Obsah (4)

§ 265§ 269§ 28§ 27

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 265 alusel üle kõik ostja õigused ja kohustused, seega pidi ostueesõiguse teostaja kandma ka remonditööde eest tehtavaid kulutusi. Tallinna Linnakohus tunnustas

1. juuni
2. a otsusega kostja omandiõigust. Selles osas jättis Tallinna Ringkonnakohus otsuse muutmata. Tallinna Ringkonnakohus muutis aga
3. detsembri
4. a otsusega kostjalt väljamõistetava summa suurust ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 270 662 krooni, Tarvo Türksoni kasuks 378 433 krooni 77 senti ja Urmas Türksoni kasuks 81 983 krooni 77 senti. Hageja kinnitusel põhineb tema praegune nõue
5. juuni
6. a töövõtulepingul. Selle hagi saab läbi vaadata, sest Tallinna Ringkonnakohtu
7. detsembri
8. a otsusest nähtuvalt ei andnud ringkonnakohus töövõtulepingule hinnangut ja seega puudub töövõtulepingust tulenevate kulutuste hüvitamise vaidluses jõustunud kohtulahend. Kostja ei muutunud ostueesõigust teostades
9. juuni
10. a kinnistu ostu-müügilepingus ostja õigustesse ja kohustustesse astumisega
11. juuni
12. a töövõtulepingu pooleks. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjale kui ostueesõiguse teostajale läksid üle müügilepingus sätestatud õigused ja kohustused. Töövõtulepingu on aga sõlminud Toivo Türkson ja OÜ Haabersti Maja. Töövõtulepingust ega selle lisana sõlmitud
13. juuni
14. a protokollist ei tulene kohustusi, mida ostueesõiguse teostaja peab täitma. Müügileping ja töövõtuleping on kaks erinevat lepingut. Kuigi ostjad võivad müügilepingus võtta endale kohustusi, ei muutu nad sellest automaatselt töövõtulepingu poolteks.

§ 265

järgi lähevad ostueesõiguse teostajale üle vaid müügilepingust tulenevad õigused ja kohustused. Müügilepingus selgesõnaliselt kokkulepitud kohustuste ulatuses on ostueesõiguse teostajalt (kostjalt) hageja kasuks raha välja mõistetud. Hageja esitas kohtule

1. septembri
2. a protokolli, mille kohaselt otsustati pikendada töövõtulepingust tulenevat tööde lõpetamise tähtaega määramata ajaks ja muudeti tööde mahtusid. Protokolli p 3 kohaselt kohustusid kinnistu omanikud tasuma OÜ-le Haabersti Maja ehitus- ja remonditööde eest tööde vastuvõtmise (vahe)aktide alusel. Protokollile kirjutasid alla hageja, Tarvo Türkson, Toivo Türkson ja Urmas Türkson ning Heldur Nermann. Hageja ei muutunud selle protokolli alusel töövõtulepingu pooleks. Protokolli kohaselt võtsid kinnistu omanikud endale tööde eest tasumise kohustuse. Seda protokolli ei saa aga käsitada protokolli sõlmimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 220 lg 1 kohase võla ülekandmisena, kuna võla ülekandmine sai toimuda ainult kreeditori, praegusel juhul OÜ Haabersti Maja, nõusolekul. Asjaolu, et Heldur Nermann on OÜ Haabersti Maja seaduslik esindaja, ei oma tähendust, kuna protokollile on ta alla kirjutanud füüsilise isikuna ning igasugune viide osaühingule puudub. Samuti ei vasta protokoll sisuliselt võla ülekandmise tehingu tunnustele, kuna protokollist ei nähtu selgesõnaline võla ülekandmine ega see, et seda protokolli oleks seostatud töövõtulepinguga. Hageja kohustus tasuda remonditööde eest tulenes müügilepingust ning protokolli võib käsitada müügilepingu alusel sõlmitud dokumendina. Viimasele asjaolule viitab ka see, et protokolli p-s 3 eristatakse ühelt poolt kinnistu omanikke ja teiselt poolt OÜ-ga Haabersti Maja seotud lepingupooli. Sellega on sisse toodud selge erinevus töövõtulepingu ja müügilepingu vahel ning kohus ei saa nimetatud protokolli käsitada võla ülekandmisena. Kuna müügilepingus ostjana osalev lepingupool ei muutunud töövõtulepingu pooleks müügilepingu alusel ega võla ülekandmisega, ei saanud töövõtulepingu pooleks muutuda ka ostueesõiguse teostaja, s.o kostja, kes võttis üle kõik ostja õigused ja kohustused. Seega puudub hagejal õigus nõuda ostueesõiguse teostajalt nende kulutuste hüvitamist, mis tulenevad töövõtulepingust. Puudub vaidlus, et hageja on tasunud töövõtulepingust tulenevate tööde eest, kuid see õigussuhe ei puutu kostjasse ning kohus ei saa seda õigussuhet praeguses menetluses hinnata.
3. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt eiras maakohus asja lahendamisel Riigikohtu seisukohta tsiviilasjas nr 3-2-1-132-
4. Maakohus asus ekslikult seisukohale, et hageja ei muutunud müügilepingu sõlmimisel automaatselt töövõtulepingu pooleks. Kuigi hagi aluseks oli

§ 269

, oleks kohus pidanud nimetatud normi kohaldamata jätmisel kaaluma, kas kostja peab alusetult saadu hüvitama mõnel muul õiguslikul alusel, kuna kohus ei ole seotud õigusliku tõlgendusega, mille annab vaidlusalusele suhtele menetlusosaline. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on hageja arvel rikastunud, ning ostueesõiguse teostamise avaldus ja

1. septembri
2. a protokoll kinnitavad, et see rikastumine toimus kostja nõusolekul.
3. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
5. septembri
6. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 487 306 krooni, millest põhivõlg oli 463 336 krooni ja riigilõiv 23 970 krooni. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada enne
7. juunit
8. a kehtinud asjaõigusseaduse sätteid.

§ 269

lg 2 ei seadnud kulutuste hüvitamist sõltuvusse kulutuste tegemise õiguslikust alusest, s.o sellest, kas kinnistul asuva elamu ehitus- ja remonditöid tehti tööettevõtulepingu alusel ega sellest, kes olid selle tööettevõtulepingu pooled. Kulutuste hüvitamise kohustus tuleneb seadusest. Oluline on see, et esialgne ostja tegi kulutusi. Hageja nõue tuleneb

§ 269lg-st 2.

Hageja väitel kandis ta kulusid, makstes kinnistul töid teinud töövõtjale ettemaksuna

1. septembril
2. a 296 450 krooni,
3. jaanuaril
4. a 210 100 krooni,
5. veebruaril
6. a 176 000 krooni ja
7. aprillil
8. a 171 000 krooni, s.o kokku 557 100 krooni. Lisaks nõuab hageja kostjalt ka 510 505 krooni suuruse viivise tasumist. Hageja tugines ka ehitustehnilise ekspertiisi ja täiendekspertiisi järeldustele, millega on kindlaks tehtud tööettevõtulepingu alusel ja lepinguväliselt tehtud kasulikud ja toreduslikud tööd ja nende maksumus. Lähtudes

§ 269

lg-st 2 ja § 28 lg-st 2 tuleb kasulike kulutuste väärtuse määramisel lähtuda ekspertiisiaktides antud hinnangust. Hageja esitatud tõendeid raha maksmise kohta tuleb hinnata tõendina selle kohta, et hageja on kulutusi teinud. Ekspertiisiga on kindlaks tehtud, et 2002. aasta keskmisi hindu arvestades on elamus tehtud kasulikke töid maksumusega 926 672 krooni ja toreduslikke töid maksumusega 138 013 krooni.

§ 28

lg 2 ja § 269 lg 2 kohaselt ei ole hagejal õigust nõuda toreduslike kulutuste hüvitamist. Küll aga on tal õigus enda lisatud mugavus- ja meeldivusesemed ning ilustused asja rikkumata ära võtta. Seega on alusetu hageja nõue toreduslike kulutuste hüvitamiseks alusetust rikastumisest tulenevaid kohustusi reguleerivate normide (TsK § 477) alusel. Hageja oli ehitus- ja remonditööde tegemise ajal kinnistu (kaas)valdaja. Hageja valdus ei olnud pahauskne, ka mitte pärast ostueesõiguse teostamise avalduse kättesaamist, kuna nende tööde tegemise kohustus tulenes kinnistu müügilepingust. Vaidlus kostja ostueesõiguse teostamise ja sellest tulenevate kohustuste üle oli siis veel lahendamata. Seega puudub ka

§ 28lg 4 järgi alus hagejale kasulike kulutuste hüvitamisest keelduda.

Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada asjaolu, et hageja oli kinnistu poole mõttelise osa ostja.

1. juuni
2. a kinnistu müügi- ja valdamise ning kasutamise korra lepingust nähtub, et kinnistu ostjad leppisid omavahel kokku, et nad tasuvad OÜ-le Haabersti Maja tööettevõtulepingu järgi vastavalt nende omandatavate mõtteliste osade suurusele. Seetõttu on hagejal õigus nõuda kasulike kulutuste hüvitamist kulutuste väärtuse pooles ulatuses, s.o 463 336 krooni. Sellest tuleb maha arvata 26 695 krooni 65 senti, mis mõisteti kostjalt hageja kasuks välja varasema kohtulahendiga. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks

§ 269

lg 2 alusel välja mõista kasulike kulutuste hüvitamiseks 436 640 krooni ja selles osas hagi rahuldada. Hageja viivisenõue tuleb jätta rahuldamata hea usu põhimõttest lähtuvalt. Viivis on analoogselt leppetrahviga kohustuse täitmise tagamise vahend ja seetõttu on analoogia alusel kohaldatav VÕS §-s 6 ja § 159 lg-s 2 sätestatud heas usus käitumise printsiip. Viivisenõude esitas hageja alles täiendavas hagiavalduses

1. aprillil
2. a. Lisaks nähtub, et hageja ei ole teinud omapoolset sooritust kinnistu valduse tagasiandmiseks. Alusetu on kostja väide, et haginõue on juba jõustunud kohtuotsusega lahendatud. Eelneva hagi esitas kostja õiguseellane kinnistu ostjate vastu omandiõiguse tunnustamiseks ostueesõiguse teostamise tõttu. Tolles vaidluses tuginesid kinnistu ostjate vastuväited teisele alusele (

§ 265). Ostjad ei esitanud vastuhagi kulutuste hüvitamiseks.

Tallinna Ringkonnakohus ei lahendanud

1. detsembri
2. a otsusega esialgsetele ostjatele tehtud kulutuste hüvitamist, vaid määras üksnes summad, mis tuleb esialgsetele ostjatele ostueesõiguse teostaja poolt notari deposiiti kantud summadest üle kanda. Ekslik on kostja vastuväide, et lepingute alusel tehtud kulutuste summa on 388 683 krooni, sest töövõtulepingus märgitud töödest on tehtud üksnes 32,778%, ja et see summa on eelmises protsessis esialgsetele ostjatele notari deposiidist välja makstud.

§ 269

lg 2 järgi ei sõltu kasulike kulutuste hüvitamine sellest, millisel õiguslikul alusel kulutused tehti. Seega on ekslik eristada töövõtulepingu järgi tehtud kulutusi muudest kasulikest kulutustest, mida hageja tegi. Ekspertide hinnangul on kinnistul tehtud kulutuste väärtuseks 926 672 krooni ja sellest tuleb ka lähtuda. Kuna hagi rahuldatakse 34% ulatuses, tuleb enne

1. jaanuari
2. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg 1 alusel mõista kostjalt hageja kasuks välja 34% kantud riigilõivust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 669 lg 1 p
4. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt üllatas ringkonnakohus kostjat, kui lahendas vaidluse

§ 269lg 2 ja Ts

K § 477 alusel, kuigi hageja taotles vaidluse lahendamist tööettevõtulepingu alusel. Tõendamiskoormus on kirjeldatud kahel juhul erinev ja kostjale ei tagatud võimalust esitada vastuväiteid

§ 269lg 2 ja Ts

K § 477 kohaldamisele. Kuna hageja kinnitas korduvalt, et tema nõude aluseks on tööettevõtuleping, ületas ringkonnakohus nõude piire ja rikkus TsMS § 669 lg-t 2, kui leidis, et kostja peab hüvitama kõik vajalikud ja kasulikud kulutused sõltumata sellest, kas need on tasutud tööettevõtulepingu alusel või mitte. Samuti ei ole hageja esitanud alusetu rikastumise nõuet. Ringkonnakohus kohaldas vääralt

§ 269lg-t 2 ja Ts

K §

1. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks tuleb kulutuste hüvitamisel võtta aluseks
2. a hinnad, mitte aga hinnad tööde tegemise või vaidluse lahendamise ajal. TsK § 477 lg 3 järgi oleks hagejal olnud õigus nõuda enda tegelikult tehtud vajalike ja kasulike tööde kulutuste hüvitamist kulutuste tegemise hetke, s.o
3. a hindades. Kuna ekspertiisiakti kohaselt tehti tööettevõtulepinguga ettenähtud töödest vaid 32,778%, tuleb seda arvestada ka kulutuste kogusumma määramisel. OÜ-le Haabersti Maja alusetult raha makstes ei ole võimalik teha kinnistule vajalikke ega kasulikke kulutusi rohkem, kui neid tegelikult tehti. Kuna eeltoodust lähtudes oleksid kõik kaasomanikest kulutuste kandjad õigustatud nõudma kostjalt kokku 439 255 krooni ja kostjalt mõisteti varasema kohtuotsusega välja kokku 323 145 krooni, tulnuks vastava nõude esitamisel kostjal hüvitada kokku veel 116 110 krooni. Suuremas summas ei ole hageja koos teiste kaasomanikega vajalikke ega kasulikku kulutusi teinud. Isegi kui hageja nõue on käsitatav alusetu rikastumise nõudena, tuli kohtul lähtuda hageja nõude piiridest. Sellest tulenevalt ei saanud kohus välja mõista kulutusi, mis ei olnud tehtud tööettevõtulepingu alusel. Seetõttu oleks võimalik hagi rahuldada üksnes 119 krooni ulatuses. Ringkonnakohus pidi jätma tähelepanuta hageja väited alusetu rikastumise kohta, sest need esitati esimest korda alles apellatsiooniastmes. Tõendatud ei ole, et tööettevõtulepingu poole kohustused läksid hagejale üle. Kuna hagi ei tulnuks rahuldada, ei ole õige ka kostjalt riigilõivu väljamõistmine.
4. Hageja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja mõista kostjalt hageja kasuks välja kassatsiooniastmes kantud menetluskulud. Hageja vastuse kohaselt ei tulnud kostjale

§ 269

lg 2 kohaldamine üllatusena, sest hageja viitas

§-le 269 juba hagiavalduses, samuti olid apellatsioonkaebuses alternatiivsed põhjendused. Ringkonnakohus ei ületanud hagi piire. Õige ei ole kostja väide, et ringkonnakohus kohaldas vääralt TsK § 477, sest ringkonnakohus viidatud normi ei kohaldanud. Ringkonnakohus lahendas asja

§ 269lg-t 2 õigesti kohaldades.

1. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada osas, millega ringkonnakohus rahuldas hagi, ja asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja viivisenõude, jätab kolleegium kassatsioonkaebuse piire arvestades nimetatud osas ringkonnakohtu otsuse muutmata.
3. Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millises ulatuses peab kostja hüvitama hagejale kulutused, mida hageja tegi kaasomandisse ostetud kinnistule, mis läks pärast ostueesõiguse teostamist kostja omandisse. Poolte varasemas vaidluses tunnustas Tallinna Linnakohus
4. juuni
5. a otsusega ostueesõiguse teostaja (praeguses vaidluses kostja) omandiõigust Tallinnas Xxxxxxxxx x asuvale kinnistule ja mõistis ostueesõiguse teostajalt ostjate kasuks välja kinnistu müügihinna ja ehituskulude katteks hüvitise. Tallinna Ringkonnakohus jättis
6. detsembri
7. a otsusega maakohtu otsuse muutmata osas, millega tunnustati ostueesõiguse teostaja omandiõigust, kuid muutis otsust väljamõistetud hüvitise suuruse osas. Ringkonnakohus mõistis ostueesõiguse teostajalt ostjate kasuks ehituskulude hüvitamiseks ostueesõiguse teostamise ajaks sissenõutavaks muutunud summast (592 900 krooni) ostjate esitatud OÜ Haabersti Maja kassa sissetuleku orderite nr 72 ja nr 74 alusel välja kokku 323 145 krooni (sellest 26 695 krooni praeguse vaidluse hageja kasuks).
8. Hageja soovib, et kostja hüvitaks talle kõik kinnistu ehitus- ja remonditööde tõttu kantud kulutused ja viivise. Tehtud kulutusi tõendavad eelmises tsiviilasjas tehtud ekspertiisiakt ning OÜ Haabersti Maja kassa sissetuleku orderid, mille kohaselt on hageja tasunud tööettevõtulepingus märgitud tööde eest OÜ-le Haabersti Maja. Kolleegium märgib esmalt seda, et käesolevas asjas ei olnud ringkonnakohtule kohustuslikud Riigikohtu
9. oktoobri
10. a otsuse nr 3-2-1-132-01 seisukohad, sest vastavalt TsMS § 693 lg-le 2 on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes samas asjas. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et vaidlus tuleb lahendada varem kehtinud asjaõigusseaduse sätete alusel. Enne
11. juulit
12. a kehtinud

§ 269

lg 2 järgi oli ostueesõigust teostav isik kohustatud juhul, kui kinnisasi oli juba läinud ostja omandisse või valdusse, hüvitama ostjale lisaks ostuhinnale ning lepingu sõlmimise ja kinnistusraamatusse kandmisega seotud vajalikele kulutustele ka ostja poolt kinnisasjale tehtud vajalikud ja kasulikud kulutused ning tasutud maksud. Ka

§ 28

lg 1 järgi on isikul, kes võõrast asja vallates on teinud sellele vajalikke kulutusi, õigus nõuda omanikult nende hüvitamist, kui kulutuste tegija ei ole asja oma valdusse saanud kuriteoga. Asjale tehtud kulutused on

§ 27

p 1 järgi vajalikud, kui nendega säilitatakse asja või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest. Heausksel valdajal on

§ 28

lg 2 järgi lisaks õigus nõuda omanikult ka asjale tehtud kasulike kulutuste hüvitamist osas, mis ületab tema poolt asja viljast saadud tulu. Hüvitus ei tohi seejuures ületada määra, mille võrra asja väärtus on kasulike kulutuste tõttu suurenenud. Asjale tehtud kulutused on

§ 27p 2 järgi kasulikud, kui nendega asja oluliselt parendatakse.

Kui omaniku varaline seisund ei võimalda hüvitada kasulikke kulutusi, võib ta

§ 28

lg 3 järgi nõuda hüvitise vähendamist või hüvitise maksmisest vabastamist ning sellisel juhul on heausksel valdajal õigus enda tehtud parendused asja rikkumata ära võtta. Isikul, kes võõrast asja vallates on teinud asjale toreduslikke kulutusi, ei ole

§ 28lg 5 järgi õigust nõuda nende hüvitamist.

Tal on õigus enda lisatud mugavus- ja meeldivusesemed ning ilustused asja rikkumata ära võtta. Asjale tehtud kulutused on

§ 27

p 3 järgi toreduslikud, kui nendega taotletakse peamiselt asja mugavust, meeldivust või ilu.

1. Seega on ostjal üldjuhul õigus nõuda ostueesõiguse teostajalt nii vajalike kui ka kasulike kulutuste hüvitamist. Ostueesõiguse teostamise avalduse esitamine ei muutnud kolleegiumi varasema seisukoha järgi ostja valdust ebaseaduslikuks ega pahauskseks (vt Riigikohtu
2. novembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-04 ja
4. juuni
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-05). Sellest tulenevalt on õige ringkonnakohtu seisukoht, et

§ 28lg 4 alusel ei saa jätta ostja tehtud kasulikke kulutusi hüvitamata.

1. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on põhjendamatult võtnud kulutuste hüvitamisel aluseks eksperdiarvamuse, milles määrati kindlaks kinnistule tehtud vajalike ja kasulike kulutuste väärtus
2. aasta hindades. Kolleegium leiab, et

§ 269

lg 2 ja § 28 lg 1 kohaselt tuleb ostjale hüvitada kinnisasjale tehtud vajalikud kulutused ning § 28 lg 2 järgi kinnisasjale tehtud kasulikud kulutused osas, mis ületavad tema poolt asja viljast saadud tulu. Kulutuste väärtus tuleb kindlaks määrata kulutuste tegemise aja seisuga.

1. Samas juhib kolleegium tähelepanu sellele, et asja uuel läbivaatamisel võib tekkida küsimus hageja käitumise vastavusest hea usu põhimõttega. Enne
2. juulit
3. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 108 lg 1 järgi tuli tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuse täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei olnud TsÜS § 108 lg 2 järgi lubatud muu hulgas juhul, kui õiguse teostamise eesmärgiks oli kahju tekitamine teisele isikule. Samasisuline regulatsioon tuleneb ka
4. juulil
5. a jõustunud TsÜS §-st
6. Kui kostja teostas hageja ostetud kinnisasja suhtes ostueesõigust ja hageja oli sellest teadlik, kuid jätkas kinnisasjale kulutuste tegemist vaatamata kostja keelule teha kinnisasjal asuva elamu ümberehitustöid, siis on võimalik, et hageja ei toiminud kinnistule kasulikke kulutusi tehes ja nende hüvitamist nõudes heas usus.
7. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele ringkonnakohtu otsuse üllatuslikkuse kohta märgib kolleegium, et vaidlust

§ 269lg 2 alusel lahendades ei üllatanud ringkonnakohus menetlusosalisi.

Hageja märkis hagiavalduses, et soovib kõigi kinnistule tehtud kulutuste, sh toreduslike kulutuste hüvitamist, ning palus oma nõude rahuldada mh

§ 269lg 2 alusel.

Ringkonnakohtu otsust ei muuda üllatuslikuks ka asjaolu, et maakohus ei lahendanud vaidlust

§ 269lg 2 alusel.

Kolleegium on leidnud, et kui ringkonnakohus soovib kohaldada seadust, mis seab protsessiosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, eelkõige muudab tõendamiskoormuse jaotust, tuleb seda protsessiosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid. Vastasel juhul rikub ringkonnakohus menetlusõiguse norme, sest otsus on menetlusosalistele üllatuslik (vt Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02). Samas, kui õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega (vt Riigikohtu
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-07). Kolleegium leiab, et praeguses asjas lahendas ringkonnakohus vaidluse esitatud ja tuvastatud asjaolude alusel, andes neile õigusliku kvalifikatsiooni (TsMS § 438 lg 1), ega tuginenud seda tehes uutele asjaoludele. Asja kvalifitseerimine

§ 269

lg 2 järgi ei mõjutanud kostja positsiooni tõendamismenetluses, kuna õiguslike hinnangute puhul ei saa nõuda nende õigsuse tõestamist. Eeltoodust tulenevalt ei rikkunud ringkonnakohus ka TsMS § 669 lg 1 p 1. 17. Asjakohased ei ole kostja väited selle kohta, et ringkonnakohus kohaldas vääralt TsK § 477. Ringkonnakohus lahendas vaidluse

§ 269lg 2 alusel ega kohaldanud üldse Ts

K §

2. Õige ei ole ka kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ületas nõude piire ja rikkus TsMS § 669 lg-t 2, kui mõistis kostjalt hageja kasuks välja kõik vajalikud ja kasulikud kulutused sõltumata sellest, kas need tehti tööettevõtulepingu alusel või mitte. Ostja õigus nõuda ostueesõiguse teostajalt asjale tehtud vajalike ja kasulike kulutuste hüvitamist tuleneb seadusest.

§ 269

lg 2 järgi on selle nõude rahuldamise aluseks asjaolu, et ostja on kulutusi teinud. Asjaolu, et hageja tegi osa kulutusi tööettevõtulepingu alusel, ei piira tema

§ 269

lg-st 2 tulenevat nõuet kostja vastu.

§ 269

lg 2 alusel tuleb üldjuhul hüvitada kõik kinnisasjale tehtud vajalikud ja kasulikud kulutused.

1. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb kohtukulude jaotus menetlusosaliste vahel otsustada asja sisulisel lahendamisel ringkonnakohtus.
2. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tagastab kolleegium TsMS § 149 lg 4 alusel kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni. Henn Jõks, Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev