RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev RESOLUTSIOON Eesti

§ 101p 2 järgi Tartu Ringkonnakohtu 23.

augusti

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-05-1115 Levan Jefremovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Meelis Masso kassatsioon
2. jaanuar 2008, kirjalik menetlus
3. Karistusseadustiku § 65 lg 1 alusel suurendada Levan Jefremovile Tartu Maakohtu
4. oktoobri
5. a kohtuotsusega mõistetud liitkaristust - kuus aastat vangistust - Tartu Maakohtu
6. septembri
7. a kohtuotsusega mõistetud liitkaristuse - üks aasta ja viis kuud vangistust - võrra ning mõista talle liitkaristuseks seitse aastat ja viis kuud vangistust. Mõistetud liitkaristusest arvata maha Tartu Maakohtu
8. septembri
9. a kohtuotsusega mõistetud ja seisuga
10. juuli
11. a ärakantud liitkaristus üks aasta ja viis kuud vangistust. Mõistetud liitkaristuse ärakandmata osa - kuus aastat vangistust - kandmise alguseks lugeda
12. juuli
14. Muuta maa- ja ringkonnakohtu otsuse põhiosa, jättes Levan Jefremovit süüstavate tõendite hulgast välja kannatanute I. P., I. A. ja E. S.-i kohtueelses menetluses antud ütlused.
15. Muus osas jätta Tartu Maakohtu
16. oktoobri
17. a ja Tartu Ringkonnakohtu
18. augusti
19. a kohtuotsused Levan Jefremovi süüditunnistamises KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3, § 195 lg 3 ning §

§ 101p 2 järgi muutmata.

1. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Tartu Maakohtu
3. oktoobri
4. a otsusega tunnistati Levan Jefremov süüdi KrK § 141 lg 2 pde 1 ja 3, KrK § 195 lg 3 ning KrK §

§ 101p 2 järgi.

Teda karistati vangistusega vastavalt kolmeks, neljaks ja kuueks aastaks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõisteti L. Jefremovile liitkaristuseks vangistus kuueks aastaks. Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel arvati karistuse kandmise aja hulka eelvangistuse aeg alates

1. juulist 2006 ja karistuse kandmise aja alguseks loeti
2. juuli
3. 1.1 L. Jefremov tunnistati KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdi selles, et
4. septembri
5. a öösel röövis ta koos Vladimir Gavriliniga R. K.-lt mobiiltelefoni, ähvardades kannatanut püstolitaolise eseme ja noaga. Kriminaalkoodeksi § 195 lg 3 järgi tunnistati L. Jefremov süüdi selles, et
6. septembri
7. a öösel tungis ta koos V. Gavriliniga huligaansel ajendil kallale E. S.-ile, I. A.-le ja I. P.-le. Sealjuures lõi L. Jefremov I. A.-d noaga, tekitades talle kergeid kehavigastusi. L. Jefremov peksis rusikate ja jalgadega ning lõi korduvalt noaga ka I. P.-d, tekitades talle eluohtlikud kehavigastused. Kannatanu surm ei saabunud L. Jefremovi ega V. Gavrilini tahtest olenemata põhjustel. Selle teo eest tunnistati L. Jefremov süüdi KrK §

§ 101p 2 järgi.

1.2 Maakohus leidis, et kuigi kohtuistungil ei tundnud kannatanud I. P. ja I. A. L. Jefremovis ära isikut, kes neid 11. septembril 1999. a öösel ründas, on L. Jefremovi süü KrK §

§ 101p 2 ning Kr

K § 195 lg-s 3 järgi kvalifitseeritud tegudes tõendatud kannatanute kohtueelses menetluses antud ütlustega ja kohtueelses menetluses isikute äratundmiseks esitamise protokollidega. Kohtueelses menetluses antud ütluste eelistamist põhjendas kohus seejuures asjaoluga, et kohtueelses menetluses oskasid kannatanud I. A. ja E. S. neid rünnanud isikuid üksikasjalikult kirjeldada, kuigi istungi ajaks olid nad kuriteosündmuse olulised asjaolud unustanud. Kohus leidis, et L. Jefremovi süüd tõendavad ka kriminaalasjas nr 1-528/2000 antud V. Gavrilini ütlused, milles ta on nimetanud L. Jefremovit käesolevas kriminaalasjas käsitletavate kuritegude kaastoimepanijana. 1.3 L. Jefremovi süü R. K. röövimises luges maakohus tõendatuks kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustega, märkides, et kannatanu on kohtuistungil tunnistanud kohtueelses menetluses antud ütlused õigeiks ja tal puudus põhjus pärast sündmust politseile valetada. Kannatanu on L. Jefremovi kohtueelses menetluses fotode järgi ka ära tundnud ning teda kirjeldanud. L. Jefremovi süüd selles kuriteos kinnitavad maakohtu hinnangul ka telefonikõnede väljavõte ja V. Gavrilini ütlused mobiiltelefoni müümise kohta koos L. Jefremoviga

1. a septembrikuus.
2. Tartu Maakohtu
3. septembri
4. a otsusega tunnistati L. Jefremov süüdi KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi ning teda karistati vangistusega üheks aastaks. Kriminaalkoodeksi § 40 lg 3 järgi mõisteti L. Jefremovile lõplikuks karistuseks vangistus üheks aastaks ja viieks kuuks.
5. L. Jefremovi kaitsja esitas maakohtu
6. oktoobri
7. a otsuse peale apellatsiooni, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja L. Jefremovi õigeksmõistmist. 3.1 Apellant leidis, et L. Jefremovi süü tapmises ja kuritahtlikus huligaansuses on tõendamata. Kannatanu I. P. pole teda rünnanud isikut ära tundnud, I. A. ja E. S. on kaitsja hinnangul isiku äratundmisel tuvastanud üksnes L. Jefremoviga sarnase tundmatu isiku. Ka nimetatud tegude eest teises kriminaalasjas süüdi tunnistatud V. Gavrilin on korduvalt kinnitanud, et ta esitas L. Jefremovit süüstavaid ütlusi üksnes tegeliku kaastäideviija varjamise eesmärgil. Apellant leidis, et L. Jefremovile ette heidetav käitumine ei vasta KrK §

§ 101p 2 ning Kr

K § 195 lg 3 kuriteokoosseisude tunnustele, sest süüdistatava tahtlust ega motiivi pole võimalik tuvastada. 3.2 Samuti on kaitsja arvates tõendamata L. Jefremovi poolt röövimise toimepanemine. Kohtuistungil on kannatanu R. K. välistanud röövijana L. Jefremovi. Isiku fotode järgi äratundmiseks esitamisel on R. K. apellandi hinnangul tuvastanud aga tundmatu isiku. L. Jefremovi osalemist röövis ei tõenda asjaolu, et R. K. mobiiltelefonis vahetati pärast röövi SIM-kaart. 3.3 Apellandi arvates on maakohtu otsus põhjendamata. Samuti leiab ta, et L. Jefremovile mõisteti liiga karm karistus.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. augusti
3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. 4.1 Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et kohus peab tõendeid uurima eranditult ise ega saa tõendamisel tugineda varasematele jõustunud kohtulahenditele. Kui ühe süüdistatava osas on seoses kaassüüdistatava tagaotsimisega ja viibimisega väljaspool Eesti Vabariiki kriminaalasja menetletud ajaliselt varem ja eraldatud kriminaalmenetluses, ei välista see tuginemist varasemas menetluses tuvastatud kuriteo toimepanemist kinnitavatele asjaoludele. Samuti ei nõustunud kohtukolleegium kaitsja väitega, nagu oleks maakohus alusetult eelistanud V. Gavrilini teise kriminaalasja raames antud ütlusi. Maakohus on varasemate ütluste eelistamist põhjendanud ning selgitanud, et V. Gavrilini ütluste muutmise põhjendused pole olnud veenvad. 4.2 Ringkonnakohus leidis, et kohtueelses menetluses antud kannatanute ütlustega ning E. S.-i ja I. A. poolt L. Jefremovis neid rünnanud isiku äratundmisega on L. Jefremovi süü tapmise katses ja kuritahtlikus huligaansuses tõendatud. Kohtukolleegium ei nõustunud kaitsja poolt ringkonnakohtu istungil väidetuga, nagu ei võinuks maakohus tugineda kannatanute kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Arvestades, et kuriteo toimepanemisest oli kohtuistungi ajaks möödunud mitu aastat ning inimene pole võimeline sedavõrd pika aja järel olulisi detaile meenutama, oli kohtukolleegiumi arvates asjakohane avaldada kohtus antud ütluste täpsustamisel ja asjaolude mittemäletamisel kohtueelsel menetlusel antud ütlusi. Ringkonnakohus leidis samuti, et kannatanute kohtueelses menetluses antud ütlustes kahtlemiseks puudub alus. 4.3 Kuigi süüdistatav on kogu menetluse kestel eitanud osalust talle süüks arvatud kuritegudes, pole ta osanud kordagi veenvalt selgitada, miks on kannatanud eeluurimisel just teda toimepanijana ära tundnud. Süüdistatava väidet, et ta ei viibinud
4. septembril 1999 Eesti Vabariigis, hindas kohtukolleegium kogutud tõendite valguses paljasõnaliseks. 4.4 Süüdistatav selgitas ringkonnakohtus, et kohtueelsel uurimisel kannatanutele äratundmiseks esitatud fotodel kujutatud isik on temaga sarnane, kuid see pole tema, sest sellel isikul on arm, mida süüdistataval
5. aastal ei olnud. Kaitsja hinnangul ei järgitud isiku fotode järgi äratundmiseks esitamisel menetlusnorme ning seetõttu seadis ta kahtluse alla isiku äratundmiseks esitamise protokollide usaldusväärsuse. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustunud ja märkis, et olukorras, kus L. Jefremov oli Eestist lahkunud ja kuulutatud tagaotsitavaks, olidki võimalused temast korrektse foto saamiseks piiratud ja selleks kasutati Kodakondsus-ja Migratsiooniameti andmebaasi. Fotode alusel läbiviidud äratundmiseks esitamine ei sea aga kahtluse alla toimingu tõenduslikku sisu. 4.5 Apellandi väiteid, nagu tuginenuks maakohus otsuse tegemisel üksnes kaudsetele tõenditele ja nagu poleks maakohtu otsuses põhjendatud, miks ei peeta usaldusväärseks L. Jefremovi enda ütlusi, pidas ringkonnakohus asjakohatuiks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tõendeid hinnanud süsteemselt ja kogumis. Sellisel juhul ei ole tähtsust tõendi liigitumisel otseseks või kaudseks. L. Jefremovi ütluste mitteusaldusväärseks lugemine on olnud õigustatud, sest nende sisu on olnud muutlik ja vastuolus teiste kogutud tõenditega. Samuti märkis kohtukolleegium, et maakohtu otsus käesolevas kriminaalasjas tehti novembris 2006, mil paljud kriminaalmenetluslikud nõuded, millele kaitsjad on hiljem viidanud, polnud veel Riigikohtu lahendites detailsemalt käsitlust leidnud. 4.6 Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul veenvalt põhjendanud ka seda, miks ei saa usaldusväärseks pidada kannatanu R. K. maakohtus antud ütlusi ja tuleb eelistada tema poolt kohtueelses menetluses räägitut. Põhjendatult on arvestatud siinjuures asjaolu, et kannatanu oli pärast tema suhtes toimepandud kuritegu järgnevate aastate jooksul asunud ise kuritegelikule teele ja seetõttu ei sobitunud kannatanu roll ning L. Jefremovi vastu süüstavate ütluste andmine enam tema subkultuuriga. Maakohus on õigustatult järeldanud, et ehkki kannatanu ütlused on mõningal määral ebamäärased, on ta mitmel korral kohtus avaldanud, et tema eeluurimisel antud ütlused on õiged ja tal ei esinenud motiivi vahetult peale kuriteosündmust politseitöötajatele antud ütlustes valetada. Kannatanu on kinnitanud maakohtus eeluurimisel esitatud fotodel äratuntu õigsust, mille kohaselt oli äratuntud L. Jefremovil silma juures arm. Asjaolu, et aastaid hiljem süüdistataval silmanähtavat armi ei esine, ei välista tema osalust R. K. suhtes toimepandud kuriteos. 4.7 Ringkonnakohus ei nõustunud apellatsiooniga, et L. Jefremovi käitumine ei vasta talle süüksarvatud kuriteokoosseisude objektiivsetele tunnustele. Ka L. Jefremovile mõistetud karistust pidas ringkonnakohus erinevalt apellandist põhjendatuks. 4.8 Ringkonnakohtu istungil kaitsja esitatud taotluse kohta, et maakohtu otsusega süüdistatavale mõistetud karistusest tulnuks maha arvata tema poolt varasemalt kantud karistus üks aasta ja viis kuud vangistust, märkis ringkonnakohus järgmist. L. Jefremov tabati tagaotsitavana Luhamaa piiripunktis
6. veebruaril 2005 ja ta suunati kandma ühe aasta ning viie kuu pikkust vangistust, mis oli talle mõistetud Tartu Maakohtu
7. septembri
8. a otsusega. Nimetatud otsusega mõistetud karistusaeg pidi lõppema
9. juulil 2006, mistõttu kohaldati
10. mai
11. a määrusega L. Jefremovi suhtes vahistamist peale vabanemist vanglast kuni lahendini käesolevas kriminaalasjas. Seega oli L. Jefremov varasema karistuse käesolevas kriminaalasjas maakohtu otsuse tegemise ajaks ära kandnud ja selle mahaarvamine käesolevas kriminaalasjas mõistetud liitkaristusest oleks ringkonnakohtu hinnangul vastuolus KarS § 65 lg-ga
12. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13. L. Jefremovi kaitsja vandeadvokaadi abi Meelis Masso esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles ta taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja L. Jefremovi õigeksmõistmist või kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. 5.1 Kaitsja hinnangul rikkusid maa- ja ringkonnakohus kriminaalasja arutamisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest kohtuotsustes ei tugineta kohtuistungitel vahetult uuritud tõenditele. Nii on kohtud vastuolus kriminaalmenetluse normidega tuginenud kannatanute ja kaassüüdistatava V. Gavrilini varem antud ütlustele kui iseseisvatele tõenditele, mitte aga nende abil üksnes kontrollinud kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsust. Kannatanud ei ole kohtuistungitel tundnud L. Jefremovis ära neid rünnanud isikut. Eeluurimisel teostatud isiku äratundmiseks esitamise protokollid ei vasta aga kriminaalmenetluse seadustiku nõuetele, sest neist ei selgu, milliste tunnuste järgi on L. Jefremov ära tuntud, see asjaolu peaks kassaatori arvates juba iseenesest välistama kohtus nende protokollide kasutamise tõendina. Kaitsja leiab jätkuvalt, et maakohus ei võinud oma otsuses viidata V. Gavrilini ütluste osas varasemale jõustunud kohtuotsusele. Käesolevas kriminaalasjas pole V. Gavrilin L. Jefremovit süüstavaid ütlusi andnud, vaid on ristküsitlusel hoopis kinnitanud, et L. Jefremov ei pannud talle süüksarvatud tegusid toime. Kassaatori hinnangul on L. Jefremovi osas rikutud süütuse presumptsiooni ja tema kaitseõigust, sest teda on kuriteos süüdiolevana käsitatud juba varasemas kriminaalmenetluses, milles L. Jefremov ei osalenud, tehtud kohtuotsusega. 5.2 Maakohtu otsuse kohaselt kasutas L. Jefremov kannatanute ründamisel nuga, kuid samas pole seda nuga kohtus tõendina uuritud. Kaitsja märgib, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu ühtki tõendit, mis võimaldaks väita, et L. Jefremov kasutas kohtuotsuses väidetavate rünnete toimepanemisel nuga. 5.3 Kassaator jääb apellatsioonis esitatud seisukoha juurde, et juhul, kui kohus leiab, et L. Jefremov siiski osales ründes I. P., I. A. ja E. S.-i vastu, on tema tegu ebaõigesti kvalifitseeritud KrK §

§ 101p 2 ning Kr

K § 195 lg 3 järgi. Süüdistataval puudus igasugune motiiv ja tahtlus I. P. tapmiseks ning tema tegu saaks vaadelda üksnes lõpuleviidud raske tervisekahjustuse tekitamisena, millega põhjustati oht inimese elule. 5.4 Kassaator märgib, et käesolevas kriminaalasjas L. Jefremovile süüksarvatud teod moodustavad hiljem tuvastatud kogumi tegudega, mille eest teda karistati

1. septembri
2. a kohtuotsusega. Nimetatud karistuse oli L. Jefremov maakohtu otsuse tegemise ajaks ära kandnud ning seetõttu tulnuks see karistus KarS § 65 lg 1 alusel käesolevas asjas mõistetud liitkaristusest maha arvata. 5.5 Lisaks märgib kassaator, et ringkonnakohtus jäi lahendamata kaitsja taotlus L. Jefremovi vahistuse põhjendatuse kontrolliks või kautsjoni kohaldamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 137 lg 1 kohaselt võivad vahistatu ja tema kaitsja kahe kuu möödudes vahistamisest esitada eeluurimiskohtunikule või kohtule taotluse kontrollida vahistuse põhjendatust. Sellest hoolimata ei võtnud ringkonnakohus seisukohta L. Jefremovi tõkendi osas. Kuna kassaatori hinnangul puudub ühtne seisukoht küsimuses, kas vahistuse põhjendatuse kontroll saab toimuda üksnes kohtueelses menetluses ja mida peetakse KrMS § 137 lg-s 1 silmas taotluse kohtule esitamise all, taotleb ta seaduse ühetaolise kohaldamise huvides nimetatud küsimuses Riigikohtu seisukohta. 5.6 Kuigi kassatsioonis esiletoodud puudused maa- ja ringkonnakohtu otsustes peaksid kassaatori hinnangul kaasa tooma kriminaalasja maakohtusse uueks arutamiseks saatmise, taotleb ta alternatiivselt L. Jefremovi õigeksmõistmist Riigikohtus, sest mõistlik aeg asja edasiseks menetlemiseks on tema arvates möödunud.
3. Prokurör esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata jätmist. Prokuröri hinnangul taotleb kassaator tõendite veelkordset hindamist Riigikohtus, püüdes seda nõuet siduda KrMS § 289 sätete väidetava rikkumisega maa- ja ringkonnakohtus. Kassatsioonivastuses leitakse, et kohtud pole rikkunud kriminaalmenetluse nõudeid kannatanute kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel. Samuti ei nõustu prokurör kassaatoriga, nagu oleks L. Jefremovi poolt I. P. ründamine ebaõigesti kvalifitseeritud KrK §

§ 101p 2 järgi, sest tal puudus motiiv ja tahtlus selle teo toimepanemiseks.

Prokuröri arvates on alusetu kaitsja väide, et kuna kannatanute ründamiseks kasutatud nuga kohtus asitõendina ei vaadeldud, siis on süüdistatava poolt noa kasutamine tõendamata. Samuti leitakse kassatsioonivastuses, et L. Jefremovi ennastõigustavad ütlused on kohtud ebausaldusväärseks hinnanud põhjendatult. L. Jefremovile kuritegude hiljem tuvastatud kogumi eest mõistetud karistusest ärakantud karistuse maha arvamata jätmise osas märgib prokurör, et arvestades L. Jefremovile mõistetud liitkaristuse pikkust üksnes sanktsiooni alammääras, on liitkaristus õiglane. Kassatsioonivastuses märgitakse, et kaitsja etteheide ringkonnakohtu poolt L. Jefremovi vahistamise põhjendatuse kontrollimata jätmise osas on asjakohatu, sest vahistamise põhjendatuse kontroll on seotud üksnes vahistamise tähtaegadega kohtueelses menetluses. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori väitega, nagu oleks kohtud käesoleva kriminaalasja arutamisel tuginenud vahetult kriminaalasja nr 1-582/2000 raames V. Gavrilini antud ütlustele. Nii maa- kui ringkonnakohus on tõepoolest V. Gavrilini kohtus antud ütlusi analüüsides võrrelnud neid ütlusi ka kriminaalasjas nr 1-582/2000 kogutud tõenditega, kuid seejuures pole tuginetud vahetult selle kriminaalasja raames V. Gavrilini antud ütlustele. Jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaoludele on viidatud lükkamaks ümber käesoleva kriminaalasja raames antud ja varasemast kardinaalselt erinevaid V. Gavrilini ütlusi. Ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina teises kriminaalasjas - muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses - ei ole välistatud. Nende dokumentidega saab aga tuvastada üksnes erineval ajal antud ütluste lahknemist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. veebruari
3. a otsus asjas nr 3-1-1-100-07 - RT III 2008, 9, 63, p 7). Kolleegiumi hinnangul ongi kohtud V. Gavrilini suhtes varasemas kriminaalasjas tuvastatut ja tema poolt käesoleva kriminaalasja arutamisel räägitut kõrvutades jõudnud põhjendatud arusaamale, et V. Gavrilini ütlused on ebausaldusväärsed ega saa L. Jefremovi süüdistusasjas tõenditena arvesse tulla.
4. Kassaator leiab, et kohtud on avaldanud kannatanute kohtueelses menetluses antud ütlusi vastuolus kriminaalmenetluse seadustiku nõuetega. Maakohtu istungil avaldasid kannatanud I. P. ja I. A., et kuna sündmusest on möödunud üle kuue aasta, siis ei mäleta nad enam toimunut ning paluvad tugineda kohtueelses menetluses antud ütlustele. Maakohus avaldaski kannatanute eeluurimisel antud ütlused. Kriminaalkolleegium märgib, et KrMS § 289 lg 1 kohaselt võib ristküsitlusel kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. juuni
6. a otsus asjas nr 3-1-1-52-06 RT III 2006, 28, 254, p 8). Kolleegium on küll aktsepteerinud, et KrMS § 289 lg 1 võimaldab ristküsitlusel avaldada kohtueelses menetluses antud ütlusi ka isiku mälu värskendamiseks, kuid sellisel juhul tuleb meenutamisel lähtuda eesmärgist üksnes värskendada tunnistaja mälu, et oleks võimalik tema ristküsitlemine. Mälu värskendamise eesmärgil ütluste avaldamine ei tohi kujuneda ülekuulamisprotokolli täies mahus ettelugemiseks. Eelöeldu tähendab, et avaldades tunnistaja mälu värskendamiseks tema kohtueelses menetluses antud ütlusi, tuleb ristküsitlust jätkates välja selgitada, mis talle meenub ning ristküsitlusel antud ütlusi hinnata kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. veebruari
8. a otsus asjas nr 3-1-1-105-06 - RT III 2007, 9, 72, p 7.3). Käesoleval juhul maakohus eelnimetatud ütluste avaldamise nõudeid ei järginud. 8.1 Kannatanu E. S. teatas kohtule, et kuna ta elab välismaal, siis ei saa ta kohtusse ilmuda ning et ta jääb oma kohtueelses menetluses antud ütluste juurde. Maakohus avaldas E. S.-i eeluurimisel antud ütlused. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 291 sätestatakse alused, mille esinemisel võib avaldada tunnistaja (kannatanu) kohtueelses menetluses antud ütlused. Ütlused võib KrMS § 291 sätetele tuginedes avaldada siis, kui isik on surnud, keeldub ütluste andmisest, on raskelt haigestunud, mistõttu ta ei saa istungile ilmuda, tema asukohta ei ole suudetud kindlaks teha või kui isik ei saa kohtusse ilmuda muu kõrvaldamatu takistuse tõttu. Kohus, soovides avaldada isiku kohtueelses menetluses antud ütlused, peab viitama konkreetsele KrMS § 291 punktile ning põhjendama, miks võib ütlused avaldada. Käesoleval juhul maakohus ei viidanud ühelegi KrMS §-s 291 toodud ütluste avaldamise alusele ega selgitanud, miks on kannatanu E. S. eeluurimisel antud ütluste avaldamine vajalik. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole isiku välismaal elamine iseenesest käsitatav kohtuistungil tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena. 8.2 Ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukoht, nagu tohtinuks maakohus I. P., I. A. ja E. S.-i kohtueelses menetluses antud ütlused avaldada seoses kuriteo toimepanemisest möödunud pika ajavahemiku ja inimmälu tuhmumisega, ei tulene seadusest ega või tegelikkuses olla isiku ütluste avaldamise alus. Seetõttu kolleegium nõustub kaitsja eeltoodud kriitikaga ning asub seisukohale, et kannatanute I. P., I. A. ja E. S.-i kohtueelses menetluses antud ütlused tuleb tõendite kogumist välja jätta.
