Obsah (4)

§ 2§ 123§ 31§ 23

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-2-08 Otsuse kuupäev 6. märts 2008. a Kohtukoosseis eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi K

§ 2

sätestab: "Kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi." See tähendab, et neis menetluslikes küsimustes, millele väärteomenetluse seadustik vastust ei anna, tuleb pöörduda kriminaalmenetluse regulatsiooni poole.

üldsätted ei määratle, kas väärteomenetluses lähtutakse kohtumenetluses võistlevuse põhimõttest või uurimisprintsiibist. Kuid sellest tõdemusest üksi ei piisa väitmaks, et väärteomenetluses kehtib VTMS § 2 kaudu KrMS §-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõte. Vaadata tuleb ka seda, kas ja kuidas on

s reguleeritud kohtulik uurimine. Üksnes juhul, kui väärteomenetluses vastav regulatsioon puudub, on alust pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole.

§ 123

lg-st 1 ja § 128 lg-st 3 tulenevalt lähtutakse kohtulikul uurimisel VTMS §-dest 97-103. Nendest sätetest §-d 97 ja 98 reguleerivad vastavalt menetlusaluse isiku ja tunnistaja ülekuulamist (sh menetlusaluse isiku või tunnistaja küsitlemist ja varem antud ütluste avaldamist) kohtuliku uurimise raames. Seega on menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon olemas

s ning puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. Seejuures väärib märkimist, et VTMS §-de 98 ja 99 regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluse seadustikus, kuivõrd väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust kui võistleva menetluse olulist tunnust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, alles seejärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda. 7.2 Kriminaalkolleegium leiab, et

taoline erinevus võrreldes kriminaalmenetluse seadustikuga on põhjendatud. Võistlevuse põhimõtte oluliseks eelduseks on poolte võrdsuse nõue. See tähendab muuhulgas ka seda, et mõlema poole esindajal on õigusalased süvateadmised. Kriminaalmenetluses on see tagatud KrMS § 45 lg-s 4 sätestatuga, mille kohaselt on kohtumenetluses kaitsja osavõtt kohustuslik. Väärteomenetluses taoline üldine kaitsja nõue puudub ning selle kehtestamine ei ole ka mõeldav, kuna see muudaks väärteoasjade menetlemise liialt kulukaks ning hakkaks takistama kohtusse pöördumist. 7.3 Käesoleval juhul tuleb arvestada sellega, et maakohus vaatas asja läbi kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel. Seega oli maakohtu ülesandeks kontrollida kohtuvälise menetleja otsuse õigsust, kusjuures selles menetluses on maakohtul lisaks ülesanne kompenseerida kohtuvälise menetluse teatud menetlejakesksust (tõendid kogub ja otsuse teeb sama kohtuväline menetleja, otsus tehakse kirjalikus menetluses). Nii näeb VTMS § 123 lg 2 ette, et "maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid". Selleks, et kohus saaks kontrollida kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab ta ühtlasi uurima kohtuvälise menetleja otsuse aluseks olnud tõendeid, sh ülekuulamiste protokolle. 7.4 Kriminaalkolleegium nõustub kohtuvälise menetleja kassatsioonivastuses esitatud seisukohaga, et maakohus ei rikkunud patrull-lehte avaldades väärteomenetlusõigust. Selle õiguse annab VTMS § 100. 7.5 Maakohus ei tohtinud aga tugineda Ü. V.-i ütlustele.

§ 31

lg 1 sätestab otsesõnu, et tõendamisel ja tõendite kogumisel järgitakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid. Ü. V.-i ütluste kasutamise, tuvastamaks, millest A. O. ja V. N. omavahel rääkisid, välistab KrMS § 68 lg 5, mis sätestab: "Tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, on tõendid üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata." Seega tuleks Ü. V.-i ütlused jätta tähelepanuta. Kuna kohus kasutas neid ütlusi üksnes muude tõendite täiendava usaldusväärsuse tagamiseks, ei mõjuta Ü. V.-i ütluste tähelepanuta jätmine tuvastatud faktilisi asjaolusid.

1. Järgnevalt lahendab kriminaalkolleegium küsimuse, kas A. O.-le süüks pandud tegu vastab KarS § 168 lg 1 koosseisu tunnustele. Väärteoprotokollis kirjeldatud teoks on V. N.-i autoga valimisjaoskonda sõidutamine ja talle Keskerakonna saadiku valimiseks ettepaneku tegemine. Riigikohus on korduvalt märkinud, et väärteoprotokollis esitatud teo lühikirjeldus annab väärteoasja arutamise piirid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. mai
3. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-75-03; RT III 2003, 21, 200;
4. oktoobri
5. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-80-06; RT III 2006, 36, 304 ja
6. detsembri
7. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-84-07; RT III 2007, 46, 368). Kuigi vastav põhimõte on otsesõnu ära toodud VTMS §-s 87, mis reguleerib väärteoasja arutamist maakohtus, kehtib sama põhimõte ka kohtuvälises menetluses (vt viidatud Riigikohtu otsus asjas 3-1-1-84-07 p. 11). Seetõttu saab käesolevas asjas võtta seisukoha ainult küsimuses, kas see, et A. O. üritas veenda V. N.-i hääletama Keskerakonna kandidaadi poolt, on kvalifitseeritav KarS § 168 lg 1 järgi. Seisukohta ei saa aga võtta küsimuses, kas ta kohtles samal viisil mitmeid isikuid. 8.1 Määrava tähtsusega on siinkohal küsimus, mida tähendab mõiste "aktiivne agitatsioon". Riigikogu valimise seadus, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus ega nende seaduste seletuskirjad ei sisusta mõistet " aktiivne agitatsioon". Seega tuleb lähtuda agitatsiooni mõiste üldkeelelisest tähendusest. Õigekeelsuse sõnaraamatu kohaselt on agitatsioon rahva (poliitiline) mõjustamine, kihutustöö, veenmine, selgitustöö. Aktiivset ja passiivset agitatsiooni aitab eristada kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse eelnõu seletuskirjas öeldu: "Eelnõu järgi lubatakse passiivset agitatsiooni (teated, plakatid, sildid jms reklaam) ka valimispäeval." See tähendab, et passiivse agitatsiooni all tuleb mõista plakatite vmt meediumi abil toimuvat agitatsiooni, aktiivne on aga agitatsioon, mis nõuab isiku aktiivset tegevust. Seega iseloomustab agitatsiooni selle mõiste tavasisu kohaselt suunatus enam kui ühele isikule. Ka passiivse agitatsiooni puhul võib rääkida suunatusest mitmetele isikutele - paigutatakse ju valimisplakatid kohtadesse, kus neid võivad näha võimalikult paljud inimesed. Sellest tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et ka aktiivne agitatsioon eeldab pöördumist enam kui ühe inimese poole. Kuna A. O. pöördus vaid ühe isiku poole, ei vasta talle süükspandav tegu KarS § 168 lg 1 tunnustele ning tema suhtes tuleb menetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
8. Seoses menetlusaluse isiku taotlusega hüvitada talle kaitsjatasu, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

§ 23

sätestab: "Väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest." Riigikohus on

1. aprilli
2. a otsuses nr 3-1-1-37-03 (RT III 2003, 12, 117) märkinud, et otsustamaks väärteomenetluses VTMS §-s 23 märgitud aluste olemasolul kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses väärteoasjas ja arvestades selle asja keerukust. Seejuures on Riigikohus võtnud arvesse kohtuistungite mahtu ning määratud või mõistetud karistuse suurust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. mai
4. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-7503 - RT III 2003, 21, 200). Kriminaalkolleegium peab käesoleva väärteoasja suhteliselt väikest mahtu ning vähest keerukust arvestades mõistliku suurusega tasuks 10000 krooni. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi