Obsah (4)

§ 2§ 1§ 4§ 5

RIIGIKOHUS ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Eesti Vabar

) § 2 lõikes 2 ette nähtud määrus. Rahandusministeerium märkis, et

§ 2

lõike 2 järgi peab kohus näitama otsuses ära päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Juhul kui isikule ei tule

§ 1lg 3 alusel kahju hüvitada, peab kohus seda otsuses või määruses märkima.

Tallinna Ringkonnakohus vastas 20. jaanuaril 2005 ministeeriumile kirjaga nr 2-1/519/04, milles asus seisukohale, et Ü. Kaldal puudub tulenevalt

§ 1

lg 3 punktist 1 õigus saada alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest hüvitist. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt eiras Ü. Kalda eeluurimisel uurija kutseid ning võeti vahi alla kohtueelsest kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise tõttu. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et ringkonnakohus jättis 6. oktoobri 2004. a otsuses õigesti võtmata seisukoha Ü. Kaldale vahi all viibitud aja kompenseerimise kohta ning

§ 2lõikes 2 sätestatud määruse tegemiseks puudub alus.

Rahandusministeerium teatas

1. jaanuari
2. a kirjas nr 4-4/37 Ü. Kaldale, et tema taotlust alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks ei saa rahuldada. Ministeerium viitas keeldumises Tallinna Ringkonnakohtu
3. jaanuari
4. a kirjale ning selgitas, et

§ 1

lg 3 punkti 2 kohaselt ei hüvitata kahju isikule, kes hoidub kriminaalasja kohtulikust või kohtueelsest menetlusest kõrvale. Ü. Kalda esitas

1. veebruaril
2. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Rahandusministeeriumi
3. jaanuari
4. a kirja kui haldusakti ja kohustada ministeeriumi andma uus haldusakt.
5. juunil
6. a muutis Ü. Kalda taotlust ning palus, tuginedes

§ 4

lõikele 6, alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju halduskohtul välja mõista. Rahandusministeerium leidis, et Ü. Kalda kaebus tuleb jätta rahuldamata. Ministeerium tugines otsustamisel Tallinna Ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a kirjale, sest isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise otsustab kriminaalmenetluses kohus, prokurör või uurija. Rahandusministeerium ei saa otsustada taotluse sisulise põhjendatuse üle, ministeeriumi ülesandeks on taotluse vormiline kontroll. Ministeerium lisas, et juhul, kui kohus mõistab kahju Ü. Kalda kasuks välja, peaks hüvitise suurus olema 103 880 krooni. Tallinna Halduskohus rahuldas
3. juuni
4. a otsusega haldusasjas nr 3-05-119 kaebuse ning mõistis Ü. Kalda kasuks välja alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju 103 880 krooni. Halduskohus leidis, et Tallinna Ringkonnakohtu
5. jaanuari
6. a kiri ei ole siduva tähendusega, sest see ei vasta

§ 2lõikes 2 sätestatud nõuetele ?

kirjaga ei saa otsustada kahju hüvitamise või hüvitamata jätmise üle. Lähtudes protsessiökonoomia ja isiku õiguste efektiivse kaitse tagamise põhimõttest ning põhiseaduse §-dest 14 ja 15, hindas halduskohus kahjunõude sisulist põhjendatust. Halduskohus järeldas kriminaaltoimiku materjalide ning kohtuistungil uuritud tõendite põhjal, et Ü. Kalda ei hoidunud tahtlikult kohtueelsest menetlusest kõrvale. Rahandusministeerium esitas Tallinna Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Ministeerium ei nõustunud halduskohtu seisukohaga, et Ü. Kalda ei hoidnud kohtueelsest menetlusest kõrvale. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. novembri 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-05-119 Tallinna Halduskohtu otsuse punkti 1 ning tegi uue otsuse, millega jättis Ü. Kalda kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kaebaja väited ja viidatud tõendid ei lükka ümber Rahandusministeeriumi seisukohta, et kaebaja põhjustas vahi alla võtmise oma käitumisega, sest hoidus mitmeid kuid kohtueelsest menetlusest kõrvale.

§ 1

lg 3 p 2 välistab sellisel juhul kahju hüvitamise ning järelikult ei rikkunud Rahandusministeeriumi keeldumine kaebaja õigusi. Ü. Kalda esitas Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada. Kassaatori arvates hindas Tallinna Ringkonnakohus ümber Tallinna Halduskohtu otsuses aluseks olnud tõendeid, kuid ei põhjendanud, miks tuleb tõendeid teisiti hinnata ning rikkus sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 653 sätestatud kohustust. Rahandusministeerium leidis, et Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2006. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Juhindudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 70 lõikest 11, andis Riigikohtu halduskolleegium 11. juuli 2007. a määrusega kohtuasja nr 3-3-1-15-07 arutamiseks Riigikohtu üldkogule. Halduskolleegium leidis, et tuleb kontrollida, kas

§ 1

lõikes 3, eriti aga selle lõike punktis 2 sätestatud kahjuhüvitise piirangud on kooskõlas põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ja põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsuspõhimõttega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 10 kohaselt kaasas Riigikohus üldkogu menetlusse menetlusosalistena Riigikogu, õiguskantsleri ja justiitsministri ning palus neil esitada kirjaliku arvamuse

§ 1lg 3 põhiseaduslikkuse kohta.

Riigikohtu üldkogu vaatas asja läbi

1. oktoobril
2. a toimunud suulisel istungil. KOLLEEGIUMI JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Riigikohtu halduskolleegium märkis määruses, et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise puhul peab halduskohus välja selgitama, kas kaebaja suhtes on tehtud õigeksmõistev kohtuotsus, kas see on jõustunud ja kas õigeksmõistetu on kriminaalmenetluse ajal olnud kohtu loal vahistatud. Halduskohtul tuleb kontrollida, kas on täidetud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 314 punktis 6 sätestatu, mille kohaselt peab õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas olema ära näidatud õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. Juhtudel, mil KrMS § 314 punktis 6 sätestatud nõuded on täidetud, ei ole halduskohus pädev üldkohtuga konkureerivalt analüüsima alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise või hüvitamata jätmise sisulisi tingimusi. Seevastu juhtudel, mil KrMS § 314 punktis 6 sätestatud nõuded on jäetud täitmata, on halduskohus menetlusökonoomia kaalutlusel pädev erandkorras ise sisuliselt lahendama ka selliseid kõnealuse kahju hüvitamise või hüvitamata jätmisega seonduvaid küsimusi, mis muidu on üldkohtu pädevuses. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et halduskohus tuvastas õigesti, et Ü. Kalda õigeksmõistmisel ei järgitud KrMS § 314 punktis 6 sätestatut ning Tallinna Ringkonnakohtu
3. jaanuari
4. a kirja ei saa pidada selliseks menetlusdokumendiks, millega võiks lugeda Ü. Kaldale kahju hüvitamine või selle hüvitamata jätmine nõuetekohaselt fikseerituks. Halduskolleegium märkis, et

käsitleb juhtumeid, mil vahistatud isiku kohta on jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus, alusetult vabaduse võtmisena ning seega ka isikule tekitatud kahjujuhtumitena.

§ 1

lg 3 punkt 2 kehtestab aga kahju hüvitamise piirangu, välistades kahju hüvitamise isikule, kes hoidus kohtueelsest menetlusest kõrvale. Õigeksmõistva kohtuotsuse korral tuleb isik asetada olukorda, mis oleks võimalikult lähedane situatsioonile, milles isik oleks juhul, kui tema suhtes kriminaalmenetlust ei oleks alustatud ning selle käigus sunnivahendeid ei oleks kohaldatud. See on saavutatav eelkõige kahju hüvitamisega, millest keeldumiseks peavad olema kaalukad põhiseaduslikud õigustused. Kohtuistungil jäid Ü. Kalda ja tema esindaja kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde. Ü. Kalda esindaja leidis, et

§ 1lg 3 p 2 on põhiseaduse vastane.

Esindaja palus Ü. Kalda kasuks välja mõista õigusabikulud 3685 krooni. Rahandusminister leidis, et kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise tõttu vabaduse võtmist ei saa pidada alusetuks ega tekkinud kahju õigusvastaseks, seetõttu ei ole

§ 1lg 3 punktid 1 ja 2 põhiseadusega vastuolus.

Justiitsminister oli seisukohal, et

§ 1lg 3 asjassepuutuvus sõltub sellest, kas Ü.

Kalda hoidus kriminaalmenetlusest kõrvale, kuid säte ei ole põhiseadusega vastuolus. Õiguskantsler leidis kirjalikus arvamuses, et enne õigusvaidluse lahendamist ei ole võimalik otsustada, kas

§ 1lg 3 p 2 on asjassepuutuv.

Juhul kui üldkogu peab sätet asjassepuutuvaks, on õiguskantsleri hinnangul säte põhiseadusega (§-dega 25 ja 11 nende koostoimes) vastuolus osas, milles välistab automaatselt ja täielikult kahju hüvitamise, võimaldamata kaaluda juhtumi asjaolusid. Õiguskantsler nentis, et

§ 1

lg 3 p 2 ei pruugi keskmiste võimetega isiku seisukohalt vastata õigusselguse põhimõttele. Riigikogu põhiseaduskomisjon ning õiguskomisjon leidsid kirjalikes arvamustes, et

§ 1lg 3 ei ole põhiseadusega vastuolus.

ÜLDKOGU SEISUKOHT Üldkogu vaatab läbi Riigikohtu halduskolleegiumi poolt HKMS § 70 lõike 11 alusel määrusega üleantud asja. Üldkogu lähtub PSJKS § 14 lõikest 3, mille kohaselt lahendab üldkogu asja kõigis asjassepuutuvates küsimustes, kohaldades samal ajal asja liigile vastavat menetlusseadustikku ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadust. Eeltoodust lähtudes lahendab üldkogu kõigepealt õigusvaidluse (I) ning võtab seejärel seisukoha põhiseaduslikkuse järelevalve küsimuses (II). I Vahistamine on kriminaalmenetluse tagamise vahend ehk tõkend, mis kõige tõsisemalt riivab isikuvabadust ja süütuse presumptsiooni (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-103-06, p 10). Põhiseaduse § 20 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Põhiseaduse § 20 teine lõige lubab vabaduse võtta muu hulgas kuriteo ärahoidmiseks, sellises õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks. Põhiseaduse § 20 lõikes 1 tagatud isikuvabadus on väga kaalukas põhiõigus. Riigikohus on leidnud, et vabadus on üks olulisimaid põhiõigusi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-3-1-20-06, p 15). Põhiseaduse § 22 lõikes 1 on sätestatud süütuse presumptsioon, mis keelab käsitada kedagi kuriteos süüdiolevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Süütuse presumptsiooni osaks on ka põhiseaduse § 22 teises lõikes sätestatud nõue, et keegi ei ole kohustatud oma süütust tõendama. Üldkogu märgib, et vahistamise kui intensiivse põhiõiguste riivega kaasnevat mittevaralist kahju tuleb eeldada. Riigikohus on leidnud, et alusetult vabaduse võtmisega kaasnevad paratamatult kannatused ja ebamugavused ning sellega tekitatud moraalne kahju ei vaja eraldi tõendamist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
5. märtsi
6. a otsus asjas nr 3-2-1-32-98). Vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist reguleerib
7. aastal vastu võetud riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus. Nimetatud seadus reguleerib vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju osas. Vabaduse võtmisega tekitatud otsene varaline kahju hüvitatakse riigivastutuse seaduses sätestatud korras (

§ 5

lg 4).

§ 1

lõike 1 järgi on riik kohustatud hüvitama alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju. Juhtumid, mida

loeb alusetult vabaduse võtmiseks ning mille puhul näeb ette kahjuhüvitise, on loetletud

§ 1

lõike 1 punktides 1?7.

§ 1

lg 1 punkti 1 kohaselt on alusetult vabaduse võtmisega tegemist juhul, kui isik viibis kohtu loal vahi all ning tema asjas lõpetati kriminaalasja menetlus eeluurimise staadiumis või kohtu korraldaval istungil või tema kohta on jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus. Kriminaalmenetluse lõpetamise või isiku õigeksmõistmise korral loeb

§ 1

lg 1 p 1 seega vahistamise alusetuks vabaduse võtmiseks sõltumata sellest, kas vahistamine oli kooskõlas kriminaalmenetluse normidega või mitte. Ü. Kalda kriminaalasjas tegi Tallinna Ringkonnakohus õigeksmõistva otsuse, seetõttu on asja lahendamisel oluline eelkõige

§ 1lõike 1 punkti 1 kolmas alternatiiv.

Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine on välistatud

§ 1lõikes 3 sätestatud juhtudel.

Kahju ei hüvitata isikule, kes uurimise või kohtuliku arutamise käigus eneserõõnaga või muu oma tahtliku või raskest ettevaatamatusest tingitud tegevusega põhjustas endalt vabaduse alusetu võtmise (

§ 1lg 3 p 1).

Kahju ei hüvitata ka isikule, kes hoidus kriminaalasja kohtulikust või kohtueelsest menetlusest kõrvale või rikkus tõkendist tulenevat kohustust mitte lahkuda vastava ametiisiku või kohtu loata oma elukohast või põgenes või läks pakku (

§ 1lg 3 p 2). Lisaks sellele on kahjuhüvitis välistatud isiku puhul, kelle kriminaalasi lõpetati Kr

MS §-de 202?205 alusel otstarbekuse kaalutlusel (

§ 1lg 3 p 3). Kr

MS § 314 punkti 6 kohaselt märgitakse kohtuotsuse resolutiivosas õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. Tallinna Ringkonnakohus menetles Ü. Kalda kriminaalasja ajal, mil toimus üleminek kriminaalmenetluse koodeksilt (KrMK) kriminaalmenetluse seadustikule, mis jõustus

1. juulil
2. a. Tallinna Ringkonnakohus langetas Ü. Kalda kriminaalasjas otsuse
3. oktoobril
4. Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 2 lg 1 kohaselt tuli enne kriminaalmenetluse seadustiku jõustumist kohtusse saadetud kriminaalasja arutada maa- ja linnakohtus kriminaalmenetluse koodeksi sätteid järgides. KrMK § 276, mis sätestas nõuded õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosale, ei näinud ette kohustust märkida õigeksmõistvas kohtuotsuses õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju. Kohustus lahendada õigeksmõistvas kohtuotsuses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise küsimus tuleneb

§ 2

teisest lõikest.

§ 2

lg 2 esimese lause kohaselt peab kohus, samuti prokurör, uurija või muu ametiisik, kes teeb

§ 2

lõikes 1 näidatud otsuse või määruse, selles näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Kui

§ 1

lõike 3 alusel ei tule isikule temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitada, märgib kohus, prokurör või uurija selle otsuses või määruses. Tõlgendades

§ 1

lõikeid 1 ja 3 ning § 2 lõiget 2 süstemaatiliselt, leiab üldkogu, et ka juhul, kui kahju hüvitamine on

§ 1

lg 3 mõne punkti alusel välistatud, on

§ 1

lõikes 1 sätestatud juhtudel isikule alusetult vabaduse võtmisega kahju tekkinud. Asjaolu, et kahju ei tule hüvitada, ei tähenda seda, et alusetult vabaduse võtmisega kahju ei tekitatud. Õigeksmõistvas kohtuotsuses peab olema märgitud vähemalt üks

§ 2lõikes 2 nimetatud asjaolu ?

päevade arv, mil isikult oli vabadus alusetult võetud, või kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul kui otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu, ei pea vahi all viibitud päevade arvu märkima. Üldkogu on seisukohal, et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine on

kohaselt välistatud üksnes juhul, kui õigeksmõistvas otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul kui kahju hüvitamist välistavat asjaolu õigeksmõistvas otsuses märgitud ei ole, puudub alus kahju hüvitamisest keeldumiseks ning kahju tuleb hüvitada. Järgnevalt käsitleb üldkogu alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest hüvitise väljamaksmist. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise taotlus esitatakse Rahandusministeeriumile. Ministeerium vaatab taotluse läbi ning maksab taotlejale hüvitise välja või otsustab taotluse rahuldamata jätta (

§ 4

lg 4), lähtudes seejuures

-is ja haldusmenetluse seaduses sätestatust. Ministeerium täidab kahju hüvitamisel piiratud rolli, kontrollides üksnes hüvitise saamiseks esitatud dokumentide õigsust (

§ 4lg 3 esimene lause).

Otsustamisel peab ministeerium lähtuma kohtu (või muu ametiisiku) poolt kahju hüvitamise aluseks olevas otsuses (või määruses) tuvastatud asjaoludest. Hüvitise taotlemise õigus tekib isikul õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumise või ametiisiku poolt isiku vabastamise otsuse tegemise päevast (

§ 2lg 1).

Rahandusministeerium pidi seega kontrollima, kas Tallinna Ringkonnakohtu

1. oktoobri
2. a otsus, millega Ü. Kalda õigeks mõisteti, on jõustunud ning kas otsuses on märgitud päevade arv, mil Ü. Kalda viibis alusetult vahi all, või on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu. Tallinna Ringkonnakohtu õigeksmõistev otsus oli taotluse esitamise ajal jõustunud, kuid otsuses ei olnud märgitud kumbagi

§ 2lõikes 2 nimetatud asjaolu.

Olukorrale, kus kohus ei ole õigeksmõistvas otsuses märkinud kumbagi

§ 2

lõikes 2 nimetatud asjaolu, näeb ette lahenduse

§ 4lg 3 teine lause.

Juhul kui avaldusele lisatud otsuses või määruses ei ole näidatud päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud, taotleb Rahandusministeerium vastavalt kohtult või ametiisikult nende päevade arvu kindlaksmääramist.

ei täpsusta, millises vormis peab kohus päevade arvu, mil isikult oli alusetult vabadus võetud, kindlaks määrama, seda küsimust ei reguleeri ka kriminaalmenetluse seadustik. Üldkogu on seisukohal, et ainus sobiv menetlusdokument selleks on määrus KrMS §-s 145 sätestatud tähenduses. Menetlusõigusliku alusena määruse tegemisel kohaldub KrMS § 431, mille kohaselt lahendab kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendi teinud kohus või kohtulahendi täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. Rahandusministeerium pöördus Ü. Kalda taotluse lahendamisel

§ 4

lõike 3 kohaselt Tallinna Ringkonnakohtu poole ning palus kohtul teha asjakohane määrus. Tallinna Ringkonnakohus ei teinud määrust, vaid selgitas

1. jaanuari
2. a kirjas, et kahju hüvitamine Ü. Kaldale on välistatud, sest Ü. Kalda hoidis kohtueelsest kriminaalmenetlusest kõrvale.
3. jaanuaril
4. a keeldus Rahandusministeerium Ü. Kaldale alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamisest, tuginedes Tallinna Ringkonnakohtu
5. jaanuari
6. a kirjale. Ü. Kalda esitas Rahandusministeeriumi
7. jaanuari
8. a otsuse peale kaebuse Tallinna Halduskohtule ning taotles, et kohus mõistaks välja alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju.

§ 4

lõike 6 järgi võib isik, kelle taotlus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks jäeti rahuldamata või läbivaatamata, esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks seaduses sätestatud tingimustel.

§ 4

lõikes 6 nimetatud kaebuse läbivaatamisel on halduskohtul õigus Rahandusministeeriumi asemel otsustada hüvitise väljamõistmise üle. Tegemist on erisusega HKMS § 26 lõike 1 suhtes, mille kohaselt on halduskohus kaebuse või protesti läbivaatamisel volitatud tühistama haldusorgani õigusvastase haldusakti ning vajaduse korral tegema ettekirjutuse haldusakti andmiseks. Kriminaalasjas õigeksmõistva otsuse langetanud kohus polnud otsuses märkinud kumbagi

§ 2lõikes 2 nimetatud asjaolu, kuid kohtuotsus oli jõustunud.

Rahandusministeerium oli kasutanud ka

§ 4

lg 3 teises lauses ette nähtud võimalust pöörduda otsuse teinud kohtu poole, kuid see ei olnud olukorda lahendanud. Seetõttu pidi Tallinna Halduskohus erandkorras lahendama Ü. Kalda taotluse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Tallinna Halduskohus mõistis

1. juuni
2. a otsusega Ü. Kalda kasuks välja alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju 103 880 krooni. Halduskohus lähtus oma otsuses protsessiökonoomia ja isiku õiguste efektiivse kaitse tagamise põhimõttest ning järeldas tõendeid hinnates, et Ü. Kalda ei hoidunud tahtlikult kohtueelsest menetlusest kõrvale. Üldkogu on seisukohal, et tõendeid hindama asudes ületas Tallinna Halduskohus Ü. Kalda kaebuse lahendamisel oma pädevuse piire. Tallinna Halduskohus oleks Ü. Kalda taotluse lahendamisel pidanud lähtuma asjaolust, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi õigeksmõistvas otsuses ei olnud märgitud kahju hüvitamist välistavat asjaolu. Kuna kahju hüvitamist välistav asjaolu oli tuvastamata, puudus alus kahju hüvitamisest keeldumiseks. Sellest lähtudes oleks halduskohus pidanud Ü. Kalda taotluse rahuldama. Halduskohus ei oleks pidanud asuma tuvastama, kas Ü. Kalda hoidus kohtueelsest kriminaalmenetlusest kõrvale ning kas kahju hüvitamine on

§ 1lõike 3 kohaselt välistatud või mitte.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas

1. novembri
2. a otsusega Tallinna Halduskohtu otsuse, leides, et Ü. Kalda viidatud tõendid ei tõenda Rahandusministeeriumi seisukoha ebaõigsust. Ringkonnakohus oli seisukohal, et Ü. Kalda pole ümber lükanud Rahandusministeeriumi arvamust selle kohta, et Ü. Kalda põhjustas enda suhtes tõkendina vahi all pidamise kohaldamise oma käitumisega, sest hoidus mitmeid kuid kõrvale kohtueelsest menetlusest. Üldkogu on seisukohal, et ka Tallinna Ringkonnakohus ületas oma pädevuse piire, asudes tuvastama Ü. Kaldale kahju hüvitamist välistava asjaolu olemasolu. Kassaatori väitel ei põhjendanud Tallinna Ringkonnakohus
3. novembri
4. a otsuses, miks tuleb Tallinna Halduskohtu otsuse aluseks olnud tõendeid teisiti hinnata. Üldkogu nõustub kassaatoriga, et Tallinna Ringkonnakohus rikkus sellega TsMS §-s 653 sätestatud kohustust põhjendada, miks kohus hindab tõendeid teisiti, kui seda tegi esimese astme kohus, kuid leiab, et praeguse asja lahendamisel ei ole see määrava tähendusega. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt viibis Ü. Kalda vahi all
5. veebruarist
6. novembrini
7. a ning Rahandusministeeriumi arvutuste kohaselt tekitati Ü. Kaldale alusetult vabaduse võtmisega kahju 103 880 krooni. Poolte vahel ei ole vaidlust alusetult vahi all viibitud päevade arvu ega kahjuhüvitise suuruse osas. Eeltoodust lähtudes tühistab Riigikohtu üldkogu Tallinna Ringkonnakohtu
8. novembri
9. a otsuse haldusasjas nr 3-05-119 ja Tallinna Halduskohtu
10. juuni
11. a otsuse haldusasjas nr 3-05-119 ning teeb HKMS § 72 lg 1 p 4 alusel asjas uue otsuse. Lähtudes asjaolust, et Tallinna Ringkonnakohtu
12. oktoobri
13. a otsuses Ü. Kalda kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine Ü. Kaldale on välistatud, rahuldab üldkogu Ü. Kalda taotluse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Üldkogu mõistab Ü. Kalda kasuks riigieelarvest välja hüvitise 103 880 krooni. Üldkogu rahuldab Ü. Kalda kassatsioonkaebuse ning lähtudes HKMS § 92 lõikest 1 mõistab Ü. Kalda kasuks riigieelarvest välja menetluskulud 3658 krooni. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb Ü. Kaldale tagastada. II Riigikohtu halduskolleegium andis asja määrusega lahendamiseks üldkogule, kuna leidis, et

§ 1lg 3 on põhiseadusega vastuolus.

PSJKS § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus konkreetse normikontrolli raames hindab, olema asjassepuutuv. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses on asjassepuutuv üksnes norm, mida tuleb kohtuasja lahendamisel kohaldada ning on sealjuures otsustava tähtsusega. Üldkogu on seisukohal, et

§ 1

lg 3 ei ole praeguses kohtuasjas asjassepuutuv säte.

§ 1

lg 3 sätestab tingimused, mis välistavad alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise. Ü. Kalda alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse lahendamisel (otsuse I osa) ei tulnud

§ 1lõiget 3 kohaldada.

Seega pole

§ 1

lg 3 praeguses asjas asjassepuutuv säte ning üldkogu ei saa hinnata selle põhiseaduspärasust. Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu