Obsah (6)

§ 26§ 9§ 25§ 24§ 8§ 23

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-61-07

§ 26lg-s 3.

1. Kolmandad isikud T. Kirsipuu, E. Bärendson, I. Vester, K. Kaarlep, L. Einberg ja E. Viides nõustusid vastustaja seletusega ning palusid jätta kaebus rahuldamata. Kolmandad isikud leidsid, et detailplaneeringut ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et kaebajatele ei meeldi nende kinnistute kõrvale uute elamute rajamine. Kolmandad isikud rõhutavad, et kuivõrd nad omandasid elamumaa otstarbega kinnistud, on neil õiguspärane ootus, et nad saavad nendele kinnistutele ka ehitada. Sõlmitud on juba elektri kasutamiseks liitumislepingud, hoonete rajamiseks projekteerimisleping, võetud laenu elamu püstitamiseks. E. Bärendsoni ehitus on pooleli ning tema poolt on kulutusi tehtud enam kui 500 000 krooni.
2. Tallinna Halduskohtu
3. detsembri
4. a otsusega haldusasjas nr 3-04-356 jäeti A. Ploompuu, J. Männiste, M. Jõesaare ja M. Kooskora kaebused rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt: 1) puudub detailplaneeringu vastuolu üldplaneeringuga. Üldplaneeringust nähtub, et kõnealust maad, millele jääb ka Tammetõru 39 kinnistu, soovib linn kasutada nii elamumaana kui ka haljasmaana, s.o konkreetselt väikeelamute maa-alana ja kaitsehaljastuse maana. Detailplaneeringuga haljastuse asendamine hoonetega, kui maa-alal ei ole kaitsealuseid objekte, ei ole keelatud. Detailplaneeringust nähtub, et viimasega on üldplaneeringus ettenähtud elamumaa-ala laiendatud osaliselt haljasmaale.

§ 9

lg 7 kohaselt võib detailplaneering vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Vastustaja väidetel on koostamisel uus üldplaneering ja selles leiavad kajastamist kõik detailplaneeringutega tehtud muudatused. Üldplaneering annab siiski kõigest põhimõtted tulevikus koostatavate detailplaneeringute jaoks. Ühisveevärk ja -kanalisatsioon rajatakse kohaliku omavalitsuse kinnitatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava alusel.

1. a valminud Saue linna vastava kava kohaselt rajatakse puurkaev Tammelehe tänava lõppu, mitte aga Tammetõru 39 kinnistule. Asjaolu, et puurkaevu asukoht üldplaneeringuga võrreldes muutub, ei riku ühtki kaebajate õigust; 2) kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et Harjumaa ja Tallinna tervisekaitsetalitus on kinnitanud, et planeeringu lahendus on kooskõlas tervisekaitse normidega. Detailplaneeringuga ettenähtud müratõkke eesmärgiks on vähendada Keila maanteelt tulevat liiklusmüra nii, et see vastaks elamukruntide jaoks kehtestatud normidele; 3) Saue Linnavolikogu
2. septembri
3. a otsus nr 142 on õiguspärane ja sellega ei rikuta kaebajate õigusi ega piirata nende vabadusi. Kohus nentis, et kaebajate tegelik kohtusse pöördumise põhjus seisnes selles, et kaebajad ja E. Viides ei saavutanud kokkulepet kaebajate kinnistute suurendamise küsimuses. Kaebajad on ise aastaid kasutanud planeeritavat ala kui omanikud, likvideerides seal haljastust, rajades sinna peenraid, kasvuhooneid, lõkkeplatse jne; 4) taotluse osas tühistada Saue Linnavalitsuse
4. juuli
5. a korraldus nr 250 puudub kaebuses igasugune põhjendus selle kohta, kuidas vaidlustatud haldusakt kaebajate õigusi rikub ning milles seisneb selle õigusvastasus. Detailplaneeringu vaidlustamine ei tekita kaebajatele kaitstavat subjektiivset õigust nõuda ehitusloa aluseks oleva haldusakti tühistamist. Kohus märkis täiendavalt, et E. Bärendson, kellele ehitusluba väljastati, ei ole ka kaebajate vahetu naaber. Samuti on maa-ala, kuhu ehitamiseks on E. Bärendsonile ehitusluba antud, juba üldplaneeringu kohaselt elamumaa.
6. Tallinna Halduskohtu
7. detsembri
8. a otsuse peale esitasid A. Ploompuu, J. Männiste, M. Jõesaar ja M. Kooskora apellatsioonkaebused, vaidlustades kohtuotsuse Saue Linnavolikogu otsuse nr 142 osas. Apellatsioonkaebuste põhjenduste kohaselt on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja jätnud osa tõendeid hindamata. Apellandid leiavad, et detailplaneering ei ole kooskõlas üldplaneeringuga ning see on piisav alus Saue Linnavolikogu
9. septembri
10. a otsuse nr 142 tühistamiseks. Apellandid leiavad, et detailplaneeringuga ette nähtud kuuest rajatavast hoonest kaks asuvad üldplaneeringuga määratud rohealal. Asjaomane detailplaneering ei sisaldanud üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Detailplaneeringusse ei ole sisse viidud ka maavanema poolt järelevalve teostamisel vajalikuks peetud parandusi. Mis tahes raietööde tegemine üldplaneeringuga ette nähtud rohealal ei ole üldplaneeringuga kooskõlas. Apellantide väitel on planeeringu kehtestamise otsus motiveerimata ja kaalutlemata. Apellandid leiavad, et kuni üldplaneeringut ei ole muudetud, on neil õiguspärane ootus eeldada, et üldplaneeringuga ettenähtud rohealasid ei hoonestata. Planeeringuala naaberkinnistute omanikena on apellandid huvitatud, et nende vahetus läheduses asuv roheala säiliks.
11. Kolmandad isikud K. Kaarlep, I. Vester, T. Paas ja L. Einberg leiavad oma vastustes apellatsioonkaebustele, et Saue Linnavolikogu
12. septembri
13. a otsus nr 142 on õiguspärane. Kolmandad isikud nõustuvad väitega, et detailplaneering ei vasta täielikult Saue linna üldplaneeringu plaanile. Samas on Saue linn käsitanud Tammetõru 39 detailplaneeringut kui üldplaneeringut muutvat lepingut. Juhul, kui detailplaneeringuga nähakse ette üldplaneeringu muutmine, ei pea see toimuma detailplaneeringu algatamise etapis. Üldplaneeringu kehtestamise menetlus on pikaajaline ja keerukas ning seaduse mõtteks ei ole olnud, et igal põhjendatud vajadusel kehtestatakse kohe uus üldplaneering või selle muudatused. Tammetõru 39 detailplaneeringust tulenevad muudatused nähakse ette koostamisel olevas üldplaneeringus. Kolmandad isikud leiavad, et apellantidel ei ole saanud tekkida õiguspärast ootust, et üldplaneering jääb igaveseks muutmata. Kolmandate isikute T. Kirsipuu ja E. Bärendsoni vastustes apellatsioonkaebustele leitakse, et halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonkaebuse väidete osas leiavad kolmandad isikud, et antud juhul detailplaneering üldplaneeringut ei muuda. Üldplaneeringus esitatud põhimõtted ning kaardimaterjalil esitatud piirjooned ei määra katastriüksuste piire ning sihtotstarbeid. Isegi kui väita, et kõnealune detailplaneering muudab üldplaneeringut, pole tegemist üldplaneeringut muutva planeeringu kehtestamise nõuete rikkumisega. Üldplaneeringu korrigeerimine vastavalt kehtestatud detailplaneeringutele toimub kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsuse alusel uue üldplaneeringu koostamise raames. Puudub apellantide subjektiivsete õiguste rikkumine. Õiguspärast ootust ei saanud tekitada haldusakt, mille osas apellandid teadsid, et seda võidakse muuta. Kolmandad isikud leiavad, et planeeringu kehtestamise otsuse motivatsioon on tuletatav sellele lisatud dokumentidest.
14. Vastustaja Saue Linnavolikogu leiab oma vastuses apellatsioonkaebusele, et detailplaneering ei ole vastuolus üldplaneeringuga. Üldplaneeringuga ei saa kindlaks määrata katastriüksuste piire ja sihtotstarbeid. Kas, kuidas, millises ulatuses ja mis asjaoludel võib eksisteerida detailplaneeringu ja üldplaneeringu vastuolu, mis peaks kaasa tooma üldplaneeringu muutmise vajaduse ja vastava menetluse algatamise, on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus tulenevalt nende planeeringute erinevatest eesmärkidest. Meelevaldne on seisukoht, et üldplaneeringu muutmise protsess tuleks algatada iga juhul, kui detailplaneeringuga ette nähtud krundi piir osutub üldplaneeringu kaardimaterjali alusel viimasega vastuolus olevaks kas või meetri jagu. Üldplaneeringu kui haldusakti suhtes ei saa isikul tekkida õiguspärast ootust. Planeeringu kehtestamise otsuse motivatsioon on tuletatav sellele lisatud dokumentidest.
15. Tallinna Ringkonnakohtu
16. mai
17. a otsusega apellatsioonkaebused rahuldati. Ringkonnakohus tühistas Tallinna Halduskohtu
18. detsembri
19. a otsuse osas, millega kaebused jäeti rahuldamata Saue Linnavolikogu
20. septembri
21. a otsuse nr 142 tühistamise nõudes. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega tühistas Saue Linnavolikogu
22. septembri
23. a otsuse nr
24. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt puuduvad vaidlustatud haldusaktis igasugused detailplaneeringu kehtestamise motiivid. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu võrdlemisel leidis ringkonnakohus, et detailplaneering ei ühti üldplaneeringus kavandatuga. Ringkonnakohus leidis, et

§ 25

lg 5 kohaselt kannab kohalik omavalitsus vastavad muudatused üldplaneeringusse ning seejärel kehtestab detailplaneeringu, kui kehtestatav detailplaneering sisaldab üldplaneeringu muutmise ettepanekut ja maavanem on järelevalve käigus muudatustega nõustunud. Küll aga pole vajalik üldplaneeringu jooniste muutmine enne detailplaneeringu kehtestamist. Üldplaneeringusse muudatuste kandmiseks ei ole planeerimisseaduse kohaselt vajalik täiendavate haldusaktide kehtestamine ega (avatud) haldusmenetluse läbiviimine. Muudatuste kandmist üldplaneeringusse detailplaneeringu ettepanekust tulenevalt ei saa samastada üldplaneeringu muutmisega eraldi detailplaneeringust. Olukorras, kus peatselt on kavas kehtestada uus üldplaneering, võib aga joonise muutmisest loobuda. Igal juhul on aga nõutav detailplaneeringus ettepaneku tegemine üldplaneeringu muutmiseks. Ringkonnakohtu arvates ei ole vaidlustatud otsuses esitatud põhjendusi vastuväidete kohta, mis puudutavad suurenevat mürataset ja haljastuse asendamist elamutega. Kohtuotsuses ja planeeringus ei ole osundatud, kas ja millisel viisil detailplaneeringu lahenduste elluviimine võrreldes praeguse olukorraga mürataset võib mõjutada, mis on planeeringu kehtestamisel diskretsiooniveaks. Vastustajad ei ole müra taset kavandatavate elamute piiril õigest mõõtnud, järgitud ei ole sotsiaalministri

1. märtsi
2. a määruse nr 42 § 10 lg 6 nõudeid. Ringkonnakohus nendib, et apellantidel puudub õiguspärane ootus, et olemasolev kõrghaljastus jääb püsima ning apellantide naabrusse uusi elamute maa-alasid juurde ei looda. Kohus nendib samas, et kolmandate isikute omandiõigus ei saa olla kaalukam apellantide õigusest kehtiva üldplaneeringuga kavandatud elukeskkonna säilimiseks ja huvist seaduslikkuse tagamiseks.
3. Tallinna Ringkonnakohtu
4. mai
5. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused kolmandad isikud K. Kaarlep, T. Paas, T. Kirsipuu, I. Vester, L. Einberg ning vastustaja Saue Linnavolikogu. Kassaatorid taotlevad Tallinna Ringkonnakohtu
6. mai
7. a otsuse tühistamist ning Tallinna Halduskohtu
8. detsembri
9. a otsuse jõusse jätmist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
10. Kolmandate isikute kassatsioonkaebusi põhjendatakse järgmiselt: 1) Tallinna Ringkonnakohus on jätnud arvestamata Vabariigi Valitsuse
11. jaanuari
12. a määrusega nr 36 kinnitatud "Katastriüksuste sihtotstarvete liikide ja nende määramise aluste" (edaspidi Aluste) sätted, mille kohaselt määratakse kruntide sihtotstarve. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et kuna detailplaneeringus ulatuvad krundid kuni tee piirini (paiknevad osaliselt teekaitsevööndis), on tegemist detailplaneeringu mittevastavusega üldplaneeringule. Vaatamata sellele, et kruntide alale jääb ka teekaitsevöönd, ei määrata krundi sihtotstarvet kooskõlas Alustega sel põhjusel veel transpordimaaks; 2) Tammetõru 39 detailplaneeringus ettenähtud üldplaneeringu muudatused (elamukruntidele ette nähtud juurdepääsude asukohad ja puurkaevu puudumine) on niivõrd väikesed, et ei too kaasa elukeskkonna muudatusi naaberkinnisasjadel; 3) ringkonnakohus ei ole osundanud planeerimisseaduse sätetele, mida linn üldplaneeringut muutva detailplaneeringu menetluses eiras ning mis oleksid takistanud linnal detailplaneeringu kehtestamise otsuse vastuvõtmist. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et igal juhul on detailplaneeringu kehtestamise otsuses nõutav ettepaneku tegemine üldplaneeringu muutmiseks ning kuivõrd seda ettepanekut ei sisaldunud otsuses sõnaselgelt, on ebaõigesti kohaldatud kaalutlusõigust. Kassaatorid leiavad, et

§ 24

lg-st 5 ei tulene selget vormi, milles ettepanek üldplaneeringu muutmiseks peaks olema tehtud; 4) asjaolu, et vaidlustatud otsus on ebapiisava motiveerituse tõttu formaalselt õigusvastane, et saa olla selle tühistamise ainsaks aluseks. Põhjendamine ja kaalutlemine on toimunud kogu detailplaneeringu menetlemise vältel. Saue linn on vastuväidete esitajatele saatnud vastuseid, vastuväiteid on osaliselt arvestatud ning menetluse käigus muudeti detailplaneeringu lahendust oluliselt. Ringkonnakohus on vääralt hinnanud haldusakti vormivigade tagajärgi; 5) Tammetõru 39 detailplaneeringu menetlemisel puudub kaebuse esitajate subjektiivsete õiguste rikkumine. Kohus on vääralt kohaldanud

§ 26

lg-t 1; 6) kolmandate isikute huvid ja linna huvid kaaluvad ilmselgelt üle vastustajate (apellantide) huvid. Detailplaneeringu tühistamine ei too kaasa sihtotstarbe ja kruntide määramise korralduste tühisust ega kohustust neid tühistada, samuti ei järgne sellele kinnistusregistrikannete kustutamine või muutmine. Tammetõru 39 jagamise tulemusena on uued kinnisasjad juba moodustatud ning nende otstarbeks on määratud elamumaa. Ringkonnakohtu otsuse jõustumisel ei saaks kassaatorid ehitada endale kuuluval elamumaa sihtotstarbega kinnistul. Seega on kohtulahend vastuolus PS §-dega 11 ja 32; 7) ringkonnakohus on oma otsuses müraprobleemi käsitledes väljunud apellatsioonkaebuse piiridest ja rikkunud HKMS § 34 lg-t

2. A. Ploompuu, J. Männiste, M. Jõesaare ja M. Kooskora vastustes leitakse, et ringkonnakohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse ja kohtumenetluse norme. Saue Linnavolikogu vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et Saue Linnavolikogu nõustub kolmandate isikute kassatsioonkaebustes toodud seisukohtadega selles osas, mis ei puuduta üldplaneeringu muutmist detailplaneeringuga. Saue Linnavolikogu on jätkuvalt seisukohal, et Saue Linnavolikogu kehtestas üldplaneeringuga kooskõlas oleva detailplaneeringu.
3. Saue Linnavolikogu kassatsioonkaebuses leitakse, et Tallinna Ringkonnakohtu
4. mai
5. a otsus on täielikult põhjendamatu ning oluliselt vastuolus seadusega, mistõttu see kuulub tühistamisele. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole õige ringkonnakohtu järeldus, et vaidlusalune haldusakt on motiveerimata ning selline vormiviga võis mõjutada otsustamist. Detailplaneeringu kehtestamisel on kogu detailplaneeringu dokumentatsioon ja selles sisalduv seletuskiri üheks haldusakti osaks; 2) olulisemaks küsimuseks on, kas üldplaneeringuga saab määrata kindlaks hoonestusalade, põllumaade ja teiste maa-alade piire. Õige ei ole ringkonnakohtu järeldus, et perspektiivse elamute maa-ala ja olemasoleva kaitsehaljastuse maa vaheline piir tuleb

§ 8

lg 3 p 6 kohaselt kindlaks määrata üldplaneeringuga ning et üldplaneeringu joonise mõõtkava erinevus detailplaneeringu joonisel kasutatavast mõõtkavast ei saa olla takistuseks alade piiride määramisele üldplaneeringuga. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu vastuolu tuvastamiseks tuleb esmalt tõlgendada planeerimisseaduses sätestatud planeeringute eesmärke. Üldplaneeringu eesmärgiks on eelkõige valla või linna ruumilise arengu põhimõtete kujundamine. Detailplaneeringu eesmärgiks on eelkõige planeeritava maa-ala kruntideks jaotamine ja sihtotstarvete määramine.

§ 8

lg-t 7 ei saa tõlgendada selliselt, et üldplaneeringuga saab määrata eksimatult maa-alade piire. Üldplaneeringu eesmärgist tulenevalt ei lisata üldplaneeringu materjalide juurde täpset kaardimaterjali; kaardimaterjali lisamise nõue sisaldub alles detailplaneeringu koostamise järgus vastavalt

§ 9lg-le 6.

Piire saab kindlaks määrata kruntide mõõdistamise ja katastrisse kantud kruntide piiripunktide koordinaatide alusel. Kui nõustuda ringkonnakohtu otsuses toodud seisukohaga, siis tekiks olukord, kus üldplaneeringu kaardimaterjali joone paksust on vaja hakata tõlgendama, tuvastamaks, kas konkreetne detailplaneeringu lahendus on vastuolus üldplaneeringuga. Üldplaneeringu muutmise vajaduse ja üld- ja detailplaneeringu vastuolu tuvastamine on kohaliku omavalitsuse diskretsiooniotsustus. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kohalik omavalitsus on teinud diskretsioonivea, olles seisukohal, et üldplaneeringut ei muudetud, ja jättes kaalumata, kas ja millisel põhjusel üldplaneeringut muuta; 3) ringkonnakohtu seisukohad on vastuolulised ka juhul, kui eeldada detailplaneeringu ja üldplaneeringu vastuolu. Ringkonnakohus on leidnud, et sellisel juhul tuleb üldplaneeringu joonist muuta pärast detailplaneeringu kehtestamist. Samas leiab kohus ka seda, et joonise muutmisest võib loobuda tulenevalt HMS § 5 lg-st 2. Täiendavalt on kohus leidnud ka seda, et kui üldplaneeringusse tulnuks muudatused kanda enne detailplaneeringu kehtestamist, oleks muudatuste kandmata jätmine hinnatav sellise menetlusveana, mis ei mõjutanud asja otsustamist. Kassaator väidab, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kas detailplaneeringus sisalduv erinevus üldplaneeringust on käsitatav ettepanekuna üldplaneeringu muutmiseks

§ 9

lg 7 mõttes; 4) ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kohalik omavalitsus ei ole esitanud põhjendusi vastuväidete, mis puudutavad suurenevat mürataset ja haljastuse asendamist elamutega arvestamata jätmise kohta; ebaõige on kohtu järeldus, et planeering on õigusvastane ka siis, kui sellega kavandatakse elamute püstitamist alale, kus müratase ületab lubatud piiri. See järeldus ei võta arvesse müratõkke paigaldamist vaidlusaluse detailplaneeringu lahenduses; 5) kassaator ei nõustu kohtu põhjendusega, et kolmandate isikute omandiõigus ei saa olla kaalukam kaebajate õigusest kehtiva üldplaneeringuga kavandatud elukeskkonna säilitamiseks ja huvist seaduslikkuse tagamiseks.

1. Kolmandad isikud K. Kaarlep, I. Vester, T. Paas, L. Einberg ja T. Kirsipuu oma vastustes kassatsioonkaebusele nõustuvad Saue Linnavolikogu kassatsioonkaebuses toodud seisukohtadega selles osas, mis langeb kokku kolmandate isikute poolt nende kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtadega. Samas leiavad kolmandad isikud, et detailplaneering ei järgi täielikult kehtivat Saue linna üldplaneeringut, kuivõrd juurdepääs uutele kinnistutele Tammelehe tänavalt on ümber tõstetud sissesõiduks Tammetõru tänavalt ning detailplaneeringus on kaotatud ka üldplaneeringus ette nähtud puurkaevu asukoht. Kolmandad isikud leiavad, et üldplaneeringu faktiline muutmata jätmine ei ole piisavaks aluseks detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamisele.
2. Kaebajate vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse ja kohtumenetluse norme.
3. Halduskolleegium vaatas asja läbi kohtuistungil
4. detsembril 2007 kolmeliikmelises koosseisus. Kohtuistungil jäid menetlusosalised oma varasemate seisukohtade juurde. Halduskolleegiumi
5. veebruari
6. a kohtumäärusega otsustati asi anda läbivaatamiseks halduskolleegiumi kogu koosseisule. Kohtumääruses põhjendati asja andmist läbivaatamiseks kolleegiumi kogu koosseisule seoses vajadusega veel kord kaaluda varasemates lahendites sisalduvat seisukohta, et maavanema heakskiit üldplaneeringut muutvale detailplaneeringule on HMS § 16 lg 1 kohane siduva iseloomuga kooskõlastus, samuti seda, kas sellise kooskõlastuse vaidlustamine planeeringuvaidluses on vajalik ning kas maavanem peab olema kaasatud sellise planeeringuvaidluse lahendamise kohtumenetlusse. Kolleegium pidas vajalikuks kujundada ühtne seisukoht ka

§ 26lg-st 1 tuleneva kaebeõiguse alustele.

1. Asja andmisega kolleegiumi kogu koosseisule esitasid oma seisukohad Saue Linnavolikogu ja kaebuse esitajad (vastustajad). Saue Linnavolikogu leiab, et maavanema heakskiit on käsitatav menetlustoiminguna, mida saab vaidlustada üksnes koos lõpliku haldusaktiga. Seadusest tulenevalt on võimalikud KOV ja maavanema vahelised vaidlused planeeringu üle. Eraldi maavanema menetlustoimingu järelevalveotsuse vaidlustamine ei ole sisuliselt põhjendatud. Vaidlustamise seisukohast vaadatuna on samas võimalik maavanema heakskiitu käsitada eelhaldusaktina. Volikogu loeb põhjendatuks, kui maavanema kooskõlastusele laieneb HMS § 16 regulatsioon. Maavanema igakordne kaasamine pole vajalik. Maavanema kaasamine peaks jääma kohtu otsustada. Kui maavanema seisukoht on oluline vaidluse lahendamiseks lähtuvalt konkreetse vaidluse faktilistest asjaoludest, siis peaks kohtul olema kohustus maavanema kaasamiseks. Linnavolikogu peab oluliseks ühtse seisukoha kujundamist nn populaarkaebuste menetlemisel. Kaebajad oma seletuses leiavad, et maavanema järelevalveotsust tuleks käsitada menetlustoiminguna. Maavanema seisukoht ei ole iseseisev haldusakt, sest sellel ei ole väljapoole suunatud mõju. Järelevalve teostaja heakskiit on haldusorgani jaoks õiguslikult siduv toiming. Maavanema poolt planeerimismenetluses tehtud toimingu vaidlustamata jätmine ei saa kaasa tuua planeeringu menetleja poolt antud haldusakti vaidlustamise võimatust. HKMS § 14 lg 3 p-des 2 ja 3 nimetatud isikute kaasamine on kohtuniku diskretsiooniotsus, mis sõltub konkreetse haldusasja spetsiifikast. Põhjendatud oleks maavanema kaasamine järelevalveorganina. Maavanema kaasamata jätmine ei saa kaasa tuua asjas tehtud kohtuotsuse tühistamist ja asja saatmist alama astme kohtule uueks arutamiseks. Kaebajad on seisukohal, et praegusel juhul on kaebus esitatud nii seoses õiguste rikkumisega kui ka vastuolu tõttu seadusega abstraktselt. Kaebajate eesmärgi saavutamise seisukohast pole oluline, kas kohus lähtub objektiivsest õigusvastasusest või isiku subjektiivsete õiguste rikkumise tõendatusest. Kuna isikul on õigus vaidlustada planeering muu hulgas ka objektiivsest õigusvastasusest tulenevalt, ei saa asja lahendamisel tõusetuda küsimust selle pinnalt, kas tegemist on üleminekuga õiguste kaitse kaebuselt populaarkaebusele. Kaebeõiguse alus ei oma tähendust. Planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel isiku poolt ei peagi kohus kontrollima, kas vaidlustatud akt isiku subjektiivseid õigusi rikub või piirab. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et Saue Linnavolikogu
3. septembri
4. a otsusega nr 142 kehtestatud detailplaneering on vastuolus kehtiva üldplaneeringu lahendustega. Kohus on planeeringute lahknevuse tuvastanud kaardimaterjali hindamise alusel ning sellest järeldanud, et detailplaneering muudab ka üldplaneeringuga määratud maa kasutamise sihtotstarvet. Kolleegium nõustub Saue Linnavolikogu väitega, et üldplaneeringuga ei ole määratud kinnisasjade piire ega ka konkreetsete katastriüksuste sihtotstarbeid. Üldplaneeringu kohane nn kaitsehaljastuse maa ei kujuta endast Vabariigi Valitsuse
5. jaanuari
6. a määrusega nr 36 kinnitatud Aluste mõttes katastriüksuse sihtotstarbe liiki. Üldplaneering fikseerib maa-ala juhtfunktsiooni. Maakatastriseaduse § 18 lg 2 kohaselt määrab detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe kehtestatud detailplaneeringu alusel. Samas ei käsitle kolleegium neid kassaatori väiteid, mis seonduvad ringkonnakohtu poolt asjaoludele tõendite hindamise alusel antud hinnangutega. HKMS § 52 lg 1 kohaselt kontrollib kolleegium kassatsioonimenetluses kassatsioonkaebuse alusel üksnes seda, kas kohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja järginud kohtumenetluse normi. 20.

§ 8

lg 7 kohaselt on kehtestatud üldplaneering aluseks detailplaneeringute koostamisele detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel. Samas võib

§ 9

lg 7 kohaselt detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada üldplaneeringu muutmise ettepanekuid. Eelnimetatud sätetest tuleneb ühelt poolt nõue järgida üldplaneeringu lahendusi ning teiselt poolt ka võimalus teha detailplaneeringu alusel muudatusi üldplaneeringusse. Sellisel juhul peab detailplaneering aga sisaldama üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Planeerimismenetluses teostab vastavalt

§ 23

lg 3 p-le 2 üldplaneeringu ning detailplaneeringute vastavuse üle järelevalvet maavanem. Juhul, kui detailplaneeringu kehtestamine eeldab üldplaneeringu muutmist, on maavanema järelevalve teostamine kohustuslik. Maavanem saab ka

§ 23

lg 2 p 3 alusel anda nõusoleku liigilt üldisema planeeringu muutmiseks temale esitatud vastavat ettepanekut sisaldava planeeringu kehtestamisel.

§ 24

lg 5 kohaselt teeb kohalik omavalitsus vastavad muudatused üldplaneeringus ja kehtestab detailplaneeringu juhul, kui kehtestatav detailplaneering sisaldab üldplaneeringu muutmise ettepanekut ja maavanem on järelevalve käigus muudatustega nõustunud. Vastavalt KOKS § 22 lg 1 p-le 33 kuulub sellise detailplaneeringu kehtestamine, mille puhul planeerimisseaduse kohane järelevalve on kohustuslik, kohaliku omavalitsuse volikogu pädevusse. 21. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on maavanem detailplaneeringu menetluses teostanud järelevalvet Saue Linnavalitsuse kahe erineva pöördumise alusel. Esimene järelevalvemenetlus alustati Saue Linnavalitsuse 21. aprilli 2003. a kirja nr 12-6.1/172 alusel, millega detailplaneering esitati

§ 23

alusel maavanemale järelevalve teostamiseks ning taotleti nõusolekut üldplaneeringu muutmiseks detailplaneeringu alusel. Teine järelevalvemenetlus algas linnavalitsuse

1. mai
2. a kirja nr 12-6.1/509 alusel, millega esitati detailplaneering maavanemale vastuväidete lahendamiseks ja heakskiidu saamiseks. Esimese kirja alusel teostatud järelevalve tulemusena leidis maavanem (
3. mai
4. a kiri nr 2.113/2045), et ta ei pea põhjendatuks ja maakonna teemaplaneeringu eesmärkidega kooskõlas olevaks Tammetõru 39 kinnistu detailplaneeringuga kavandatud ulatuses elamuala laiendamist ning Saue linna üldplaneeringu vastavat muutmist. Maavanem ei nõustunud Saue linna üldplaneeringu muutmisega ning tagastas detailplaneeringu projekti muutmiseks. Teistkordselt esitatud detailplaneeringu osas leidis maavanem (
5. juuli
6. a kiri nr 2.1-13/3007), et elamuehituse mahtu on võrreldes varasemaga vähendatud ning vastuolu teemaplaneeringuga ning üldplaneeringuga pole. Samuti nentis maavanem, et puurkaevu sobivama asukoha määramine on kohaliku omavalitsuse ainupädevuses ning koostatavas üldplaneeringus kavandatakse perspektiivse puurkaevu asukoht Tammelehe tänava lõppu. Maavanem andis planeeringule heakskiidu ja tagastas detailplaneeringu kohalikule omavalitsusele planeeringu kehtestamise otsustamiseks.
7. Vastustaja, Saue Linnavolikogu, on detailplaneeringu kehtestamise otsustamisel ning ka järgnenud kohtuvaidluses olnud järjekindlalt seisukohal, et detailplaneering ei ole vastuolus kehtiva üldplaneeringuga. Selle hinnangu üheks aluseks on ka maavanema järelevalvemenetluse järeldus vastuolu puudumise kohta. Ringkonnakohus on jõudnud maavanema poolt järelevalvemenetluses tuvastatust erinevale seisukohale.
8. Kolleegium peab eelnevaga seoses vajalikuks rõhutada, et kehtivas õiguses puudub piisav materiaalõiguslik ning ka menetlusõiguslik regulatsioon olukorraks, kus haldusmenetluses tuleb akti andmise tingimused kooskõlastada järelevalveorganiga. Kolleegium on ka
9. aprilli
10. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-12-07 leidnud, et maavanema heakskiit üldplaneeringut muutvale detailplaneeringule on HMS § 16 lg 1 kohane siduva iseloomuga kooskõlastus. Sellise heakskiidu andmine kujutab endast menetlustoimingut, mitte aga haldusakti andmist. Kolleegium ei pea vajalikuks muuta seda seisukohta ka praeguses asjas. Kolleegium rõhutab, et kuigi detailplaneeringu kehtestamise otsus on sisulises kooskõlas maavanema heakskiiduga, ei saa sellest heakskiidust tuletada kohaliku omavalitsuse kohustust kehtestada maavanema järelevalve läbinud planeering. HMS § 16 lg 1 kohane kooskõlastus ei tekita haldusorganile kohustust akti andmiseks.
11. Praeguse asja menetluses ei ole esitatud kaebust maavanema järelevalvetoimingute peale ning maavanem ei ole olnud menetlusosaliseks. Kuid kaebajad on kohtumenetluse käigus maavanema järelevalve õiguspärasuse kahtluse alla seadnud, sealhulgas ka kohtuasja lahendamisel halduskohtus. Tekkinud on olukord, kus kohtu järeldused ja riikliku järelevalve teostaja järeldusotsustus on vastuolus. Kolleegium nõustub menetlusosaliste seisukohaga, et planeerimismenetluses on maavanema ja kohaliku omavalitsuse õiguslik vahekord eelkõige haldusesisene. Seetõttu ei ole maavanema poolt antava kooskõlastuse kui menetlustoimingu iseseisev vaidlustamine üldjuhul võimalik. Järelevalveotsuse vaidlustamine eraldi on siiski võimalik juhul, kui järelevalveotsusest tuleneb siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu
12. aprilli
13. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-12-07). Selles asjas ei oma maavanema nõusolek iseseisvat regulatiivset tähendust. Planeeringu kehtestamise otsuse tühistamisel kaotab maavanema nõusolek tähenduse ka planeeringu kehtestamise otsuse andnud kohaliku omavalitsuse jaoks.
14. Kolleegium peab vajalikuks käsitleda ka küsimust järelevalveorgani kaasamisest kohtumenetlusse. Lähtudes sellest, et puudub võimalus järelevalveorgani otsustuse (kooskõlastuse) vaidlustamiseks, on vajalik selgitada selle organi kaasamise võimalus ja vajadus. Võimalus tuleneb HKMS § 14 lg 3 p-st 2, mille kohaselt on kaasatud isikuteks järelevalvet teostav asutus või ametnik. Järelevalveorgani kaasamise üle otsustab kohus kaalutlusõiguse alusel. Kaasamise otsustamisel tuleb arvestada konkreetse asja eripära. Praeguses asjas on kohus jõudnud detailplaneeringu ja üldplaneeringu vastavuse hindamisel teisele seisukohale kui maavanem oma kooskõlastuses. Seepärast on kolleegium seisukohal, et asja lahendav kohus pidanuks HKMS § 14 lg 3 p 2 alusel kaasama maavanema kohtumenetlusse kui järelevalveorgani, mis taganuks viimasele võimaluse anda arvamust. Samas ei ole maavanema selles asjas kaasamata jätmine käsitatav olulise menetlusveana, mis tooks kaasa kohtulahendite tühistamise. 26.

§ 26

lg 1 kohaselt võib planeeringu kehtestamise otsust vaidlustada iga isik, kes leiab, et otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Nimetatud regulatsioon, mis loob ka nn populaarkaebuste esitamise võimaluse, ei välista, vaid pigem toetab nõuet, et iga kaebuse esitanud isik määratleks kaebuse esitamise aluse. Kohustus väljendada kaebuses oma seos vaidlustatud aktiga tuleneb HKMS §-de 7 ja 10 nõuetest. Kolleegium juhib tähelepanu, et selles asjas on kohtud määratlenud kaebajate positsiooni ebajärjekindlalt. Mõneti ebaselge on ka kaebajate endi seisukoht antud küsimuses. Kolleegium on 9. juuni 2004. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-28-04 leidnud, et

§ 26

lg 1 kohaldamisel ei lasu kohtutel kohustust tuvastada, kas planeeringu kehtestamisega on rikutud isiku subjektiivseid õigusi või õigusvastaselt piiratud tema vabadusi. Ringkonnakohus on praeguses asjas juhindunud eelnimetatud põhimõttest. Kolleegium ei pea vajalikuks muuta oma varasemat seisukohta selles küsimuses ka praegu. Sellest ei saa järeldada, et planeeringuvaidlustes ei tule kohaldada halduskohtumenetluse seadustiku sätteid, mis nõuavad kaebajalt kaebeõiguse aluse esitamist.

1. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuste väited ning ülalnimetatud asjaolud ei anna alust ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu põhjendustega ega korda neid. Kassatsioonkaebused jäävad rahuldamata. Kolleegium jätab jõusse Tallinna Ringkonnakohtu
2. mai
3. a otsuse haldusasjas nr 3-04-
4. Kautsjonid tuleb arvata riigituludesse.
5. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus on tehtud. Riigikohtus on menetluskulude väljamõistmise nõude esitanud A. Ploompuu (kaebaja), kes taotleb Saue Linnavolikogult (vastustaja) 41 596,70 krooni kantud õigusabikulude väljamõistmist. Kohus loeb kantud kulud põhjendatuks. Samas tuleb arvestada asjaolu, et menetlus Riigikohtus toimub nii Saue Linnavolikogu kui ka kolmandate isikute kassatsioonkaebuste alusel. A. Ploompuu taotlusest ei nähtu, et eelnimetatud kulud oleksid seotud ainuüksi Saue Linnavolikogu kassatsioonkaebuse menetlemisega. Nendel asjaoludel ja juhindudes HKMS § 92 lg-st 10, rahuldab kohus A. Ploompuu taotluse osaliselt ja mõistab Saue Linnavolikogult A. Ploompuu kasuks välja menetluskulud 20 000 krooni. Teiste menetlusosaliste kulud jäävad nende endi kanda. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann