RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-93-07 Otsuse kuupäev 7. veebruar 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ja kuritegude kogumi eest mõisteti liitkaristus kaks aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel mõisteti G.M-le kohtuotsuste kogumi järgi liitkaristus neli aastat ja üks kuu vangistust. G.M. tunnistati KarS § 202 lg 2 p 3 järgi süüdi selles, et ta omandas kohtueelses menetluses tuvastamata isikult sõiduauto Mercedes Benz, mis oli varastatud P.K-lt septembris

1. G.M. hoidis varastatud sõiduautot temale kuuluvas furgoonautos, kuni politsei selle temalt
2. veebruaril 2006 Narvas ära võttis.
3. G.M. kaitsja vandeadvokaat S. Sillari esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles leidis, et tema kaitsealuse tegevus ei vasta KarS § 202 lg 2 p-s 3 sätestatud kuriteokoosseisu tunnustele ning kohtu järeldused ei ole kooskõlas kogutud tõenditega.
4. Tallinna Ringkonnakohtu
5. septembri
6. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et G.M. oli teadlik sõiduauto kuritegelikust päritolust. Furgoonauto, milles varastatud sõiduautot hoiti, omandas G.M. variisiku kaudu ja see oli kuriteo toimepanemise ajal tema faktilise võimu all. Eeltoodu põhjal tuvastas ringkonnakohus, et G.M. mitte ainult ei hoidnud varastatud sõiduautot, vaid eelnevalt ka omandas selle. Ringkonnakohus leidis, et G.M. on põhjendatult süüdi tunnistatud nii varastatud sõiduauto omandamises kui ka hoidmises, sest tegemist on kahe erineva teoga, mille puhul ei ole tuvastatav teoühtsus ja ühine tahtlus. Ringkonnakohus märkis, et G.M-le mõistetud karistus on seaduslik. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
7. G.M. kaitsja vandeadvokaat S. Sillari esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles palub kaitsealuse süüdistuses KarS § 202 lg 2 p 3 järgi õigeks mõista ja kergendada tema karistust KarS § 424 järgi. Kassaator põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 4.1 Kohtud on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud sellega KrMS § 61 lg 2 sätteid. Kohtus ülekuulatud tunnistajad ei kinnita, et G.M. oleks olnud selle furgoonauto valdaja, millest leiti varastatud sõiduauto. Ei ole tõendatud, et G.M. teadis, kus kõnesolev furgoonauto asub ja mida selles hoitakse. Neid asjaolusid kindlaks tegemata on G.M. süüdistamine KarS § 202 järgi põhjendamata. 4.2 Arvestades õigussüsteemi ühtsust, tuleb kuriteokoosseisudes kasutatud tsiviilõiguslikke termineid sisustada tsiviilõiguse reeglite järgi. Seetõttu peab KarS §-s 202 sätestatud kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise mõiste avamisel juhinduma AÕS §-dest 68 ja
8. Asjaõigusseaduse § 68 kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle, mis hõlmab ka asja hoidmise. Kohtud on tuvastanud, et furgoonautost leitud sõiduauto oli ilmselgete varastamistunnustega (peidetud, numbrimärgita jm). G.M. pidi mõistma sõiduauto kuritegelikku päritolu ja seetõttu on tema süüdistamine asja omandamises KarS § 202 tähenduses välistatud tema pahausksuse tõttu. 4.3 Kassaator palub mõista G.M-le KarS § 424 järgi karistuseks rahalise karistuse, leides, et mõistetud kolm kuud vangistust on ülemäärane ja vastuolus kohtupraktikaga.
9. Riigiprokurör Triin Bergmann leiab, et kohtud on materiaalõigust õigesti kohaldanud ja ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10. Kohtud on lugenud tõendatuks, et süüdistuses märgitud furgoonauto, millest leiti varastatud sõiduauto, tegelik valdaja ja ainukasutaja oli G.M.. Sellest tulenes, et furgoonautost leitud sõiduauto kuulus G.M-le ja et G.M. kirjeldatud tegevus on käsitatav kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamisena ja hoidmisena KarS § 202 tähenduses. Kriminaalkolleegium nõustub sellise järeldusega osaliselt.
11. Õigussüsteemi terviklikkuse põhimõtet arvestades tuleb karistusõiguses kasutatavaid tsiviilõiguslikke termineid üldjuhul sisustada tsiviilõiguse reegleid arvestades. See põhimõte ei ole karistusõiguses järgitav, kui konkreetse termini kasutamise kontekst annab termini sisule karistusõigusliku eritähenduse. Sellist eritähendust kannabki KarS §-s 202 kirjeldatud üks koosseisutegu - omandamine. 7.1 Kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine tähendab asja enda valdusesse saamist mis tahes viisil. Valdust kui faktilist võimu asja üle kaitstakse ka asjaõiguses, sõltumata isiku õiguslikust võimust. Nii tsiviil- kui ka karistusõigus mõistavad valduse mõiste all isiku tegelikku võimu asja üle.

§ 202

järgi on karistatav kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara enda valdusesse võtmine ja selle vara suhtes omanikusarnase seisundi loomine pahauskselt. Asjaõigusseaduse § 35 lg 2 sätestab, et valdus on pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. 7.2 Käesolevas asjas on kohtud tuvastanud, et furgoonautost leitud varastamistunnustega sõiduauto oli G.M. faktilises valduses ja täielikult tema võimu all. Seda arvestades leiab kriminaalkolleegium, et G.M. tunnistati õigesti süüdi KarS § 202 lg 2 p 3 järgi sõiduauto omandamises.

1. Kuid kriminaalkolleegium ei nõustu kohtute järeldusega, et G.M. pani kõnesoleva sõiduauto omandamisega ja furgoonautos hoidmisega toime kaks eraldi tegu, mis erinevad üksteisest nii olemuselt kui ka toimepanemise tahtluselt. Kohtud tuvastasid, et G.M. sai kohtueelses menetluses kindlaks tegemata isikult enda faktilisse valdusesse varastatud sõiduauto, omandades selle KarS § 202 tähenduses. G.M. valdas sõiduautot, hoides seda oma furgoonautos, kuni auto leidmiseni. Teoühtsuse aspektist lähtudes leiab kriminaalkolleegium, et omandatud sõiduauto hoidmine furgoonautos oli asjale kehtestatud valduse üks realiseerimise viis ning seetõttu hõlmatud kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamisega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjas nr 3-1-1-4-04 - RT III 2004, 10, 117 ja asjas nr 3-1-1-99-04 - RT III 2004, 28, 306). Sõiduauto hoidmisega kui iseseisva teoga KarS § 202 tähenduses oleks olnud tegemist näiteks siis, kui G.M. hoidnuks furgoonis sõiduautot kolmanda isiku palvel, seda eelnevalt omandamata.
2. Kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara hoidmise hõlmamine sellise vara omandamisega on eeskätt karistusseaduse tõlgendamise küsimus ega tähenda sisuliselt süüdistuse mahu vähendamist ja seetõttu ei tule G.M-le mõistetud karistust kergendada (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-51-05 - RT III 2005, 23, 237). Riigikohus ei leia ka, et G.M-le mõistetud karistus on ülemäära range. Kohtud on arvestanud kõiki KarS §-s 56 sätestatud karistuse kohaldamise aluseid ning põhjendatult leidnud, et G.M. karistuse üld- ja eripreventiivse eesmärgi täidab vaid vangistus.
3. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
4. mai 2007 kohtuotsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu
5. septembri 2007 kohtuotsuse osas, millega G.M. tunnistati süüdi kuriteo toimepanemise tulemusena saadud sõiduauto hoidmises, ja loeb selle tegevuse kaetuks sõiduauto omandamisega KarS § 202 lg 2 p 3 järgi. Muus osas jätab kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata. Kassatsiooni rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt. Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi