Obsah (11)

§ 17§ 122§ 53§ 52§ 54§ 35§ 108§ 126§ 123§ 146§ 55

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiva

) § 122 lg 3 alusel hagi A. S vastu abikaasade ühisvara jagamiseks. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Viljandi Maakohus

1. oktoobri
2. a otsusega välja hageja pankroti. Pankrotihalduriks nimetati Nikolai Kõiv. Haldur arvas pankrotivara hulka vara, mis on perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara.
3. jaanuarini
4. a kehtinud

§ 17lg 1 p 1 ja § 41 kohaselt moodustub pankrotivara üksnes võlgniku varast.

Võlgniku ja tema abikaasa ühisvara tuleb kehtiva

§ 122

lg 1 kohaselt jagada, võlgniku osa ühisomandist eraldada ning arvata pankrotivara hulka. Hageja palus jagada pankrotivara hulka arvatud ühisvara: Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas asuva Karu kinnistu; Viljandis asuva korteriomandi ja selle sisustus ning Viljandis asuva kinnistu müügist saadud raha; Valga maakonnas Helme vallas asuva Kulli kinnistu; OÜ Beston Group osa nimiväärtusega 40 000 krooni; hageja arvelduskontol olnud raha. Perekonna huvides võetud kohustused (laenud) olid tagatud hüpoteegiga ning nimetatud nõuded on tagatisteks olnud objektide müügi arvel pankrotimenetluses rahuldatud. Pankroti põhjustanud kohustused ei olnud võetud perekonna huvides, vaid seoses hageja ettevõtlusega. Hageja taotleb pärast hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamist järelejäänud ühisvara jagamist. Hageja palus PKS § 19 lg 2 p 1 alusel kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest ning jätta 40% ühisvarast hagejale ja 60% kostjale. Kuna hageja on pankrotis, siis ühisvara jagamisel võrdsuse printsiibist lähtudes oleks ilmselgelt kahjustatud alaealiste laste ja abikaasa huvid. Poolte

1. a,
2. a,
3. a ja
4. a tuludeklaratsioonide võrdlusest nähtub, et alates hageja pankrotistumisest, aga ka enne seda on kostja sissetulek ainukeseks või siis peamiseks perekonna sissetuleku allikaks.
5. Kostja esitas
6. mail
7. a vastuhagi, milles palus lugeda abikaasade ühisvaraks poolte abielu ajal omandatud ja pankrotihalduri müüdud vara müügist saadud raha ning välistada pankrotivarast kostja osa.
8. Hageja pankrotihaldur palus jätta hagi ja vastuhagi rahuldamata. Pankrotihaldur selgitas välja hagejale kuuluva vara koosseisu ja arestis selle ning arvas vara hageja pankrotivara koosseisu. Vara on võõrandatud. Võlausaldajate pandiga tagatud nõuded rahuldati vastavalt
9. detsembril
10. a koostatud ja Viljandi Maakohtu kinnitatud jaotusettepanekule. Enne
11. jaanuari
12. a kehtinud

§ 53

lg 2 järgi tuli vara välistamise avaldus esitada haldurile kahe kuu jooksul pankrotiteate ilmumisest. Pankrotiteade ilmus Ametlikes Teadaannetes

1. oktoobril
2. a, seega oleks kostja pidanud esitama vara välistamise avalduse hiljemalt
3. detsembril
4. a.

§ 52

lg 5 kohaselt võis võlgniku abikaasa esitada ühisvara jagamise hagi kolme kuu jooksul ühisvara pankrotivarasse arvamisest. Pankrotihaldur arvas hageja nimele registreeritud vara pankrotivara koosseisu

1. oktoobril
2. a. Seega tuli kosjal hagi ühisvara jagamiseks ja vara välistamiseks esitada hiljemalt
3. jaanuaril
4. a. PKS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. Juhul kui kohus tunnistab poolte ühisvaraks hagiavalduses märgitud kinnis- ja vallasvara, tuleb lugeda ühisvaraks ka hageja pankrotimenetluses esitatud võlanõuded, mis tuleb abikaasade vahel võrdselt jagada.
5. Tartu Maakohus jättis
6. detsembri
7. a otsusega hagi ja vastuhagi rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võib võlgnik esitada abikaasade ühisvara jagamise hagi. Hageja pankrotivarasse arvatud vara omandati poolte abielu kestel, seega oli tegemist PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvaraga. PKS § 20 lg 2 kohaselt vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Hageja väitel ei võetud laenu perekonna huvides. Kostja kinnitas kohtuistungil, et oli teadlik pangalaenudest ja ostetud kinnistutest. Kostja nõusolekuta ei saanud hageja võtta ühtegi laenu ega osta või müüa kinnistuid. Pooled kinnitavad, et suurem osa laenurahast ja kinnistu müügist saadud rahast kulus Viljandis asuvale kinnistule maja ehitamiseks. Hageja kinnitas kohtuistungil, et hüpoteegiga tagatud laenurahast tegi ta kulutusi korterile ja elamule. Võlg 128 000 krooni tekkis tal Ühisliisingu AS-lt veoauto Volvo ülevõtmise tõttu. Hageja kinnitas, et ühisvarasse kuuluvad kinnistud osteti ühisvara arvel. Hageja seletuse kohaselt võeti osa laene ettevõtluse arenduseks, mille eest ei peaks tema abikaasa vastutama. Samuti ei peaks abikaasa vastutama politseitrahvide eest. Kohus leidis, et kuna laenulepingud sõlmis hageja, mitte äriühing, ei ole õige, et laenud võeti ettevõtluse arendamiseks. Äriühingu nimel laenu võttes ei ole vajalik abikaasa nõusolek ega seada hüpoteeki isiklikule varale. Tegemist on füüsilise isiku, mitte äriühingu pankrotiga. Hageja väitel oli tema pankroti põhjuseks OÜ Huugos võlakohustuse ülevõtmine Ühisliisingu AS-lt. Hageja võttis selle kohustuse üle füüsilise isikuna, mitte äriühingu esindajana. Seega ei saa väita, et see oli võetud ettevõtluse huvides. Hageja pankrotihaldur arvas hageja pankrotivara hulka abikaasade ühisvara, kuid varaline kohustus, millega seoses ühe abikaasa pankrot välja kuulutati, võeti perekonna huvides. Seega tuleb hagi ühisvara jagamiseks ja vastuhagi ühisvara jagamiseks ja ühisvara pankrotivarast välistamiseks jätta rahuldamata.
8. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus vääralt materiaalõiguse norme ning rikkus oluliselt menetlusõiguse norme. Kohus jättis taotluse jagada poolte ühisvara ja välistada võlgniku abikaasa lahusvara pankrotivarast sisuliselt läbi vaatamata ega motiveerinud, miks ühisvara ei jagata ning miks ei välistata kostja vara pankrotivarast. Isegi juhul, kui tekib küsimus perekonna huvides võetud kohustusest, on pooled õigustatud kohtus taotlema ühisvara jagamist. Pankrotivarasse arvatud vara omandati poolte abielu kestel, seega oli PKS § 14 lg 1 kohaselt tegemist abikaasade ühisvaraga. Pankrotiotsuse tegemisega muutub pankrotivaraks üksnes võlgniku vara. Võlgniku ja tema abikaasa ühisvara tuli

§ 122

lg 1 kohaselt jagada, võlgniku osa ühisomandist eraldada ning arvata pankrotivara hulka. Pankrotihaldur ei ole järginud

§ 122

lg-s 1 sätestatud nõuet, et kui vara on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis, siis nõuab haldur ühisvara jagamist ja võlgniku osa eraldamist ühisvarast. Ühisvara olemasolul on haldur kohustatud esitama ühisvara jagamise hagi

§ 122

alusel.

§ 122

lg 4 on rakendatav olukorras, kus haldur on õigusvastaselt (kas tahtlikult või hooletusest) pankrotivara hulka arvanud ühisvara. Kuna abikaasade ühisvara ei muutu pankrotiotsuse alusel automaatselt pankrotivaraks, ei pidanud võlgniku abikaasa oma osa ühisvarast pankrotivaraks. Seega kohtuotsuse tegemise seisuga kostja ei saanud teada ega pidanudki teadma, et pankrotivara hulka on arvatud ka poolte ühisvara. Sellest tulenevalt ei saa vastuhagi aegumistähtaja algust arvata pankrotiotsuse tegemisest, s.o

1. oktoobrist
2. a. Kohus leidis põhjendamatult, et kõik hageja laenulepingud on tehtud füüsilise isikuna ja seega ei saa väita, et laenud olid võetud ettevõtluse huvides. Eeltoodust lähtudes asus maakohus ebaõigele seisukohale, et varaline kohustus, millega seoses hageja pankrot välja kuulutati, oli võetud perekonna huvides. Asjas ei ole tuvastatud mitte mingisuguseid asjaolusid, mis viitaksid pankroti põhjustanud varaliste kohustuste võtmisele perekonna huvides. Perekonna huvides võetud laenud, sh aktsiaseltsilt SEB Eesti Ühispank võetud laen Viljandis asuva elamu jaoks, olid tagatud hüpoteekidega ja nimetatud nõuded on tagatisteks olnud objektide müügi arvel pankrotimenetluse käigus rahuldatud. Ka ei ole tõendatud, et perekonna huvides võetud laen oleks kaasa toonud hageja pankroti. Kohus rikkus oluliselt protsessiõiguse norme. Otsus ei vasta tsiviilkohtumenetlus seadustiku (TsMS) § 442 lg 8 nõuetele. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega. Kohus langetas motiveerimata otsuse, jättes tähelepanuta hagis ja vastuhagis esitatud nõuded, ning tugines ainuüksi pankrotihalduri argumentidele. Kohus märkis põhjendamatult, et jätab rahuldamata ühisvara välistamise nõude pankrotivarast, kuigi sellist nõuet ei ole kohtule esitatud, rikkudes TsMS § 436 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Sama paragrahvi
3. lõike kohaselt rajab kohus otsuse üksnes esitatud ja kogutud tõenditele.
4. Kostja pidas apellatsioonkaebust õigeks ja põhjendatuks ega vaielnud sellele vastu.
5. Hageja pankrothaldur palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6. Tartu Ringkonnakohus tühistas
7. märtsi
8. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ning tegi selles osas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, lugedes abikaasade ühisvara väärtuseks 511 911 krooni 70 senti ja jagades selle poolte vahel võrdselt. Vastuhagi osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, sest kostja ei esitanud apellatsioonkaebust. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus vääralt materiaalõiguse normi, leides, et ei ole alust jagada abikaasade ühisvara. Hageja pankroti väljakuulutamise ajal kehtinud

§-de 17 ja 41 alusel muutus pankrotivaraks võlgniku vara. Abikaasade ühisvara ei muutunud pankrotivaraks sõltumata sellest, milliste tehingute tulemusel võlgnik, s.o üks abikaasadest pankrotistus. Olukorras, kus võlgnikul oli ühisvara, oli pankrotihalduril pankroti väljakuulutamise ajal kehtinud

§ 52lg 1 alusel kohustus esitada hagi abikaasade ühisvara jagamiseks.

Pankrotihaldur ühisvara jagamise nõuet ei esitanud. Võlgnikul oli PKS § 18 lg 3 kohaselt õigus jagada ühisvara kokkuleppel abikaasaga või sama paragrahvi lõike 5 alusel pöörduda ühisvara jagamise nõudega kohtu poole. Võlgnikul oli õigus esitada hagi ühisvara koosseisu tuvastamiseks pankroti väljakuulutamise aja seisuga ning taotleda abikaasade ühisvara jagamist kohtu kaudu. Asjas esitatud asjaolude põhjal on võimalik tuvastada abikaasade ühisvara koosseis pankroti väljakuulutamise ajal ning ühisvara väärtus, arvestades hageja tehtud mahaarvamisi, millele kostja vastu ei vaielnud. Abikaasade ühisvara arvati pankrotivara hulka. Pankrotihaldur võõrandas poolte ühisvarasse kuuluvad kinnisasjad ning nende eest saadud raha arvati pankrotivarasse. Hageja ja kostja taotlesid ühisvara maksumuse kindlaksmääramist viisil, et müüdud ühisvara esemete väärtusest arvatakse maha hüpoteegiga tagatud nõuded. Kuna see on poolte ühine seisukoht ega riku kellegi huve, on selline poolte kokkulepe lubatav. Müüdud ühisvara väärtus on 471 911 krooni 70 senti, millele lisandub OÜ Beston Group osa nimiväärtusega 40 000 krooni. Hageja nõue kalduda PKS § 19 lg 2 p 1 alusel kõrvale poolte ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsuse põhimõttest ei ole põhjendatud. Hageja ei ole esile toonud kostja tähelepanuväärivat huvi, mis annaks selleks aluse. Asja materjalidest nähtub, et pankroti väljakuulutamise ajal olid pooled abielus ning abielusuhted jätkuvad, seda kinnitab ka hilisem abieluvaralepingu sõlmimine. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja kasvataks ühiseid lapsi üksi või et ühisvara jagamine kahjustaks laste huve. PKS §-st 49 tulenevalt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Eeltoodu kohaselt on kummagi abikaasa vara väärtuseks 255 955 krooni 85 senti. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja pankrotihaldur esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus rahuldas hagi, ja saata asja tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt PKS § 14 lg-t
2. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 järgi koosneb vara nii õigustest kui ka kohustustest. Ühisvara jagamisel tuleb arvesse võtta ka pankrotimenetluses esitatud võlanõuded. Vara koosseis tuli kindlaks määrata mitte pankroti väljakuulutamise, vaid ühisvara jagamise aja seisuga. Ühisvara jagamise ajaks oli pankrotivara hulka arvatud vara müüdud. OÜ Beston Group osa on kehtetu, sest osaühing kustutati äriregistrist
3. augustil
4. a. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 5, sest ringkonnakohtu otsus on põhjendamata ja ringkonnakohtus ei võtnud seisukohta pankrotihalduri väidete kohta.
5. Hageja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata, sest ringkonnakohtu seisukohad on seaduslikud ja põhjendatud.
6. Kostja ei vastanud kassatsioonkaebusele.
7. Riigikohtu järelepärimisele selle kohta, kas pankrotihalduril on menetlusosaliste arvates õigus esitada kassatsioonkaebus, vastas pankrotihaldur, et tulenevalt

§ 54lg-st 1 on pankrotihaldur võlgniku seaduslik esindaja.

Asjaolu, et pankrotihaldur ei esitanud ühisvara jagamise hagi

§ 122

lg 1 alusel ja võlgnik esitas ise hagi

§ 122

lg 3 alusel, ei võta pankrotihaldurilt õigust esindada võlgnikku pankrotivara puudutavates vaidlustes. Hageja arvates ei ole pankrotihalduril tulenevalt TsMS § 630 lg-st 1 ja § 668 lg-st 1 õigust esitada kolmanda isikuna kassatsioonkaebust. Samuti ei tulene pankrotihalduri kaebeõigus pankrotiseadusest. Võlgnik on hagi esitamisel

§ 122lg 3 järgi ise hageja ning ta peab haldurit hagi esitamisest ainult teavitama.

Pankrotihalduril puudub võimalus osaleda selles menetluses poolena ja iseseisva nõudega kolmanda isikuna. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb hagi puudutavas osas TsMS § 691 p 3 alusel tühistada ja hagi tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Vastuhagi osas tuleb alama astme kohtute otsused jätta muutmata.
2. Asja lahendamisel on olulised järgmised vaidlustamata asjaolud: - Viljandi Maakohus kuulutas
3. oktoobri
4. a otsusega välja hageja kui füüsilise isiku pankroti; - hageja pankrotihaldur arvas
5. oktoobril
6. a hageja nimele registreeritud vara, sh hageja abielu ajal omandatud kinnis- ja vallasasjad pankrotivara koosseisu ning võõrandas need; - Viljandi Maakohtu
7. detsembri
8. a määrusega kinnitatud jaotusettepaneku alusel rahuldati vara müügist saadud rahast võlausaldajate pandiga tagatud nõuded; - hageja esitas
9. aprillil
10. a hagi oma abikaasa vastu pankrotivarasse arvatud ühisvara jagamiseks; - hageja abikaasa A. S esitas
11. mail
12. a vastuhagi ühisvara jagamiseks ja oma osa pankrotivarast välistamiseks; maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega jäeti vastuhagi rahuldamata; - Viljandi Maakohus kaasas
13. detsembri
14. a määrusega pankrotihalduri ühisvara jagamise menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna.
15. Kolleegiumi arvates on vaidluse lahendamiseks esmalt vajalik selgitada, kas hagejal kui pankrotivõlgnikul oli asjas toodud asjaoludel õigus nõuda abikaasade ühisvara jagamist.
16. Perekonnaseaduse § 20 lg 1 järgi vastutab abikaasa oma varalise kohustuse eest oma lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. Perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest vastutavad abikaasad PKS § 20 lg 2 kohaselt nii ühisvaraga kui ka mõlema abikaasa lahusvaraga. Abikaasade ühisvaraks on PKS § 14 lg 1 järgi abielu kestel abikaasade omandatud vara. Abielu ajal tekkinud kohustustest saab abikaasade ühisvara hulka arvata üksnes sellised kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt (vt Riigikohtu
17. märtsi
18. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07). Seega saab kolmanda isiku nõuet ühe abikaasa vastu rahuldada eelkõige tema lahusvara ja seejärel ühisvara selle osa arvel, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. Üksnes perekonna huvides võetud kohustuse eest vastutavad mõlemad abikaasad kogu oma varaga.
19. Pankroti väljakuulutamisega moodustub pankrotiotsuse alusel

§ 35

lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 järgi võlgniku varast pankrotivara, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks.

§ 108

lg 2 järgi on pankrotivaraks see vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal.

§ 35

lg 1 p 2 järgi läheb võlgniku vara valitsemise õigus pankroti väljakuulutamisel üle pankrotihaldurile ning pankrotihalduril on õigus olla võlgniku nimel kohtumenetluses menetlusosaliseks pankrotivara puudutavates vaidlustes. Pankrotihaldur on pankrotimenetluses

§ 54

lg 1 järgi võlgniku seaduslik esindaja, kes muu hulgas esindab võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. 18. Pankrotimenetluse eesmärgiks on rahuldada võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel pankrotiseaduses sätestatud korras. Selle eesmärgi täitmiseks peab võlgnik

§ 35

lg 2 järgi esitama haldurile pankroti väljakuulutamise päeva seisuga nimekirja temale kuuluvast varast, sh kohustustest. Seega peab võlgnik teatama ka ühises omandis olevast varast. Pankrotihalduril on

§ 126

lg 1 järgi kohustus koostada pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku vara nimekiri. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt tuleb nimekirjas eraldi märkida vara, mille välistamist nõuavad ja saavad nõuda kolmandad isikud, samuti vara, mis on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis. Pankrotivara nimekirja peab haldur

§ 126lg 6 järgi tutvustama ka võlgnikule.

Seega peab haldur tegema võlgnikuga pankrotivara nimekirja koostades koostööd ning võlgnik on teadlik, milline vara on pankrotivara hulka arvatud.

1. Abikaasade ühisvara saab PKS § 18 lg 1 järgi jagada nii abielu kestel, abielu lahutamisel kui ka pärast seda. Abikaasa pankrotimenetluse korral on abikaasade õigust nõuda pankroti väljakuulutamise ajal abikaasadele kuulunud ühisvara jagamist pankrotiseaduse sätetega piiratud.
2. Võlausaldajate õiguste ja huvide kaitseks sätestab pankrotiseadus haldurile õiguse nõuda võlgniku nimel abikaasade ühisvara jagamist, et suurendada pankrotivara.

§ 122

lg 1 kohaselt nõuab haldur ühisvara jagamist ja võlgniku osa ühisomandist, kui vara on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis. Võlgnikul on õigus koos halduriga kohtumenetluses osaleda. Menetlusosalisena on võlgnikul õigus anda üksnes seletusi. Seega saab halduri esitatud hagi alusel võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagada, võlgniku osa ühisomandist eraldada ning arvata selle pankrotivara hulka (vt Riigikohtu 27. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-04, p 25). 21.

§ 122

lg 2 järgi võib haldur ühisvara jagamise hagi esitada ühe aasta jooksul pankroti väljakuulutamisest arvates. Kui haldur ei ole esitanud võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamise ja võlgniku osa ühisvarast väljanõudmise hagi eelnimetatud tähtaja jooksul, võib võlgnik

§ 122lg 3 kohaselt selle hagi ise esitada ja osaleda asja läbivaatamisel hagejana.

Kui võlgnik esitab hagi pankrotimenetluse ajal, peab ta sellest teatama haldurile. Võlgniku õigust esitada hagi ühisvara jagamiseks ja võlgniku osa ühisvarast väljanõudmiseks ei ole pankrotiseaduses tähtajaga piiratud. 22. Kolleegium leiab, et

§ 122

sõnastusest ja sätte eesmärgist tulenevalt saavad pankrotihaldur ja võlgnik

§ 122

lg-te 1 ja 3 järgi nõuda ühisvara jagamist ja ühisvarast võlgniku osa eraldamist pankrotivara hulka. Kui pankroti väljakuulutamise ajal ühisvara hulka kuulunud esemed on võlgniku lahusvarana arvatud pankrotivara hulka, ei saa võlgnik selle vara osas ühisvara jagamist nõuda. Selline nõue oleks sisuliselt vara pankrotivarast välistamise nõue, mille esitamise õigust võlgnikul pankrotiseaduse kohaselt ei ole.

§ 123

lg 1 järgi on vara välistamise nõudeõigus üksnes kolmandal isikul, kellele kuuluvad pankrotivara hulka arvatud esemed. 23. Vara pankrotivarast välistamise nõudeõigus on ka võlgniku abikaasal, kui võlgniku ja tema abikaasa ühisvara on võlgniku lahusvarana arvatud pankrotivara hulka.

§ 122

lg 4 järgi võib võlgniku abikaasa esitada hagi ühisvara jagamiseks ja oma osa välistamiseks pankrotivarast juhul, kui haldur on pankrotivarasse arvanud vara, mis on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis. Võlgnikul on õigus koos halduriga protsessis osaleda. Protsessiosalisena on võlgnikul õigus anda üksnes seletusi. Võlgniku abikaasa võib

§ 122

lg 5 järgi esitada hagi kuue kuu jooksul ajast, mil ta ühisvara pankrotivarasse arvamisest teada sai või teada saama pidi. Kui haldur võõrandas võlgniku abikaasale kuulunud vara või kui vara ei ole säilinud, on võlgniku abikaasal

§ 123

lg 4 alusel õigus saada vara eest rahalist hüvitist pankrotivara arvel

§ 146lg 1 p-s 1 sätestatud korras.

Kui haldur võõrandas selle vara, ehkki ta teadis või pidi teadma, et vara ei kuulu võlgnikule, või kui see vara ei ole halduri süül säilinud, võib õigustatud isik ühtlasi nõuda tekitatud kahju hüvitamist haldurilt. 24. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kuna pankroti korral tuleb võlgnikule ja tema abikaasale võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal kuulunud vara jagada

§-s 122 sätestatut arvestades, ei ole abikaasadel õigust nõuda selle ühisvara jagamist PKS § 18 kohaselt. Seega tuleb praeguses asjas esitatud hagile kohaldada

§-s 122 sätestatut. Ühisvara võlgniku lahusvarana pankrotivara hulka arvamise korral on võlgniku abikaasal õigus esitada oma rikutud õiguste kaitseks hagi ühisvara jagamiseks ja oma osa välistamiseks, järgides

§ 122lg-s 5 sätestatud tähtaega.

Võlgniku abikaasa esitas vastuhagi ühisvara jagamiseks, kuid maakohus jättis selle rahuldamata. Kuna vastuhagi osas ei ole alama astme kohtu otsuseid vaidlustatud, ei saa kolleegium selles küsimuses seisukohta võtta.

1. TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi võib kohus jätta hagi läbi vaatamata juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole seda eesmärki võimalik saavutada. Kuigi menetlusosalised ei ole viidanud hagi läbi vaatamata jätmise võimalusele nimetatud alusel, peab kolleegium võimalikuks jätta hagi läbi vaatamata ka ilma menetlusosalise vastava taotluseta. TsMS § 688 lg 2 järgi ei ole Riigikohus seotud kassatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. Kuna hageja ei saa nõuda ühisvara jagamist pankrotimenetluse väljakuulutamise ajal olemas olnud ja võlgniku lahusvarana pankrotivarasse arvatud ühisvara osas (vt käesoleva otsuse p 22) ja võlgniku hagist ei nähtu, et see oleks esitatud muu võlgniku seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, tuleb tema hagi jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Hagi läbi vaatamata jätmisel tuleb asjas tehtud alama astme kohtute otsused TsMS § 425 lg 3 järgi tühistada.
2. Kuna asjas esitas ühisvara jagamise hagi pankrotivõlgnik, kuid kassatsioonkaebuse esitas ringkonnakohtu otsuse peale pankrotihaldur, peab kolleegium vajalikuks võtta seisukoha ka selles, kas pankrotihalduril on analoogses asjas kassatsioonkaebuse esitamise õigus. TsMS § 682 lg 1 kohaselt jätab kohus kassatsioonkaebuse põhjendatud määrusega läbi vaatamata muu hulgas juhul, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kassatsioonkaebus ei vasta seadusega sätestatud nõuetele. Selle sätte järgi on Riigikohtul ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida kaebuse nõuetekohasust, sh kaebaja õigust kaebus esitada (vt ka Riigikohtu
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-07, p 14 ja
5. septembri
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-07, p 10).
7. Pankrotihaldur on pankrotimenetluses

§ 54

lg 1 järgi võlgniku seaduslik esindaja, kes teeb võlgniku nimel pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning esindab võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Füüsilisest isikust võlgniku pankroti puhul võib haldur sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt teha ainult neid tehinguid ja õigustoiminguid, mis on vajalikud pankrotimenetluse eesmärgi saavutamiseks ja halduri ülesannete täitmiseks. Seega esindab pankrotihaldur füüsilisest isikust võlgnikku muu hulgas pankrotivaraga seotud vaidlustes, kui see on vajalik pankrotimenetluse eesmärgi saavutamiseks. 28. Pankrotivõlgnik esitas hagi ühisvara jagamiseks ja palus lugeda ühisvaraks pankrotimenetluses vara müügist saadud raha 471 911 krooni 70 senti, OÜ Beston Group osa nimiväärtusega 40 000 krooni ja Kulli kinnistu väärtusega 35 000 krooni ning lugeda pankrotivara hulka kuuluvast rahast talle kuuluvaks 198 455 krooni 85 senti ja abikaasale kuuluvaks 273 455 krooni 85 senti. Seega soovis hageja ühisvara jagamise hagiga välistada pankrotivarast tema abikaasale kuuluva osa. Kuna väidetav abikaasade ühisvara, mille jagamist nõuti, oli pankrotivara hulgas, on tegemist pankrotivara puudutava vaidlusega, kus pankrotihaldur peab

§ 54järgi võlgnikku kohtumenetluses esindama. Seetõttu on ka halduril võlgniku kui menetlusosalise esindajana Ts

MS § 217 lg 5 järgi selle menetlusosalise õigused ja kohustused, sh õigus esitada ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebus. 29. Muu hulgas juhib kolleegium tähelepanu sellele, et kuigi

§ 122

lg-s 3 ei ole sõnaselgelt sätestatud pankrotihalduri õigust esindada võlgnikku ühisvara jagamise menetluses, kui hagi ühisvara jagamiseks esitab võlgnik ise, on ka selles menetluses pankrotihaldur

§ 54

kohaselt võlgniku seaduslik esindaja.

§ 122

lg 3 annab võlgnikule õigusi juurde, sh õiguse esitada ise ühisvara jagamise hagi, kuid ei piira seejuures pankrotihalduri õigusi, sh

§-s 54 sätestatud esindusõigust võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamise menetluses. Võlgniku ja halduri huvid võivad olla erinevad ja ka võlgniku hagi lahendamisel võidakse kahjustada võlausaldajate huve.

§ 55

lg 1 järgi kaitseb haldur lisaks võlgnikule ka kõigi võlausaldajate õigusi ja huve.

1. Maakohus kaasas
2. detsembri
3. a määrusega pankrotihalduri enne
4. jaanuari
5. a kehtinud TsMS § 81 alusel menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna ja kohtumäärust ei ole vaidlustatud. Kolleegium peab vajalikuks siiski otsuse p-st 17 lähtuvalt märkida, et pankrotihaldur ei ole pankrotivaraga seotud vaidlustes kohtumenetluses kolmas isik, vaid võlgniku seaduslik esindaja.
6. Kuna kolleegium tühistab alama astme kohtute otsused ja rahuldab kassatsioonkaebuse osaliselt, tuleb TsMS § 149 lg 4 alusel tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu L. Laarmaa eriarvamus Ma ei nõustu Riigikohtu otsuse p-s 29 väljendatud seisukohaga, et

§ 122

lg 3 ei piira võlgniku ühisvara jagamise hagi menetluses pankrotihalduri õigusi võlgniku esindamisel. Selle paragrahvi kolmanda lõike teises lauses väljendub see, et haldur peab võlgniku algatatud kohtumenetlusest teadma. Leian, et kui pankrotihaldur ei esita võlgniku nimel

§ 122

lg 1 alusel ühisvara jagamise hagi, siis ta jätab võlausaldajate huvid kaitsmata ja sama paragrahvi 3. lõige ei anna talle võimalust rikkumist kõrvaldada.

§ 122

lg 3 annab pankrotivõlgnikule õiguse esitada abikaasade ühisvara jagamise hagi ja seeläbi suurendada pankrotivara ühisvarast eraldatud osa arvel. Kui võlgnik hagi ei esita, siis ei saa ka haldur seda hagi esitada, sest pankroti väljakuulutamisest on möödunud

§ 122lg-s 2 sätestatud tähtaeg.

Põhjendan oma seisukohta alljärgnevaga. Pankrotihaldur on pankrotimenetluses

§ 54lg 1 järgi võlgniku seaduslik esindaja.

Kuid füüsilisest isikust võlgniku pankroti korral võib sama paragrahvi 4. lõike kohaselt haldur füüsilisest isikust võlgniku pankroti puhul teha ainult neid tehinguid ja õigustoiminguid, mis on vajalikud pankrotimenetluse eesmärgi saavutamiseks ja halduri ülesannete täitmiseks. Kuna kehtiva perekonnaseaduse kohaselt (PKS § 14 lg 1) on abielu kestel omandatud vara üldjuhul abikaasade ühisvara, sätestab pankrotiseadus haldurile õiguse nõuda pankrotivõlgniku nimel abikaasade ühisvara jagamist.

§ 122

lg 1 järgi nõuab haldur ühisvara jagamist ja võlgniku osa ühisomandist, kui vara on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis. Seega tuleb võlgniku ja tema abikaasa ühisvara

§ 122

lg 1 järgi jagada, võlgniku osa ühisomandist eraldada ning arvata pankrotivara hulka (vt Riigikohtu 27. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-04, p 25).

§ 122

lg 2 järgi võib haldur ühisvara jagamise hagi esitada ühe aasta jooksul pankroti väljakuulutamisest arvates. Selles menetluses osaleb võlgnik koos pankrotihalduriga ja menetlusosalisena on võlgnikul õigus anda üksnes seletusi. Eeltoodust tuleneb, et kui võlgniku seadusliku esindajana esitab haldur võlgniku nimel

§ 122lg 1 alusel abikaasade ühisvara jagamise nõude, siis on võlgniku menetlusõigused piiratud ja tal ei ole Ts

MS § 202 lg 1 mõttes tsiviilkohtumenetlusteovõimet. TsMS § 217 lg 3 kohaselt esindab tsiviilkohtumenetlusteovõimetut menetlusosalist kohtus tema seaduslik esindaja. Kui haldur on pankrotivarasse arvanud vara, mis on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis, võib võlgniku abikaasa

§ 122

lg 4 järgi esitada hagi ühisvara jagamiseks ja oma osa välistamiseks pankrotivarast. Võlgnikul on õigus koos halduriga protsessis osaleda. Menetlusosalisena on võlgnikul õigus anda üksnes seletusi. Seega on pankrotivõlgniku menetlusõigused piiratud ka

§ 122lg 4 alusel esitatud ühisvara jagamise hagis.

Eelnevast teeb erandi

§ 122lg 3.

Kui haldur ei ole esitanud võlgniku osa ühisvarast väljanõudmise hagi, võib võlgnik

§ 122

lg 3 kohaselt selle hagi ise esitada ja osaleda asja läbivaatamisel hagejana, st ta on tsiviilkohtumenetlusteovõimeline.

§ 122

lg 3 teise lause kohaselt peab võlgnik ühisvara jagamise hagi esitamisest teatama pankrotihaldurile. Kuigi

§ 54

järgi on haldur võlgniku seaduslik esindaja, ei tulene

§ 122lg-st 3 see, et võlgniku menetlusõigused oleksid piiratud.

(Nimetatu on kooskõlas ka Riigikohtu

1. juuni
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-81-03 väljendatud seisukohaga, mille kohaselt ei saa pankrotihaldur loobuda hagist, kui võlgnik esitas ise hagi.) Seega võib pankrotivõlgnik

§ 122lg 3 alusel hagi esitada ja kohtumenetluses osaleda ilma seadusliku esindajata.

Pankrotivõlgniku ühisvara jagamise hagi menetluse tulemusena saab pankrotivara suureneda, sest selle hagi eesmärk on nõuda pankrotivarasse võlgniku osa ühisvarast. Seega ei saa võlgniku

§ 122

lg 3 alusel esitatud ühisvara jagamise hagi menetlemine kahjustada võlausaldajate õigusi ja huve. Pankrotihaldur kaitseb võlausaldajate õigusi ja huve (

§ 55

lg 1 ja 2) siis, kui esitab võlgniku seadusliku esindajana hagi

§ 122lg 1 alusel.

Lea Laarmaa