Obsah (8)

§ 120§ 121§ 64§ 65§ 209§ 210§ 143§ 141

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-92-07 Otsuse kuupäev 11. veebruar 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergan

§ 120ja § 121 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 18.

septembri

1. a otsus nr 1-06-12034 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik O.D. kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
2. jaanuar 2008, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
4. septembri
5. a otsus O.D. süüditunnistamises ja karistamises

§-de 121 ja 120 järgi muutmata.

1. Kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Harju Maakohtu
3. juuni
4. a otsusega tunnistati O.D. süüdi

§ 121järgi ja talle mõisteti karistuseks üheksa kuud vangistust.

Samuti tunnistati O.D. süüdi

§ 120

järgi ja talle mõisteti karistuseks kuus kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel mõistis kohus O.D-le kuritegude kogumi eest liitkaristuseks üheksa kuud vangistust.

§ 65lg 2 ja § 74 lg 5 alusel suurendas kohus mõistetud karistust 29.

aprilli 2004.a Tallinna Linnakohtu otsuse järgi ärakandmata karistuse, kaheksa kuu võrra, mõistes liitkaristuseks üks aasta ja viis kuud vangistust. Sama otsusega tunnistati

§ 121

ja § 199 lg 2 p 4 järgi süüdi Kaja Habilainen, kuid tema osas ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud. 1.1 O.D. ja K.H. tunnistati

§ 121järgi süüdi selles, et nad 16.

mail 2005 kella 21.30 paiku Tallinnas X asuva maja juures peksid N.R. keha ja pea piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu.

§ 120järgi tunnistati O.D.

süüdi selles, et ta samal ajal ähvardas kannatanu tappa juhul, kui viimane hakkab karjuma või osutab muul viisil vastupanu. Ähvarduse kinnituseks võttis O.D. jope alt välja ning näitas N.R-le püstolitaolist eset. 1.2 Maakohus leidis, et täielikult on leidnud tõendamist kannatanu N.R. peksmine süüdistatavate poolt (

§ 121), samuti kannatanu ähvardamine O.D.

poolt (

§ 120). N.R.

peksmine süüdistatavate poolt on tõendatud kannatanu ja tunnistaja M.K. ütlustega. Nii kannatanu, tunnistaja M.K. kui ka süüdistatava K.H. ütlused langevad kokku kohtuarstliku ekspertiisiga tuvastatuga. Kohtu hinnangul leidis kannatanu ja tunnistaja M.K. ütlustega tõendamist ka see, et O.D. ähvardas kannatanu maha lasta, kui ta ei kuuletu neile ja näitas talle jope hõlma vahelt püstolisarnast eset.

1. Harju Maakohtu otsuse peale esitas O.D. kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson apellatsiooni, milles palus alternatiivselt O.D. talle esitatud süüdistustes täielikult õigeks mõista või süüdijätmise korral mõista talle karistuseks rahaline karistus.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. septembri
4. a otsusega jäeti Harju Maakohtu
5. juuni
6. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. 3.1 Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuses kajastatud tõendite analüüsi, motiivide ja järeldustega faktiliste asjaolude osas. Ühtlasi leidis ringkonnakohus, et maakohus on põhjendanud O.D-le karistuse mõistmist. Maakohus on õigesti märkinud, et O.D. pani süüteo toime katseajal, st ajal, mil vabadusekaotuslik karistus oli jäetud tingimuslikult kohaldamata, mistõttu ei ole talle rahalise karistuse mõistmine põhjendatud. 3.2 Tallinna Ringkonnakohtu otsusele lisatud eriarvamuses ei nõustu kohtunik Paavo Randma maa- ja ringkonnakohtu poolt O.D. tegevusele antud õigusliku hinnanguga. O.D. on süüdi tunnistatud nii

§ 121

kui ka § 120 järgi, kusjuures kohtud on nimetatud süütekoosseise käsitlenud reaalkogumina. Kohtunik P. Randma leiab, et seadusekonkurentsi põhimõttest tulenevalt neeldub

§ 120

§-s 121. Eelnevast tulenevalt tulnuks ringkonnakohtul maakohtu otsus tühistada O.D. süüdimõistmises

§ 120järgi ning O.D.

tulnuks selles osas õigeks mõista. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a otsuse peale esitas O.D. kaitsja vandeadvokaat A. Jakobson kassatsiooni, milles palutakse alternatiivselt O.D. talle esitatud süüdistustes täielikult õigeks mõista, O.D. õigeks mõista süüdistuses

§ 120järgi või süüdijätmise korral mõista O.D-le karistuseks rahaline karistus.

Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 4.1 O.D. ei ole kannatanut löönud ning süüdistus põhineb vaid kannatanu vastuolulistel ütlustel. O.D. on kogu aeg seletanud, et tema püüdis vaid kaklevaid naisi lahutada, tõugates seejuures kannatanut eemale. Selles puudub aga tahtlus kehaliseks väärkohtlemiseks. Samuti ei kinnitata kohtu poolt viidatud tunnistaja M.K. ütlused, et O.D. oleks kannatanut löönud. 4.2 O.D. ei ole kannatanut püstolisarnase esemega ähvardanud. Kannatanu ütlused on ähvardamise osas olnud vasturääkivad ning mingit ähvardamist ei kinnita ka tunnistaja M.K. 4.3 Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik on eriarvamuses märkinud, et arvestades toimunut tervikuna, neeldub seadusekonkurentsi põhimõttest tulenevalt

§ 120

§-s 121. Seetõttu tuleb O.D. süüdistuses

§ 120järgi õigeks mõista.

4.4 Kohtud ei ole motiveerinud O.D-le reaalse vangistuse mõistmist - mõlemad süüteokoosseisud näevad sanktsioonina ette ka rahalise karistuse mõistmise võimalust. Kohtud on küll märkinud, et varasemalt mõistetud karistus ei ole avaldanud O.D-le parandavat mõju, kuid jätnud seejuures tähelepanuta, et viimati karistati O.D. kolm aastat tagasi ja käesoleva ajani pole ta õigusrikkumisi toime pannud. Kui O.D. mõistetakse õigeks kas või ühes süüdituses, muutub süüdistuse maht ning sellega peab kaasnema karistuse kergendamine. 5. Vastuses kassatsioonile leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör A. Voronin, et maa- ja ringkonnakohtu otsused O.D. süüdimõistmisese

§ 121ja § 120 järgi on põhjendatud.

Prokuröri hinnangul on kohtud õigesti käsitanud O.D. poolt toime pandud süütegusid reaalkogumina. O.D-le karistust mõistes ei ole kohtud ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ega rikkunud kriminaalmenetlusõigust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et kohtud on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, mõistes O.D. süüdi nii

§ 120

kui ka

§ 121järgi.

Seejuures on kohtud õigesti käsitanud O.D-le süüksarvatud tegusid reaalkogumina. 6.1 Olukorda, kus näiliselt on tegemist süütegude kogumiga, kuid tegelikult süütegude kogum puudub ning isiku tegu subsumeeritakse ühe koosseisu alla, nimetatakse seadusekonkurentsiks. Tuntakse kolme liiki seaduskonkurentsi - spetsiaalsust, kus kohaldamisele kuulub üldnormi (nt

§ 209

) asemel erinorm (nt

§ 210

); subsidiaarsust, kus subsidiaarkoosseis (nt

§ 143

) tuleb kohaldamisele alles siis, kui primaarkoosseisu (nt

§ 141) ei kohaldata; ning konsumeerimist ehk äratarvitamist.

6.2 Konsumeerimine on olukord, kus koos raskema põhideliktiga on toime pandud mittekaristatav eel- või järeltegu. Seejuures on oluline, et süüdimõistmine põhiteos ammendab kaasnevate tegude ebaõiguse. Põhidelikt neelab eel- või järeldelikti üksnes siis, kui neis avaldub väiksem ebaõigus kui põhideliktis. Sellisel juhul loetakse eel- või järeldelikti taunitavus põhideliktiga kaetuks ning isikut karistatakse üksnes põhidelikti eest. Eel- või järeldeliktiga kaasneva ebaõiguse suuruse kindlaksmääramiseks tuleb arvesse võtta kõiki faktilisi asjaolusid ning mitte taandada eel- või järelteo ja põhiteoga kaasneva ebaõiguse väljaselgitamist üksnes nimetatud tegude eest ette nähtud karistuste võrdlemisele. Järelteo neeldumist põhiteos ei toimu juhtudel kui järeltegu suurendab eelneva teo kahju; kui järelteoga kahjustatakse mingit muud õigushüve kui kahjustati põhiteoga ning kui järelteoga piiratakse kolmandate isikute õigushüvesid. Sellistel juhtudel on selge, et järelteoga kaasnev ebaõigus on niivõrd suur, et järelteo neeldumine põhideliktis ei ole võimalik. Samas on eelnev üksnes näitlik loetelu ning lähtudes konkreetse kriminaalasja faktilistest asjaoludest võib kohus ka muudel juhtudel jõuda järeldusele, et järeltegu põhideliktis ei neeldu. 6.3 Käsitletavas kriminaalasjas pani O.D. esmalt kannatanu suhtes toime kehalise väärkohtlemise ning järgnevalt ähvardas kannatanu tappa, kui viimane peaks appi karjuma, näidates kannatanule püstolitaolist eset. Käsitades kehalist väärkohtlemist põhiteo ning ähvardamist järelteona, tuleb tõdeda, et O.D. ründas järelteoga sama kannatanut ning ei tekitanud uut kahju, vaid üksnes süvendas kannatanu hirmu ja üritas maha suruda kannatanu vastupanu. Ühtlasi ei kahjustanud O.D. uut õigushüve, kuivõrd nii kehalise väärkohtlemise kui ka ähvardamise puhul on kahjustatavaks õigushüveks isiku elu või tervis. Vaatamata eelnevale on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas ähvardamine kehalises väärkohtlemises ei neeldu. Kehaline väärkohtlemine kasvas üle ähvarduseks isik tappa, mis on eelnevaga võrreldes hoopis teistsuguse kvaliteediga süütegu. Kuigi ka ähvardamisega kahjustatakse isiku tervist, tuleb ähvardusega kaasneva ebaõiguse kindlaksmääramisel lähtuda ähvarduse sisust. Kuna O.D. ähvardas kannatanut mitte tervisekahjustuse tekitamisega, vaid tapmisega, on ähvarduses sisalduv ebaõigus piisavalt suur, et mitte võimaldada ähvardamise kui järeldelikti neeldumist põhideliktis - kehalises väärkohtlemises. 7. Lisaks eelnevale peab Riigikohus vajalikuks märkida, et maa- ja ringkonnakohus on õigesti käsitanud O.D. poolt toime pandud süütegusid reaalkogumina, kuna teod, millega O.D. täitis

§-s 120 ja

§-s 121 sätestatud süütegude koosseisud, omavahel ei kattu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus nr 3-1-1-120-06 - RT III 2007, 17, 139;
3. aprilli
4. a otsus nr 03-1-1-2-06 - RT III 2006, 12, 114;
5. märtsi
6. a otsus nr 3-1-1-24-03 - RT III 2003, 9, 88).
7. Ülejäänud osas põhineb kassatsioon väidetel, et maa- ja ringkonnakohus on tõendeid hinnates rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud ühtegi selletaolist rikkumist. Ühtlasi on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et kohtud on põhjalikult motiveerinud O.D-le mõistetud karistust.
8. Eeltoodust lähtuvalt ning juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
9. septembri
10. a otsuse O.D. süüditunnistamises ja karistamises

§ 121ja § 120 järgi muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg