← Eesti

3-3-1-15-07

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-15-07

  1. juuli 2007 Eesistuja Märt Rask, liikmed Eerik Kergandberg ja Indrek Koolmeister Ülo Kalda kaebus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 160 720 krooni Tallinna Ringkonnakohtu
  2. novembri
  3. a otsus haldusasjas nr 3-05-119 Ülo Kalda kassatsioon
  4. juuni 2007 Kaebaja Ülo Kalda, esindaja advokaat Eve Jundas Vastustaja Rahandusministeerium RESOLUTSIOON Anda asi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Ü. Kalda viibis seoses kriminaalmenetlusega vahi all
  6. veebruarist kuni
  7. novembrini
  8. a Tallinna Linnakohtu
  9. aprilli
  10. a otsusega mõisteti kaebaja süüdi KrK § 144 lg 1 - § 17 lg 6 ja § 15 lg
  11. Teda karistati 8 kuu ja 10 päevase vangistusega ning loeti karistus kantuks vahi all viibitud ajaga. Tallinna Ringkonnakohtu
  12. oktoobri
  13. a otsusega mõisteti kaebaja ülalnimetatud süüdistuses õigeks. Ringkonnakohtu õigeksmõistvas kohtuotsuses puudusid KrMS § 314 punkti 6 kohased otsustused isikule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suuruse või sellise kahju puudumise kohta.
  14. Ü. Kalda esitas
  15. detsembril
  16. a rahandusministeeriumile taotluse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks.
  17. jaanuari
  18. a kirjaga nr 4-4/37 teatas rahandusministeerium, et esitatud taotlust ei saa rahuldada. Riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 3 p 2 kohaselt ei hüvitata kahju isikule, kes hoidub kriminaalasja kohtulikust või kohtueelsest menetlusest kõrvale.
  19. Rahandusministeeriumi nimetatud kirjas viidatakse Tallinna Ringkonnakohtu poolt ministeeriumile saadetud
  20. jaanuari
  21. a kirjale nr 2-1/519/04, milles kohus on asunud seisukohale, et Ü. Kaldal puudub õigus hüvitisele, sest tema vahi alla võtmise tingis kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumine. Ringkonnakohus leidis, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli Ü. Kalda vahi alla võtmine seotud tema poolt uurija kutsete eiramisega.
  22. Ü. Kalda esitas
  23. veebruaril
  24. a kaebuse Tallinna Halduskohtusse, milles taotles rahandusministeeriumi
  25. jaanuari
  26. a haldusaktina käsitletava kirja nr 4-4/37 tühistamist ja ministeeriumi kohustamist uue akti andmiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kaebaja kohtueelsest menetlusest kõrvale hoidunud. Kaebaja väitis, et teda pole kutsega kutsutud uurija juurde. Samuti polnud kaebaja teadlik, et ta oli kuulutatud tagaotsitavaks. Rahandusministeerium ei ole taotlust lahendades otsustanud kahju hüvitamise sisuliste eelduste olemasolu üle.
  27. juuni
  28. a kaebuse täiendusega taotles Ü. Kalda hüvitise väljamõistmist halduskohtu poolt. Kaebaja esitas arvestuse, mille kohaselt hüvitamisele kuuluv kahju suurus on 160 720 krooni.
  29. Vastustajana leidis rahandusministeerium, et kaebus tuleks jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu
  30. jaanuari
  31. a kirja kohaselt ei kuulu Ü. Kalda poolt vahi all viibitud aeg hüvitamisele isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) § 1 lg 3 p 1 alusel. Seletuses märgiti, et rahandusministeerium on vaid hüvitise väljamaksja, kellel puudub sisuline õigus otsustada taotluse põhjendatuse üle. Vastustaja leiab, et juhul, kui kaebuse esitajale tuleb hüvitist maksta, siis oleks hüvitise suurus 103 880 krooni.
  32. Tallinna Halduskohtu
  33. juuni
  34. a otsusega kaebus rahuldati. Kohus mõistis vastustajalt Ü. Kalda kasuks välja alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju summas 103 880 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt: 1) õigeksmõistvas kohtuotsuses pole võetud seisukohta vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamata jätmise kohta ega näidatud päevade arvu, millal isikult oli vabadus võetud; 2) Tallinna Ringkonnakohtu
  35. jaanuari
  36. a kiri ei oma siduvat tähendust, sest ta ei vasta AVVKHS § 2 lg-s 2 sätestatud nõuetele, st kirjaga ei saa otsustada kahju hüvitamise või hüvitamata jätmise üle; 3) kaebaja ei ole kutset saanud; uurija ei ole kaebaja käest ka elukoha aadressi küsinud; 4) kaebaja ilmus vabatahtlikult uurija juurde. Kriminaaltoimiku materjalide ning kohtuistungil uuritud tõendite alusel kohus järeldas, et Ü. Kalda ei ole tahtlikult hoidunud kõrvale kohtueelsest menetlusest.
  37. Eesti Vabariik rahandusministeeriumi kaudu esitas nimetatud otsusele apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) AVVKHS § 2 lg 2 kohaselt kohus, kes teeb otsuse, peab näitama päevade arvu, millal isikult alusetult on vabadus võetud. Kui kahju ei tule hüvitada, märgib kohus selle otsuses või määruses. Tallinna Ringkonnakohtu otsuses nimetatud asjaolusid ei olnud käsitletud. Vastuseks ministeeriumi järelepärimisele saatis Tallinna Ringkonnakohus ministeeriumile kirja, mille kohaselt kahju ei kuulu hüvitamisele AVVKHS § 1 lg 3 p 1 alusel; 2) ringkonnakohtu otsuses on õigesti jäetud võtmata seisukoht vahi all oldud aja kompenseerimise osas ning AVVHKT § 2 lg-s 2 nimetatud määruse tegemiseks puudub alus, sest isik võeti vahi alla seoses kriminaalasja kohtueelsest menetlusest kõrvalehoidumisega; 3) apellant ei nõustu halduskohtu järeldusega, et kaebaja ei hoidunud kohtueelsest menetlusest kõrvale; Tallinna Linnakohus on aktsepteerinud Ü. Kalda vahi all hoidmist; linnakohtu kohtunik on kriminaalasja materjalide alusel paremini informeeritud kriminaalasja asjaoludest kui halduskohtunik, kes ei lahenda kriminaalasja; Ü. Kalda ei ole avaldanud uurijale oma elukohta ja seega ei olnud võimalik temale ka kutseid saata.
  38. Kaebaja vastuses apellatsioonkaebusele leitakse, et halduskohtu otsus on õige ja põhjendatud. Uurimisorganid ei ole järginud seaduse nõudeid isiku tagaotsitavaks kuulutamisel ja tema kutsumisel uurimisasutusse.
  39. Tallinna Ringkonnakohtu
  40. novembri
  41. a kohtuotsusega tühistati Tallinna Halduskohtu
  42. juuni
  43. a otsuse punkt 1 ja tehti selles osas uus otsus, millega jäeti Ü. Kalda kaebus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt: 1) kaebaja poolt viidatud tõendid ei kinnita rahandusministeeriumi seisukoha ebaõigsust. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kaebaja sai telefoni teel kutse ilmuda uurija juurde, kuid ei ilmunud ega teatanud ka mitteilmumise põhjuseid. Kaebaja asukohta ei õnnestunud välja selgitada. Kaebaja ilmus uurija juurde alles neli kuud hiljem. 2) halduskohus ei saa võtta seisukohta kriminaalmenetluse käigus tehtud kohtumääruste osas kaebaja suhtes tõkendi kohaldamise kohta. Tähtsust ei oma, kas kaebajale oli allkirja vastu kätte antud kirjalik kutse või mitte. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
  44. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse Ü. Kalda. Kassaator taotleb kohtuotsuse tühistamist osas, millega ringkonnakohus tühistas Tallinna Halduskohtu
  45. juuni
  46. a kohtuotsuse punkti
  47. Kassaator taotleb tühistatavas osas asja saatmist ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ringkonnakohus on haldusasja läbivaatamisel rikkunud HKMS § 43 nõudeid sellega, et tühistas halduskohtu otsuse, hinnates ümber selle otsuse tõendeid neid vahetult kontrollimata ning esitamata argumenteeritud ja täpseid motiive, miks neid tõendeid tuleb teisiti hinnata; 2) ringkonnakohtu motiivid on üldsõnalised ja vastuolulised: ei ilmne, milles seisneb halduskohtu hinnangu ebaõigsus selles, et kassaator ei teavitanud uurimisorganeid oma mitteilmumisest
  48. septembril
  49. a; kohustusest ilmuda
  50. oktoobril
  51. a uurija juurde ei olnud kassaator teadlik; uurija ütlused ei ole täies ulatuses usaldusväärsed; uurimisasutus ei järginud seaduse nõudeid isiku tagaotsitavaks kuulutamisel ja tema kutsumisel uurimisasutusse. Kassaator leiab, et ta ei ole tahtlikult kohtueelsest menetlusest kõrvale hoidunud.
  52. Rahandusministeeriumi vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et Tallinna Ringkonnakohtu
  53. novembri
  54. a otsus tuleb jätta muutmata. Vastustaja arvates võeti Ü. Kalda vahi alla seoses kohtueelsest menetlusest kõrvalehoidumisega ning seetõttu puudub tal õigus saada hüvitist riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks.
  55. Kohtuistungil kassaator kordas kassatsioonkaebuses väljendatud taotlusi ja nende põhjendusi. Kassaatori väitel pole ta kohtueelsest menetlusest kõrvale hoidunud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  56. Kaebaja on esitanud kahju hüvitamise nõude, leides, et kahju on talle tekitatud seoses avalikõigusliku toiminguga, mis seisnes alusetult vabaduse võtmises. Ü. Kalda taotleb alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1 punkti 1 alusel. Nimetatud sätte kohaselt hüvitatakse alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju isikule, kes viibis vahi all kohtu loal ning kelle kohta on jõustunud õigeksmõistev otsus. Alusetust vabadusevõtmisest tingitud otsese varalise kahju, samuti mistahes muu kriminaalmenetlusega õigeksmõistetule tekitatud kahju eest hüvitise kindlaksmääramisel kohaldatakse riigivastutuse seaduse sätteid. Otsese varalise kahju hüvitamise nõuet Ü. Kalda ei ole esitanud.
  57. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et Ü. Kalda võeti vahi alla kohtu loal ning tema suhtes tehti õigeksmõistev kohtuotsus. Samuti puudub vaidlus selle üle, kas Ü. Kaldale tekitati vabaduse võtmisega mittevaraline kahju või mitte. Vabaduse võtmise puhul eeldatakse, et sellega kaasnevad kannatused ja ebamugavused. Riigikohus on asunud seisukohale, et vabaduse võtmisega tekitatud mittevaraline kahju ei vaja eraldi tõendamist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.03.1998 otsus asjas nr 3-2-1-32-98 - RT III 1998, 13, 141). Ü. Kaldale on keeldutud hüvitise taotluse rahuldamisest riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 3 punkti 2 alusel. Nimetatud sätte kohaselt ei hüvitata kahju isikule, kes hoidus kriminaalasja kohtulikust või kohtueelsest menetlusest kõrvale.
  58. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju nõuetes võib isik juhul, kui tema rahandusministeeriumile esitatud avaldus on jäetud rahuldamata või läbi vaatamata, esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks seaduses sätestatud tingimustel. Sellise kaebuse läbivaatamisel peab halduskohus selgitama, kas kaebaja suhtes on tehtud õigeksmõistev kohtuotsus, kas see on jõustunud ja kas õigeksmõistetu on kriminaalmenetluse ajal olnud kohtu loal vahistatud. Halduskohtul tuleb kontrollida, kas on täidetud KrMS § 314 punktis 6 sätestatu, mille kohaselt peab õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas olema ära näidatud õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. Käesoleval juhul on halduskohus õigesti tuvastanud, et Ü. Kalda õigeksmõistmisel ei ole järgitud KrMS § 314 punktis 6 sätestatut ja et ka ringkonnakohtu
  59. jaanuari
  60. a kirja nr 2-1/519/04 ei saa pidada selliseks menetlusdokumendiks, millega võiks lugeda Ü. Kaldale kahju hüvitamine või selle hüvitamata jätmine nõuetekohaselt fikseerituks.
  61. Juhtudel, mil KrMS § 314 punktis 6 sätestatud nõuded on täidetud, ei ole halduskohus pädev üldkohtuga konkureerivalt analüüsima alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise või hüvitamata jätmise sisulisi tingimusi. Kuid juhtudel, mil KrMS § 314 punktis 6 sätestatud nõuded on jäetud täitmata, on halduskohus menetlusökonoomika kaalutlusel pädev erandkorras ise sisuliselt lahendama ka selliseid kõnealuse kahju hüvitamise või hüvitamata jätmisega seonduvaid küsimusi, mis muidu on üldkohtu pädevuses. Sellisteks on näiteks küsimused, kas isiku vahistamisel järgiti KrMS §-s 127 ja § 130 lõikes 2 sätestatut ning kas vahistamismäärus ja selle põhjendused vastasid KrMS § 132 nõuetele.
  62. Käesoleva asja lahendamisel peab kolleegium aga oluliseks järgmisi asjaolusid. Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusevastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Üheks kahju tekitamise õigusevastaseks viisiks on isikult alusetult vabaduse võtmine. PS § 20 kohaselt võib vabaduse võtta muuhulgas kuriteo ärahoidmiseks, sellises õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks. Nimetatud põhiseadusliku sätte kohaldamise juhud ja korra määrab kriminaalmenetluse seadustik, eelkõige KrMS § 130 lg 2, mis lubab kahtlustatava vahistada kahel alusel: juhul, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus käsitleb juhtumeid, mil vahistatud isiku kohta on jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus, alusetult vabaduse võtmisena ning seega ka isikule tekitatud kahjujuhtumitena. AVVKHS § 1 lg 3 punkt 2 kehtestab aga kahju hüvitamise piirangu, välistades kahju hüvitamise isikule, kes hoidus kohtueelsest menetlusest kõrvale.
  63. Kolleegium leiab, et isikul lasub õiguslik kohustus taluda tema suhtes kohaldatavaid mõõdukaid õiguste ja vabaduste piiranguid, mis seonduvad kriminaalmenetluse läbiviimise eesmärkidega. Vahistamine kujutab endast kõige rangemat ning isiku põhiõigusi intensiivselt riivavat tõkendit, mille kohaldamise aeg arvestatakse karistuse hulka. Isiku põhiõiguste riive seisukohalt on pärast tema õigeksmõistmist tähtsusetu, kas tema vabadus oli võetud süüdimõistva kohtuotsusega või tõkendina kohtumääruse alusel. Kehtivast seadusest tulenevalt aga on võimalik isikute erinev kohtlemine sõltuvalt eelnimetatud alustest. Õigeksmõistva kohtuotsuse korral tuleb isik asetada olukorda, mis oleks võimalikult lähedane situatsioonile, milles isik oleks juhul, kui tema suhtes kriminaalmenetlust ei oleks alustatud ning selle käigus sunnivahendeid ei oleks kohaldatud. Eelnev on saavutatav eelkõige läbi kahju hüvitamise. Kahju hüvitamisest keeldumiseks peavad esinema kaalukad põhiseaduslikud õigustused.
  64. Kolleegiumi arvates tuleks kontrollida seda, kas AVVKHS § 1 lg 3, eriti aga selle lõike punktis 2 sätestatud kahjuhüvitise piirangud on kooskõlas põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ja põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsuspõhimõttega.
  65. Eeltoodut arvestades ja juhindudes HKMS § 70 lg 11 leiab kolleegium, et selle haldusasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist ning annab asja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Märt Rask, Eerik Kergandberg, Indrek Koolmeister

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.