← Eesti

3-1-1-94-07

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-94-07 Otsuse kuupäev 29. jaanuar 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe Kohtuasi Väärteoasi K.T. süüd

§ 42rikkumise eest, tema karistamises Kar

S § 276 järgi ja K.T-lt menetluskulude väljamõistmise osas.

  1. Lõpetada punktis üks nimetatud osades K.T. suhtes väärteomenetlus.
  2. Muus osas jätta Tartu Maakohtu
  3. augusti
  4. a kohtuotsus K.T. suhtes muutmata.
  5. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.
  6. Riigieelarves selleks eraldatud vahendite arvel välja mõista K.T. kaitsjale riigi õigusabi osutamise eest kaitsjatasu 997 (üheksasada üheksakümmend seitse) krooni ja 10 senti.
  7. Väärteomenetluse kulud jätta riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati K.T. LS § 7436 lg 2 p 1 alusel rahatrahviga 40 trahviühikut, s.o. 2400 krooni ja KarS § 276 alusel rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o. 6000 krooni. K.T-d karistati selle eest, et ta
  9. märtsil
  10. a ei olnud sõidukis nõuetekohaselt kinnitatud turvavarustusega ja lahkus sõidukist kontrollija sellekohase loa või korralduseta. Ta eiras korduvalt politseiametniku poolt antavat seaduslikku korraldust autosse tagasi minna.
  11. K.T. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist, kohtuvälise menetleja kohtukulude jätmist menetleja kanda ja talle maakohtus esindamiseks riigi õigusabi määramist. K.T. arvates karistati teda liikluseeskirja (edasiselt LE) § 72 rikkumise eest ebaõigesti, sest kontrollimine selles paragrahvis sätestatu mõttes oli lõppenud, kui politseinik kutsus juhi väärteotoimingute tegemiseks oma autosse. Tema autost väljumine ei leidnud aset kontrollimise momendil, vaid teise isiku suhtes alanud väärteomenetluse ajal. Ühestki seadusest ei tulene nõuet, et kõrvalistuja peab jääma autosse ka ajaks, mil politsei teeb juhi suhtes menetlustoiminguid. Politseiga vaidlemise suhtes väljendas K.T. kahetsust. K.T. leidis, et kinnitamata turvavööga sõidu eest karistati teda ebaõigesti, sest seda rikkumist talle
  12. märtsil 2007 ette ei heidetud, vaid teda süüdistati ainult ilma loata sõidukist väljumises. Väidetavast lahtise turvavööga sõitmisest sai ta teada alles
  13. märtsil
  14. a väärteoprotokollist. Kaebaja kinnitusel oli ta peatamise hetkel kinnitatud turvavööga, mida võib kinnitada ka juht.
  15. Tartu Maakohtu
  16. augusti
  17. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja K.T. kaebus rahuldamata. 3.1 Maakohus märkis, et LE § 72 kohaselt peab mootorsõiduki juht andma kontrollimiseks vajalikud dokumendid kontrollijale juhikohalt lahkumata, autost läbi avatud küljeakna. Juht ja sõitja peavad jääma oma kohale ja võivad sõidukist lahkuda ainult kontrollija loal või korraldusel. Kohus märkis ka, et K.T. on kohtuvälisele menetlejale esitatud vastulauses nõustunud, et ta rikkus sõidukist lahkumisega LE § 72 nõudeid. Politsei andis K.T-le seejärel korduvalt korralduse autosse tagasiistumiseks, mida ta aga ei täitnud, sest pidas politsei käitumist tema suhtes ülbeks ja üleolevaks. Politsei poolt K.T-le antud korraldus autosse tagasi istuda oli korrektne ja selge. K.T-l oli autost lahkumise järel võimalus politseilt selleks luba küsida, kuid ta ei kasutanud seda võimalust. K.T-le ei antud korraldust autost väljuda ja temaga ei alustatud menetlust samades asjaoludel nagu U.T-ga, s.o turvavööta sõitmises. Kohtu hinnangul sõltub LE § 72 teise lause mõtte kohaselt kontrollimise järgselt oma kohal püsimise aeg kontrollijate korraldustest või vastavatest lubadest ning kestab loani sündmuskohalt lahkuda. Kuna K.T-le sellekohast luba ei antud, ei oleks ta tohtinud autost väljuda. 3.2 K.T-le väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses etteheidetud LE § 42 rikkumisest kohtuvälise menetleja esindaja kohtuistungil loobus. Väärteoprotokollile esitatud vastulause sisust järeldub, et K.T. sai kuni otsuse tegemiseni aru, et ta rikkus LE § 72 nõudeid, täites oma käitumisega nii LS § 7436 lg 1 kui ka KarS § 276 ettenähtud väärteokoosseisud. Maakohus leidis, et K.T. vastutust raskendavaks koosseisuliseks asjaoluks LS § 7436 lg 2 p 1 järgi oli alkoholijoove. Politseiametnike korraldus autosse tagasi istuda tulenes seadusest ja anti LS § 3 lg 2 alusel kehtestatud LE § 72 alusel. K.T. käitumises ei tuvastatud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. 3.3 Kohus ei tuvastanud K.T. karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Talle kohtuvälise menetleja poolt LS § 7436 lg 2 p 1 järgi määratud karistus jäi alla sanktsiooni keskmise määra ja KarS § 276 järgi määrati kergemaliigiline karistus sanktsiooni keskmises määras. Karistused määrati põhjendatult KarS § 63 lg 3 järgi. Arvestades K.T. maksevõimet, pidas kohus vajalikuks määrata KarS § 66 lg 2 alusel trahvi maksmine ositi üheksa kuu jooksul. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  18. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K.T. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Hint, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaitsja leiab, et K.T. karistamine LS §

§ 72rikkumise eest oli ebaõige, sest K.T.

ei viibinud enam kontrolliolukorras, kus ta ei oleks tohtinud sõidukist lahkuda. Samuti on kaitsja hinnangul väär K.T. karistamine KarS § 276 järgi, sest K.T. ei eiranud politseiniku seaduslikku korraldust (selleks ei saa olla korraldus istuda autosse). Kaitsja märgib, et üldse on kohtus arutluse alt jäänud välja küsimus K.T. poolt turvavööta sõitmise süüdistuses, seega tema poolt LE § 42 rikkumisega LS § 7436 lg 2 p-s 1 sätestatud väärteokoosseisu realiseerimises.

  1. Kohtuistungil toetas kaitsja kassatsiooni ja taotles selle rahuldamist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kriminaalkolleegium hindab esmalt kassaatori väiteid K.T. karistamise osas LS § 7436 lg 2 p 1 järgi vastavalt LE § 72 nõuete (p 7) ja LE § 42 nõuete (p 8) rikkumise eest ning viimasena tema vastutuselevõtmist KarS 276 alusel politseiametniku seadusliku korralduse eiramise eest.
  3. Liikluseeskirja § 72 kohaselt peavad juht ja sõitja dokumentide kontrollimise ajaks jääma oma kohale ja võivad sõidukist lahkuda ainult kontrollija loal või korraldusel. Käesolevas väärteoasjas on maakohus tuvastanud, et
  4. märtsil
  5. a pidas politseipatrull kinni U.T. juhitud sõiduki. U.T. dokumentide kontrollimise järel kutsuti ta politseiautosse väärteoprotokolli vormistamiseks selle eest, et ta juhtis sõidukit nõuetekohaselt kinnitamata turvavarustuseta. Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et sama sõiduki kaassõitjana ei viibinud K.T. pärast politseiametniku poolt U.T. suhtes väärteomenetluse alustamist enam kontrollisituatsioonis, kus sõidukist lahkumine oli LE § 72 alusel lubatud üksnes kontrollija loal. Vabariigi Valitsuse
  6. veebruari
  7. a määrusega nr 67 vastu võetud liiklusjärelevalve teostamise korra (Kord) § 8 kohaselt tähendab sõidudokumentide kontroll seadustes juhile, sõidukile, sõitjate- ja veoseveole ettenähtud dokumentide olemasolu ning nende kehtestatud nõuetele vastavuse kontrollimist. Sedastades dokumentide järele vaatamise käigus väärteo tunnused, hõlmab dokumentide kontrollimine LE § 72 tähenduses lisaks Korra §-s 8 märgitule ka kohapeal esmaste väärteomenetluse toimingute tegemist. Liikluseeskirja §-s 72 sätestatud nõue, et lisaks juhile peavad selleks ajaks oma kohtadele jääma ka sõitjad, on põhjendatav lisaks vajadusele kindlustada patrullijate turvalisus (liiklusjärelevalve teostamise korra § 35) muuhulgas ka vajadusega tagada liiklusjärelevalve ja väärteomenetluse läbiviimiseks vajalike asjaolude väljaselgitamine (nt sõidukis olevate isikute asukohtade tuvastamine). Kriminaalkolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et väljudes omavoliliselt sõidukist pärast selle juhi U.T. kutsumist politseiautosse, rikkus joobeseisundis K.T. LE § 72 nõudeid ja pani toime LS § 7436 lg 2 p-s 1 kirjeldatud väärteo. Seejuures ei saa tähelepanuta jätta ka maakohtu tuvastatut, et K.T. mitte ainult ei väljunud politseipatrulli loata sõidukist, vaid asus samas aktiivselt segama politseinike tegevust U.T.-le menetlusdokumentide vormistamisel.
  8. Samas nõustub kriminaalkolleegium kassaatori seisukohaga, et maakohus on jätnud sisuliselt käsitlemata menetlusaluse isiku kaebuse osas, mis puudutab tema karistamist lahtise turvavööga sõitmise eest. Kriminaalkolleegium osundab esmalt, et VTMS § 123 lg 2 järgi arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seega oleks maakohus pidanud otsuses andma hinnangu ka K.T-le LS § 7436 lg 2 p 1 järgi omistatud LE § 42 nõuete rikkumisele. Riigikohtu praktikas on VTMS § 123 lg 2 nõuete rikkumine tunnistatud väärteomenetluse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 järgi, mis toob endaga kaasa väärteoasjas tehtud otsuse tühistamise (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. aprilli
  10. a otsus asjas nr 3‑1-1-30-05 - RT III 2005, 15, 152, p 7). Teiselt poolt juhib aga kriminaalkolleegium tähelepanu asjaolule, et maakohtu istungil asus kohtuvälise menetleja esindaja pärast asjas kogutud tõendite uurimist kohtuvaidluse käigus seisukohale, et K.T-le ei heideta enam ette
  11. märtsil 2007 toimunud LE § 42 nõuete rikkumist, s.o kinnitamata turvavööga kaasasõitmist (tl 62 prd-l). Väärteomenetluse seadustik ei reguleeri, kuidas peab kohus toimima olukorras, kus kohtuvälise menetleja esindaja vähendab kohtuistungil väärteoprotokollis algselt kirjeldatud süüdistuse mahtu, loobudes menetlusalusele isikule osaliselt või täielikult ette heitmast talle süükspandud tegusid. Kolleegiumi hinnangul tuleb kohtul sellises olukorras juhinduda VTMS §-st 2, mis näeb ette kriminaalmenetlusõiguse kohaldamise väärteomenetluses, kui väärteomenetluse seadustik ise ei sätesta teisiti. Seega teeb kohus KrMS §-s 301 kohaselt menetlust jätkamata õigeksmõistva otsuse (resp lõpetab väärteomenetluse), kui prokurör (resp kohtuvälise menetleja esindaja) loobub kohtuvaidluses süüdistusest. Eeltoodust tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et vaatamata väärteomenetluse olulisele rikkumisele VTMS § 150 lg 2 järgi, tuleb väärteomenetlus LE § 42 rikkumise osas K.T. suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.
  12. Vaatamata eelmärgitule ei ole kriminaalkolleegiumi hinnangul põhjendatud vähendada K.T-le mõistetud karistust. Liiklusseaduse § 7436 lg 2 p 1 näeb sanktsioonina ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut. K.T-le karistuse mõistmisel tuleb tema süü suuruse hindamisel silmas pidada, et K.T. mitte ainult ei väljunud politseipatrulli loata sõidukist, vaid asus seejärel ka politseinike tegevust aktiivselt segama. K.T.-d karistati kohtuvälise menetleja otsusega rahatrahviga 40 trahviühikut. Seega jääb talle mõistetud karistus alla sanktsiooni keskmist määra, mis vastab K.T. süüle nig arvestab ka eripreventiivset eesmärki ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
  13. Puutuvalt aga K.T. karistamisse KarS § 276 järgi politseiametniku antud seadusliku korralduse eiramise eest märgib kriminaalkolleegium järgmist. Väärteomenetluse seadustiku § 69 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt märgitakse väärteoprotokollis väärteo lühike kirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht ning väärteo kvalifikatsioon seaduse nimetuse, paragrahvi, lõike ja punkti järgi. Kohus on VTMS § 87 kohaselt väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega. Neist nõuetest tulenevalt peab juba väärteoprotokollis olema kirjeldatud menetlusalusele omistatava teo kirjeldus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  14. oktoobri
  15. a otsus asjas nr 3‑1-1-80-06 - RT III 2006, 36, 304, p 6.3 ja
  16. detsembri
