3-1-1-1-08

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-1-08 Otsuse kuupäev

1. veebruar 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Väärteoasi R. R. karistamises LS § 7419 lg 1 ja § 7417 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. oktoobri
3. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-07-3247 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik R. R. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Sirki kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
4. veebruar 2008 Istungil osalenud isikud R. R. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Sirk ja kohtuvälise menetleja esindaja Põhja Politseiprefektuuri juhtivkonstaabel Andrus Reidi RESOLUTSIOON
5. Tühistada Harju Maakohtu
6. oktoobri
7. a kohtuotsus R. R. karistamises LS § 7419 lg 1 ja § 7417 lg 1 järgi ning saata väärteoasi uueks arutamiseks Harju Maakohtusse.
8. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Kohtuvälise menetleja
10. juuni
11. a otsusega karistati R. R. liiklusseaduse (edaspidi LS) § 7419 lg 1 järgi rahatrahviga 200 trahviühikut, s.o 12 000 krooni ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega kuueks kuuks ning LS § 7417 lg 1 järgi rahatrahviga 70 trahviühikut, s.o 4 200 krooni ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega kaheks kuuks.
12. R. R. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale maakohtule kaebuse, milles taotles karistuse kergendamist, rahatrahvi ositi tasumise võimaldamist ja lisakaristusest vabastamist. R. R. kahetses juhtunut ja leidis, et sai oma eksimuse eest õppetunni juba sõidukile tekitatud kahjustustega, mille kõrvaldamine maksis enam kui 80 000 krooni. Ta märkis, et asub peagi tööle, mis eeldab juhtimisõiguse olemasolu.
13. Harju Maakohtu
14. oktoobri
15. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus osaliselt. Kohus määras, et R. R.-l tuleb mõistetud rahatrahv KarS § 66 lg 1 alusel tasuda ositi
16. juuliks 2008, iga kuu 2000 krooni. Lisakaristusena mõistetud juhtimisõiguse äravõtmise kokku kaheksaks kuuks jättis kohus muutmata. R. R. kaebus rahuldati osaliselt. Maakohus tuvastas, et R. R. süül, kes oli alkoholijoobes, toimus liiklusõnnetus, milles inimesed kannatada ei saanud, kuid tekitati varaline kahju. Kohus arvestas, et R. R. on asunud tööle ja osaliselt tasunud talle mõistetud rahatrahvi. Seoses liiklusõnnetusega tekkinud suure hagi tasumisega pidas kohus otstarbekaks määrata mõistetud rahatrahvi tasumine ositi, kuid töötamine autojuhina ei anna kohtu arvates alust lisakaristuse tühistamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
17. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni R. R. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Sirk, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist, R. R.l-e KarS § 63 lg-st 1 tulenevalt ühe põhikaristuse mõistmist ning tema vabastamist lisakaristusest või lisakaristuse kergendamist. Kaitsja leiab, et maakohtu otsus pole nõuetekohaselt põhistatud. Kohus pole arvestanud menetlusaluse isiku seisukohti seoses kergendavate asjaolude ja lisakaristuse tühistamise taotlusega. Samas pole kohus kaebuses toodud seisukohtade arvestamata jätmist põhjendanud. Kassaatori hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, mõistes R. R.-le toimepandud tegude eest karistused KarS § 63 lg 3 alusel. Kaitsja leiab, et R. R.-le süüksarvatud väärteod olid ideaalkonkurentsis ning nende eest tulnuks mõista üks karistus KarS § 63 lg 1 järgi. Samuti on ebaõige R. R.-le mõistetud lisakaristuste liitmine, sest lisakaristusi ei liideta, vaid need täidetakse iseseisvalt. KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
18. Kriminaalkolleegium on oma varasemates lahendites märkinud, et hindamaks, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
19. oktoobri
20. a otsus asjas nr 3-1-1-99-04 - RT III 2004, 28, 306, p 10.4). Käesoleval juhul on R. R. karistamisel jäänud tähelepanuta, et väärteoprotokolli kohaselt on talle süüks arvatud sõiduki joobes juhtimine, mille käigus leidis aset avarii. Väärteoprotokollis on toimunu lühikirjeldus toodud järgmises sõnastuses: ?Juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes, ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis arvestaks tema seisundit, sõidukogemusi, teeolusid, ilmastikutingimusi ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires mistahes takistuse ees, mistõttu sõitis paremkurvis vasakule teelt välja vastu aeda. Põhjustas liiklusõnnetuse ning varalise kahju B AS?ile ja D OÜ?le.? Väärteoprotokolli kohaselt rikkus R. R. LE § 76 p 1 ja § 123 nõudeid ning pani sellega toime LS § 7417 lg-s 1 ja § 7419 lg-s 1 sätestatud väärteod. Seega on väärteoprotokollis käsitatud R. R. käitumist mitte üksnes alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimisena, vaid on leitud, et alkoholijoove oli ka üks toimunud liiklusõnnetuse põhjus. Väärteomenetluse seadustiku § 87 kohaselt on maakohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, eelkõige selles sisalduva teokirjeldusega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
21. oktoobri
22. a otsus asjas nr 3-1-1-80-06 - RT III 2006, 36, 304, p 6.3). Seetõttu ei saa käesolevas asjas menetlusaluse isiku käitumist vaadelda lahutatud käitumisaktidena, vaid objektiivselt ühe teona. Järelikult on selle teoga realiseeritud erinevad süüteokoosseisud omavahel ideaalkonkurentsis ja karistuse mõistmisel tulnuks maakohtul juhinduda KarS § 63 lg-st
24. Asjakohane on ka kassaatori väide menetlusaluse isiku olukorra õigustamatu raskendamise ja lisakaristuste ebaõige liitmise kohta. Maakohus menetles väärteoasja menetlusaluse isiku kaebuse alusel. Tulenevalt VTMS § 132 p-st 2 ei või süüdistatava (menetlusaluse isiku) kaebuse alusel asja menetlev kohus oma otsusega kaebaja olukorda raskendada. Seetõttu on maakohtu poolt R. R.-le võrreldes kohtuvälise menetleja määratud lisakaristusega raskema lisakaristuse mõistmine ebaõige. Lisaks märgib kriminaalkolleegium, et maakohus on R. R.-le kohtuvälise menetleja määratud lisakaristusi liites kohaldanud ebaõigesti ka materiaalõigust, sest karistusseadustik ei näe ette lisakaristuste liitmist. Seega liitis maakohus lisakaristused ilma sellekohase seadusliku aluseta.
25. Kaitsja leiab, et maakohtu otsus pole nõuetekohaselt põhistatud, sest maakohus ei ole karistuse mõistmisel arvesse võtnud ega isegi mitte analüüsinud kergendavat asjaolu menetlusaluse isiku käitumises - puhtsüdamlikku kahetsust. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, tõdedes, et maakohtu otsuse põhistused piirduvad kõigest ühe lausega. Maakohus pole lisaks kergendava asjaolu käsitlemata jätmisele analüüsinud ka muude menetlusaluse isiku kaebuses sisaldunud taotluste ja nimelt kergendada talle määratud karistust ning vabastada ta lisakaristusest, põhjendatust. Samuti pole maakohus sisuliselt käsitlenud menetlusaluse isiku poolt kaebuses märgitud asjaolusid, et ta on enda käitumist liikluses muutnud ning et ta vajab juhtimisõigust seoses tööleasumisega, mis on omakorda vajalik tekitatud olulise kahju hüvitamiseks. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu eelmärgitud minetused hinnatavad väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks.
26. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
27. oktoobri
28. a kohtuotsuse väärteoasjas, millega R. R. karistati LS § 7417 lg 1 ja § 7419 lg 1 järgi ning saadab väärteoasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg