RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-91-07 Otsuse kuupäev 12. veebruar 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

§ 248

lg 1 p 1 sätestab küll kokkuleppemenetluses kohtu õiguse tagastada kriminaalasi prokuratuurile siis, kui kohus ei nõustu kokkuleppes märgitud karistusega. Kokkuleppemenetlus ei ole aga võistlev kohtumenetlus. Selle erimenetluse aluseks olev kokkulepe on sisuliselt poolte ühine taotlus ja kohus peab kontrollima selle vastavust seadusele. Võistlevas kohtumenetluses aga lahendab kohus asja tulenevalt poolte taotlustest ja süüdistuskõnes ei avalda prokurör mitte pelgalt arvamust, vaid taotleb konkreetse karistuse mõistmist. Kohtu väljumine taotluse piiridest näitab tema erapoolikust. Kaitsja ei pea asjakohaseks ringkonnakohtu tuginemist Riigikohtu poolt kriminaalasjas nr 3-1-1-70-01 tehtud otsusele, sest see otsus on tehtud kriminaalmenetluse koodeksi kehtivuse ajal, mil kriminaalasja kohtulikul arutamisel ei lähtutud võistlevuse põhimõttest. 4.2 Kaitsja on seisukohal, et tegemist on samaaegselt ka materiaalõigusnormi - KarS § 56 - ebaõige kohaldamisega. Ei saa nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et karistuse mõistmine kuulub kohtu ainupädevusse. Kohus peab karistuse mõistmisel lähtuma KarS §-s 56 sätestatud karistamise alustest, kuid ei tohi seejuures rikkuda kriminaalmenetluse põhimõtteid. 4.3 Kokkuvõttes leiab kaitsja, et on vajalikud Riigikohtu juhised järgmistes kriminaalmenetluse võistlevust puudutavates küsimustes: 1) kas karistuse taotlemine on süüdistusfunktsiooni osa; 2) kas karistamine ehk karistuse liigi ja määra valik on võistlevas menetluses poolte vaidluse ese või kohtu ainupädevusse kuuluv instituut; 3) kas kohus on karistuse mõistmisel seotud prokuröri ja kaitsja taotlusega. 4.4 Ühtlasi viitab kaitsja ka sellele, et kohus ei arvestanud karistuse mõistmisel autojuhina töötava A.K. puuet, mis põhjustab süüdistatava töövõimetust 40% ulatuses, ning seda, et tal on ülalpidamisel kaks last. Maakohtu otsus jätab A.K. põhjendamatult pikaks ajaks võimaluseta teenida ülalpidamist oma perele. Nimetatud asjaolud ei olnud maakohtule teada, kuna süüdistataval ei olnud kohtueelses menetluses kaitsjat ja lühimenetluses (arvestades menetluse omapära) sellekohaseid tõendeid kohtule ei esitatud. Kassaator ei taotle lisakaristuse kohaldamata jätmist, vaid üksnes lisakaristuse mõistmist prokuröri poolt taotletud määras. 5. Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja kassatsioon rahuldamisele ei kuulu.

§ 306

lg 1 kohaselt lahendab kohus süüdistatavale mõistetava karistuse küsimuse kohtuotsuse tegemisel. Karistuse taotlemine prokuröri poolt on küll seotud süüdistusfunktsiooni täitmisega, kuid ei ole siiski kohtu jaoks siduv. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kassatsiooni kohaselt peab kohus karistuse mõistmisel lähtuma võistlevuse põhimõttest, seega on kohtu pädevus karistuse liigi ja määra valikul piiratud prokuröri taotlusega. Järgnevalt analüüsib Riigikohtu kriminaalkolleegium seda seisukohta. 6.1 Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud võistlevuse põhimõtte praktilist rakendamist seoses kriminaalasja arutamise piiride ja tõendamise reeglitega. Seejuures on Riigikohus märkinud, et kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest (vt RK kriminaalkolleegiumi
2. novembri
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-53-07 - RT III 2007, 42, 332, p 10.1) ning et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel (vt RK kriminaalkolleegiumi
4. septembri
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-67-06 - RT III 2006, 33, 281, p 7.1). 6.2 Kassaator on püstitanud küsimuse, kas karistuse taotlemine kohtuistungil on süüdistusfunktsiooni osa. Sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Prokuratuur viib ellu riigi kriminaalpoliitikat ja selle oluliseks osaks on ka osalemine ühtlase karistuspraktika kujundamises. Seejuures on aga oluline eristada süüdistusfunktsiooni kui prokuröri ülesandeid kohtulikul arutamisel ja süüdistust. Süüdistuse sisuks on isikule etteheidetava teo faktiline kirjeldus ja sellele antav õiguslik kvalifikatsioon, mis sisaldub süüdistusakti kui süüdistusfunktsiooni kandva menetlusdokumendi lõpposas ning määrab kohtuliku arutamise piirid, millest kohus väljuda ei saa. Süüdistusakti andmete loetelu (KrMS § 154) ei hõlma karistuse liiki ja määra ning ka

muudes normides ei ole otsesõnu sätestatud prokuröri kohustust teha kohtule konkreetse karistuse valikut puudutavat ettepanekut. See on ka mõistetav, kuna puuduvad alused nõuda konkreetset karistust enne seda, kui kohtulik uurimine on kinnitanud süüdistatavale tehtavate karistusõiguslike etteheidete paikapidavust. Seejärel on aga prokuröril kohtuvaidluses süüdistusfunktsiooni jätkuva kandjana võimalik pöörduda kuriteo asjaolude tuvastamisega kaasnevate õiguslike järelmite (sealhulgas karistuse) poole ning taotleda süüdistuskõnes konkreetse karistuse liigi ja määra kohaldamist. 6.3 Eelmärgitu pinnalt tuleb osaliselt jaatavalt vastata ka kassaatori teisele küsimusele. Kolleegium leiab nimelt, et ka süüdistatava karistamine peaks võistlevas kohtumenetluses olema kohtumenetluse poolte vaidlusesemeks. Karistuse küsimus on süüdistatavat olulisel määral puudutav küsimus. Seetõttu ongi menetlusõiguslikult igati ootuspärane, kui kohtumenetluse pooled esitavad kohtuliku uurimise käigus ka süüdistatava karistust mõjutada võivaid tõendeid ning põhjendavad kohtuvaidluses enda seisukohta karistuse liigi ja määra küsimuses. Kummatigi ei ole kohtu seotus kohtumenetluse poolte tegevusega tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tõendamisel ja karistuse küsimuses seisukoha esitamisel kaugeltki ühesugune. 6.4 Tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tuvastamisel on kohus võistleva kohtumenetluse tingimustes olulisel määral seotud kohtumenetluse poolte tegevusega ja ta saab KrMS § 60 lg 2 kohaselt lugeda mingi tõendamisesemesse kuuluva asjaolu tõendatuks ning sellele kohtuotsuses tugineda üldjuhul vaid kohtumenetluse poolte tegevusele (tõendamisele) tuginevalt.

§-s 297 sätestatud kohtu võimalusel koguda tõendeid ka omal algatusel saab võistlevas kohtumenetluses olla vaid selgelt erandlik ja subsidiaarne tähendus ja kohtuotsus ei saa ainuüksi või määravas ulatuses tugineda kohtu enda algatusel kogutud tõenditele. 6.

1. Karistuse küsimuse otsustamine ehk karistuse mõistmine kui kohtumenetluse üks osa tugineb kahtlemata tõendamise tulemile - sellele, millised asjaolud tunnistab kohus tõendatuks. Samas, kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatuga, on karistamise aluseks isiku süü, mitte aga pelgalt kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Nii eeskätt karistusseadustiku
2. peatükis kui ka KrMS § 306 lg 1 p-dest 5- 8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. (Vt RK kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-03 - RT III 2003, 25, 250, p 11). 6.6 Kokkuvõtvalt leiab kriminaalkolleegium, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas võiks kassaatori poolt kriminaalasjas püstitatud probleemi lahendus olla selles, et kohus on kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu. See tähendab, et kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda ka eraldi põhjendada. Erinevalt kassaatori arvamusest ei viita prokuröri taotlusega võrreldes raskema karistuse mõistmine kohtu erapoolikusele, sest karistuse mõistmise ajaks on süü küsimus juba lahendatud. Käesolevas kohtuasjas on maakohus kolleegiumi arvates piisavalt põhjendanud mõistetud karistust. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maa- ja ringkonnakohus ei ole käesolevas asjas rikkunud kriminaalmenetlusõigust.
3. Kassatsioonis väidetakse samuti, et kohus ei arvestanud karistuse mõistmisel autojuhina töötava A.K. puuet ja seda, et tal on ülalpidamisel kaks last. Need asjaolud ei olnud maakohtul teada, kuna kohtueelses menetluses ei olnud isikul kaitsjat ja lühimenetluse omapära tõttu ei esitatud vastavaid tõendeid ka maakohtus. Kolleegium märgib, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide põhjal, seega ei olnud tõepoolest kohtumenetluses enam võimalik täiendavaid tõendeid esitada. Samas oli süüdistataval enne kohtuliku uurimise lõppu maakohtus võimalik loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest, mida ta ei teinud. Maakohtu istungil andis ta ütlusi selle kohta, et peres on kaks alaealist last. Käesolevas asjas esitas kaitsja apellatsioonimenetluses tõendeid isiku puude ja laenukohustuste kohta, mida ringkonnakohus võttis asja juurde. Lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul peaks täiendavate tõendite esitamine apellatsioonimenetluses olema välistatud, välja arvatud juhul, kui nad puudutavad menetlusnormide rikkumist maakohtu poolt. Siiski leiab kriminaalkolleegium, et tegemist ei olnud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis oleks viinud ebaseadusliku või põhjendamatu otsuseni KrMS § 339 lg 2 tähenduses, kuna ringkonnakohus ei tuginenud nendele tõenditele otsuse tegemisel. Obiter dictum peab kolleegium vajalikuks lisada, et KarS § 50 lg 2 küll välistab mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise süüdistatavalt, kes kasutab mootorsõidukit seoses invaliidsusega, kuid seaduse mõttest tulenevalt peab seejuures mootorsõiduki kasutamine olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik. Ühtlasi teeb viidatud säte sõnaselge erandi isikute osas, kes juhivad mootorsõidukit joobeseisundis.
4. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu otsuse muutmata ning kassatsiooni rahuldamata. Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg