Obsah (18)

§ 415§ 85§ 218§ 321§ 217§ 663§ 413§ 691§ 417§ 407§ 376§ 444§ 436§ 656§ 669§ 222§ 221§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 413 lg-s 3 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud. Materiaalõiguslikuks aluseks hagi rahuldamisel on otsuse kohaselt VÕS § 313 lg

1. Maakohus viitas ka VÕS §-le
3. Kostja esitas kaja menetluse taastamiseks. Kaja kohaselt ei saa kostja endist esindajat Artur Lepikut käsitada tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttes lepingulise esindajana. Ta ei ole advokaat, samuti isik, kes oleks omandanud akrediteeritud õppekava alusel magistrikraadi õigusteaduses või kes on samaväärsete õpingute läbimise kohta välismaal saanud kõrgharidustunnistuse, mida Eestis tunnustatakse. A. Lepiku suhtes ei kehti ühtegi

§-s 218 sätestatud tingimust. Sellest tulenevalt oleks pidanud kohtukutse olema toimetatud kätte isiklikult kostjale, mitte tema esindajale. Kohtukutse kättetoimetamine õigustamata isikule on

§ 415lg 1 p 2 alusel asjaolu, mis takistas kostjal kohtuistungile ilmumast.

1. Harju Maakohus jättis
2. juuli
3. a määrusega kaja rahuldamata ja menetluse taastamata. Kohus leidis, et kostja oli
4. veebruari
5. a kohtuistungist teadlik ja menetluse taastamiseks puudub alus. Kohtukutse sellele kohtuistungile oli teatavaks tehtud kostja esindajale A. Lepikule allkirja vastu
6. septembri
7. a kohtuistungil.
8. aastal, kui menetlus algas, vastas A. Lepik tollal kehtinud

§ 85lg 1 p-s 7 esindajale sätestatud nõuetele.

Kohtule teadaolevalt on A. Lepik õigusteadmistega isik, kes on lõpetanud 1987. a Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna juristi eriala. Seega vastab A. Lepik ka kehtiva

§ 218lg 1 p-s 21 lepingulise esindaja kohta sätestatud nõuetele.

Menetluses olevas asjas toimetatakse dokumendid

§ 321

lg 1 kohaselt kätte ja muud teated saadetakse üksnes esindajale, kui kohus ei pea vajalikuks nende saatmist lisaks menetlusosalistele isiklikult. Esindaja käitumine ja teadmine loetakse

§ 217lg 6 kohaselt võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega.

1. Kostja esitas Harju Maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ning tsiviilasja menetluse taastada. Määruskaebuse kohaselt puudus kostja
2. veebruari
3. a kohtuistungilt mõjuval põhjusel, kuna ta ei olnud teadlik kohtuistungi toimumisest ning talle ei olnud kohtukutset seaduse kohaselt kätte toimetatud. Kostja endine esindaja A. Lepik ei teavitanud teda kohtuistungi toimumisest ning istungi toimumise ajal viibis kostja Venemaal komandeeringus. Kohus oleks pidanud kostjale saatma kohtukutse vaatamata asjaolule, et tema esindaja oli ilmunud eelistungile. Juba eelistungil väljendasid pooled arvamust, et vaidlust on võimalik lahendada kompromissiga, mistõttu oleks kohus pidanud tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul moel poolte kokkuleppel. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 410 ei kohusta kohut menetlusosalise kohtusse ilmumata jätmisel tegema tagaseljaotsust, vaid annab selleks üksnes võimaluse. Teades, et kostjat ei olnud eelistungil ning pooled pidasid kompromissi sõlmimist võimalikuks, ei oleks kohus tohtinud teha tagaseljaotsust ning oleks pidanud kontrollima kostja kohtuistungilt puudumise põhjust. Toodud põhjendused võib lugeda piisavaks põhjuseks kohtuistungilt puudumiseks ning menetluse taastamiseks. Kostja esindaja A. Lepik ei ole advokaat ning toimikus puuduvad andmed selle kohta, et ta vastab lepingulisele esindajale esitatud nõuetele.
4. Harju Maakohus ei rahuldanud määruskaebust ja saatis selle

§ 663lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. oktoobri
3. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja menetluse taastamata. Ringkonnakohtu määruse kohaselt ei vaielda selle üle, et kostja ega tema esindaja
4. veebruari
5. a kohtuistungile ei ilmunud, ega selle üle, et kostja oli volitanud kohtumenetluses end esindama A. Lepiku, kellele kohtukutse oli allkirja vastu kätte antud. Menetluse taastamist taotledes tugines kostja üksnes väitele, et kuna A. Lepik ei vastanud

§ 218

lg-s 1 märgitud tingimustele, ei oleks ta võinud olla kohtumenetluses lepinguline esindaja, kohtukutse oleks tulnud kätte toimetada isiklikult kostjale ja selle tegemata jätmine takistas kostjat kohtusse ilmumast. A. Lepik on lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna 1987. a juristi kvalifikatsiooniga. Seega vastab ta

§ 218lg 1 p-s 21 lepingulisele esindajale esitatavatele nõuetele.