  17. a otsus asjas nr 3-1-1-84-07 - RT III 2007, 46, 368, p 10). Käesolevas asjas on väärteoprotokollis K.T-le KarS § 276 järgi omistatava teo osas märgitud: „Isik eiras korduvalt politseiametniku poolt antavat seaduslikku korraldust.” Sisuliselt on seega väärteoprotokollis taasesitatud üksnes KarS §-s 276 sisalduv süüteokoosseis, s.o seadusandja poolt antud võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise kui väärteona karistatava teo kirjeldus. Seega ei nähtu väärteoprotokollist ega selle alusel K.T. suhtes kohtuvälise menetleja
  18. aprilli 2007 otsusest väärteoasjas menetlusalusele isikule omistatava teo tehiolusid VTMS § 69 lg 2 p 1 mõttes, vaid üksnes kohtuvälise menetleja poolt K.T. käitumisele antav õiguslik kvalifikatsioon VTMS § 69 lg 2 p 2 kohaselt. Alles kohtumenetluses ja selle tulemiks olevast
  19. augusti 2007 kohtuotsusest selgub, et KarS § 276 järgi heidetakse K.T-le ette politseinike antud korralduse autosse tagasi minna - täitmata jätmist. Ühtlasi märgib kriminaalkolleegium, et kuna KarS § 276 näeb ette vastutuse võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise eest, siis peab väärteoprotokollist nähtuma ka õigusnorm, millele tuginevalt korraldus anti. Kriminaalkolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et VTMS § 69 nõuetele mittevastava väärteoprotokolli koostamisega on rikutud menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p 1 alusel antud õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud süüdistuse sisu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  20. oktoobri
  21. a otsus asjas nr 3-1-1-80-06 - RT III 2006, 36, 304, p 6.3). Kuna kirjeldatud vea kõrvaldamine kassatsioonimenetluses pole enam võimalik, siis tuleb väärteomenetlus KarS § 276 osas K.T. suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.
  22. Eeltoodule tuginedes ja juhindudes VTMS § 174 p-st 8 ja § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
  23. augusti
  24. a otsuse K.T. suhtes osaliselt, s.o tema karistamises LS §

§ 42rikkumise eest ja tema karistamises Kar

S § 276 järgi ning lõpetab selles osas VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse. Kaitsja kassatsiooni rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt.

  1. K.T. kaitsja esitas Riigikohtu istungil taotluse riigi õigusabi osutamise eest kaitsjatasu väljamõistmiseks summas 940 krooni, mis koosneb tasust väärteoasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistumise eest (750 krooni) ja tasust väärteoasja kohtulikus menetluses osalemise eest (190 krooni). Sellele summale lisandub käibemaks 169 krooni ja 20 senti. Kolleegium leiab, et tulenevalt riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 1 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri
  2. jaanuari
  3. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 1 lg-st 2 ja § 11 lg-test 2 ja 3 kuulub esitatud taotlus rahuldamisele osaliselt. Kuna kohtuistung Riigikohtus kestis pool tundi, tuleb väärteoasja kohtulikus menetluses osalemise eest K.T. kaitsjale välja mõista 95 krooni, väärteoasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistumise eest tuleb kaitsjatasuna välja mõista 750 krooni. Nimetatud summale lisandub käibemaks. Väärteomenetluse seadustiku § 38 lg 1 ja KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab need menetluskulud riik. Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.