3-3-1-91-07

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-91-07

1. veebruar 2008 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Rene Vainiku kaebus Murru Vangla direktori
2. detsembri
3. a käskkirja nr 1410-dm õigusvastaseks tunnistamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a määrus haldusasjas nr 3-07-1612 Rene Vainiku määruskaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada Rene Vainiku määruskaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu
6. septembri
7. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu
8. oktoobri
9. a määrus haldusasjas nr 3-07-
10. Vabastada Rene Vainik riigilõivu tasumisest halduskohtule kaebuse esitamisel haldusasjas nr 307-
11. Saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Halduskohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. Rene Vainik esitas
13. augustil 2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse Murru Vangla direktori
14. detsembri
15. a käskkirja nr 1410-dm, millega talle määrati distsiplinaarkaristus, õigusvastaseks tunnistamiseks. Kaebaja märkis, et soovib edaspidi esitada ka kahjunõude. R. Vainik taotles riigilõivu tasumisest vabastamist maksejõuetuse tõttu.
16. Tallinna Halduskohtu
17. septembri
18. a määrusega haldusasjas nr 3-07-1612 jäeti R. Vainiku taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata ja anti talle tähtaeg 80 krooni suuruse riigilõivu tasumiseks. Määruse põhjenduste kohaselt ei ole tõendatud kaebaja täielik võimetus tasuda riigilõivu seaduses ette nähtud määras. Tallinna Vangla koostatud isikuarve väljavõttele tuginedes leidis kohus, et
19. augustil 2007 laekus kaebaja isikuarvele 80 krooni, millest 36 krooni kulutas ta vangla kaupluses ning tasus vanglale koopiate tegemise ja elektri eest. Ka kohtusse pöördumisele eelnenud nädalatel kulutas R. Vainik raha vangla kaupluses. Kohus leidis, et tingimustes, kus kinnipeetava ülalpidamiskulud katab riik ning tema kontole on laekunud piisavalt raha riigilõivu tasumiseks, ei saa teda lugeda maksejõuetuks. Riigilõivu tasumisest vabastamisel ei oma tähtsust, et kaebaja eelistab kasutada oma raha muul otstarbel. Kohus märkis, et R. Vainiku olulised huvid ei jää riigilõivu tasumisest vabastamata jätmisel kaitseta, kuna esitatud tuvastamiskaebusega ei saa ta kõrvaldada kehtiva haldusakti õiguslikke tagajärgi. Kaebuse tagastamise korral on kaebajal võimalik pöörduda uuesti kohtusse kolme aasta jooksul kahju tekitamisest arvates ning kahjunõude võib ta esitada ka eelnevalt tuvastamiskaebust esitamata.
20. Määruskaebuses palus R. Vainik halduskohtu otsuse tühistada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole 80 krooni suuruse riigilõivu tasumise nõue põhjendatud, kuna kaebaja isikuarvel on kasutamiseks raha vaid 29 krooni ja 5 senti.
21. Tallinna Ringkonnakohtu
22. oktoobri
23. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata ning halduskohtu määrus muutmata. Määruse põhjenduste kohaselt ei ole riigilõivu tasumiseks vajaliku raha puudumine määrava tähtsusega olukorras, kus isik on kohtusse pöördumise ja riigilõivu tasumise vajadusest teades omal valikul kulutanud muul otstarbel ära raha, mida ta oleks saanud kasutada riigilõivu maksmiseks. Kohtu hinnangul ei ole selline isik maksejõuetu HKMS § 91 lg 1 esimese lause tähenduses. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
24. R. Vainik esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist. Määruskaebuse esitaja leiab, et kaebuse menetlusse võtmisest keeldumisega rikuvad kohtud tema kaebeõigust. Kohtud on varem R. Vainikut riigilõivust vabastanud ja tema varaline seisund pole vahepeal muutunud. Ta on töötu, kellel pole realiseeritavat kinnisvara ning tema isikuarvel on hetkel raha 23 krooni ja 5 senti. Kuigi kohus märgib, et kinnipeetava ülalpidamiskulud katab riik, oli kinnipeetaval vaja soetada vangla kauplusest erinevas suuruses ümbrikke, et saata dokumente kohtutesse ja ametiasutustesse. Määruskaebuse esitaja märgib veel, et ringkonnakohus, jättes
25. oktoobri
26. a määrusega muutmata halduskohtu määruse käesolevas asjas, on
27. oktoobri
28. a määrusega haldusasjas nr 3-07-212 rahuldanud tema taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks apellatsioonkaebuse esitamisel, kuna Tallinna Vangla esitatud isikukonto väljavõtte kohaselt puuduvad R. Vainikul rahalised vahendid riigilõivu tasumiseks.
29. Kirjalikus vastuses määruskaebusele palub Murru Vangla jätta määruskaebuse rahuldamata ja kohtuotsused muutmata. Vastuses märgitakse, et kinnipeetavatele on kindlustatud ülalpidamine riigi poolt (eluase, toit, riided) ning tervishoiuteenuste osutamine. Vangistusseaduse §-d 37-39 reguleerivad kinnipeetavate töökohustust ja töötamist vanglas ning töötamise võimalus on olnud ka R. Vainikul. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
30. Leides, et isik on maksejõuetu, võib kohus ta HKMS § 91 lg 1 alusel riigilõivu tasumisest vabastada. Senises praktikas (
31. septembri
32. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-40-07 ja
33. detsembri
34. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-83-07) on kolleegium märkinud, et kohus peab riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel võtma lisaks taotleja maksevõimele arvesse ka muid asjakohaseid kaalutlusi. Hinnates maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, peab kohus paratamatult andma eelhinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Kui riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära hoida ilmselt põhjendamatute kaebustega halduskohtusse pöördumist, siis riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta.
35. Kohtute hinnangul polnud põhjust pidada R. Vainikut maksejõuetuks ning tema taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks jäeti rahuldamata. Käesoleva haldusasja faktilised asjaolud, mis puudutavad R. Vainiku rahalist olukorda ja tema maksejõulisust riigilõivu tasumiseks halduskohtusse kaebuse esitamisel, on kokkulangevad nende asjaoludega, mis olid tuvastatud Riigikohtu menetluses olnud haldusasjas nr 3-3-1-83-
36. Nimetatud haldusasjas R. Vainiku määruskaebust rahuldades leidis Riigikohus, et kohtud on haldusasja asjaolude põhjal vääralt järeldanud, et R. Vainik oli maksejõuline (Riigikohtu halduskolleegiumi
37. detsembri
38. a määrus). Selline järeldus tuleb teha ka käesolevas asjas. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et samasugusele tulemusele R. Vainiku maksejõulisuse hindamisel on jõutud ka
39. veebruari
40. a määrustes haldusasjades nr 3-3-1-92-07 ja 3-3-1-93-
41. Kolleegium soovib rõhutada viidatud lahendites väljendatud seisukohta, et kinnipeetavale peab ka pärast riigilõivu tasumist jääma arvele mõistlikul määral raha juhuks, kui esineb vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks.
42. Vastavalt Riigikohtu varasematele seisukohtadele (halduskolleegiumi määrus haldusasjas nr 3-3-183-07, p 11) saab maksejõuetu isiku jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt perspektiivitu. Kolleegium osundab viidatud lahendis väljendatud seisukohale, et kohus peab hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust. Käesolev vaidlus on ajendatud R. Vainikule distsiplinaarkaristuse (kartserisse paigutamine) määramisest. Kolleegium asus
43. novembri
44. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-55-07 seisukohale, et kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks ning distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Sarnastel põhjustel ei saa pidada ka käesolevas asjas kaebust perspektiivituks. Samuti ei saa kaebust pidada perspektiivituks ainuüksi seetõttu, et asjas on esitatud tuvastamiskaebus, mis ei võimaldaks kohtute arvates kõrvaldada kehtiva haldusakti õiguslikke tagajärgi.
45. Eeltoodu alusel peab kolleegium põhjendatuks rahuldada R. Vainiku taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel selles haldusasjas. Halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused tuleb tühistada ning asi saata menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Halduskohtule. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann