu baasi, arvestasid kohtud eelnimetatud sularahasissemaksete summast ettevõtlusega seotud kuludeks üksnes 250 876 krooni, s.o nende sissemaksete summa, mis tehti samal või järgmisel päeval pärast raha väljavõtmist osaühingu N. panga kontolt. Kolleegium nõustub kassaatori hinnanguga, et kohtutel puudus alus jätta ülejäänud 105 000 krooni, mida kajastati osaühingu maksuarvestuses, ettevõtlusega mitteseotud kulude summast maha arvamata. Seejuures ei ole oluline, kas K. T. tegi sissemaksed osaühingu H- ja Ü. kontodele samades kupüürides, mida ta oli varem osaühingu N. panga kontolt välja võtnud. Oluline on see, et kõnealuse 105 000 krooni puhul pole tuvastatud, et see pärineks osaühingu ettevõtlusest tekkinud laekumistest, mis ei ole seotud osaühingu N. panga kontole makstud tasudega. Seega tuleb OÜ T. P. tulumaksuga maksustatavate väljamaksete summat vähendada 105 000 krooni võrra. Sellest tulenevalt väheneb K. T.-le

§ 386

lg 1 järgi süüksarvatava laekumata tulumaksusumma suurus 36 891 krooni ja 89 sendi võrra (105 000 krooni x 26/74). Seega väheneb dividendidelt deklareerimata tulumaksu summa 559 167 kroonilt 522 275 kroonile. 15. Õige on ka kaitsja arvamus, et töötuskindlustusmakse maksudeklaratsioonis kajastamata jätmine ei olnud enne 15. märtsi 2007 kehtinud

§ 386(ega ka MKS § 152) järgi karistatav.

Kolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

  1. Enne
  2. märtsi 2007 kehtinud

§ 386

üheks obligatoorseks koosseisuliseks tunnuseks oli, et maksudeklaratsioonis või muus maksuhaldurile esitatud dokumendis maksuarvutuse või valeandmete esitamise tulemusel oleks tasumisele kuuluv maksusumma väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast või tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluv summa suurem seaduse alusel tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluvast summast. Nähtuvalt tsiteeritud sättest oli

§ 386

lg 1 järgi karistatav üksnes see, kui valeandmete esitamine mõjutas maksuseaduse alusel tasumisele, tagastamisele või hüvitamisele kuuluva maksusumma suurust. Kuna

§ 386

lg 1 rääkis "maksuseaduse alusel" tasumisele, tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluvast "maksusummast", oli selle sätte kohaselt karistatav üksnes valeandmete esitamine riiklike maksude kohta. Riiklikud maksud on ammendavalt loetletud MKS § 3 lg-s 2 need on tulumaks, sotsiaalmaks, maamaks, hasartmängumaks, käibemaks, tollimaks, aktsiisid ja raskeveokimaks. Seevastu töötuskindlustusmakse ei ole maks, vaid sundkindlustuse makse liik töötuskindlustuse sihtotstarbeliseks rahastamiseks (töötuskindlustuse seaduse § 4 lg 1).

  1. Maksukorralduse seaduse § 3 lg-st 4 nähtub, et selles seaduses maksu kohta sätestatut kohaldatakse ka kogumispensionide maksele ja töötuskindlustusmaksele, kui kogumispensionide seaduses või töötuskindlustuse seaduses ei ole sätestatud teisiti. Eeltoodu tähendab siiski üksnes seda, et töötuskindlustusmakse sissenõudmine toimub maksumenetluslikus korras, mitte aga seda, et seadusandja loeks töötuskindlustusmakse riiklikuks maksuks. Seega on MKS § 3 lg-l 4 kitsalt (maksu)menetluslik, mitte materiaalõiguslik (sh karistusõiguslik) toime. Kuna töötuskindlustusmakse näol ei ole tegemist maksuga, ei vasta selle kohta valeandmete esitamine ka enne
  2. märtsi 2007 kehtinud maksude väärarvutuse (

§ 386, MKS § 152) koosseisule.

Vastupidine seisukoht tähendaks teo tunnistamist süüteoks seaduse analoogia põhjal, mis on aga

§ 2lg 4 kohaselt lubamatu.

18. Eeltoodud põhjustel tuleb K. T. OÜ T. P. töötajatele tehtud väljamaksetelt 138 krooni suuruse tööandja töötuskindlustusmakse arvestamata ja tasumata jätmises

§ 386lg 1 järgi õigeks mõista.

  1. K. T. kaitsja hinnangul rikkusid kohtud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna ei määranud ekspertiisi. Ekspertiis tulnuks kaitsja arvates määrata selleks, et teha kindlaks, millist osa OÜ T. P. N. panga kontolt välja võetud sularahast, mida K. T. osaühingu teistele kontodele sisse ei maksnud, kasutati osaühingu ettevõtluskulude katteks. Kaitsja hinnangul pidanuksid kohtud vaatamata kuludokumentide puudumisele hindamise teel kindlaks määrama, milline osa osaühingu N. panga kontolt välja võetud rahast kulus osaühingu ettevõtluseks, ja arvama selle summa tulumaksuga maksustatavast summast maha. Samuti tulnuks kassaatori arvates vähendada osaühingu käibemaksukohustust summa võrra, mis võis pesuvahendeid ostes kuluda käibemaksu tasumisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsja sellise lähenemisega ei nõustu ja seda järgmistel põhjustel.
  2. Tulenevalt TuMS § 51 lg 2 p-st 3 saab residendist juriidilise isiku ettevõtlusega seotud kuluna käsitada üksnes selliseid väljamakseid, mille kohta on maksumaksjal olemas raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. K. T.le süüksarvatava teo toimepanemise ajal kehtinud
  3. a käibemaksuseaduse § 18 lg 6 ja
  4. a käibemaksuseaduse § 22 lg 1 lubasid käibemaksukohustuslasel maksustatavalt käibelt sisendkäibemaksu maha arvata üksnes seaduse nõuetele vastava originaalarve või muu seaduses nimetatud käibemaksu tasumist tõendava dokumendi alusel.
  5. a raamatupidamise seaduse § 40 lg 1 sätestas, et raamatupidamise algdokumente peab raamatupidamiskohustuslane säilitama seitse aastat. Samuti kohustasid
  6. a käibemaksuseaduse § 25 lg 1 ja
  7. a käibemaksuseaduse § 27 lg 1 p 1 registreeritud maksukohustuslast säilitama sisendkäibemaksu tasumist tõendavaid arveid seitse aastat nende väljastamise või saamise päevast alates.
  8. Riigikohtu halduskolleegium on tõlgendanud viidatud sätteid siiski selliselt, et ka juhul, kui maksustamise seisukohast tähtsust omavad dokumendid pole säilinud, kuna on esinenud vääramatu jõud või maksukohustuslane on dokumentide säilitamise kohustust rikkunud, ei saa ilma asjaolusid täiendavalt uurimata otsustada, et maksustamise seisukohast tähendust omavaid väidetavaid tehinguid pole toimunud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  9. detsembri
  10. a otsus asjas nr 3-3-1-5104 RT III 2004, 36, 366, p 12). Seejuures tõdes halduskolleegium, et erinevalt käibemaksukohustusest on tulumaksukohustust võimalik põhimõtteliselt kindlaks määrata hindamise teel MKS § 94 alusel ka siis, kui raamatupidamise algdokumendid pole säilinud (vt viidatud otsuse punkte 15-16). Samas on halduskolleegium leidnud, et eriti maksupettuses osalemise põhjendatud kahtluse korral eeldab hindamine maksukohustuslase kaasaaitamisekohustuse ulatuslikku täitmist. Maksupettuses osalemise põhjendatud kahtlus, mida maksukohustuslane pole kõrvaldanud, tähendab, et ta pole järginud kaasaaitamiskohustust ega arvestanud tal lasuvat tõendamiskoormist. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  11. septembri
  12. a otsus asjas nr 3-3-1-47-06 RT III 2006, 33, 287, p 12.) Muu hulgas tuleb arvestada, et kui maksukohustuslane on dokumentide säilitamise kohustust rikkunud, siis suureneb maksukohustuslase tõendamiskohustus, s.t et ta peab hoolimata sellest, et dokumendid pole säilinud, esitama maksuhaldurile dokumentaalsed tõendid maksuarvestuse õigsuse kohta (vt halduskolleegiumi otsus asjas 3-1-1-51-04, p 14).
  13. Erinevalt maksukohustuslasest maksumenetluses ei lasu süüdistataval kriminaalmenetluses kaasaaitamiskohustust ja KrMS §-s 7 ette nähtud süütuse presumptsioonist tulenev tõendamiskoormis erineb oluliselt maksumenetluslikust tõendamiskoormisest, kuna kriminaalmenetluses ei ole süüdistataval üldjuhul kohustust esitada tõendeid süüdistuse kummutamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  14. oktoobri
  15. a otsus asjas nr 3-1-1-57-07 - RT III 2007, 36, 289). Eeltoodu ei tähenda aga seda, et kriminaalmenetluses tuleks absoluutselt kõik kahtlused - sõltumata nende iseloomust ja tekkimise asjaoludest - tõlgendada süüdistatava kasuks ning et eranditult kõikidel juhtudel oleks välistatud süüdistatava kohustus oma kaitseargumente tõendada. Riigikohtu üldkogu on asunud seisukohale, et kui süüdistatav esitab versiooni raha kasutamisest äriühingu huvides, peab ta selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks. Juhul kui süüdistatav ei loo reaalset võimalust oma väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. (Vt Riigikohtu üldkogu
  16. veebruari
  17. a otsus asjas nr 3-1-1-120-03 - RT III 2004, 7, 69, p 29.)
  18. Maksuõigus nõuab tehingute kohta käivate raamatupidamise algdokumentide säilitamist. Säilitamiskohustust rikkunud süüdistatav, kes väidab, et tehingud on vaatamata dokumentide puudumisele aset leidnud, ei saa maksusüüteo menetlemisel nõuda väidetavate tehingute arvestamist ilma, et ta looks menetlejale võimaluse kontrollida tehingute toimumist. Käesolevas kriminaalasjas ei ole K. T. loonud menetlejatele reaalset võimalust kontrollida oma kaitseväidet, et kulutusi osaühingu N. panga kontole laekunud raha teenimiseks tehti just samalt kontolt võetud rahast, mitte aga osaühingu muudest vahenditest. Seega puudub alus rääkida kahtlusest, mille kõrvaldamiseks tulnuks kohtutel kontrollida süüdistatava paljasõnalist väidet, et teatud osa osaühingu N. panga kontolt võetud rahast, mida osaühingu teistele pangakontodele ei tagastatud, kulus osaühingu ettevõtlustegevuseks.
  19. Erinevalt K. T. kaitsjast leiab kolleegium, et residendist äriühingu poolt residendist füüsilisele isikule makstud dividendide äriühingu tuludeklaratsioonis kajastamata jätmine oli enne
  20. märtsi 2007 kvalifitseeritav

§ 386

(või MKS § 152) järgi maksude väärarvutusena, mitte aga

§ 389(või MKS § 153) järgi maksusumma kinni pidamata jätmisena.

Karistusseadustiku § 389 järgi sai isikut karistada üksnes sellise väljamakse deklareerimata jätmise või vähemdeklareerimise eest, mille puhul pani seadus isikule sõnaselgelt maksu kinnipidaja (MKS § 6 lg 3) kohustused. Väljamaksed, millelt peetakse kinni tulumaks, on ammendavalt loetletud TuMS §-s

  1. Residendist juriidilise isiku (OÜ T. P.) poolt dividendide maksmisel residendist füüsilisele isikule (K. T.) ei näe tulumaksuseadus ette tulumaksu kinnipidamist. Residendist juriidilise isiku poolt makstavad dividendid (TuMS § 50 lg 1) kuuluvad maksustamisele n.ö eriobjektiga tulumaksuga, mille puhul on maksumaksjaks väljamakse tegija (TuMS § 1 lg 3 ja § 2 lg 3). Erinevalt väljamaksetest, mille puhul on ette nähtud tulumaksu kinnipidamine, ei ole eriobjektiga tulumaksuga maksustatavad väljamaksed käsitatavad väljamakse saaja tuluna (TuMS § 12 lg 2) ja väljamakse saaja ei vastuta tulumaksu tasumise eest. Sisuliselt on tegemist nn pöördmaksustamisega, mille puhul pannakse maksukohustus täielikult teisele isikule ja (majanduslikus mõttes) maksumaksja vabastatakse kõikidest maksu arvestamise ja tasumise kohustustest.
  2. Sarnaselt väljamaksetele, mille puhul on ette nähtud tulumaksu kinnipidamine, on ka TuMS § 1 lg-st 3 ja § 2 lg-st 3 tuleneva pöördmaksustamiskohustuse objektiks väljamaksed, mis on olemuselt käsitatavad saaja tuluna. Sellest ei ole aga võimalik teha järeldust, et ka pöördmaksustamiskohustuse rikkumine oli enne
  3. märtsi 2007 karistatav

§ 389ja mitte § 386 järgi.

Kaitsja tõlgendus, nagu ei sõltuks enne 15. märtsi 2007 kehtinud

§ 389

lg 1 kohaldatavus sellest, kas deklareerimata jäetud väljamakse puhul oli isikule seadusega pandud kinnipidamiskohustus, vaid üksnes väljamakse majanduslikult olemusest, väljuks selgelt kõnealuse kuriteokoosseisu sõnastuslikest piiridest ja tooks kaasa koosseisu kohaldumisala lubamatu avardumise. Samas on kolleegium seisukohal, et karistamine enne 15. märtsi 2007 kehtinud

§ 386

järgi ei aseta pöördmaksustamiskohustust rikkunud isikut halvemasse olukorda võrreldes kinnipidamiskohustust rikkunud isikuga, keda karistatakse enne 15. märtsi 2007 kehtinud

§ 389järgi.

Nii kuriteokoosseisu täimiseks vajaliku minimaalse laekumata maksusumma kui ka sanktsioonide raskuse poolest on enne 15. märtsi 2007 kehtinud

§-d 386 ja 389 samaväärsed. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et kohtud kvalifitseerisid K. T. käitumise OÜ T. P. tuludeklaratsioonides dividendisummade kajastamata jätmisel õigesti

§ 386lg 1 järgi.

  1. Kolleegium märgib, et kohtud ei eksinud dividendidelt deklareerimata jäetud tulumaksusumma arvestamisel. K. T.le makstud dividendide netosummana tuleb käsitada kogu K. T. poolt OÜ T. P. N. panga kontolt saadud summat (millest on maha arvatud teistele osaühingu pangakontodele sissemakstud summa), kuna see raha läks tervikuna osaühingu vara hulgast K. T. vara hulka. Tulenevalt TuMS § 1 lg 3 ja § 4 lg 3 redaktsioonist, mis kehtis K. T.-le süüksarvatava teo toimepanemise ajal, oli TuMS § 50 lg-s 1 nimetatud väljamaksete (dividendid või muud kasumieraldised) puhul tulumaksu määr 26/
  2. Seega jagasid kohtud deklareerimata jäetud tulumaksusumma arvestamisel K. T. poolt pangakontolt võetud summa enne 0,26 korrutamist õigustatult 0,74-ga. Teisisõnu leidsid kohtud sellise jagamistehtega summa, mille vähendamisel 26% võrra oleks tulemuseks summa, mille ulatuses raha OÜ-lt T. P. K. T.-le üle läks. Samad põhimõtted kehtivad ka erisoodustustelt ja ettevõtlusega mitteseotud kuludelt deklareerimata jäetud tulumaksu arvestamisel.
  3. Järgnevalt selgitab kolleegium, kas kohtud kohaldasid õigesti kriminaalseadust, summeerides K. T.-le enne
  4. märtsi 2007 kehtinud

§ 386

lg 1 järgi süüks arvatud kuriteo koosseisulise tagajärje tuvastamisel maksusummad, mis jäid laekumata erinevatel maksustamisperioodidel ja erinevate maksude kohta valeandmete esitamise tõttu.

  1. Vastus küsimusele, kas maksudeklaratsioonis valeandmete tagajärjel laekumata jäänud maksusumma tuvastamisel võib ja peab omavahel liitma maksusummad, mis on jäänud laekumata erinevate maksustamisperioodide ja erinevate maksude lõikes, sõltub sellest, kas erinevates maksudeklaratsioonides valeandmete esitamine on käsitatav karistusõiguslikult ühe jätkuva teona või on tegemist mitme iseseisva teoga. Hindamaks, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb esmajoones tähelepanu pöörata teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-4-04 - RT III 2004, 10, 117, p 8.3.) Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, reeglina ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu. Jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu järjest jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana. (Vt lähemalt kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-4-04, p 13.1-13.2.)
  4. Lubamatu on ühe isiku poolt erinevates maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise tagajärjel laekumata jäänud maksusummade liitmine, kui puuduvad asjaolud, mis viitaksid üksikrikkumiste orgaanilisele seotusele. Samas ei ole üksiktegude ajalise läheduse hindamisel ainumäärav kahe üksiku rikkumise vahele jääva perioodi pikkus. Oluline võib olla ka rikkumiste arvukus. Näiteks kui isikut süüdistatakse valeandmete esitamises kahes teatud ajavahemiku järel esitatud maksudeklaratsioonis, võib olla tegemist kahe iseseisva teoga, kuid kui sama ajavahemik eraldab üksikrikkumiste gruppe, millest igasse kuulub hulgaliselt episoode, võib tervikpilti arvestades olla tegemist ühe jätkuva teoga. K. T.-le süüksarvatavate üksikrikkumiste puhul saab kolleegiumi hinnangul rääkida jätkuva süüteo jaoks piisavast ajalisest lähedusest.
  5. Karistusõiguslikult ühe teona võib olla käsitatav ka maksudeklaratsioonides valeandmete esitamine erinevat liiki maksude kohta. Vähemalt on see võimalik juhtudel, kus erinevat liiki maksud jäetakse deklareerimata ühelt ja samalt varjatud rahavoolt. Sellise olukorraga on tegemist ka käesolevas kriminaalasjas, kus K. T. jättis OÜ T. P. N. panga kontole laekunud summadelt esmalt deklareerimata käibemaksu ja pärast sama raha kasutamist dividendide ja töötasude väljamaksmiseks ning ettevõtlusega mitteseotud kulude ja erisoodustuste tegemiseks ei deklareerinud ta ka tulu- ning sotsiaalmaksu. Seega moodustub K. T.-le kuriteo koosseisulise tagajärjena süüks arvatud laekumata maksusumma küll erinevate maksude vähemlaekumistest, kuid kõik need maksud jättis K. T. deklareerimata ühelt ja samalt varjatud rahavoolt, mis liikus süstemaatiliselt läbi OÜ T. P. N. panga konto. Kohtute tuvastatu kohaselt varjas K. T. OÜ T. P. N. pangas asuvat arvelduskontot just eesmärgiga jätta erinevate maksuseaduste alusel vajalikud maksed tegemata.
  6. Ühtse tahtluse seisukohalt on määrav isiku soov jätta riik teatud osas seaduslikust maksulaekumisest ilma. Olukorras, kus isik on otsustanud oma maksukohustust (maksustamisobjekte) varjata, ei mõjuta tema teo terviklikkusele antavat hinnangut asjaolu, mitme erinevat liiki maksuga on seadusandja neid maksustamisobjekte koormanud. Eeltoodud järeldust kinnitab ka asjaolu, et veel enne karistusseadustiku jõustumist muudeti seadustiku
  7. juunil
  8. a vastu võetud redaktsiooni, jättes sellest välja §-d 387-388, mis käsitasid maksustatava tulu ja maksustatava käibe väärarvutust eraldiseisvate süütegudena (RT I 2002, 44, 284).
  9. Otsustamaks, kas erinevatel maksustamisperioodidel maksuhaldurile valeandmete esitamist tuleb käsitada ühe või mitme erineva teona, ei ole mingit tähtsust asjaolul, kas need maksustamisperioodid langevat ühte ja samasse või mitmesse erinevasse majandusaastasse. Majandusaasta vahetumine iseenesest ei katkesta maksudeklaratsioonides valeandmeid esitava isiku ühtset tahtlust. Samuti viiks kassaatori tõlgendus olukorrani, kus maksuõiguserikkumise karistatavus kuriteona satuks teatud juhtudel sõltuvusse sellest, kas rikkumise kestel majandusaasta vahetub või mitte, s.o asjaolust, mis on juhusliku iseloomuga ega mõjuta vähimalgi määral kõnealuse maksuõigusrikkumise raskust.
  10. Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et kohtud on õigustatult lugenud K. T. poolt OÜ T. P. maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise erinevate maksude kohta erinevatel maksustamisperioodidel üheks jätkuvaks teoks. Sellest tulenevalt on kohtud kuriteo koosseisulise tagajärje tuvastamisel ka põhjendatult liitnud erinevatel maksustamisperioodidel ja erinevate maksude lõikes OÜ-lt T. P. riigile laekumata jäänud maksusummad.
  11. Käesolevas kriminaalasjas kohtute tuvastatud asjaolud - sh järeldus, et K. T. esitas OÜ T. P. maksudeklaratsioonides valeandmeid kavatsetult, eesmärgiga jätta vajalikud maksud tasumata (vt käesoleva otsuse punkti 2.8), - võimaldavad Riigikohtul pärast kassatsioonimenetluse poolte ärakuulamist asuda seisukohale, et alates
  12. märtsist 2007 on K. T.-le süüksarvatud tegu jätkuvalt kuriteona karistatav

§ 3891lg 1 järgi maksude maksmisest kõrvalehoidumisena suures ulatuses.

II

  1. Järgnevalt annab Riigikohtu kriminaalkolleegium kannatanu esindaja ja prokuröri kassatsioonide alusel hinnangu maakohtu ja ringkonnakohtu poolt erinevatel põhjustel tehtud otsustusele jätta kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata. Selleks selgitab kolleegium esmalt, millistel juhtudel saab kriminaalasja lahendav kohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel jätta kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata.
  2. Kriminaalmenetluse seadustiku § 310 lg 1 sätestab, et kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Tsiviilhagi saab kohus jätta läbi vaatamata ainult siis, kui selleks on menetlusseadustikus ette nähtud alus. Kriminaalmenetluse seadustik ise näeb ette ainult ühe aluse, mille esinemisel võib kohus ka süüdimõistva otsuse tegemisel jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Nimelt sätestab KrMS § 272 lg 2, et kui kohus leiab, et tsiviilhagi ei ole võimalik tsiviilkostjata läbi vaadata, jäetakse tsiviilhagi kriminaalmenetluses läbi vaatamata. Erinevalt enne
  3. juulit 2004 kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi §-st 270 ei näe kehtiv kriminaalmenetlusõigus ette võimalust jätta hagi läbi vaatamata põhjusel, et kriminaalasja arutamist edasi lükkamata ei ole võimalik täpselt arvestada tsiviilhagi suurust.
  4. Kuna tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. juuni
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-11-07 RT III 2007, 24, 194, p 47), siis tuleb kriminaalmenetluses järgida ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus - eeskätt selle §-s 423 sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise aluseid. Seda juhul, kui konkreetse hagi läbi vaatamata jätmise aluse kohaldamine ei ole välistatud kriminaalmenetluse eripära tõttu.
  7. Põhjus, millele viidates jättis ringkonnakohus käesolevas kriminaalasjas tsiviilhagi läbi vaatamata, s.o kannatanu ja prokuröri erimeelsus küsimuses, millises ulatuses tuleks hagi rahuldada, ei vasta ühelegi kriminaalmenetluse seadustikus või tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise alusele. Seega puudus ringkonnakohtul tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks õiguslik alus, mistõttu tuleb apellatsioonikohtu otsus selles osas tühistada.
  8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. jaanuari
  10. a otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 märgitud põhjustel ei nõustu kolleegium ka maakohtu lähenemisega kannatanu hagi eseme kaheks osaks jagamisel. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud maakohtu otsustus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Seetõttu tühistab Riigikohus ka maakohtu otsuse tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas ja saadab kriminaalasja selles osas esimese astme kohtule uueks arutamiseks. III
  11. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 6 ja 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
  12. detsembri
  13. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  14. aprilli
  15. a otsused osas, millega K. T. tunnistati

§ 386lg 1 järgi süüdi OÜ T.

P. nimel tööandja töötuskindlustusmakse (summas 138 krooni) deklareerimata jätmises; osas, millega loeti OÜ T. P. poolt makstud dividendidelt deklareerimata jäetud tulumaksu summaks 559 167 krooni ja samuti osas, millega jäeti Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse kaudu) tsiviilhagi läbi vaatamata. Kriminaalkolleegium mõistab K. T. OÜ T. P. nimel tööandja töötuskindlustusmakse (summas 138 krooni) deklareerimata jätmises

§ 386lg 1 järgi õigeks ja loeb OÜ T.

P. poolt makstud dividendidelt deklareerimata jäetud tulumaksu summaks 522 275 krooni. Kannatanu tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas saadab kolleegium kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Muus osas jätab Riigikohus kohtuotsused muutmata. K. T. kaitsja, kannatanu esindaja ja prokuröri kassatsioonid rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.