Kostja ei ole varasemas menetluses tõstatanud küsimust oma esindaja vastavuse kohta

§ 218lg-s 1 toodud nõuetele.

Kohtukutse toimetati kätte kostja esindajale ja kooskõlas

§ 321lg-ga 1 ei tulnud seda kätte toimetada kostjale endale.

Asjaoludele, mis oleksid tinginud kohtukutse saatmise kostjale endale, ei ole kostja tuginenud. Samas oli kostjal võimalus ilmuda kohtuistungile, kui ta soovis hagejaga kompromissile jõuda ja pidas kohtuistungil osalemist oluliseks.

§ 217

lg-te 5 ja 6 järgi on sellel, kas kostja esindaja kostjat kohtuistungist teavitas või mitte, tähtsus üksnes kostja ja tema esindaja vahelises õigussuhtes, kuid mitte poole käitumise hindamisel tsiviilkohtumenetluses. Kostja ei põhistanud mõjuvat põhjust istungilt puudumiseks. Ka ei esine aluseid, mis võimaldaksid menetluse tsiviilasjas taastada mõjuva põhjuse olemasoluta. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 10. Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt oleksid alama astme kohtud pidanud

§ 413lg 1 rakendamiseks tuvastama, kas hagi on õiguslikult põhjendatud või mitte.

Kohtud oleksid pidanud hagiavalduse veenvust kontrollima ka juhul, kui kajas ei olnud sellele tähelepanu juhitud. Kohtud ei ole hagi veenvust kontrollinud, samuti on jätnud hindamata kostja vastuväited ja kogutud tõendid. Kohtutoimikus ei ole dokumenti, millest nähtub, et kostja esindaja vastaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku nõuetele. Kostja ei ole nõus, et ta ei suutnud esitada mõjuvat põhjust kohtuistungilt puudumiseks. Kostja oli kohtuistungi toimumise ajal välismaal ning eeldas, et tema esindaja täidab oma kohustused heauskselt. Maakohus ei teinud kõike temast olenevat, et asi lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel. 11. Hageja leiab vastuses määruskaebusele, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud, ja palub jätta kaebus rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb

§ 691

p 1 (koostoimes

§-ga 695) alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata. 13. Esmalt märgib kolleegium, et kostja on määruskaebuses ekslikult leidnud, et

§ 417

lg 4 kohaselt on menetluse taastamata jätmise kohta tehtud ringkonnakohtu määrus alati vaidlustatav Riigikohtus. Nimetatud sätte kohaselt võib määruskaebuse esitada küll maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti kaja alusel taastamata, kuid ringkonnakohtu määruse peale selle määruskaebuse lahendamise kohta üldjuhul Riigikohtule edasi kaevata ei saa (vt selle kohta ka Riigikohtu 14. veebruari 2007. a määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-152-06 (RT III 2007, 7, 59), p 11). Erandina on viidatud sättes kaebuse alusena nimetatud juhud, kui määruskaebuse järgi ei võinud tagaseljaotsust seaduse kohaselt teha (esmajoones

§ 413

lg-s 3 loetletud juhud) või kui kaja menetluse taastamiseks oleks tulnud rahuldada

§ 415lg 1 p 1 või 2 alusel.

Praegusel juhul saab Riigikohus viidatud sätete kohaselt esmajoones hinnata kostja väiteid selle kohta, et kohtukutset ei toimetatud isiklikult kostjale kätte. Samuti saab hinnata väidet, et ringkonnakohus leidis alusetult, et hagi oli õiguslikult põhjendatud (veenev)

§ 413

lg 1 tähenduses (vt viidatud Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-152-06, p 15). Lähtudes

§ 417

lg-st 4, ei saa Riigikohtule esitatud määruskaebuses enam tugineda väitele, et kostjal oli tagaseljaotsuse aluseks olnud menetlustoimingu tegemata jätmiseks või sellest teatamiseks mõjuv põhjus. Sellekohased määruskaebuse väited jätab kolleegium tähelepanuta.

