Obsah (5)

§ 325§ 312§ 335§ 327§ 329

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 311 lg 1 alusel kolmekuulise etteteatamistähtajaga, s.o alates

1. veebruarist
2. a. Eluruumi üürilepingu ülesütlemise aluseks märgiti ka asjaolu, et kostja viivitas pidevalt üüri ja kõrvalkulude eest maksmisega. Kostja võlgnes
3. novembri
4. a seisuga hagejale 17 974 krooni 39 senti, mis ületab kolme kuu eest makstava üüri summat. Kostja ei ole üürilepingu ülesütlemist vaidlustanud ega ka eluruumi vabastanud.
5. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja üürilepingu ülesütlemisavaldus ei vasta nõuetele ning pole selgelt ega üheselt mõistetav. Avaldusest ei nähtu, millise konkreetse võlaõigusseaduse sätte alusel üürileping üles öeldi ning milliseks tähtajaks ja millises mahus pidi kostja esitatud arved tasuma. Samuti ei ole hageja andnud kostjale mõistlikku tähtaega võlgnevuse tasumiseks. Puudub alus üürilepingu korraliseks või erakorraliseks ülesütlemiseks, kuna hageja ei ole esitanud tõendeid, et kostja on viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval üüri ja kõrvalkulude maksmisega. Väide üürilepingu tingimuste rikkumise kohta on paljasõnaline.
6. Tallinna Linnakohus rahuldas
7. novembri
8. a otsusega hagi. Linnakohus tuvastas, et poolte üürileping lõppes ülesütlemise tõttu
9. veebruaril
10. a ja kostjal tuleb eluruum vabastada. Juhul kui kostja eluruumi ei vabasta, tuleb kostja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata. Esimese astme kohtu otsuse põhjenduste kohaselt sisalduvad üürilepingu ülesütlemise avalduses kõik

§ 325

lg-tes 1-4 nõutud andmed ja seetõttu ei ole ülesütlemisteade vormipuuduse tõttu tühine.

§ 325

lg 2 p-st 3 ei tulene, et üürileandja ülesütlemisavalduses peab sisalduma ka üüri- ja/või kõrvalkulude võlgnevuse tekkimise ajavahemik.

1. detsembril
2. a vormistatud üürilepingu ülesütlemisavaldusega öeldi üürileping üles
3. veebruarist
4. a. Kuna pooled ei vaidle selle üle, et kostjaga oli sõlmitud tähtajatu üürileping ning kostja sai üürilepingu ülesütlemisavalduse kätte 3 kuud enne üürilepingu ülesütlemisavalduses sisalduvat ülesütlemise tähtaega, tuleb juba nimetatud põhjusel hagi

§ 312

lg 1 alusel korralise ülesütlemise tõttu rahuldada ja puudub vajadus käsitleda ülesütlemisteates sisalduvat alternatiivset ülesütlemisalust. Seetõttu ei ole vaja anda hinnangut kostja vastuväidetele osas, mis puudutavad üüri ja kõrvalkulude kohast tasumist. Kuigi asja juurde lisatud arvetest nähtub, et pärast üürilepingu ülesütlemist esitas hageja kostjale iga kuu arveid, milles nõudis peale kindlustuskulude ja maamaksu ka üüri tasumist, ei ole tõendatud, et pooled sõlmisid uue üürilepingu. Pärast üürilepingu ülesütlemist ja eluruumi tulemusteta tagasinõudmist esitas üürileandja kohtule hagi kostja vastu. Nii algne hageja kui ka tema õigusjärglane jäid menetluse kestel esitatud nõuete juurde.

§ 335

ei välista üürileandja õigust nõuda asja tagastamise viivitamisega talle tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist. Seega ei ole õiged kostja väited, et talle esitatud arvetega on tõendatud poolte üürisuhte olemasolu. Hageja tahe uue üürilepingu sõlmimiseks ei ole tõendatud.

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
2. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Tallinna linn toetas kaebust, leides, et vaidlustatud kohtuotsus paneb kostja raskesse olukorda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata, kordamata maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis esimese astme kohus õigesti, et üürileping on kehtivalt üles öeldud, mistõttu tuli hagi rahuldada. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjaga sõlmitud üürileping oli tähtajatu (
4. novembri
5. a kohtuistungil oli kostja esindaja seisukohal, et üürilepingut on mitmel korral pikendatud ja see kehtib
6. juulini
7. a, kuid esindaja loobus hiljem sellest väitest). Üürilepingu ülesütlemine ei olnud vastuolus

§-ga 327. Hageja käitumine ei ole suunatud kostja õiguste rikkumisele, vaid omandiõigusest tulenevale valduse teostamisele. Kostja nägemus oma õigustest ei ole kooskõlas asja materjaliga. Kohus tugines hagi rahuldamisel

§ 312lg-le 1.

Sellest tulenevalt ei hinnanud kohus üürilepingu ülesütlemise aluseks olevaid alternatiivseid asjaolusid ega andnud hinnangut hagiavalduse väidetele võlgnevuse kohta. Sel põhjusel ei oma tähendust ka apellandi väited üüri tasumisel ilmnenud arusaamatuste ja tema maksejõuetuse kohta. Ka asjaolu, et elamu algseks omanikuks oli AS Suva, kes kostja tööandjana talle eluruumi kasutusõiguse andis, ei võimalda teha teistsugust lahendit. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 204 lg 2 teist lauset. Ringkonnakohus pidi algatama menetluse kostjale eestkostja määramiseks, sest asja menetlemisel on korduvalt tekkinud küsimus kostja tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolu kohta. Üürilepingu käsitamine kas tähtajalise või tähtajatuna on õigusliku iseloomuga väide TsMS § 436 lg 7 tähenduses, mille puhul ei ole kohus seotud poolte seisukohtadega. Seega pidi ringkonnakohus võtma seisukoha, kas üürileping on tähtajaline või tähtajatu. Selgitamaks, kas tegemist on tähtajalise või tähtajatu üürilepinguga, pidid kohtud tuvastama, millisest ajast alates hakkas kostja eluruumi kasutama. Asjas on esitatud kolm erinevat tõendit selle kohta, millal hakkas kostja eluruumi kasutama. Kui kostja asus eluruumi kasutama enne
2. juulit 1992, ei saanud üürileping tulenevalt elamuseadusest ja Riigikohtu
3. oktoobri
4. a otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-94-04 olla
5. novembriks
6. a muutunud tähtajatuks üürilepinguks. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline. Ühelt poolt leidis ringkonnakohus, et tegemist oli tähtajatu üürilepinguga ja seetõttu oli seda võimalik

§ 312

alusel korraliselt üles öelda ning üüri tõstmise ja kostja väidetava üürivõlgnevusega seonduv ei oma tähtsust. Teiselt poolt aga on ringkonnakohus käsitlenud

§ 327

seoses kostja väitega, et temaga sõlmitud üürilepingu ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna üürileandja soovis tõsta üüri seniselt 15 kroonilt ruutmeetri eest 50 kroonile ruutmeetri eest. Kostja ei olnud üürilepingu sellise muutmisega nõus.

1. Hageja ei ole kassatsioonkaebusele tähtaegselt vastanud, samuti ei ole Tallinna linn kassatsioonkaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et alama astme kohtute otsused tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3. Kolleegiumi arvates jätsid alama astme kohtud tähelepanuta asjaolu, et kostja võib olla tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik, kellel ei ole lubatud osaleda kohtumenetluses ilma esindajata.
4. Tsiviilkohtumenetlusteovõime on TsMS § 202 lg 1 järgi isiku võime teostada oma tegudega kohtus tsiviilmenetlusõigusi ja täita tsiviilmenetluskohustusi. Tsiviilkohtumenetlusteovõimet ei ole TsMS § 202 lg 2 esimese lause järgi piiratud teovõimega isikul. Isiku piiratud teovõime regulatsioon tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 8, mille teise lõike järgi on piiratud teovõime muuhulgas isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Täisealise piiratud teovõimega isiku varaliste ja isiklike õiguste ning huvide kaitseks seatakse perekonnaseaduse (PKS) § 92 lg 4 kohaselt tema üle eestkoste ning määratakse PKS § 95 lg 1 järgi eestkostja. Kuni eestkostja määramiseni täidab eestkostja ülesandeid PKS § 95 lg 5 järgi eestkosteasutus. Kui täisealisele isikule on määratud eestkostja, eeldatakse TsÜS § 8 lg 3 järgi, et isik on piiratud teovõimega. Muudel juhtudel tuleb hinnata isiku faktilist seisundit ning tuvastada, kas isik on TsÜS § 8 lg 2 mõttes piiratud teovõimega või mitte.
5. TsMS § 204 lg 1 järgi peab kohus muu hulgas kontrollima menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolu ega tohi selle puudumisel lubada isikul menetluses osaleda. Kui kohtul on kahtlus füüsilisest isikust menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusteovõimes, võib ta TsMS § 204 lg 2 järgi nõuda isikult arsti arvamuse esitamist või korraldada ekspertiisi. Kui isik sellest keeldub või kui esitatud dokumendid ei kõrvalda kohtu kahtlust, algatab kohus menetluse menetlusosalisele eestkostja määramiseks. Tsiviilkohtumenetlusteovõimet ei tule kohtul kontrollida üksnes siis, kui täisealist isikut esindab menetluses tema eestkostja. Sellisel juhul loetakse TsMS § 202 lg 3 järgi, et esindatav on tsiviilkohtumenetlusteovõimetu. Tsiviilkohtumenetlusteovõime kontroll ja piiratud teovõimega isikule eestkostja määramiseks menetluse algatamine on vajalik seetõttu, et tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku osalemine õiguskäibes ja ka kohtumenetluses on piiratud. Sellise isiku õigusi ja huve peab õiguskäibes kaitsma kohtu määratud eestkostja, kes on PKS § 98 lg 1 järgi piiratud teovõimega isiku seaduslik esindaja. Ka kohtumenetluses vajab piiratud teovõimega isik teovõimelist esindajat. Kuigi üldjuhul võib menetlusosaline TsMS § 217 lg 1 järgi osaleda menetluses isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu, ei kehti see piiratud teovõimega isiku kohta. Tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik tavaliselt isiklikult menetluses osaleda ei saa ja TsMS § 217 lg 3 järgi peab teda kohtus esindama tema seaduslik esindaja. Seega ei saa piiratud teovõimega tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik osaleda menetluses ilma (seadusliku) esindajata. Sellisel juhul võib kohus määrata isikule ajutise esindaja. Kui hagi esitatakse tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku vastu, kellel puudub menetluses seaduslik esindaja, määrab kohus TsMS § 219 lg-te 1 ja 5 järgi isikule kuni seadusliku esindaja menetlusse astumiseni riigi õigusabi seaduses sätestatud korras ajutise esindaja (advokaadi), kui poole menetluses osalemise takistatus seab ohtu poole olulise huvi. Kolleegiumi arvates ei pea viidatud sätetest tulenevalt tsiviilkohtumenetlusteovõimetule isikule ajutist esindajat määrama, kui menetlusse astub tema seaduslik esindaja. Samuti ei pea sellisele isikule TsMS § 219 lg 3 kohaselt määrama esindajat siis, kui teda juba esindab advokaat või muu kohane esindaja. Kohtu määratud esindaja esindusõigus lõppeb TsMS § 219 lg 4 järgi menetlust lõpetava lahendi jõustumisega või menetluse muul viisil lõppemisega, kui kohus ei lõpeta esindusõigust juba varem või ei ole esindajat määranud vaid ühe kohtuastme jaoks. Viimasel juhul on esindajal esindusõigus ka selles kohtuastmes tehtud lahendi peale kaebuse esitamiseks.
6. Praeguses asjas kostja hagile tähtaegselt kirjalikult ei vastanud. Tallinna Linnakohtu
7. veebruari
8. a eelistungist võttis kostja isiklikult osa ja taotles advokaati riigi arvel (tl-d 84-85). Tallinna Linnakohus määras
9. veebruari
10. a määrusega kostjale esindaja riigi arvel (tl 87). Kostja esindaja (T-M. Hiob) koostas
11. aprillil
12. a hagi vastuse (tl 114). Tallinna Linnakohtu
13. aprilli
14. a määrusega kaasati menetlusse avalikku huvi kaitsma õigustatud isikuna Tallinna linn PõhjaTallinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna kaudu. Määruse kohaselt viibis kostja kohtule teadaolevalt ravil SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus, kostja on maksejõuetu ega ole suuteline endale uut eluaset leidma. Kohalik omavalitsus peab hagi rahuldamise korral eestkosteasutusena tagama eluaseme isikutele, kes ei ole selleks ise suutelised (tl 121). Põhja-Tallinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakond märkis oma
15. mai
16. a kirjas, et kostja on isik, kes vajab pidevat abi ning eestkostet oma varaliste õiguste ning huvide kaitseks (tl 131).
17. mail
18. a toimunud eelistungil avaldas Tallinna linn, et menetlus tuleks peatada, kuni selgub kostjale eestkoste seadmise vajalikkus, sest on tekkinud kahtlus, et kostja on kaotanud tsiviilkohtumenetlusteovõime. Kohus lükkas asja arutamise edasi, et jõuda selgusele, kas kostja on kaotanud tsiviilkohtumenetlusteovõime (tl-d 132-133).
19. septembril
20. a toimunud eelistungil märkis Tallinna linna esindaja, et kostjale ei ole vaja eestkostjat määrata, sest kostja ema leidis, et eestkostet seada ei ole vaja. Samal eelistungil loobus kostja määratud esindajast ja esindaja lahkus eelistungilt (tl 141).
21. novembril
22. a toimunud eelistungil esindas kostjat uus määratud esindaja (A. Lusmägi) (tl-d 160-163).
23. detsembril
24. a esitas kostja omakäelise isiklikult allkirjastatud apellatsioonkaebuse (tl-d 176177), mis oli puudustega, ja
25. veebruaril
26. a nõuetekohase apellatsioonkaebuse. Tallinna linna vastuses apellatsioonkaebusele märgiti, et kostja on psüühiliselt ebastabiilne ja arutatud on tema teovõime piiramist ja eestkoste seadmist tema üle, kuid kuna tema lähedased ei soovinud eestkostjaks hakata, jäi vastav avaldus kohtule esitamata (tl 194).
27. aprillil
28. a esitas kostja esindaja (A. Lusmägi) kohtule taotluse kontrollida kostja tsiviilkohtumenetlusteovõimet ja teha selleks kohtupsühhiaatria ekspertiis. Esindajale teadaolevalt on kostjal ema ja õde, kes eestkostjaks määramise järel saaksid kohtumenetluses osaleda (tl 242).
29. aprillil
30. a toimunud ringkonnakohtu istungil märkis Tallinna linna esindaja, et neil pole head eestkostja kandidaati ja nad ei näe vajadust eestkostja määramiseks. Ringkonnakohus nõudis, et kostja esitaks psühhiaatri tõendi tervisliku seisundi kohta (tl-d 244-245).
31. juunil
32. a toimunud kohtuistungil märkis kostja esindaja, et kostja tõenäoliselt ei soovi psühhiaatrilt tõendit tuua. Tallinna linna esindaja arvates on kostja piiratud teovõimega isik ja vajab suuremate asjaajamiste puhul abi (tl 257).
33. juunil
34. a sai ringkonnakohus tõendi Kalamaja Perearstid OÜ-lt, milles märgiti, et kostja oli
35. juunil
36. a tervisliku seisundi tõttu perearsti vastuvõtul.
37. juunil
38. a tegi ringkonnakohus asjas otsuse.
39. Kuna kostja keeldus tõendi esitamisest, pidi ringkonnakohus TsMS § 204 teise lõike teise lause kohaselt algatama eestkostja määramise menetluse. Asja uuel läbivaatamisel peab kohus tuvastama, kas kostja on tsiviilkohtumenetlusteovõimeline.
40. Kuigi alama astme kohtute otsused tuleb tühistada seetõttu, et kohtud ei kontrollinud kostja tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolu ega taganud kostjale kogu menetlusest osavõttu esindaja kaudu, käsitleb kolleegium ka vaidluse sisulisi küsimusi. Asjas oli esitatud asjaolu, et vaidlusalune üürileping sõlmiti enne
41. juulit
42. a. Õige on kostja kassatsioonkaebuse väide, et praeguse vaidluse lahendamisel pidi kohus võtma seisukoha selle kohta, kas üürileping on tähtajaline või tähtajatu, ning selle selgitamiseks tuvastama, millal üürileping sõlmiti.
43. Kolleegium möönab, et üldjuhul on üürilepingu tähtajalisus/tähtajatus faktiline asjaolu, mida pool peab TsMS § 230 lg 1 järgi hagimenetluses tõendama. TsMS § 231 lg 2 järgi ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. TsMS § 231 lg 4 järgi eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Seega on võimalik, et pool võtab kohtumenetluses asjaoluna omaks selle, et poolte sõlmitud üürileping on tähtajaline/tähtajatu. Eelkõige kehtib see võlaõigusseaduse kehtimise ajal sõlmitud üürilepingute kohta.
44. Enne võlaõigusseaduse jõustumist sõlmitud üürilepingu puhul ei saa üürilepingu tähtajalisuse/tähtajatuse küsimust pidada aga pelgalt faktiliseks asjaoluks, sest üürilepingu tähtajalisus/tähtajatus sõltub muu hulgas ka varem kehtinud õiguslikust regulatsioonist ja uuele regulatsioonile ülemineku sätetest. Alates
45. oktoobrist
46. a reguleeris üürisuhteid elamukoodeks, mille kohaselt oli üürileping üldjuhul tähtajatu. Alates
47. juulist
48. a reguleeris eluruumi üürisuhteid elamuseadus (ES), mille § 67 sätestas, et tähtajatult sõlmitud üürilepingud tuli lugeda sõlmituks viieks aastaks alates elamuseaduse jõustumisest. ES § 32 lg 2 kohaselt pikenes üürileping järgmiseks viieks aastaks juhul, kui kumbki pool enne üürilepingu tähtaja möödumist ei taotlenud lepingu lõpetamist. Üürilepingud, mille tähtaeg tulenes ES §-st 67 ja mis
49. juulil
50. a pikenesid järgmiseks viieks aastaks, pikenesid
51. juulist
52. a järgmiseks viieks aastaks ehk kuni
53. juunini
54. a, kui enne üürilepingu tähtaja möödumist kumbki pool ei taotlenud üürilepingu lõpetamist või uue lepingu sõlmimist ja kui lepingus ei olnud ette nähtud teisiti (vt Riigikohtu
55. oktoobri
56. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9404). Ka võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 15 lg 3 järgi loetakse enne
57. juulit
58. a sõlmitud tähtajatud eluruumide üürilepingud sõlmituks viieks aastaks lepingu sõlmimisest. Seega võis praeguses asjas olla üürilepingu ülesütlemise ajal tegemist tähtajalise üürilepinguga.
59. Kuna üürilepingu tähtajalisus/tähtajatus sõltub ka üürilepingutele kohaldatavast õigusest, tuleb kolleegiumi arvates pidada enne
60. juulit
61. a sõlmitud üürilepingute tähtajalisuse/tähtajatuse küsimust ühtlasi õiguse kohaldamise küsimuseks ning poole menetluses esitatud vastavasisulist väidet õiguslikuks väiteks, millega kohus ei ole otsust tehes TsMS § 436 lg 7 kohaselt seotud. Küll tuleb pooltel tõendada faktiline asjaolu, millal üürileping sõlmiti, sest sellest võib sõltuda, kas poolte vahel on tähtajaline või tähtajatu üürileping.
62. Kui kohus tuvastab, et kostja oli alama astme kohtute menetluse ajal tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik, kellel ei olnud menetluses esindajat, ei oma kostja seni avaldatu menetluses õiguslikku tähendust. Asja uuesti läbi vaadates tuleb igal juhul hinnata, kas poolte üürileping oli tähtajaline või tähtajatu.
63. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline seetõttu, et esmalt märkis ringkonnakohus, et üürilepingu ülesütlemine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega

§ 327

mõttes, seejärel aga leidis, et hagiavalduse väidetele üürivõlgnevuse kohta ei tule hinnangut anda ning kostja väited üüri tasumisel ilmnenud arusaamatuste ja tema maksejõuetuse kohta ei oma tähendust. Üürniku on õigus vaidlustada nii tähtajalise kui ka tähtajatu üürilepingu ülesütlemine, kui ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega.

§ 327

lg 1 p 2 järgi on eluruumi üürilepingu ülesütlemine vastuolus hea usu põhimõttega muu hulgas juhul, kui üürileandja ütleb üürilepingu üles seetõttu, et üürileandja soovis muuta üürilepingut üürniku kahjuks ja üürnik sellega ei nõustunud. Kolleegiumi arvates on üüritasu tõstmine käsitatav üürilepingu muutmisena üürniku kahjuks. Siiski juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et lisaks materiaalsetele alustele tuleb üürilepingu ülesütlemise hea usu põhimõtte vastasuse tuvastamisel kontrollida ka selle formaalseid aluseid.

§ 329

lg 1 järgi peab üürnik eluruumi üürilepingu ülesütlemise vaidlustamiseks esitama taotluse üürikomisjonile või kohtule 30 päeva jooksul ülesütlemisavalduse saamisest (vt ka Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-06).
3. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 alusel tagastada. Ants Kull, Henn Jõks, Jaak Luik