Obsah (4)

§ 12§ 31§ 9§ 15

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM MÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON 3-4-1-1-08 5. veebruar 2008 Eesistuja Märt Rask, liik

) vastuolus olevaks ja kehtetuks Narva Linnavolikogu

1. juuni
2. a määrus nr 23 "Veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna kooskõlastamine", Narva Linnavalitsuse
3. juuni
4. a määrus nr 847 "Veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna kehtestamine", Narva Linnavolikogu
5. augusti
6. a määruse nr 30 "Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri" § 119 tabeli nr 1
7. ja
8. tulp ja Narva Linnavolikogu
9. augusti
10. a määruse nr 31 "Veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinna reguleerimise kord" §-d 12 ja 13 (vaidlusalused aktid). Alternatiivselt palub taotluse esitaja teha tema õiguste kaitset silmas pidades otsus, mida Riigikohus peab praegustes oludes võimalikuks, nt saata haldusasjad 3-06-1385 ja 3-06-1789 uueks läbivaatamiseks. Selleks palub kaebuse esitaja kaebust käsitada alternatiivselt teistmisavaldusena.
11. Taotluse kohaselt sõlmisid taotluse esitaja ja Aktsiaselts Narva Vesi (AS Narva Vesi)
12. märtsil 2002 lepingu, mille objektiks oli joogivee ostmine ja heitvee puhastamise teenuse osutamine. Leping kehtis
13. detsembrini
14. Uut kokkulepet ei ole kirjalikult sõlmitud, kuid AS Narva Vesi jätkab taotluse esitajale teenuste osutamist ning taotluse esitaja on teenuste eest maksnud, lähtudes varasematest hindadest. Narva Linnavolikogu võttis
15. juunil 2006 vastu määruse nr 23 "Veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna kooskõlastamine", millega kooskõlastas Narva linna haldusterritooriumil veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinnad AS-i Narva Vesi jaoks.
16. juunil 2006 võttis Narva Linnavalitsus vastu määruse nr 847 "Veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna kehtestamine", millega kehtestati veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinnad Narva haldusterritooriumil vastavalt määrusega nr 23 kooskõlastatud hindadele.
17. augustil 2006 võttis Narva Linnavolikogu vastu määruse nr 30 "Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri" ning määruse nr 31 "Veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinna reguleerimise kord", millega kehtestati piirväärtusi ületavate reostuste grupid ning nende tasud. Taotluse esitaja vaidlustas nimetatud määrused halduskohtus. Tartu Halduskohtu
18. augusti ja
19. septembri
20. a määrustega lõpetati haldusasjade menetlus, kuna need ei kuulu halduskohtu pädevusse. Kohtumääruse peale esitatud määruskaebused jättis Tartu Ringkonnakohus
21. ja
22. oktoobri
23. a määrustega rahuldamata. Riigikohus määruskaebuseid
24. detsembril 2006 menetlusse ei võtnud. Taotluse esitaja on pöördunud ka õiguskantsleri poole, kes on teinud Narva Linnavalitsusele soovituse õigusriigi põhimõtte ja hea õigusloome tava järgimiseks veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna kehtestamisel.
25. juulil 2007 esitas AS Narva Vesi hagi Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtule vahekohtumenetluse algatamiseks, milles nõuab taotluse esitajalt väidetavat võlgnevust 19 166 362 krooni 98 senti ja viivist. Nimetatud summa koosneb põhiliselt vaidlusaluste aktide järgi arvutatud veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise tasudest. Arbitraažikohtu nõukogu on
26. septembril 2007 leidnud, et vaidlus allub nende jurisdiktsioonile. Arbitraažikohus on
27. jaanuaril 2008 teinud otsuse, millega vahekohus peab ennast pädevaks vaidlust lahendama. Taotluse esitaja leiab, et vaidlusalused aktid on koostoimes vastuolus ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse ning põhiseadusega. Vaidlusalused aktid riivavad ebaproportsionaalselt kaebuse esitaja võrdsuspõhiõigust (

§ 12

) ja ettevõtlusvabadust (

§ 31

), olles ülereostustasu kehtestamise osas samuti vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Vahetult rikuvad taotluse esitaja õigusi kehtestatud tasu ja ülereostustasu määrad. Taotluse esitaja leiab, et tal puudub muu tõhus viis endale

§-st 15 tuleneva kohtuliku kaitse õiguse tagamiseks kui taotluse esitamine Riigikohtule. Halduskohtud ei ole vaidlusaluste aktide peale esitatud halduskaebusi menetlenud, kuna tegemist olevat üldaktidega. Samuti ei ole võimalik tõhusal viisil taotleja õigusi kaitsta vahekohtus ega võimalikus vahekohtu otsuse vaidlustamise menetluses. Narva Linnavalitsus ei ole astunud reaalseid samme ka õiguskantsleri soovituse täitmiseks. RIIGIKOHTU PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 3. Põhiseaduse § 15 lg 1 tunnustab igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ning õigust nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist. Põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused laienevad

§ 9

lg 2 kohaselt seejuures juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise põhiõigus laieneb selle olemusest tulenevalt ka juriidilistele isikutele, olles seejuures õigusriigi printsiibi osaks. 4. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (

JKS) järgi on võimalus esitada Riigikohtule individuaalkaebus piiratud. Nii võib isik, kelle õigusi rikub Riigikogu, Riigikogu juhatuse või Vabariigi Presidendi otsus, vaidlustada selle otsuse Riigikohtus (

JKS §-d 16-18). Kaebuse valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale võib esitada erakond, valimisliit või üksikisik (

JKS § 37). Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei sätesta otsesõnu võimalust esitada individuaalkaebust õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks. 5. Tuginedes

§-dele 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikale, on Riigikohtu üldkogu leidnud, et Riigikohus saab jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle

§-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt nt Riigikohtu üldkogu

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 17). Põhiseaduse §-des 13-15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-4-1-4-03 - RT III 2003, 13, 125, p 16). Tulenevalt eeltoodust saab Riigikohus jätta taotluse esitaja taotluse menetlemata juhul, kui viimasel on muu tõhus viis talle

§-ga 15 tagatud kohtuliku kaitse õiguse tagamiseks. 6. Kui AS-i Narva Vesi ja taotluse esitaja vaheline vaidlus oleks kohtumenetluses, saaks taotleja tõstatada vaidlustatud aktide põhiseaduspärasuse küsimuse selle menetluse raames ning kohus saaks jätta aktid põhiseadusevastasuse tõttu kohaldamata ning käivitada sellega põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse Riigikohtus (

JKS § 9 lg 1). Praegusel juhul lahendatakse AS-i Narva Vesi ja taotluse esitaja vaheline võlanõude vaidlus vahekohtumenetluses. Vahekohtule ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) ega muude õigusaktide kohaselt antud õigust jätta kohaldamata asjassepuutuv õigustloov akt ja tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks. Selline erisus

§ 15

lg 1 teises lauses sätestatud üldisest igaühe õigusest nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes õigusakti põhiseadusevastaseks tunnistamist on vahekohtumenetluse puhul põhjendatav vabatahtliku loobumisega igaüheõigusest pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse (

§ 15lg 1 esimene lause).

Eraõigussuhte pooltel on laiaulatuslik võimalus seda suhet käsutada ning seda ka suhtest tulenevate vaidluste lahendamiseks. Vahekohtukokkuleppe sõlmimisel peavad pooled paratamatult arvestama, et sellega välistatakse vähemalt olulises osas ka kohaldatavate normide põhiseadusevastasuse kontroll kohtus. Eeldusel, et vahekohtukokkulepe on kehtiv ja vahekohus on pädev asja lahendama, on pooled eraõigussuhtes lubataval viisil loobunud vaidluse lahendamisest kohtus ning selle kaudu vähemalt osaliselt ka nendest põhiõiguste kaitse viisidest, mida saab teostada ainult kohtus.

1. Kuigi vahekohus ei saa algatada mingi õigusnormi põhiseadusevastaseks tunnistamist, ei ole ka vahekohus vaidluse lahendamisel mitte alati jäigalt seotud kohaldatava normiga. Nii näiteks sätestab võlaõigusseaduse § 6 lg 2, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.
2. Välistatud ei ole ka see, et taotluse esitaja saab esitada oma väiteid vaidlusaluste aktide põhiseadusega vastuolus olemise kohta vahekohtu otsuse tühistamise avalduses, mille vaatab TsMS § 755 lg 4 kohaselt esimese astme kohtuna läbi ringkonnakohus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 751 lg 2 p 2 kohaselt tühistab kohus vahekohtu otsuse poole avalduse alusel või omal algatusel muu hulgas juhul, kui kohus teeb kindlaks, et vahekohtu otsus on vastuolus Eesti avaliku korra või heade kommetega.
3. Kui taotluse esitaja on sõlminud vahekohtu kokkuleppe, on ta sellega vabatahtlikult loobunud olulises osas kohtumenetluses asja lahendamisel kehtivatest garantiidest, mh kohaldatavate õigusaktide põhiseadusvastasuse kontrollimise võimalusest. Seetõttu tagab eelnevalt kirjeldatud menetluskord taotluse esitajale piisavalt tõhusad võimalused põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks. Eeltoodust tulenevalt on ekslik taotluse esitaja seisukoht, et tal ei ole teisi võimalusi oma põhiõiguste kaitseks kui pöörduda põhiseaduslikkuse järelevalve korras Riigikohtusse. Seega ei ole taotlus lubatav ja Riigikohus ei saa seda sisuliselt menetleda. Sel põhjusel tuleb taotlus jätta läbi vaatamata.
4. Taotluse esitaja märgib oma taotluse p-s 5.2, et kui tema kaebust ei ole võimalik rahuldada, siis tuleks seda kaebust käsitada teistmisavaldusena haldusasjades. Kuna Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jätab taotluse läbi vaatamata ja kolleegiumil puudub pädevus sellise teistmisavalduse menetlemiseks, edastab kolleegium halduskohtumenetluse seadustiku §-st 78 juhindudes nimetatud taotluse Riigikohtu halduskolleegiumile teistmisavalduse läbivaatamise ettevalmistamiseks. Märt Rask, Peeter Jerofejev, Eerik Kergandberg, Villu Kõve, Harri Salmann