9. Kriminaalkolleegium ei nõustu aga kassaatoriga osas, milles ta seab kahtluse alla eeluurimisel teostatud isiku äratundmiseks esitamise protokollide tõendusliku sisu, sest neist ei selguvat, milliste tunnuste järgi on L. Jefremov ära tuntud. Kaitsja selle argumendi on kummutanud juba ringkonnakohus, märkides, et kannatanu I. A. puhul ei saa talle olla etteheidetav, et mõlemas äratundmiseks esitamise protokollis ei kajastu võrdväärselt detailselt, milliste tunnuste järgi ta isiku ära tunneb. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei tähenda asjaolu, et äratundmiseks esitamisel ei nimetata üksikasjalikult, milliste tunnuste järgi isik ära tunti, automaatselt, nagu oleks äratundmine ebausaldusväärne. Kolleegium on varasemates lahendites märkinud, et juhul, kui isiku äratundmiseks esitati ainult üks foto, tuleb hinnata seda, kuivõrd tõenäoline on, et isik tegi objektiivse otsustuse. Eelkõige tuleb siin vaadata seda, kuidas on äratundja oma otsustust põhjendanud - kui palju ja milliseid tunnuseid on ta välja toonud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. mai
11. a otsus asjas nr 3-1-1-33-06 - RT III 2006, 22, 201, p 6.2). Käesoleval juhul esitati L. Jefremov kannatanutele äratundmiseks kolme sarnase isiku fotode alusel. Sellisel juhul on oluliselt väiksem tähtsus äratundmiseks esitamise protokollis toodud täiendaval informatsioonil. 9.1 Kaitsja on L. Jefremovi äratundmise kahtluse alla seadnud ka põhjusel, et R. K. on ta ära tundnud muu hulgas vasaku silma kohal oleva armi järgi, aga L. Jefremovil pole sellist armi. Samuti ei tundnud keegi kannatanutest L. Jefremovit kohtuistungil ära. Kolleegiumi hinnangul ei sea asjaolu, et kannatanud ei tunne neid rünnanud isikut enam aastaid hiljem ära, kahtluse alla tema äratundmist varasemalt. L. Jefremovil praegusel ajal silma kohal armi puudumine ei osuta kolleegiumi arvates aga muule kui sellele, et toimepanija väljanägemine on aja jooksul märkimisväärselt muutunud, mis omakorda selgitab, miks kannatanud teda kohtuistungil ära ei tundnud.
12. Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsja väitega, nagu oleks L. Jefremovi süüditunnistamisel rikutud süütuse presumptsiooni. Maakohus võis V. Gavrilini kohta tehtud kohtuotsust dokumentaalse tõendina kasutada, nagu kaitsja kassatsioonis tegelikult ka ise märgib. Seega võis kohus selles dokumendis sisalduvat informatsiooni tõendina hinnata. Erinevalt kaitsja poolt väidetust ei ole aga L. Jefremovit sellega juba ette süüdi tunnistatud. Kaitsja väited I. P. ja I. A. ründamisel kasutatud noa ekspertiisiakti kohta on ringkonnakohtu otsuses täielikult kummutamist leidnud.
13. Kriminaalkolleegium leiab, et kuigi L. Jefremovit süüstavate tõenditena tuleb tõendite kogumist kõrvale jätta kannatanute kohtueelses menetluses antud ütlused, ei too see kaasa L. Jefremovi õigeksmõistmist. 11.1 Kannatanud on kohtuistungil andnud nii omavahel kui ka muude asjas kogutud tõenditega kokkulangevaid ütlusi nende ründamise asjaolude kohta. Samuti tõendavad L. Jefremovi osalust nii I. P., I. A. ja E. S.-i ründamises kui ka R. K.-lt mobiiltelefoni röövimises isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise protokollid, mille kohaselt I. A., E. S. ja R. K. on L. Jefremovi end rünnanud isikuna ära tundnud. 11.2 Seevastu V. Gavrilini L. Jefremovit õigustavad ütlused pole usaldusväärsed. V. Gavrilin on kriminaalasja nr 1-582/2000 raames samadel asjaoludel süüdi tunnistatud. Selle kriminaalasja menetlemisel on tuvastatud, et V. Gavrilini väidete kohaselt pani ta temale süüksarvatud teod toime koos L. Jefremoviga. Käesolevas kriminaalasjas on ta oma ütlusi aga muutnud ning asunud väitma, et varem ta üksnes rõõnas L. Jefremovit sooviga vabastada vastutusest tegelik kaastäideviija. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on veenvalt selgitanud, miks tuleb sellises olukorras V. Gavrilini ütlused tervikuna kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta ja kolleegium nõustub nende põhjendustega.
14. Kaitsja märgib kassatsioonis, et juhul, kui Riigikohus siiski leiab, et L. Jefremov osales I. P., I. A. ja E. S.-i vastu toimepandud ründes, on tema tegu ebaõigesti kvalifitseeritud KrK §

§ 101p 2 ning Kr

K § 195 lg 3 järgi. Süüdistataval puudus igasugune motiiv ja nõutav tahtlus I. P. tapmiseks ning tema tegu saaks vaadelda üksnes kui lõpuleviidud raske tervisekahjustuse tekitamist, millega tekitati oht inimese elule. Kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu, leides, et L. Jefremovi tegu on õigesti kvalifitseeritud. Kassatsioonist ei nähtu argumente, mis kummutaksid ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendused L. Jefremovil I. P. suhtes tapmistahtluse olemasolu kohta. Samas on ringkonnakohus veenvalt selgitanud ka L. Jefremovi käitumise motiiviga seonduvat.

1. Kassaatori hinnangul jäeti L. Jefremovile mõistetud karistusest ebaõigesti maha arvamata varasema kohtuotsusega mõistetud ärakantud karistus. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et kuna L. Jefremovile
2. septembri
3. a kohtuotsusega mõistetud karistus - vangistus üheks aastaks ja viieks kuuks - oli Tartu Maakohtu
4. oktoobri
5. a otsuse tegemise ajaks kantud, siis olnuks selle mahaarvamine käesolevas kriminaalasjas mõistetud liitkaristusest vastuolus KarS § 65 lg 1 põhimõtetega. Kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja märgib, et KarS § 65 lg-s 1 sätestatakse otsesõnu, et kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdimõistetu on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse liitkaristus käesoleva seadustiku §-s 64 sätestatud korras. Eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistus arvatakse liitkaristusest maha. Maakohus jättis L. Jefremovile aga moodustamata liitkaristuse Tartu Maakohtu
6. septembri
7. a otsusega mõistetud karistusega. Vaatamata apellatsioonis esitatud sellekohasele taotlusele ei moodustanud L. Jefremovile KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristust ka ringkonnakohus. Seega tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused L. Jefremovile selles osas tühistada. Kolleegium peab käesoleval juhul olemasolevate tõendite pinnal võimalikuks teha ise uue otsuse, raskendamata seejuures süüdistatava olukorda. L. Jefremovile tuleb KarS § 65 lg-le 1 tuginevalt kohtuotsuste kogumi järgi liitkaristuseks mõista vangistus seitsmeks aastaks ja viieks kuuks. Mõistetud liitkaristusest tuleb maha arvata eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakantud karistus üks aasta ja viis kuud vangistust ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jääb kuus aastat vangistust. Ärakandmisele kuuluva karistuse kandmise algusaega tuleb lugema hakata L. Jefremovi vahi alla võtmisest käesoleva kriminaalasja raames, s.o
8. juulist
9. Liitkaristuse moodustamine kergendab L. Jefremovi olukorda võrreldes maa- ja ringkonnakohtu otsustega, sest KarS § 76 lg 2 sätete alusel võidakse ta liitkaristuse mõistmatajätmisega võrreldes varem tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastada.
10. Kriminaalkolleegium ei jaga kassaatori arvamust, nagu puuduks ühtne seisukoht küsimuses, kas vahistuse põhjendatuse kontroll saab toimuda üksnes kohtueelses menetluses. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal ei toimu vahistuse põhjendatuse kontrolli KrMS § 137 mõttes. Nimetatud paragrahvis sisalduv regulatsioon seob vahistuse põhjendatuse kontrolli KrMS § 130 lg-tes 3 ja 31 sätestatud vahi all pidamise tähtaegadega ja eeluurimiskohtuniku pädevusega. Olukorras, kus süüdistatav on antud kohtu alla ei ole eeluurimiskohtunik enam pädev tema vahistuse põhjendatust KrMS § 137 regulatsiooni mõttes kontrollima (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. veebruari
12. a määrus asjas nr 3-1-1-126-06 RT III 2007, 7, 54, p 10). Kaitsja taotluse L. Jefremovi vahistuse põhjendatuse või kautsjoni kohaldamise võimalikkuse kohta lahendas ringkonnakohus sisuliselt aga maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse muutmata jätmisega.
13. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 3 ja 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
14. oktoobri
15. a ja Tartu Ringkonnakohtu
16. augusti
17. a otsused osaliselt L. Jefremovile KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmata jätmise osas. Maa- ja ringkonnakohtu otsuste põhiosas tuleb L. Jefremovit süüstavate tõendite hulgast kõrvale jätta kannatanute I. P., I. A. ja E. S.-i kohtueelses menetluses antud ütlused. Muus osas jätab kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ja rahuldab kaitsja kassatsiooni osaliselt. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg