RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse tegemise koht ja kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev

§ 24

lg 1 järgi allub kriminaalasi maakohtule, kelle tööpiirkonnas kuritegu toime pandi. Kuna A. Meri süüdistatakse hiidlaste küüditamises Hiiumaal, siis on tema kuriteo toimepanemise koht Hiiumaa ning kriminaalasja tuleb arutada Pärnu Maakohtus.

§ 24

lg-s 2 sätestatud asjaolusid kohtualluvuse erandlikuks muutmiseks kohus ei tuvastanud. Määruses leiti, et kõik analoogilised asjad on lahendatud Eesti Vabariigi pädevates kohtutes rahvusvahelist kohut moodustamata. Enamik kriminaalasjas ülekuulatud kannatanuid on eakad inimesed, kelle elukoht on Hiiumaal. Kohtu hinnangul ei ole süüdistataval mõjuvaid takistusi osalemiseks kohtuistungil Hiiumaal. Lõpetuseks märkis kohus, et määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 10 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest.

1. A. Meri kaitsja S. Sillari esitas kohtuniku määruse peale määruskaebuse ringkonnakohtusse, milles ta taotles maakohtu määruse tühistamist. Kaebaja leidis, et A. Meri kriminaalasja kohtualluvus tuleb kindlaks määrata eelkõige genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni (edaspidi Konventsioon) sätteid arvestades. Alternatiivina taotles kaitsja kriminaalasja arutamist erandliku kohtualluvuse korras Harju Maakohtus, põhjendades seda nii KrMS § 25 lg-s 2 kui ka § 24 lg-s 2 sätestatud asjaoludega. Kaitsja juhtis tähelepanu A. Meri halvale tervislikule seisundile, mis ei võimalda tal osaleda kohtuistungitel Kärdlas.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. oktoobri 2007 kohtumäärusega tühistati Pärnu Maakohtu
4. septembri 2007 määrus täies ulatuses. A. Meri kaitsja taotlus kriminaalasja kohtualluvuse muutmiseks edastati Tallinna Ringkonnakohtu esimehele. Ringkonnakohtu sama määruse põhiosa
5. punktist aga nähtub, et kuigi maakohtu määrus tühistatakse, jäetakse kaitsja määruskaebus läbi vaatamata. Tuginedes KrMS §-des 24 ja 25 sätestatule, leidis ringkonnakohus, et kohtualluvuse muutmise taotluse sisuline menetlemine ei ole maakohtu pädevuses. Sellise taotluse läbivaatamine maakohtus on ebaseaduslik ning määrus, millega seda tehti, kuulub tühistamisele. Ringkonnakohus leidis, et ka tema ei ole pädev sellist taotlust sisuliselt lahendama ja seetõttu saatis taotluse lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtu esimehele. Määruse edasikaebeõigust või selle puudumist ringkonnakohtu määruses ei selgitatud.
6. Tallinna Ringkonnakohtu esimees Igor Amann selgitas
7. oktoobri 2007 kirjas A. Meri kaitsjale, et kriminaalasjas ei ole põhjendatud KrMS § 24 lg-s 2 sätestatud erandliku kohtualluvuse põhimõtte rakendamine ja kriminaalasja arutatakse üldise kohtualluvuse järgi Pärnu Maakohtus. Millises kohtumajas arutamine toimub, on Pärnu Maakohtu töökorralduslik küsimus, mille lahendamine ei eelda kohtualluvuse muutmist. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
8. A. Meri kaitsja S. Sillari esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu
9. oktoobri
10. a määruse tühistada ja kriminaalasja tagastada Tallinna Ringkonnakohtule kohtualluvuse küsimuse otsustamiseks. Alternatiivina palub kaitsja edastada asi vaidlusaluses küsimuses Riigikohtu esimehele.
11. Määruskaebuses ei heideta ringkonnakohtule ette asja Harju Maakohtusse saatmata jätmist, vaid seda, et kohus jättis lahendamata kaitsja põhitaotluse saata A. Meri asi arutamiseks rahvusvahelisesse kohtusse. Kaitsja möönab, et Konventsioon võimaldab tõepoolest genotsiidikuritegude arutamist ka siseriiklikus kohtus, kuid talle teadaoleva rahvusvahelise kriminaalkohtupraktika järgi arutavad neid kuritegusid üksnes rahvusvahelised kohtud. Eesti Vabariigil ei ole õigust seda tava eirata.
12. Ringkonnaprokurör Sirje Hunt leiab määruskaebusele esitatud vastuses, et Eesti Vabariik on seaduslikul alusel taganud tõhusa riigisisese õiguskaitsesüsteemi genotsiidikuritegude objektiivseks lahendamiseks, mistõttu puudub igasugune vajadus kaaluda võimalust arutada A. Meri kriminaalasja Konventsiooni VI artiklist tulenevalt rahvusvahelises kohtus. Samuti vaidleb prokurör vastu kaitsja alternatiivsele taotlusele anda kriminaalasi erandliku kohtualluvuse korras üle Pärnu Maakohtult Harju Maakohtule ja leiab, et seda võimaldavad seaduslikud alused puuduvad. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
13. Tulenevalt KrMS §-st 391 on määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus tehtud lahend lõplik ja seda ei saa edasi kaevata. Kuigi Tallinna Ringkonnakohtu
14. oktoobri
15. a määruse põhiosa
16. punktist nähtub, et A. Meri kaitsja määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata, on ringkonnakohus sisuliselt määruskaebuse läbi vaadanud ja tühistanud Pärnu Maakohtu
17. septembri
18. a määruse täies ulatuses. Seega on ringkonnakohtu vaidlustatud lahend käsitatav määrusena, millega vaadati läbi määruskaebus alama astme kohtu määruse peale ning sellist määrust ei saa Riigikohtusse edasi kaevata. Seetõttu jätab Riigikohus kaitsja määruskaebuse läbi vaatamata. Samas peab Riigikohtu kriminaalkolleegium seaduse ühetaolise kohaldamise eesmärgil obiter dictum korras vajalikuks käsitleda kohtute pädevust kontrollida kohtualluvust. II
19. Põhiseaduse § 24 lg 1 sätestab, et kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt üle viia seadusega määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse. Seadusega määratud kohtualluvuse põhimõtte eesmärk on tagada asja lahendamine pädeva kohtu poolt. Pädev kohus määratakse kindlaks seadusest tulenevate objektiivsete kriteeriumite alusel, vältides sellega kohtumenetluse poole lootust saada kohtualluvuse muutmise abil soovitud sisuga kohtulahend. Kohtualluvuse küsimus taandub sellele, millisele maakohtule konkreetse kriminaalasja arutamine allub. Kohtualluvuse reeglistik on sätestatud KrMS §-des 24-
20. Siinjuures märgib Riigikohus, et KrMS § 24, mis reguleerib üldist kohtualluvust, pealkiri ei vasta osaliselt paragrahvi sisule, kuna
21. lõikes on sätestatud erandlik kohtualluvus ja neljandal lõikel puudub vähemgi seos kriminaalasja kohtuliku arutamisega. Erandlikku kohtualluvust reguleerib ka KrMS §-s 25 ja § 27 lg-s 1 sätestatu. 12.

§ 257

lg 1 kohaselt peab kohus süüdistusakti saamisel kontrollima kriminaalasja kohtualluvust. Maakohtuniku selline kohustus tuleneb KrMS § 28 lg-st 1, ringkonnakohtu kohtunikul aga KrMS § 325 lg 1 p-st

1. Enamikul juhtudel tuleb kohtualluvuse määramisel lähtuda KrMS § 24 lg-s 1 sätestatust, et kriminaalasja arutamine allub maakohtule, kelle tööpiirkorras on kuritegu toime pandud. Kui kuriteo toimepanemise kohta pole võimalik üheselt tuvastada (nt jätkuv kuritegu) või kui sama kriminaalasja raames alluks erinevad kuriteod erinevatele kohtutele seoses erineva toimepanemise kohaga, tuleb kriminaalasi saata KrMS § 24 lg 3 alusel kohtueelse menetluse lõpuleviimise koha järgsele kohtule. Kui aga esinevad KrMS § 24 lg-s 2 kirjeldatud asjaolud - kuriteo tagajärgede saabumise või süüdistatavate või kannatanute või tunnistajate enamuse asukoht ei lange üldise kohtualluvusega kokku - tuleb asi saata kas ringkonnakohtu esimehele (ühe ringkonnakohtu piires) või Riigikohtu esimehele. Veendunud kohtualluvuse õigsuses, annab kohus KrMS § 257 lg 1 kohaselt süüdistatava oma määrusega kohtu alla. Süüdistatava kohtu alla andmine võib toimuda kas KrMS §-s 258 sätestatud alustel eelistungil või ilma istungita kohtuniku ainuisikulise määrusega. Kohtu alla andmisel lahendatakse ka kõik esitatud taotlused ja nende taotluste lahendus peab sisalduma kohtu alla andmise määruses (KrMS § 63 p 8).
2. Käesolevas asjas sai kohus koos süüdistusaktiga A. Meri kaitsja taotluse, milles seati kahtluse alla prokuratuuri otsustus saata kriminaalasi üldise kohtualluvuse korras arutamiseks Pärnu Maakohtule. Kaitsja oli veendunud, et A. Meri kriminaalasja peab Konventsioonis sätestatu järgi arutama hoopis rahvusvaheline kohus, alternatiivselt pidas kaitsja võimalikuks kohaldada erandliku kohtualluvuse põhimõtteid. Nende küsimuste kontrollimiseks taotles kaitsja Pärnu Maakohtult eelistungi läbiviimist. 14.1 Seoses kaitsja taotlusega korraldada eelistung ja maakohtu järeldusega eelistungi pidamise võimatusest, märgib kriminaalkolleegium järgmist. Kriminaalmenetluse seaduse kohaselt lahendab kohtunik kohtualluvuse küsimused kohtuliku eelmenetluse raames kohtu alla andmise staadiumis reeglina eelistungit korraldamata. Eelistungi korraldamine on kohustuslik KrMS §-s 258 loetletud aluste esinemisel, kuid kriminaalmenetluse seaduse süstemaatilise tõlgendamise ja seaduse analoogia pinnalt leiab kriminaalkolleegium, et see loetelu ei ole ammendav. Ei saa välistada olukorda, kui kohtul tekib vajadus menetluslike küsimuste lahendamiseks (nt käesolevas asjas kaitsja taotlus kaaluda kohtualluvuse muutmist) korraldada eelistung, tagamaks asja kiire ja tulemuslik lahendamine. Sellist seisukohta toetab ka tõdemus, et seadusandja on vastava õiguse KrMS § 327 lg 1 p-s 2 sõnaselgelt ette näinud ringkonnakohtule. Seega võib ka maakohtu kohtunik vajadusel korraldada eelistungi KrMS §-s 258 loetlemata küsimuste otsustamiseks. Kui aga eelistungi pidamine pole kohustuslik või kohus ei pea selle korraldamist vajalikuks, lahendab ta kõik kriminaalasjaga seonduvad taotlused kohtu alla andmise määrusega KrMS § 263 p 8 järgi. Kriminaalkolleegium leiab, et selliselt võinuks toimida ka Pärnu Maakohtu kohtunik. 14.2 Pärnu Maakohus A. Meri kaitsja taotluse lahendamiseks eelistungit ei korraldanud, vaid kohtunik koostas määruse, millega lahendas kohtualluvuse muutmise taotluse. Maakohus leidis, et A. Meri kriminaalasi on saabunud seadusjärgselt kohtule, kelle tööpiirkonnas kuritegu toime pandi (KrMS § 24 lg 1). Samuti ei pidanud kohus põhjendatuks anda kriminaalasi üle teisele kohtule erandkorras (KrMS § 24 lg 2). Nende küsimuste lahendamise järel oleks aga kohtunik pidanud A. Meri kohtu alla andma, koostades kohtu alla andmise määruse. Kaitsja poolt tõstatatud küsimuse õiguslik lahendamine olekski pidanud sellega piirduma. Maakohtu määruse vaidlustamine on KrMS § 385 p 16 järgi välistatud ja seega ebaseaduslik, sest selle määrusega lahendati sisuliselt kaitsja taotlust. Maakohtu märge kaebeõiguse olemasolu kohta ei tulenenud seadusest ja oli eksitav. Menetlusosaliste kaebeõigus ja kohtute sisuline pädevus kaebuste lahendamiseks tuleneb seadustest, mitte kohtulahendites kirjapandust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas 3-1-1-97-02, RT III 2002, 24, 271).
3. Heites maakohtule ette pädevuse ületamist, tegi ringkonnakohus ise sama vea ning menetles määruskaebust, mille läbi vaatamine on kõrgema astme kohtus välistatud. Ringkonnakohtu pädevuses oli määruskaebuse läbivaatamata jätmine ja tagastamine kaebuse esitajale, kuid ringkonnakohus võttis kaebuse menetlusse ja tegi määruse, millega tühistas maakohtu määruse täies ulatuses. Ringkonnakohtu määruse resolutiivosast ei nähtu, kas kohus rahuldab määruskaebuse või mitte, kuid põhiosa
4. punktist selgub, et määruskaebuses vaidlustatud määrus tühistatakse, samas, kui määruskaebus ise jäetakse läbi vaatamata. Kriminaalkolleegium osundab ringkonnakohtu määruse vastuolulisusele ja märgib, et vastuolud kohtulahendite eri osade vahel on lubamatud. Kuid kuna Riigikohtu kriminaalkolleegiumil puudub seaduslik alus ringkonnakohtu määruse läbivaatamiseks (vt määruse p 10), ei ole võimalik seda määrust ka tühistada.
5. Kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu määruses väljendatud üldistava seisukohaga, et nii maakohtul kui ka ringkonnakohtul puudub pädevus menetleda ja lahendada kohtule esitatud taotlust kohtualluvuse muutmiseks. Selle arusaama ekslikkust on selgitatud käeoleva määruse punkis
6. Ringkonnakohtu määruses osundatud kohtualluvuse määramise ja muutmise taotluse saatmine ringkonnakohtu esimehele oli samuti põhjendamatu. Ringkonnakohtu esimees on pädev otsustama kriminaalasja erandliku üleandmise ühelt maakohtult teisele vaid juhul, kui kriminaalasja esialgselt saanud maakohus on eelnevalt tuvastanud KrMS § 24 lg-s 2 sätestatud erandlikud asjaolud. Selliseid asjaolusid A. Meri kriminaalasjas tuvastatud ei ole. III
7. Genotsiidikuritegude kriminaalasjade seadusjärgse kohtualluvuse kindlaksmääramise küsimuses märgib kriminaalkolleegium, et genotsiidikuritegudes süüdistatavate isikute üle mõistetakse kohut eelkõige selle riigi kompetentse kohtu poolt, mille territooriumil kuritegu toime pandi (Konventsiooni art VI). Artikkel näeb ette, et alles õiguspädeva kohtu puudumisel arutab genotsiidikuritegusid selline rahvusvaheline kriminaalkohus, kelle pädevust konventsioonile allakirjutanud lepinguosalised tunnistavad. Eesti Vabariigis on genotsiid kriminaalkorras karistatav tegu ja on olemas kriminaalmenetluse normistik kuritegude objektiivseks menetlemiseks pädeva kohtu poolt. Seega puudus kohtutel mõistlik põhjus kaaluda A. Meri kriminaalasja kohtualluvuse kontrollimisel Konventsiooni VI artiklis sätestatud esimese alternatiivi kohaldumise järel ka teist.
8. Tallinna Ringkonnakohtu esimehe
9. oktoobri 2007 kirjast selgub, et A. Meri kriminaalasja arutab Pärnu Maakohus, kuid täpne kohtumaja määratakse kindlaks kohtu töökorralduse parimat viisi silmas pidades. Kriminaalkolleegium märgib, et kohtunik, kelle menetlusse käesolev asi määratakse, peab lahendama süüdistava kohtu alla andmise küsimuse. Lea Kivi, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe