RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-100-07 Otsuse kuupäev 14. veebruar 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe
§ 320
lg 1 sanktsioon näeb vangistuse kõrval ka rahalise karistuse kohaldamise võimaluse. Karistuse mõistmisel oleks tulnud igal juhul arvestada, et T. T.-il on töökoht ja tal ei ole takistusi hakata tasuma rahalist karistust. 5. Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et kassatsioon rahuldamisele ei kuulu. 5.1 Ebaõige on kassatori seisukoht S. S.-i kriminaalasjas koostatud kohtuistungi protokolli ja süüdimõistva kohtuotsuse tõenditena arvestamise võimatuse kohta. Vastavalt KrMS § 63 lg-le 1 saab tõendiks olla mh kohtuistungi protokoll või muu dokument.
§ 320
lg 1 kuriteokoosseisu tõendamisesemeks on valeütluse andmine isiku poolt, keda on eelnevalt hoiatatud sellise teo eest järgnevast vastutusest. Seega kohus ei saanud jätta arvestamata kohtuistungi protokollis kajastatut, mille kohaselt on T. T. andnud tunnistajana ütlusi ja kohtuotsuseid, millega on tema ütlustele antud kohtupoolne hinnang. T. T.-i kriminaalasja arutav kohus ei saa võtta teistmisfunktsiooni. Seega puudub vajadus kuulata üle teises kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajaid. 5.2 Samuti leiab prokurör, et maakohus on piisavalt põhjendanud T. T.-le mõistetud karistust ja ringkonnakohus on õigustatult sellega nõustunud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6.
§ 320
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteokoosseisu objektiivne külg seisneb menetlustoimingule allutatud tunnistaja poolt teadvalt vale ütluse andmises. T. T.-le on esitatud süüdistus ja ta on süüdi tunnistatud tunnistajana teadvalt vale ütluse andmises Tartu Maakohtu
- juuli 2006 kohtuistungil S. S.-i kriminaalasjas. Sellel kohtuistungil arutati süüdistust kuriteos KarS § 424 järgi, mille objektiivne koosseis seisneb aga mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud samasuguse teo eest. Seega ei saa S. S.-i kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajad anda ütlusi T. T.-le esitatud süüdistuses kirjeldatud süüteokoosseisu asjaolude kohta. S. S.-i kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajad ei saa anda ütlusi ka T. T.-i kohtus ülekuulamise asjaolude kohta, sest tunnistajad L. S., A. L. ja A. M. kuulati S. S.-i kriminaalasjas üle
- aprillil 2006, samas kui J. P. ja T. T. kuulati üle alles 3 juulil
- Seejuures kuulati tunnistaja J. P. üle enne T. T.-i ilmumist kohtuistungile. Kõigi tunnistajate, sh T. T.-i ütlused on kirjas kohtuistungi protokollides. Üksnes nendes protokollides fikseeritud T. T.-i ütlused saavad olla uurimisesemeks käesolevas kriminaalasjas. Seetõttu ei ole põhjendatud kassaatori väide, et T. T.-i süüdistusasja arutamisel oleks tulnud uuesti üle kuulata kõik S. S.-i kriminaalasjas kohtus ülekuulatud tunnistajad, kuna nimetatud kahe kriminaalasja tõendamisesemed on erinevad.
- Ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina teises kriminaalasjas ei ole välistatud. Kriminaalmenetluse koodeksi kehtivuse ajal tehtud Riigikohtu üldkogu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-2-1-00 (RT III 2000, 16,169) ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-81-00 p-s 7.3 (RT III 2000, 20, 225) asuti seisukohale, et kohtuotsus kriminaalasjas, aga näiteks ka selle kohtuotsuse tegemisele eelnenud kohtuistungi protokoll, on käsitatavad "muu dokumendina" KrMK § 48 lg 2 mõttes. Nende dokumentidega saab põhimõtteliselt tuvastada üksnes mingite ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, mitte aga kellegi poolt teadvalt vale ütluse andmist. Teadvalt vale ütluse andmise tuvastamine peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks. Seega võib kohtuotsust ja kohtuistungi protokolli KarS § 320 järgi alustatud kriminaalmenetluses kasutada tõendina tuvastamaks süüdistatava ütluste erinevust tõenditest, millele kohus on tuginenud otsuse tegemisel. Kolleegium leiab, et need seisukohad kehtivad jätkuvalt ka pärast kriminaalmenetluse seadustiku jõustumist ja ühe kriminaalasja menetlusdokumente, sh süüdistusakti, kohtuotsust ja kohtuistungi protokolli võib kasutada teises kriminaalasjas tõendina - muu dokumendina - KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Sealjuures tuleb KarS § 320 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohtulikul arutamisel tuvastada, et isik oli tunnistaja kriminaalmenetluses, teda on vastutusest hoiatatud ja ta andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta.
- Kohtud tuvastasid T. T.-i süüdistusasjas, et S. S.-i kriminaalasjas oli T. T. tunnistajana hoiatatud võimalikust vastutusest KarS §-de 318 ja 320 järgi. T. T. andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta ja tema ütlused erinesid teistest kohtu poolt usaldusväärseteks tunnistatud tõenditest. Tuvastatud on ka teadvalt vale ütluse andmise aeg ja koht, milleks on kohtulik arutamine Tartu Maakohtus
- juulil
- a. T. T. valetas teadlikult vaidlusaluste asjaolude suhtes, s.t ta ei eksinud ega unustanud vms. Seejuures tuginesid kohtud käesoleva otsuse p-s 1.1 märgitud kirjalikele tõenditele, mitte S. S.-i süüdistusasja kohtuistungil antud tunnistajate ütlustele.
- Karistusliigi ja määra valikut on maakohus piisavalt põhjendanud (vt maakohtu kohtuotsuse lk 6) leides, et T. T.-i suhtes puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Samas puudub tal sissetulek. Talle väärtegude eest
- aastal mõistetud rahatrahv 10 200 krooni on täies ulatuses tasumata. Seetõttu ei pea kohus õigeks karistada T. T.-i rahalise karistusega. Ringkonnakohus on nende põhjendustega nõustunud. Seega on T. T.-le karistuse mõistmisel KarS § 56 nõudeid täidetud.
- Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et kohtud ei ole T. T.-i süüdistusasjas kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
- septembri
- a kohtuotsuse T. T.-i süüdistusasjas KarS § 320 lg 1 järgi muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Ott Järvesaar, Lea Kivi, Priit Pikamäe