← Eesti

3-1-1-60-07

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-60-07 Otsuse kuupäev 28. jaanuar 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, E

§ 272

lg 1 p 2 abil, kuna esiteks oli see säte kohaldatav vaid maksukorralduse seaduse kontekstis ning teiseks kehtis kõnealune säte üksnes

  1. aprillini 2000, mil tunnistati kehtetuks kogu tollase maksukorralduse seaduse
  2. peatükk. Kriminaalkolleegium kaitsja nende väidetega ei nõustu ja märgib järgmist.
  3. 1993.

§ 272lg 1 p 2 paiknes seaduse 4.

peatükis "Maksuseaduste rikkumised", kus seadusandja pidas vajalikuks üles lugeda ja defineerida maksuseaduste rikkumiste viise ja võimalusi. 1993.

§ 29

lg 2 sätestas, et maksuseaduste rikkumiste eest kannab füüsiline isik vastutust haldusõiguserikkumiste seadustiku või kriminaalkoodeksi alusel. Seega on selgelt äratuntav seadusandja tollane tahe siduda omavahel

  1. a maksukorralduse seaduse
  2. peatükis (sh §-s 272) sätestatud mõisted ja väljaspool maksukorralduse seadust ette nähtud kuriteo- ja haldusõiguserikkumiste koosseisude analoogilised tunnused. Kolleegium on ka varem selgitanud, et
  3. a maksukorralduse seaduse
  4. peatükk määratles teatud mõisted, mille kaudu sisustati maksuõiguserikkumiste koosseise (vt kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-139-05, p 16). Seega ei välista asjaolu, et 1993.

§ 272lg 1 rääkis käibe varjamisest "käesoleva seaduse mõttes", kõnealuse paragrahvi kasutamist Kr

K § 1481 lg 2 tol ajal kehtinud redaktsioonis sätestatud tunnuse "muude maksustamisobjektide varjamine" sisustamisel. Samasugusest seisukohast on 1993.

§ 272ja Kr

K § 1481 lg 2 (enne

  1. juunit 2000 kehtinud redaktsioonis) tõlgendamisel lähtutud ka Riigikohtu varasemas praktikas (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. veebruari
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-123-03 - RT III 2004, 8, 84, p 17;
  4. märtsi
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-136-03 - RT III 2004, 9, 107, p 12.1). Kolleegium märgib, et ka üldiselt ei ole olukorras, kus väljaspool karistusseadust defineeritakse mingi õiguslik mõiste "käesoleva seaduse tähenduses", välistatud võimalus kasutada sama definitsiooni süüteokoosseisu tunnuse avamisel. Seda tüüpi legaalmääratluste kasutatavus karistusõiguses tuleb igal üksikjuhul välja selgitada tõlgendamise abil.
  6. Ekslik on ka M. P. kaitsja väide, et 1993.

§ 272kehtis kuni 12.

aprillini 2000, mistõttu ei saanud selle alusel anda hinnangut süüdistatavate käitumisele perioodil

  1. aprillist kuni
  2. maini
  3. Maksukorralduse seaduse muutmise ja täiendamise seadus (RT I 2000, 35, 216), millega
  4. a maksukorralduse seaduse
  5. peatükk kehtetuks tunnistati, võeti küll Riigikogus vastu
  6. aprillil 2000, kuid kõnealuse seaduse § 39 lg 1 kohaselt jõustus see seadus
  7. juunil
  8. See tähendab, et 1993.

§ 272kehtis kuni Kr

K § 1481 uue redaktsiooni jõustumiseni.

  1. Kriminaalkolleegium ei jaga M. R. kaitsja arvamust, nagu oleksid kohtud käsitanud M. R-i vääralt kuriteo kaastäideviijana. Kassaatori seisukoht, et kuriteo toimepanemine kaastäideviimise vormis eeldab, et iga osaline paneks oma tegevusega toime vähemalt ühe kuriteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluva teo, on vastuolus teovalitsemise teooriaga, millest lähtutakse täideviimise piiritlemisel ka kriminaalkoodeksi kehtivusajal toime pandud tegude puhul (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. mai
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-5-06 - RT III 2006, 20, 181, p 14). Teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. jaanuari
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-97-04 - RT III 2005, 4, 36, p 21 ja
  6. aprilli
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-108-06 - RT III 2007, 16, 127, p 8).
  8. Kolleegium on
  9. aprilli
  10. a otsuses asjas nr 3-1-1-108-06 selgitanud, et teovalitsemise teooriast tuleb lähtuda ka nn spetsiifilise teokirjeldusega süüteokoosseisude puhul, kus seadusandja on suuremal või vähemal määral konkreetselt määratlenud, milliste tegude toimepanemisel loetakse koosseis realiseerituks. Ka seda tüüpi süüteokoosseisude puhul ei piirdu täideviijate ring üksnes isikutega, kes panid ise vahetult toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid vaagida tuleb ühist ja kooskõlastatud teootsust ning iga konkreetse toimepanija teopanuse olulisust süüteokoosseisu realiseerimisse. (Vt viimativiidatud otsuse punkte 9-10.) Eeltoodust tulenevalt on kriminaalkolleegiumi täiskogu seisukohal, et ka maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos. Kolleegium märgib, et tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mille tõttu saab väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. juuni
  12. a otsus asjas nr 3-1-1-11-07 - RT III 2007, 24, 194, p 38).
  13. Õige on kaitsja seisukoht, et pelgalt M. R. teadlikkus asjaolust, et OÜ X teine juhatuse liige M. P. esitab osaühingu käibedeklaratsioonides maksuhaldurile valeandmeid, ei saa moodustada teopanust, mis annaks alust pidada M. R-i maksukuriteo kaastäideviijaks. Samas jätab kaitsja tähelepanuta, et kohtute tuvastatu kohaselt ei piirdunud M. R. teopanus sugugi üksnes teadlikkusega M. P. ebaseaduslikust tegevusest. Lisaks esitas M. R. osaühingu raamatupidajale tegelikkusele mittevastavaid arveid, milles kajastuvate andmete alusel suurendati põhjendamatult OÜ X käibedeklaratsioonides näidatavat sisendkäibemaksu-summat. Samuti allkirjastas M. R. valeandmeid sisaldanud OÜ X
  14. a veebruarikuu käibedeklaratsiooni. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on M. R. teopanus kohtute poolt kindlaks tehtud kujul tervikuna piisav selleks, et lugeda M. R. OÜ X käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise kaastäideviijaks.
  15. Lisaks OÜ X käibedeklaratsioonides valeandmete esitamisele tunnistasid kohtud M. P. ja M. R. süüdi ka selles, et nad esitasid 12.-
  16. juunini 2001 OÜ-s X toimunud kontrolli käigus maksuhaldurile võltsitud arveid, teenuslõikuslepinguid ja saematerjali üleandmise-vastuvõtmise akte. Need dokumendid esitati tehingute kohta, mida ei toimunud ja selleks, et varjata osaühingu käibedeklaratsioonides valeandmete esitamist perioodil
  17. veebruarist 2000 kuni
  18. aprillini
  19. Kohtud leidsid, et toimepanemise ajal oli süüdistatavate selline käitumine karistatav KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi ning alates
  20. septembrist 2002 KarS § 390 lg 1 järgi maksuhalduri tegevuse takistamisena. Seoses kõnealuse teoga märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium KrMS § 352 lg 6 alusel kassatsiooni piiridest väljudes järgmist.
  22. märtsil 2007 jõustunud karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seaduse (RT I 2007, 13, 69) § 9 p-ga 74 tunnistati KarS § 390 kehtetuks. Alates
  23. märtsist 2007 ei ole maksuhalduri tegevuse takistamine, sh maksudeklaratsioonide õigsuse kontrollimiseks tõendeid koguvale maksuhaldurile teadvalt ebaõigete dokumentide esitamine karistatav enam kuriteona, vaid väärteona MKS § 154 järgi. Ühtlasi on MKS § 154 erinorm KarS § 345 suhtes. Seega tuleb M. P. ja M. R. lähtudes KarS § 5 lg-st 2 maksuhaldurile maksumenetluses võltsitud arvete, teenuslõikuslepingute ja saematerjali üleandmise-vastuvõtmise aktide esitamises KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 (KarS § 390 lg 1) järgi õigeks mõista.
  24. Lisaks selgitab kolleegium, et M. P. ja M. R. karistamine maksuhaldurile võltsitud tõendite esitamise eest olukorras, kus seda tehti eesmärgiga varjata iseenda poolt varem toime pandud kuritegu, oli ka enne
  25. märtsi 2007 vastuolus nende põhimõtetega, mida on käsitletud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  26. juuni
  27. a otsuses asjas nr 3-1-1-39-05 (RT III 2005, 21, 215, p 17). Selles lahendis leidis kolleegium, et põhiseaduse § 22 lg-s 3 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-s 1 sätestatud enese mittesüüstamise privileegist tulenevalt on välistatud isiku karistamine selle eest, et ta esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda poolt toime pandud kuritegu - seda küll tingimusel, et valetõendite esitamisega ei kaasne aktiivne tegevus teise isiku alusetuks süüstamiseks. II
  28. Käesoleva kriminaalmenetluse raames nõuab Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse kaudu) M. P-lt ja M. R-lt nende poolt OÜ X käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise tagajärjel tekkinud osaühingu maksuvõla (sh põhimaksuvõlalt arvestatud intresside) hüvitamist. Maakohus rahuldas riigi nõude täies ulatuses, ringkonnakohus üksnes OÜ X põhimaksuvõla osas, jättes riigi nõude intresse puudutavas osas läbi vaatamata. Kaitsjad leiavad, et kohtud on jätnud hagi rahuldamise põhistamata, mistõttu tuleb kohtuotsused TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 669 lg 1 p 5 alusel tühistada. Samuti on kaitsjad seisukohal, et kuna käesolevas asjas on süüdistatavate väidetavad rikkumised toime pandud enne kehtiva maksukorralduse seaduse jõustumist, varasem maksukorralduse seadus ei näinud aga ette materiaalõiguslikku alust, mille kohaselt oleks äriühingu juhatuse liikmetele läinud üle vastutus äriühingu maksuvõla eest, siis ei ole võimalik kannatanu tsiviilhagi rahuldada. Kannatanu esindaja kassatsioonis leitakse seevastu, et käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise tagajärjel tekkinud OÜ X maksuvõlg - sealhulgas ka põhimaksuvõlalt arvestatud intress - on samastatav M. P. ja M. R. poolt kuriteoga tekitatud kahjuga, mis tuleb süüdistatavatelt kriminaalmenetluse käigus välja mõista. Kannatanu nõude osaline läbi vaatamata jätmine on ringkonnakohtu otsuses põhistamata. Samas on kannatanu esindaja seisukohal, et kuna süüdistatavad ja nende kaitsjad ei esitanud apellatsioonides tsiviilhagi rahuldamise kohta ühtegi vastuväidet, ei ole neil selles küsimuses ka kassatsiooniõigust, mistõttu ei saa Riigikohus süüdistatavate kassatsioonides seoses tsiviilhagi lahendamisega esitatud seisukohti käsitleda.
  29. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas on nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus õiguslikult põhistamata. Kohtuotsustes ei ole ära näidatud materiaalõigusnorme, millest kohtud kannatanu nõude lahendamisel lähtusid. Olukorras, kus ei ole määratletud nõude materiaalõiguslikku alust, ei saa otsustada nõude rahuldamise ja selle ulatuse üle.
  30. Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  31. juuni
  32. a otsus asjas nr 3-1-1-11-07, p 47 ja
  33. juuni
  34. a otsus asjas nr 3-1-1-22-07 - RT III 2007, 29, 240, p 14.1). Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri täpsemalt kohtuotsusele seoses tsiviilhagi lahendamisega esitatavaid nõudeid ega kõrgema astme kohtu volitusi tsiviilhagi lahendamise põhjendatuse kontrollimisel, tuleb ka nendes küsimustes juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsuse põhjendatus tähendab muu hulgas seda, et peab olema jälgitav, millistele õigusaktidele tuginedes on otsus tehtud. Sellisele seisukohale on asutud ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  35. oktoobri
  36. a otsuses asjas nr 3-2-1-73-07 (RT III 2007, 39, 306, p 12). Samuti sätestab TsMS § 438 lg 1, et otsust tehes otsustab kohus muu hulgas, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 442 lg 8 näeb ette, et kohtuotsuse põhjendavas osas tuleb muu hulgas märkida seadus, mida kohus kohaldas. Seega peab kohus mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi lahendamisel on oluline silmas pidada, et nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslikult ei mõjuta kriminaalasjas tehtud otsus seega tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  37. mai
  38. a otsus asjas nr 3-2-1-41-05 - RT III 2005, 17, 181, p 19.) Kriminaalkolleegium märgib, et kriminaalasjas, kus on esitatud hagi kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõudes, peab kohus andma tuvastatud faktilistele asjaoludele paralleelselt nii karistusõigusliku kui ka tsiviilõigusliku hinnangu. Teatud juhtudel on kahju hüvitamise küsimuse otsustamiseks vaja tuvastada täiendavalt asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole.
  39. Oluline on silmas pidada, et TsMS § 363 kohaselt ei pea hagiavaldus sisaldama hagi õiguslikku alust. Samuti ei ole kohus seotud hageja poolt oma nõudele antud tsiviilõigusliku kvalifikatsiooniga ja võib kohaldada ka normi, millele hageja pole tuginenud. Küll ei või kohtu kohaldatav õigusnorm tulla pooltele üllatusena, mis tähendab kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  40. novembri
  41. a otsus asjas nr 3-2-1-135-02 - RT III 2002, 33, 364;
  42. mai
  43. a otsus asjas nr 3-2-1-50-03 - RT III 2003, 20, 193, p 32).
  44. Käesolevas asjas ei selgu maakohtu ega ringkonnakohtu otsusest, millise õigusnormi alusel on kohtud tsiviilhagi põhjendatust hinnanud, s.t milline on hagi (osalise) rahuldamise materiaalõiguslik alus. Olukorras, kus ei ole määratletud nõude materiaalõiguslikku alust, ei ole ka võimalik kindlaks teha nõude rahuldamise eeldusi ega ulatust. Eeltoodu tähendab seda, et vaadeldavas kriminaalasjas on kohtuotsused jäetud tsiviilhagi lahendamise küsimuses olulises ulatuses põhjendamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 669 lg 1 p 5, nagu ka KrMS § 339 lg 1 p 7, loeb kohtuotsuse olulises osas põhjendamata jätmise menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks. Vastavalt TsMS § 692 lg 1 p-le 2 on menetlusõiguse normi oluline rikkumine, kui see võis kaasa tuua ebaõige otsuse, kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise alus. Olukorras, kus TsMS §s 669 nimetatud menetlusnormi rikkumine on alguse saanud maakohtust, tuleb vastavalt TsMS § 691 p-le 4 ja § 692 lg 5 esimesele lausele koos ringkonnakohtu otsusega tühistada ka maakohtu otsus ja saata kohtuasi uueks arutamiseks maakohtule. Kuna vastavalt eelmärgitule juhindutakse kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamisel tsiviilkohtumenetluse korrast, tuleb ka käesolevas kriminaalasjas maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas TsMS § 691 p-st 4 ja § 692 lg 5 esimesest lausest juhindudes tühistada ja saata kohtuasi tühistatud osas uueks arutamiseks esimese astme kohtule.
  45. Kohtuotsuste tühistamist tsiviilhagi rahuldamise osas ei takista ka asjaolu, et apellatsioonis süüdistatavad ja nende kaitsjad tsiviilhagi rahuldamist eraldi ei vaidlustanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 692 lg 4 sätestab, et kui ringkonnakohus on rikkunud TsMS §-s 669 nimetatud menetlusõiguse normi, ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja tühistab ringkonnakohtu otsuse kaebusest olenemata. Käesolevas asjas ongi kohtuotsuste tühistamise aluseks TsMS §-s 669 - täpsemalt selle esimese lõike viiendas punktis - sätestatud menetlusnormi rikkumine. Seega ei ole Riigikohus asja otsustamisel seotud menetlusosaliste mis tahes menetlusstaadiumis esitatud kaebuste piiridega.
  46. Järgnevalt selgitab kolleegium, millistel õiguslikel alustel ja millises ulatuses võib riigil tekkida varaline nõue äriühingu juhatuse liikme vastu, kes on äriühingu maksudeklaratsioone esitamata jättes või nendes valeandmeid esitades pannud toime kuriteo ja põhjustanud ühtlasi äriühingu maksuvõla. Samuti täpsustab kolleegium selliste nõuete esitamise korda ja tõendamiskoormist.
  47. Kehtiva MKS § 41 lg 1 näeb ette, et isik, kes on süüdi mõistetud karistusseadustikus sätestatud maksualase kuriteo toimepanemise eest, vastutab tema poolt toime pandud kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Maksukorralduse seaduse § 168 kohaselt vastutab isik, kes on süüdi mõistetud kriminaalkoodeksi §s 1481 sätestatud kuritegude toimepanemises, tema poolt toimepandud kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla eest vastavalt MKS § 41 lõikes 1 sätestatule ning maksuhaldur võib teha vastutusotsuse, millega kohustatakse isikut maksuvõlga tasuma. Seoses osutatud normidega juhib kolleegium tähelepanu järgnevale.
  48. Esiteks tuleb silmas pidada, et MKS § 41 lg 1 ja § 168 ei sätesta eraõiguslikku kahju hüvitamise alust, vaid näevad ette maksukuriteo toime pannud isiku avalik-õigusliku solidaarvastutuse maksukuriteo tagajärjel tekkinud võõra maksuvõla eest. Tegemist on ühe MKS § 31 lg 1 p-s 4 nimetatud maksunõude tekkimise alusega. Maksukorralduse seaduse § 41 lg 1 või § 168 kohaldamine ei eelda seda, et riigil oleks maksukuriteo tagajärjel tekkinud kahju. Kolmandalt isikult võõra maksuvõla sissenõudmise ja kahju hüvitamise põhimõttelist erinevust on kinnitatud ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  49. oktoobri
  50. a otsuses asjas nr 3-3-1-41-05 (RT III 2005, 38, 374, p 12). Kuna MKS § 41 lg 1 ja § 168 reguleerivad avalik-õiguslikku (maksuõiguslikku) suhet, ei saa nende sätete alusel esitatav nõue TsMS §-st 1 tulenevalt olla tsiviilhagi - sealhulgas kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi - esemeks. Riigikohtu tsiviilkolleegium on märkinud, et riik ei saa olemuselt maksunõuet esitada hagimenetluses. Maksunõue tuleb esitada haldusmenetluses, täpsemalt maksumenetluses. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  51. juuni
  52. a otsus asjas nr 3-2-1-25-06 RT III 2006, 24, 221, p 11.) Seega on võimalik esitada maksukuriteo toimepanija vastu nõue MKS § 41 lg 1 või § 168 alusel üksnes maksumenetluses vastutusotsuse tegemisega, mitte hagi esitamisega tsiviil- või kriminaalasjas.
  53. Kehtiv maksukorralduse seadus, sh selle paragrahvid 41 ja 168 jõustusid
  54. juulil
  55. Enne
  56. juulit 2002 kehtinud maksukorralduse seadus aga ei sätestanud õigust nõuda äriühingu juhatuse liikmelt äriühingu maksuvõla tasumist (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-41-05, p 11). Kuna MKS §-d 41 ja 168 on koormava iseloomuga materiaalõigusnormid, ei ole neid võimalik tagasiulatuvalt kohaldada. Seega vastutavad MKS § 41 lg 1 alusel üksnes isikud, kes on pannud maksualase kuriteo toime
  57. septembril 2002 või hiljem, MKS § 168 on aga kohaldatav nende isikute suhtes, kes panid KrK § 1481 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime maksukorralduse seaduse ja karistusseadustiku jõustumise vahele jäänud perioodil, s.o ajavahemikus
  58. juulist
  59. augustini
  60. Enne
  61. juulit 2002 maksukuriteo toime pannud isikute suhtes - kelle hulka kuuluvad ka M. P. ja M. R. - MKS §-d 41 ja 168 kohaldatavad ei ole. Samasugusele seisukohale asus kolleegium ka
  62. juuni
  63. a otsuses asjas nr 3-1-1-11-07 (p-s 50).
  64. Järgnevalt selgitab kolleegium, kas ja kui siis, millisel õiguslikul alusel, millistel eeldustel ja millises ulatuses võib riigil tekkida tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue äriühingu juhatuse liikme vastu, kes on enne
  65. juulit 2002 äriühingu maksudeklaratsioone tahtlikult esitamata jättes või nendes tahtlikult valeandmeid esitades (deklareerimiskohustust rikkudes) pannud toime maksukuriteo ning põhjustanud ühtlasi äriühingu maksuvõla.
  66. Varasemas kohtupraktikas leiti, et juhatuse liikme maksukuriteo tagajärjel tekkinud äriühingu maksuvõlg on käsitatav kuriteoga tekitatud kahjuna (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  67. aprilli
  68. a otsus asjas nr 3-1-1-41-99 - RT III 1999, 16, 159 ja
  69. märtsi
  70. a otsus asjas nr 3-1-1-136-03 - RT III 2004, 9, 107, p 14). Kriminaalkolleegiumi täiskogu hinnangul tuleb seda seisukohta muuta ja täpsustada neid aluseid, mille esinemise korral saab riik äriühingu maksuvõlausaldajana esitada kahjunõude võlgniku juhatuse liikme vastu, kelle maksukuriteoga maksuvõlg põhjustati.
  71. Äriühingu juhatuse liikme vastutust äriühingu võlausaldaja ees on käsitletud näiteks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  72. mai
  73. a otsuses asjas nr 3-2-1-45-03 (RT III 2003, 18, 173),
  74. septembri
  75. a otsuses asjas nr 3-2-1-79-05 (RT III 2005, 28, 293) ja
  76. aprilli
  77. a otsuses asjas nr 3-2-1-30-07 (RT III 2007, 19, 158). Viidatud lahenditest tuleneb seisukoht, et enne
  78. juulit 2002 kehtinud äriseadustiku § 187 lg 2 või § 315 lg 2 kohaselt on äriühingu võlausaldajal isiklik nõue äriühingu juhatuse liikme vastu juhul, kui võlausaldaja tõendab, et tal on täitmata jäänud nõue äriühingu vastu (kahju). Võlausaldaja peab tõendama ka, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustust äriühingu ees ning võlausaldaja kahju on tekkinud nimelt juhatuse liikme kohustuse rikkumise tõttu (põhjuslik seos). Juhatuse liige peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta ei ole kohustuste rikkumises süüdi. Samas on tsiviilkolleegium selgitanud, et äriühingu juhatuse liige võib siiski vastutada ka otse äriühingu võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo. Selleks võib olla ka seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et äriühingu võlausaldajal ei tekiks kahju.
  79. Eelnevast tulenevalt leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et teatud juhtudel võib riigil olla otsenõue enne
  80. juulit 2002 äriühingu maksudeklaratsioonid esitamata jätnud või nendes valeandmeid esitanud juhatuse liikme vastu tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 lg 1 alusel. Kolleegium on seisukohal, et KrK § 1481 erinevad redaktsioonid, mis sätestasid vastutuse maksudeklaratsiooni esitamata jätmise või selles valeandmete esitamise eest, on ühtlasi käsitatavad nn deliktiõiguslike kaitsenormidena. Nende eesmärk on kaitsta riiki sellise kahju eest, mis võib tekkida, kui riik ei saa talle kuuluvast maksunõudest õigeaegselt tõest teavet. Teisisõnu panid kõnealused maksukuritegude koosseisud äriühingu juhatuse liikmele riigi kui äriühingu maksuvõlausaldaja ees isikliku kohustuse järgida äriühingu maksudeklaratsioonide esitamisel riigi varalisi huve. Sellise kohustuse rikkumine on vaadeldav õigusvastase teona TsK § 448 lg 1 koosseisu mõttes.
  81. Järgnevalt selgitab kolleegium, milles saab väljenduda äriühingu juhatuse liikme poolt äriühingu maksudeklaratsioonide esitamata jätmise või nendes valeandmete esitamisega riigile tekitatav kahju.
  82. Enne
  83. juulit 2002 kehtinud TsK § 448 lg 1 tõlgenduspraktika kohaselt oli selle sätte alusel kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  84. aprilli
  85. a otsus asjas nr 3-2-114-00 - RT III 2000, 11, 123;
  86. mai
  87. a otsus asjas nr 3-2-1-67-02 - RT III 2002, 17, 198, p 14;
  88. oktoobri
  89. a otsus asjas nr 3-2-1-114-02 - RT III 2002, 29, 321, p 12; Riigikohtu halduskolleegiumi
  90. juuni
  91. a otsus asjas nr 3-3-1-33-02 RT III 2002, 20, 234, p 13). Tsiviilkoodeksi § 222 lg 2 mõistis kahjuna kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Seetõttu tuleb äriühingu juhatuse liikme poolt enne
  92. juulit 2002 äriühingu maksudeklaratsioonide esitamata jätmise või nendes valeandmete esitamisega riigile tekitatava kahju tuvastamisel võrrelda riigi varalist olukorda pärast varjatud maksunõude ilmsikstulekut (maksu- või kriminaalmenetluse käigus) varalise olukorraga, kus riik oleks olnud, kui ta oleks saanud oma maksunõudest teada õigeaegselt esitatud ja tõesest maksudeklaratsioonist (s.t kui juhatuse liige oleks oma deklareerimiskohustust täitnud). Seega saab riigi kahju väljenduda eeskätt riigi maksunõude muutumises täielikult või osaliselt mittesissenõutavaks sel ajal, mille jooksul maksuvõla sissenõudmine deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu viibis. Sellise kahju arvestamiseks tuleb maksuvõla osast, mis õnnestunuks riigil äriühingult viimase majanduslikku olukorda arvestades reaalselt sisse nõuda siis, kui riik oleks maksunõudest teada saanud maksukohustuse tekkimise ajal, lahutada maksuvõla osa, mis õnnestu(nu)ks riigil äriühingult sisse nõuda pärast maksunõudest tegelikku teadasaamist.
  93. Kolleegium selgitab, et juhatuse liikme deklareerimiskohustuse rikkumise tagajärjel tekkinud äriühingu maksuvõlg iseenesest ei ole käsitatav riigile tekkinud kahjuna, kuna riik saab nõuda maksuvõla tasumist äriühingust maksumaksjalt. Deklareerimiskohustuse rikkumine ei mõjuta riigi maksunõude olemasolu ega suurust. Küll võib see tuua kaasa, et riik ei ole maksunõudest teadlik, mistõttu ta ei saa ka maksuvõlga õigeaegselt sisse nõuda. Kui riik tuvastab (maksu- või kriminaalmenetluses) varjatud maksunõude ja see õnnestub äriühingust maksumaksjalt (koos maksuintressidega) sisse nõuda, ei ole riigil kahju tekkinud. Samas võib juhatuse liikme deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu maksukohustuse tekkimise ja maksunõude ilmsikstuleku vahele jääval ajal juhtuda, et äriühingu maksevõime väheneb, äriühing likvideeritakse või maksuvõlg aegub. Sellisel juhul on riik maksunõude avastamisel halvemas olukorras, kui ta oleks olnud siis, kui juhatuse liige oleks äriühingu maksukohustuse õigel ajal ja õiges suuruses deklareerinud. Maksunõue, mis riigil õnnestunuks maksukohustuse tekkimise ajal sisse nõuda, on vahepeal muutunud täielikult või osaliselt väärtusetuks. Kirjeldatud olukorras saab rääkida põhjuslikust seosest juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumise ja riigil kahju tekkimise vahel.
  94. Nagu märgitud, tuleb kõnealuse kahju suuruse leidmiseks maksuvõla sellest osast, mis riigil õnnestunuks maksumaksjalt sisse nõuda siis, kui juhatuse liige oleks deklareerimiskohustuse täitnud, lahutada maksuvõla see osa, mis on riigil võimalik äriühingult sisse nõuda pärast maksuvõla ilmsikstulekut. On aga võimalik, et äriühing ei oleks juba maksukohustuse tekkimise ajal olnud majanduslikult suuteline maksukohustust täitma, s.t et maksunõue ei olnud algusest peale sissenõutav. Siis ei saa ka rääkida juhatuse liikme deklareerimiskohustuse rikkumisega tekitatud kahjust, kuna deklareerimiskohustuse rikkumine ei mõjuta riigi maksulaekumise (vara) suurust. Sest ka juhul, kui deklareerimiskohustus oleks nõuetekohaselt täidetud, ei oleks riigi maksulaekumised suurenenud. Väärtusetuks muutunud maksunõude näol on olemuslikult tegemist riigi saamata jäänud tuluga. Saamata jäänud tulu kui kahju liigi suuruse kindlakstegemisel peab olema tuvastatud, et saamata jäänud tulu nõue oleks olnud tõenäoliselt tasutav. Sellise hinnangu andmiseks tuleb hinnata tõendeid, mis kajastavad võlgniku majanduslikku ja varalist seisu. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  95. juuni
  96. a otsus asjas nr 3-1-1-58-03 - RT III 2003, 23, 230, p 13;
  97. novembri
  98. a otsus asjas nr 3-1-1-109-04 - RT III 2004, 34, 354, p 20.) Seega sõltub juhatuse liikme deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatava kahju suurus ka äriühingu maksevõime muutumisest maksukohustuse tekkimise ja maksuvõla ilmsikstuleku vahelisel ajal.
  99. Lisaks äriühingu maksejõuetusele võib riigi maksunõude väärtusetuks muutumine olla tingitud ka sellest, ajal, mil riik ei ole juhatuse liikme deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu oma maksunõudest teadlik, maksumaksjast äriühing likvideeritakse või maksuvõlg aegub (maksunõude aegumistähtaeg võib osutuda lühemaks tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude aegumistähtajast). Sellisel juhul on kahjuna käsitatav tervikuna see osa maksuvõlast, mis riigil õnnestunuks juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse täitmise korral maksumaksjalt sisse nõuda. Seda seetõttu, et maksunõude ilmsikstulekul on selle sissenõudmine võimatu ja nõude väärtus võrdub nulliga.
  100. Juhatuse liikme poolt äriühingu maksudeklaratsioonide esitamata jätmise või nendes valeandmete esitamisega riigile tekitatav kahju võib lisaks maksunõude reaalväärtuse vähenemisele hõlmata ka maksuintressi, arvestatuna maksuvõla sellelt osalt, mis oleks olnud maksukohustuse tekkimise ajal äriühingult sissenõutav. Maksuintress on käsitatav juhatuse liikme tekitatud kahjuna üksnes juhul, kui maksumaksjalt ei ole võimalik seda sisse nõuda.
  101. Esmapilgul võib tekkida mulje, et riigil äriühingult maksukohustuse varjamise aja eest saamata jäänud maksuintressi ei saa lugeda juhatuse liikme deklareerimiskohustuse rikkumisega tekitatud kahjuks. Kui deklareerimiskohustus oleks täidetud ja riik teadnuks maksukohustuse sisse nõuda, ei oleks intressinõuet tekkinud. Selline lähenemine ei arvesta aga maksuintressi olemust ja eesmärki. Olukorras, kus maksunõude sissenõudmine viibib seetõttu, et juhatuse liige on jätnud äriühingu maksudeklaratsiooni esitamata või esitanud selles valeandmeid, jääb riigil teenimata ka finantstulu õigeaegselt laekumata maksusummalt. Kui juhatuse liige oleks deklareerimiskohustuse täitnud, riik maksunõudest teada saanud ja selle sisse nõudnud, olnuks riigil võimalus sissenõutud maksusummat varem kasutada. Siis vähenenuks riigi finantskohustused kolmandate isikute ees, või õnnestunuks riigil teenida maksusummalt intressi- või muud investeeringutulu. Riigieelarve universaalsuse põhimõtte kohaselt ei ole eelarve üksikud tulu- ja kuluartiklid üksteisest sõltuvuses. Seetõttu ei saa riigilt nõuda, et ta igal üksikjuhul tõendaks, kui suurt tulu ta oleks õigeaegselt laekumata maksusummalt mingil perioodil teeninud. Maksukorralduse seaduse §-des 115 ja 117 on ette nähtud kindlas määras maksuintressi tasumise kohustus. Maksuintress kehtestatakse ka riigile maksusumma hilisema laekumise tõttu sellelt teenimata jäänud finantstulu hüvitamiseks. Seega ei saa maksuintressi tasumise kohustust vaadelda iseseisva rahalise kohustusena, vaid kindlas suuruses kahjuhüvitisena (viivis). Eelöeldu ei välista siiski maksuintressi muid, sh mõjutuslikke eesmärke.
  102. Kui riigil jääb äriühingu juhatuse liikme deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu teenimata finantstulu õigeaegselt laekumata maksusummalt ning seda ei ole maksuintressina võimalik sisse nõuda maksumaksjalt, saab kõnealuselt maksusummalt arvestatud maksuintresse käsitada juhatuse liikme poolt riigile tekitatud kahjuna. Selliseks kahjuks saab lugeda intressisumma, mis on arvestatud maksukohustuse tekkimisest kuni ajani, mil riik saab maksuvõla olemasolust teada. Mõistetavalt ei saa juhatuse liikmelt kahjuna nõuda maksuintresse maksuvõla sellelt osalt, mida ei oleks äriühingu majandusliku olukorra tõttu olnud võimalik sisse nõuda juba maksukohustuse tekkimise ajal. Sellelt summalt ei oleks riik finantstulu teeninud ka siis, kui juhatuse liige poleks deklareerimiskohustust rikkunud.
  103. Järgnevalt selgitab kolleegium, kuidas jaotub riigi poolt maksuvõlglasest äriühingu juhatuse liikme vastu kahjunõude esitamisel poolte vahel tõendamiskoormis. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  104. oktoobri
  105. a otsus asjas nr 3-2-1-99-02 - RT III 2002, 25, 289, p 10). Kuna kriminaalmenetluses tuvastatakse need tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud, mis on ühtlasi kuriteo koosseisulised asjaolud, isiku süüküsimuse lahendamisel kriminaalmenetluslikust tõendamiskoormisest lähtudes, tuleb eeltoodud tõendamiskoormise jaotust arvestada üksnes nende hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, mis süüdistuse esemesse ei kuulu.
  106. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud M. P. ja M. R. tahtlik (tsiviilõiguse mõttes süüline) ja õigusvastane käitumine OÜ X maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisel, samuti valeandmete esitamise tõttu tekkinud OÜ X varjatud maksukohustuse suurus kui üks kahju arvestamise komponent. Samas ei piisa neist asjaoludest riigi kahjunõude lahendamiseks, mistõttu tuleb hagejal (kannatanul) esitada tõendeid täiendavate asjaolude kohta.
  107. Otsustamaks deklareerimiskohustust rikkunud äriühingu juhatuse liikme vastu TsK § 448 lg 1 alusel esitatud riigi kahjunõude põhjendatuse üle, tuleb muu hulgas tuvastada nii varjatud maksukohustuse sissenõutavus selle tekkimise ajal kui ka see, et maksunõude täitmine ei ole maksunõude ilmsikstulekul enam täielikult või osaliselt võimalik (näiteks äriühingust maksumaksja lõppemise, tema maksevõimetuse või maksuvõla aegumise tõttu). Enne, kui on selgunud, et riigil ei õnnestu maksuvõlga (sh intressivõlga) äriühingust maksumaksjalt täielikult või osaliselt sisse nõuda, puudub alus rääkida riigil tekkinud kahjust. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb arvestada ka seda, kas hageja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil õigusliku aluseta üleantu tagastamist, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  108. jaanuari
  109. a otsus asjas nr 3-2-1-135-03 - RT III 2004, 4, 44, p 16;
  110. mai
  111. a otsus asjas nr 3-21-41-05 - RT III 2005, 17, 181, p 55;
  112. aprilli
  113. a otsus asjas nr 3-2-1-27-06 - RT III 2006, 17, 162, p 13.)
  114. Lisaks eeltoodule võivad deklareerimiskohustust rikkunud äriühingu juhatuse liikme poolt riigile tekitatud kahjuna olla teatud juhtudel vaadeldavad ka kahju suuruse kindlakstegemise ja selle sissenõudmisega seotud mõistlikud kulud (nt teatud kulud, mis riik kandis äriühingu pankrotimenetluses).
  115. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib ka, et küsimus, kas äriühingu juhatuse liige on deklareerimiskohustuse rikkumisega tekitanud riigile kahju, tõusetub üksnes riigi tsiviilhagi lahendamise kontekstis. Juhatuse liikme karistusõiguslik vastutus sellest asjaolust ei sõltu. Kriminaalkoodeksi ja karistusseadustiku maksukuritegude koosseisud ei sätestanud koosseisulise tunnusena riigile kahju tekitamist. Selleks, et tunnistada isik süüdi maksudeklaratsioonis maksukohustuse kohta valeandmete esitamises, tuleb tuvastada, millises ulatuses makse deklareerimata jäeti või vähem deklareeriti (vt ka kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-11-07, p 13). III
  116. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 339 lg 1 p-dest 6 ja 7, 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1, samuti TsMS § 691 p-st 4 ja § 692 lg 5 esimesest lausest, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
  117. veebruari
  118. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  119. aprilli
  120. a otsused osas, millega M. P. ja M. R. tunnistati KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 (KarS § 390 lg 1) järgi süüdi maksuhaldurile maksumenetluses võltsitud arvete, teenuslõikuslepingute ja saematerjali üleandmise-vastuvõtmise aktide esitamises, samuti Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse kaudu) tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas. Riigikohus mõistab M. P. ja M. R. KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 (KarS § 390 lg 1) järgi maksuhaldurile maksumenetluses võltsitud arvete, teenuslõikuslepingute ja saematerjali üleandmise-vastuvõtmise aktide esitamises õigeks. Tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas saadab kolleegium kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Muus osas jätab Riigikohus maakohtu ja ringkonnakohtu otsused muutmata. Süüdistatavate kaitsjate ja kannatanu esindaja kassatsioonid rahuldab kolleegium osaliselt. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.