1. Asjas ei vaielda järgmiste oluliste asjaolude üle: 1) kostja volitas ennast kohtumenetluses esindama A. Lepiku (tl 62); 2) A. Lepik andis maakohtu
2. septembri
3. a istungil allkirja selle kohta, et ta on teadlik järgmise istungi toimumisest
4. veebruaril 2007 ja et teda on hoiatatud, et kostja puudumisel istungilt võidakse teha tagaseljaotsus (tl 92); 3) kohus kostjat isiklikult
5. veebruari
6. a istungi toimumisest ei teavitanud; 4)
7. veebruari
8. a istungil kostja ega tema esindaja ei osalenud, kohalolnud hageja esindaja aga taotles tagaseljaotsuse tegemist (tl 94).
9. Kaja tähtaegne esitamine tagaseljaotsuse peale ei ole automaatselt menetluse taastamise aluseks maakohtus. Üldjuhul tuleb kostjal

§ 417

lg 2 esimese lause kohaselt menetluse taastamiseks esitada ja põhistada mõjuv põhjus, mis takistas tal tagaseljaotsuse aluseks olnud menetlustoimingut tähtaegselt tegemast ja kohtule sellest teatamast. Sama sätte teise lause järgi taastatakse menetlus kaja alusel sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui kaja esitamiseks ei ole vajalik mõjuv põhjus, st

§ 415lg 1 teises lauses nimetatud juhul.

Neid asjaolusid (eelkõige

§ 407

lg-tes 1 ja 5 ning § 413 lg-tes 1 ja 3 sätestatut) peab maakohus omal algatusel kontrollima tagaseljaotsuse tegemisel. Muu hulgas puudutab see hagi õigusliku põhjendatuse (veenvuse) kontrolli (vt viidatud Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-152-06, p 14). Selle käigus tuleb kontrollida, kas hagi saab rahuldada selles (või

§ 376

lg 5 p 1 kohaselt) esitatud väidete omaksvõtu tingimusel (

§ 407lg 1 või § 413 lg 1).

Kostja esitatud võimalikud vastuväited ja asjas kogutud tõendid tuleb seejuures jätta tähelepanuta. Ekslik on kostja määruskaebuse väide, nagu oleks neid tulnud hinnata. Lähtuvalt

§ 444

lg 1 esimesest lausest võib tagaseljaotsuse teha kirjeldava osata, välja arvatud juhul, kui on alust eeldada, et otsus kuulub tunnustamisele ja täitmisele ka väljaspool Eesti Vabariiki. Sama sätte teise lause kohaselt märgitakse tagaseljaotsuse põhjendavas osas üksnes õiguslik põhjendus. Kolleegiumi arvates tähendab see esmajoones lühikokkuvõtet hagi veenvuse kontrollist

§ 407lg 1 või § 413 lg 1 järgi.

Viidata tuleb sellele, millist liiki hagiga on tegemist ja millise õigusnormi (ja nt võimaliku lepingutingimuse) alusel tuleb hagi rahuldada. Hageja esitatud, kostjale teatavaks tehtud ja kostja poolt omaksvõetuks loetud faktiväiteid tuleb tagaseljaotsuses nimetada ulatuses, milles see on vajalik õigusliku põhjenduse mõistmiseks. Tagaseljaotsuses ei ole vaja esitada väidete ega õigusnormide kohaldamise detailset analüüsi. Kohus ei ole

§ 436lg 7 kohaselt seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

Tagaseljaotsuse tegemise muid seaduslikke eeldusi peab kohus küll kontrollima, kuid nende olemasolu ei tule tagaseljaotsuses eraldi märkida. 16. Kolleegiumi arvates tuleb tagaseljaotsuse tegemise eeldusi, mida kohus peab kontrollima omal algatusel tagaseljaotsuse tegemisel, kohtu omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel (

§ 417

lg 2 teine lause), samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest. Muu hulgas puudutab see hagi veenvuse kontrolli (vt viidatud Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-152-06, p 15). Tuvastades tagaseljaotsuse tegemise eelduste puudumise, peab kaja lahendav maakohus või menetluse taastamata jätmise peale esitatud määruskaebust lahendav ringkonnakohus või Riigikohus asjas menetluse taastama. Siiski ei tähenda eelnev seda, et sõltumata kaja ja kaebuste väidetest peab maakohus kaja lahendamisel või ringkonnakohus või Riigikohus määruskaebuse lahendamisel määruses alati eraldi märkima kontrolli tulemusi, mh hagi veenvuse kohta. Määrustes tuleb vastata esmajoones kaja või määruskaebuse väidetele. Sarnaselt ei pea nt ringkonnakohus otsust tehes otsuses eraldi märkima, et ei esine otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest sõltumata tühistamise aluseid

§ 656lg 1 kohaselt, kuigi tühistamise aluseid tuleb kontrollida.

Kui tagaseljaotsust ei ole siiski nõuetekohaselt õiguslikult põhjendatud, tuleb õiguslik põhjendus märkida kaja kohta tehtud määruses või kõrgema astme kohtu määruses. Kolleegium märgib, et tagaseljaotsuse õiguslikult põhjendamata jätmine ei ole menetlusõiguse normi oluline rikkumine

§ 656

lg 1 p 5 ja lg 2 tähenduses ja ainuüksi selline rikkumine ei anna ringkonnakohtule õigust tühistada kaja rahuldamata jätmise määrust ning taastada kaja alusel menetlust, sest selline puudus ei too iseenesest kaasa ebaõiget lahendit ja ringkonnakohus saab sellise puuduse ise kõrvaldada. Samamoodi ei ole ringkonnakohtu poolt kõnealuse puuduse kõrvaldamata jätmine menetlusõiguse normi oluline rikkumine

§ 669lg 1 p 5 ega lg 2 tähenduses ning selle saab kõrvaldada Riigikohus.

1. Kolleegiumi arvates olid praeguses asjas tagaseljaotsuse tegemise eeldused täidetud ning tagaseljaotsuse tegemine seega lubatav.
2. Ebaõige on kostja väide, et maakohus ei võinud teha tagaseljaotsust, kuna kostjat ei teavitatud isiklikult
3. veebruari
4. a istungi toimumisest (

§ 413

lg 3 p 1), mistõttu tulnuks menetlus kaja alusel taastada (

§ 415lg 1 p 2).

Kostja ei eita, et kutse

1. veebruari
2. a istungile edastati isiklikult allkirja vastu ja koos hoiatusega tagaseljaotsuse tegemise võimalikkuse kohta teda menetluses esindanud A. Lepikule. Samas leiab kostja, et A. Lepik ei olnud pädev teda esindama. Kostja oli ise volitanud A. Lepiku ennast kohtumenetluses esindama ja toimikust ei nähtu, et kostja oleks esindaja volitust piiranud või selle lõpetanud (vt

§-d 223 ja 225). Esindaja käitumine ja teadmine menetluses loetakse

§ 217

lg 6 kohaselt võrdseks selle menetlusosalise käitumise ja teadmisega, keda ta esindab. Esindajal on

§ 222

lg 1 kohaselt esindatava nimel õigus teha põhimõtteliselt kõiki menetlustoiminguid. Lepingulise esindaja volitust tõendab

§ 221lg 2 kohaselt volikiri, mis on kohtutoimikusse esitatud (tl 62).

Alama astme kohtud on kostja esindaja vastavust nõuetele kontrollinud ning jõudnud järeldusele, et kostja esindaja vastas

§ 218lg 1 p-s 21 lepingulisele esindajale esitatavatele nõuetele.

Ekslik on määruskaebuse väide, et toimikus ei ole dokumenti kostja esindaja vastavuse kohta tsiviilkohtumenetluse seadustiku nõuetele. Toimikus on väljatrükk Tartu Ülikooli peaarhivaari e-kirjast ringkonnakohtule, millest nähtub, et A. Lepik lõpetas

1. a Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna juristi kvalifikatsiooniga (tl 137). Kolleegium osundab siiski, et maakohus on
2. juuli
3. a määruses jätnud märkimata, millest ta järeldab, et A. Lepik lõpetas ülikooli
4. a, kuid see viga parandati ringkonnakohtu menetluses. Seega oli A. Lepik pädev kostjat kohtumenetluses esindama. Esindaja olemasolul menetluses suhtleb kohus

§ 321lg 1 kohaselt esmajoones üksnes esindajaga.

Kohtukutse anti kostja esindajale üle kooskõlas

§-ga 311 ning selle saab lugeda kostjale kättetoimetatuks. Kohtukutse anti kostja esindajale üle allkirja vastu ja teda hoiatati tagaseljaotsuse tegemise võimalikkuse eest. Esindaja võimalikud minetused esindamisel saavad olla aluseks vaid kostja võimalikele nõuetele tema vastu, kuid ei saa mõjutada menetlustulemust. 19. Kuigi Riigikohus ei saa hinnata, kas kostjal oli mõjuv põhjus istungilt puududa (vt käesoleva määruse p 13), märgib kolleegium siiski, et kohtul ei ole kohustust ka menetluses kompromissi sõlmimise väljavaate olemasolul kutsuda pooli kohtuistungil isiklikult osalema, kuna kompromissi sõlmimiseks on esindajal

§ 222lg 1 p 8 kohaselt piisav esindusõigus.

1. Põhjendamatu on kostja väide, et nii ringkonnakohus kui ka maakohus jätsid kontrollimata hagi veenvuse. Sellist väidet ei esitanud kostja ei kajas (tl-d 101-102) ega ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses (tl-d 118-121). Seetõttu ei pidanud alama astme kohtud hagi veenvust määrustes eraldi analüüsima, kui nad leidsid selle kontrollimisel, et hagi rahuldamine on õiguslikult põhjendatud ja tagaseljaotsus on piisavalt õiguslikult põhjendatud (vt käesoleva määruse p 16). Pealegi on ringkonnakohus kaevatavas määruses märkinud, et ei esine aluseid, mis võimaldaksid menetluse tsiviilasjas taastada mõjuva põhjuse olemasoluta. Lisaks märgib kolleegium, et kostjat esindas kaja ja määruskaebuse esitamisel sama advokaadibüroo, kes esindab kostjat ka Riigikohtu menetluses.
2. Küll saab hagi tagaseljaotsusega rahuldamise õiguslikku põhjendatust kontrollida käesolevas menetluses täiendavalt Riigikohus, kuna selleks ei ole vaja tuvastada faktiväiteid (vt käesoleva määruse p 16). Hageja on esitanud järgmised olulised faktiväited, mille saab lugeda

§ 413lg 1 teise lause kohaselt omaksvõetuks: 1) M.

Einlo ja kostja vahel oli sõlmitud üürileping vaidlusaluse eluruumi kasutamiseks; 2) kinnisasja, millel asub elamu, on omandanud hageja; 3)

1. oktoobril 2003 toimus elamus tulekahju, mille tagajärjel muutus kogu elamu elamiskõlbmatuks (elamus puuduvad gaas, elekter ja vesi ning korterite kütmisvõimalused), samuti on elamu muutunud varisemisohtlikuks ning kostja kolis koos perega elamust välja oma majasse; 4) tulekahju oli omanikule ootamatu ja ettenägematu; 5) elamu kapitaalremont ei ole otstarbekas, kuna see läheks kallimaks uue hoone püstitamisest ning remondiks ei ole võimalik saada krediiti. Võlaõigusseaduse § 313 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel nii tähtajatu kui ka tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on sama sätte järgi mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. Mõlema viidatud normi kohaldamine kohtu poolt nõuab diskretsiooniotsuse tegemist, sest kohtul tuleb kaaluda, kas üürilepingu ülesütlemiseks oli olemas mõjuv põhjus. Kohtu tehtud diskretsiooniotsuse sisu saavad kõrgema astme kohtud kontrollida piiratult, eelkõige selles osas, kas alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu
2. juuni
3. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (RT III 2005, 23, 245), p-d 16 ja 20). Võlaõigusseaduse § 317 kohaselt võib kumbki lepingupool eluruumi üürilepingu üles öelda, kui eluruum on sellises seisukorras, et selle kasutamine on seotud olulise ohuga inimeste tervisele. Praeguses asjas on hageja tuginenud sellistele asjaoludele, mis iseenesest annavad aluse VÕS § 313 lg 1 ja § 317 kohaldamiseks, st üürilepingu ülesütlemiseks mõjuval põhjusel, milleks on eluruumi muutumine inimese tervisele ohtlikuks ning asjaolu, et eluruum on (vähemalt majanduslikus mõttes) hävinud ja selle taastamine ei ole otstarbekas. Seega on kolleegiumi arvates tegemist õiguslikult põhjendatud hagiga. Tagaseljaotsuse tegemisel ei ole ületatud diskretsiooni piire.
4. Kolleegium juhib kostja tähelepanu asjaolule, et ainuüksi üürilepingu ülesütlemise kehtivaks lugemine ei välista kostja võimalikku kahju hüvitamise nõuet üürileandja vastu, kui üürilepingu lõpetamise aluseks olevad asjaolud olid põhjustatud üürileandja poolsest üürilepingu rikkumisest (vt ka Riigikohtu
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-47-04 (RT III 2004, 10, 127), p 16).
7. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, arvatakse tasutud kautsjon

§ 149lg 4 teise lause kohaselt riigituludesse.

24. Kolleegium juhib hagejat esindanud vandeadvokaat T. Eipre tähelepanu sellele, et ta ei ole vastuolus

§-ga 337 teavitanud Riigikohut määruskaebuse vastuse ärakirja esitamise kohta kostjat esindavale vandeadvokaadile E. Entsikule. Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu