) §-le 1043, § 1045 lg 1 p-le 4, § 1046 lg-le 1, § 1047 lg-tele 2 ja 4. Maakohus leidis, et kuna artiklis käsitletud pastor Sermile kuulunud sõiduauto ja isiklike esemete varguses on jõustunud kohtuotsusega süüdi tunnistatud isik, kes ei ole hageja, siis on kostja avaldanud hageja kohta au teotavaid ebaõigeid asjaolusid. Artikli avaldamine, milles isikut nimetatakse vargaks, on juhul, kui seda asjaolu pole tõendatud, isiku au teotav. Vaatamata asjaolule, et kostja avaldas artiklis politseinike ja pastor Sermi seisukoha, lasub kostjal kui avaldajal kohustus tõendada esitatud asjaolude vastavust tegelikkusele. Isiku au teotamine on võlaõigusseaduse kohaselt võimalik nii väärtushinnangu, muu hulgas ebakohase väärtushinnangu (
lg 1), kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (
Viimati nimetatud sättes kasutatud "asjaolu avaldamine" on samatähenduslik senises kohtupraktikas kasutatud terminiga "faktiväidete avaldamine" (samale seisukohale on asunud ka Riigikohus lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05). Artiklis on avaldatud kostja suhtes tegelikkusele mittevastavad õigusvastased asjaolud. Avaldaja vastutab avaldatu sisu õigsuse eest, olenemata sellest, et avaldatud on kellegi teise seisukohti. Kostja on käsitlenud formaalselt Eesti ajakirjanduseetika koodeksi p-st 4.2 tulenevat nõuet kuulata ära konflikti sisaldava materjali korral kõik pooled. Nimetatu ei anna alust minna vastuollu
lg-s 2 sätestatud põhimõttega, et teise isiku au teotava asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Seetõttu on hagi rahuldamine põhjendatud osas, milles hageja nõudis ajalehe Eesti Ekspress
lg 4 kohaselt on isikul õigus nõuda ebaõigete andmete ümberlükkamist või parandamist. Maakohus ei väljunud haginõude piiridest. Andmete ümberlükkamisel ja paranduse avaldamisel ei ole olulist õiguslikku vahet. Nende vahe on pigem semantiline. Loogiline on järeldada, et ümberlükkamine tähendab faktiväite (andmete) ebaõigsuse tunnustamist, parandamine aga ebaõige faktiväite kohta asjaolu avaldamist, millest tavalugeja saab järeldada, et faktiväide oli ebaõige või ei leidnud kinnitust. Seetõttu ei ole kohus ümberlükkava teksti määramisel protsessuaalses mõttes jäigalt seotud hageja pakutud tekstiga. Samas ei ole mõistlikult põhjendatav maakohtu otsuses märgitud ja resolutsioonis väljenduv keeldumine osundada ümberlükkavas avalduses sellele, et kriminaalasja hilisema menetluse käigus tunnistati Sermi vara varguses süüdi teine isik, s.o mitte hageja. Artikli avaldamise järel uuendatud kriminaalmenetluses tehti kindlaks, et varguse pani toime teine isik, mitte hageja. Hageja tugines nimetatule kui artiklis G. Grossi kohta esitatud väidete ebaõigsust kinnitavale asjaolule ja apellatsioonkaebusest nähtub, et selle asjaolu esiletoomisega on nõus ka kostja. Kostja ei tõendanud, et pastor Sermi vara varastas hageja, s.o et avaldatud väide oli õige. Vaidlustatud kahest lausest, eriti koos artikli edasise tekstiga, saab tavalugeja aru nii, et hagejat süüdistatakse Sermi auto ja muu vara varguses. Ajakirjandusvabadusse sekkumine ei ole see, kui ajakirjandus kajastab konfliktsituatsiooni, järgides seejuures kõiki ajakirjanduseetika nõudeid, kuid peab hilisema informatsiooni lisandumisel hakkama parandama ajakirjanduse artikleid.
lg 4 kohustab avaldajat ebaõiged andmed ümber lükkama, olenemata sellest, kas nende avaldamine oli õigusvastane või mitte. Avaldamise õiguspärasus omab tähtsust teiste õiguskaitsevahendite korral, näiteks mittevaralise kahju tekitamise eest rahalise hüvitise väljamõistmise otsustamisel. Ringkonnakohus jättis apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või jätta hagi täielikult rahuldamata ilma asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata. Kohus ei või tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 439 kohaselt ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Ringkonnakohus kohustas kostjat ümber lükkama faktiväidet, mida hageja hagiavalduses välja ei ole toonud, ning rahuldas paranduse avaldamise nõude asemel andmete ümberlükkamise nõude. Hageja esitas ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude, kuid nimetas seda paranduse avaldamise nõudeks. Ringkonnakohus rahuldas paranduse esitamise nõude, seega muu nõude, kui oli esitatud. Hageja esitatud sõnastuse kohaselt ei olnud vaidlusalused väited ebaõiged iseenesest, vaid seetõttu, et kohus on hiljem tuvastanud tegeliku varga. Hageja ei väitnud, et politseinikud pastor Sermile nii ei öelnud, ega ka seda, et pastor Serm ei käinud sellise jutuga mööda Rakveret, vaid seda, et politsei ja pastor Serm eksisid oma hinnangutes. Maakohus tunnistas aga need kaks väidet ebaõigeks ja kohustas avaldama paranduse. Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud lausetes otseselt kajastuvad faktiväited on õiged. Ringkonnakohus on seega üllatuslikult ja omavoliliselt võtnud seisukoha kolmanda väite kohta, mida hageja ei ole hagis nõudnud. Sellega ei ületanud ringkonnakohus mitte üksnes hagi piire, vaid jättis kostja ilma võimalusest esitada vastuväiteid. Selliselt rikkus ringkonnakohus TsMS § 436 lg-t 3 ja § 439.
lg 4 näeb ebaõigete andmete avaldamisel ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamise vahel kannatanu võib valida: andmete ümberlükkamise nõue või andmete parandamise nõue. Olemuslikult on need erinevad nõuded. Andmete ümberlükkamine tähendab ebaõige väite asendamist õige väitega. Andmete parandamine tähendab lünkliku või puuduliku informatsiooni täiendamist, kusjuures täiendatav informatsioon ise on õige, kuid puudulik. Parandamise nõude puhul ei ole vajalik täpselt eristada ebaõiget faktiväidet, sest midagi ei lükata ümber, vaid ainult täiendatakse. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus seotud poolte õiguslike väidetega. Kohus on seotud hageja käsitlusega sisuliselt, st ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude esitamise korral saab kohus otsustada ainult seda, kas ebaõiged andmed tuleb ümber lükata, mitte aga seda, kas tuleb avaldada parandus. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et vaidlusalused kaks faktiväidet on õiged, siis oleks ringkonnakohus pidanud jätma ebaõigete andmete ümberlükkamise hagi rahuldamata, mitte aga asuma rahuldama paranduse avaldamise hagi. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus väljunud hagi piiridest ning otsust tehes rikkunud TsMS § 439. Ringkonnakohus kohaldas vääralt
. Ringkonnakohus omistas kostjale väite, et Sermi auto ja selles olnud isiklikud asjad varastas hageja, mis ei ole aga faktiväide, vaid väärtushinnang. Seega tulnuks ringkonnakohtul kohaldada
. Seetõttu on ka kostjale omistatud väide, mida ei ole küll vaidlusaluses artiklis kusagil kirjas, et kostja varastas Sermi auto koos selles olnud asjadega, väärtushinnang. Põhimõtteliselt on võimalik, et õiguslikku hinnangut sisaldav väide on ka faktiväide (nt kui väidetakse, et isik on kohtuotsusega süüdi mõistetud kuriteos). Sellisel juhul peab aga üldisest eeldusest kõrvalekalduja (praegusel juhul hageja) tõendama, et tegemist on faktiväitega. Hageja ei ole seda menetluse käigus teinud. Sellele faktile, et kostja oli üks nendest, kes võttis pastor Sermi auto ja viis selle Rakverre, hageja vastu ei vaidle. Seega on objektiivselt toimunud võõra asja võtmine, mida algselt käsitlesid politseinikud ja pastor Serm vargusena. Kas vargusega oli tegemist ka karistusõiguslikus mõttes, ei oma väärtushinnangu puhul tähendust. Seda enam, et artiklist tuli välja, et nende esialgne hinnang ei leidnud kinnitust. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 4 seeläbi, et ta ei võtnud seisukohta kostja väite kohta, et kostja nõudeõigus paranduse avaldamiseks, isegi kui seda nõuet tunnustada, on lõppenud, kuna parandus on juba avaldatud samas artiklis. Kostja on artiklis selgelt öelnud, et hagejat ei ole varguses süüdi tunnistatud ning hageja on hoopis eeskujulik kodanikukohuse täitja. See tähendab, et kostja on artiklis juba väited ka ümber lükanud. Kuna ringkonnakohus kostja sellekohasele väitele tähelepanu ei pööranud, on see viinud ajakirjandusvabaduse ebaproportsionaalse piiramiseni. Ringkonnakohus asus sisuliselt seisukohale, et ajakirjandus ei tohi avaldada tasakaalustatud olemusartiklit konfliktsituatsiooni kohta, sest kumbki konflikti pool saaks esitada hagi ajakirjandusorganisatsiooni vastu ja nõuda teise poole seisukohtade avaldamise tõttu ajakirjanduselt nende ümberlükkamist. Sellise lahendi tegemise järel ei ole olemas ajakirjandusvabadust, sest iga konflikti kajastamine annaks aluse hagi esitamiseks. Artikli avaldaja kohustamine paranduse avaldamiseks on põhiseaduse (PS) §-de 44 ja 45 koosmõjust tuleneva ajakirjandusvabaduse riive, mis peab olema põhjendatud ja proportsionaalne. Riigikohus on varem leidnud, et PS § 45 lg-s 1 ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ehk Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) art 10 p-s 1 sätestatud sõnavabaduse ja sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse põhimõte on demokraatliku ühiskonnakorralduse vältimatu tagatis ning seeläbi üks olulisemaid sotsiaalseid väärtusi (3-1-1-80-97). Süütuse presumptsiooni tagamine on riigi ja kohalike omavalitsuste kohustus ning see kohustus ei ole samas absoluutsuses laiendatav eraisikute omavahelisele käitumisele. Ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse piire. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse resolutsioonist selle osa välja jätmine, mille kohaselt hilisema menetluse käigus tunnistati Sermi vara varguses süüdi teine isik, s.o mitte hageja, ei olnud mõistlikult põhjendatav. Kostja leiab, et tegemist ei ole trükiveaga, vaid maakohus on sisuliselt asunud seisukohale, et nõuet ei ole võimalik selles osas rahuldada. Sõltumata sellest, kas see on ringkonnakohtu arvates mõistlikult põhjendatav või mitte, ei ole kumbki pooltest maakohtu otsust selles osas vaidlustanud, mistõttu ei olnud ringkonnakohtul õigust selle kohta seisukohta võtta. 8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus ei ole ületanud hagi piire ega jätnud kostjat ilma võimalusest esitada vastuväiteid. Hageja on kohtumenetluse kestel viidanud väga üheselt konkreetsetele faktiväidetele, mis kahjustavad tema isiklikke õigusi, ning kostjal oli võimalus esitada enda seisukohad ja tõendid selle kohta, et tegemist oli õigete andmetega. Asjaolu, et kohus muutis mõneti hageja nõude sõnastust, ei muuda selle sisu. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-53-07 leidnud, et tegemist ei ole üllatusliku kohtuotsusega, kui ringkonnakohus on hinnanud esitatud väiteid teisiti, kui pooled ja esimese astme kohus seda tegid. Ringkonnakohus ei rikkunud TsMS § 442 lg-t 5 ja § 439, kuna ta lahendas hagiavalduses esitatud nõude, muutes üksnes selle sõnastust. Kostja antud tõlgendus terminitele parandus ja ümberlükkamine ei ole kohtule siduv. Sisuliselt ei ole andmete ümberlükkamises ja paranduste avaldamises olulist vahet. Loogiline on järeldada, et ümberlükkamine tähendab faktiväite (andmete) ebaõigsuse tunnustamist, parandamine aga ebaõige faktiväite kohta asjaolu avaldamist, millest tavalugeja saab järeldada, et faktiväide oli vale või ei leidnud kinnitust. Hageja on viidanud Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-53-07 esitatud kohtuniku eriarvamusele, mille kohaselt kahjustatu õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia huvides peaks paranduse avaldamiseks kohustamist eelistama ebaõigete andmete ümberlükkamiseks kohustamisele siis, kui faktiväite sõnastamine on hageja ja ka kohtu jaoks probleemne ning kui mainet on kahjustatud andmete mittetäieliku ja eksitava avaldamisega. Kostja väidab esimest korda menetluse jooksul kassatsioonkaebuses, et kostja avaldatud ebaõiged andmed hageja kohta olid väärtushinnangud. Kohtumenetluses on kindlaks tehtud, et hageja ei olnud seotud pastor Edgar Aleksander Sermile kuuluvate esemete vargusega, mistõttu on vastupidised, s.o kostja avaldatud faktiväited ebaõiged. Kostja väidab kassatsioonkaebuses, et isegi kui tunnustada hageja nõuet paranduse avaldamiseks, on nõudeõigus lõppenud, sest parandus on juba avaldatud samas artiklis. Riigikohus on lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05 väljendanud, et avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellistena, nagu need on. Kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. Kostja ei ole hagejat süüstavaid andmeid ümber lükanud. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et kui ajakirjandus kajastab konfliktsituatsiooni, järgides seejuures kõiki ajakirjanduseetika nõudeid, ning peab hilisema informatsiooni lisandumisel hakkama parandama ajakirjanduse artikleid, on see ajakirjandusvabadusse sekkumine.
lg 4 kohustab avaldajat ebaõiged andmed ümber lükkama, olenemata sellest, kas nende avaldamine oli õigusvastane või mitte.
Hageja saab sellisel juhul nõuda, et avaldaja lükkaks ümber asjaolu, mis avaldatust järeldub. 14. Kostja leiab, et ringkonnakohtu lahendi järel ei ole olemas ajakirjandusvabadust, sest iga konflikti kajastamine annaks aluse hagi esitamiseks. Selline kohtupraktika ei võimalda ajakirjanduses avaldada tasakaalustatud olemusartiklit konfliktsituatsiooni kohta ja tegemist on ülemäärase ajakirjandusvabaduse piiramisega. Iseenesest on õige kostja väide, et hageja nõutud ebaõige faktiväite ümberlükkamine riivab ajakirjandusvabadust. Avaldaja kohustamine lükata ümber või parandada ebaõiged andmed on kolleegiumi hinnangul ajakirjandusvabaduse proportsionaalne riive. Väljendusvabadusele (sõnavabadusele) vastandub isiku isiklik õigus sellele, et tema kohta ei avaldataks ebaõigeid asjaolusid, sh õigus aule ja heale nimele. Praeguses vaidluses on kohtud tuvastanud, et avaldatud artiklist järeldub hagis märgitud kahe väite kaudu ebaõige väide hageja kohta, mistõttu ebaõigete faktiväidete kohta paranduse avaldamiseks kohustamine on õigustatud. See järeldus tuleneb
lg-st 4, mille kohaselt võib ebaõigete andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või parandamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Ei ole oluline, kas avaldatud väide on au ja head nime teotav. Oluline on see, et väide on ebaõige. See on kooskõlas PS § 45 lg 1 teise lausega, mis lubab väljendusvabadust seadusega piirata muu hulgas teiste inimeste õiguste, sh au ning hea nime kaitseks. Pole oluline, kas andmete avaldamisel avaldaja teadis või pidi teadma andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest (
Samuti pole tähtsust sellel, kas avaldajal oli avaldamise vastu õigustatud huvi ning kas avaldaja kontrollis andmeid põhjalikkusega, mis vastab rikkumise raskusele (
lg 3), ning asjaolul, et vaidlustatud andmete esmaavaldajaks ei ole kostja.
Seega tuleb avaldatud ebaõiged andmed parandada, sõltumata sellest, kui hoolikas ajakirjandus oli.
lg 4 näeb ette ebaõigete andmete avaldamisel kaks õiguskaitsevahendit: andmete ümberlükkamise või andmete parandamise nõude. Kolleegium leiab, et vaidluse korral on oluline, millist teksti hageja soovib avaldada ja kas asjas esile toodud asjaolud annavad aluse sellise teksti avaldamiseks kas siis ümberlükkamise või parandamise teel. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et praeguses asjas oli vaja vaid avaldada hagejat rehabiliteeriva sisuga parandus, kuivõrd hageja nimetatud väidetest ja artiklist tervikuna jääb mõistlikule lugejale mulje, et Sermi auto ja selles olnud isiklikud asjad varastas hageja. 18. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kostjale kassatsioonikautsjon. 19. Kolleegium leiab, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Lähtuvalt TsMS § 173 lg-st 2 ei näe kolleegium vajadust muuta menetluskulude jaotust. Henn Jõks, Lea Laarmaa, Villu Kõve
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.