← Eesti

3-3-2-1-07

RIIGIKOHUS ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-2-1-07 10. mä

§ 702lg 2 p 7 järgi on asjas teistmise aluseks Riigikohtu üldkogu 12.

aprilli

  1. a otsus, millega ORAS § 7 lg 3 tunnistati
  2. oktoobrist 2006 kehtetuks tingimusel, et ei ole jõustunud ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus. Riigikohtu üldkogu asus
  3. detsembri
  4. a otsuses seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 on kehtetu alates
  5. oktoobrist 2006; 2) teistmisavalduse aluseks olev asjaolu ilmnes
  6. oktoobril 2006, mil Riigikohtu üldkogu
  7. aprilli
  8. a otsusest lähtuvalt tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks; 3) teistetavate kohtulahendite peamiseks õigusnormiks oli ORAS § 7 lg
  9. Nende kohtulahenditega loodi õiguslik olustik, mille järgi K. E. A. Edenberg ei ole õigustatud subjekt omandireformi aluste seaduse alusel ja õigustatud isiku vara tagastamisel.
  10. V. Hääl, I. Jurno, O. Ojamaa ja R. Polman paluvad jätta teistmisavalduse läbi vaatamata, kuna see on esitatud tähtaega rikkudes, avalduse läbivaatamise korral aga jätta see rahuldamata. V. Hääl, I. Jurno, O. Ojamaa ja R. Polman väidavad järgmist: 1) teistmisavaldus on esitatud, rikkudes

§ 704

lg-s 1 sätestatud kahekuulist tähtaega, sest Riigikohus tunnistas ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks

  1. oktoobri
  2. a otsusega. Kuni
  3. detsembrini 2005 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik ei sätestanud teistmise alusena õigustloova akti või selle sätte põhiseadusevastasust. Puuduvad ka üleminekusätted teistmisavalduse esitamise tähtaja kohta olukorras, kus kohtulahend tugineb enne uue seadustiku jõustumist põhiseadusevastaseks tunnistatud sättele. Kui Riigikohus siiski leiab, et

§ 702

lg 2 p 7 on asjas kohaldatav, siis tulnuks teistmisavaldus esitada hiljemalt kahe kuu jooksul seadustiku jõustumisest, s.o hiljemalt

  1. märtsil 2006, sarnaselt Riigikohtu seisukohtadele haldusasjas nr 3-3-1-66-04; 2) ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse tuvastas Riigikohtu üldkogu teist korda
  2. aprilli
  3. a otsusega. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise osas lükati otsuse jõustumine edasi
  4. oktoobrini
  5. Muus osas, sh p 26, millega teist korda tuvastati sätte põhiseadusevastasus, jõustus kohtuotsus juba
  6. aprillil
  7. Nimetatud kohtuotsus avaldati Riigi Teatajas
  8. mail
  9. Teistmisavaldus tulnuks esitada hiljemalt
  10. juulil 2006.

§ 705

ja § 682 lg 1 ning HKMS §-de 76 ja 77 koosmõjust tulenevalt tuleb teistmisavaldus jätta läbi vaatamata, sest see on esitatud pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist; 3)

§ 702

lg 2 p-s 7 sätestatud teistmise alus pole halduskohtumenetluses tulenevalt HKMS § 5 lg-st 2 kohaldatav. Halduskohus peab kaebuse läbivaatamisel omal algatusel kontrollima kohaldatavate õigusnormide põhiseaduspärasust täies ulatuses ja halduskohtu lahend on kinnitus, et kohaldatud säte on põhiseaduspärane. Kuna enne

  1. jaanuari 2006 ei olnud teistmisavalduse esitamise alusena sätestatud kohtulahendi aluseks olnud normi põhiseadusevastaseks tunnistamist, siis tekkis kaebuse esitajatel alus loota, et Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. märtsi
  3. a määrust ja Tallinna Ringkonnakohtu
  4. mai
  5. a otsust pole teistmise teel võimalik muuta; 4) kui Riigikohus peab

§ 702

lg 2 p 7 käesolevas asjas kohaldatavaks, tuleb kontrollida selle tagasiulatuva kohaldamise põhiseaduspärasust. Riigikohus on varem rõhutanud, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjas tehtud otsusel pole tagasiulatuvat jõudu (asi nr 3-4-1-10-00); 5) kuna ORAS § 7 lg 3 polnud kohtulahendite tegemise ajal põhiseadusevastane, siis puudub

§ 702lg 2 p-s 7 sätestatud teistmise alus.

Riigikohtu üldkogu tunnistas ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks aastate jooksul süvenenud õigusselgusetuse tõttu, sest alles hiljem selgus, et sättes viidatud lepingut ei kavatseta sõlmida. Varem on Riigikohus pidanud ORAS § 7 lg-t 3 põhiseaduspäraseks teistetavas asjas, samuti loakogu

  1. augusti
  2. a määruses nr 3-7-2-4-205, millega jäeti menetlusse võtmata K. E. A. Edenbergi (Trepp) kassatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu
  3. mai
  4. a otsuse peale. Teistmisavalduse rahuldamisel õigusselgusetus süveneks, sest omandireformi kistaks taas elamu, mille suhtes reform lõppes aastaid tagasi; 6) teistmisavalduse rahuldamine kahjustaks kaebuse esitajate õiguskindlust korterite omandamise õiguspärasuse suhtes. Kõik kaebuse esitajad, v.a O. Ojamaa, sõlmisid korterite erastamise ostumüügilepingud
  5. juunil
  6. Seitsmeaastane omand korterite suhtes tingib teistmisavalduse rahuldamata jätmise sõltumata teistmisavaldusele esitatud vastuses toodud muudest põhjendustest. Tagantjärele tuvastatud õigusselgusetuse tingimustes ei saa ette heita, et kortereid erastades usaldati jõustunud kohtuotsuseid ja haldusakte. Õiguskindlus on tekkinud mitte üksnes Tallinna linna, vaid peamiselt kohtute tegevuse tulemusel, kes on korduvalt jätnud rahuldamata teistmisavalduse esitaja taotlused ja kaebused, mille eesmärgiks oli korterite erastamise takistamine. Tallinna Halduskohtu
  7. veebruari
  8. a määrusega haldusasjas nr 3-38-02 võeti vastu K. Trepp-Edenbergi loobumine kaebusest ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse nr 10788 peale, millega ORAS § 7 lg 3 alusel jäeti rahuldamata tema taotlus tagastada vaidlusalune elamu ja krunt. Tallinna Linnakohtu
  9. jaanuari
  10. a otsusega tsiviilasjas nr 273/25-996/00 ja Tallinna Ringkonnakohtu
  11. aprilli otsusega tsiviilasjas nr II-2/558/01 jäeti rahuldamata K. E. A. Edenbergi (Trepp) hagi tuvastada
  12. juunil 1999 sõlmitud Kaupmehe 10-1 korteri erastamise ostu-müügilepingu tühisus. Riigikohtu loakogu ei võtnud
  13. mai
  14. a määrusega asjas nr 3-7-2-5-249 kassatsioonkaebust menetlusse. Tallinna Halduskohtu
  15. aprilli
  16. a otsusega haldusasjas nr 3-752/2001 ja Tallinna Ringkonnakohtu
  17. oktoobri
  18. a otsusega haldusasjas nr II-3/316/2001 jäeti rahuldamata K. E. A. Edenbergi (Trepp) kaebus Tallinna Linnavalitsuse
  19. oktoobri
  20. a korralduse nr 6753-k peale, millega määrati Kaupmehe 10 asuva ehitise teenindamiseks vajalik krunt korteriomandi seadmiseks korralduses seatud tingimustel. Tallinna Linnakohtu kohtunikuabi
  21. aprilli
  22. a kinnistamisotsusega jäeti rahuldamata K. E. A. Edenbergi (Trepp) vastuväide Kaupmehe 10 elanike ühisele kinnistamisavaldusele kinnistusregistriosa avamiseks ja korteriomandi seadmiseks; 7) asjas esinevad ja võivad esineda täiendavad vara tagastamist välistavad alused. Tallinnas Kaupmehe tn 10 asuv elamu on tervikuna teiste isikute heauskses omandis (ORAS § 12 lg 3 p 3), mistõttu pole võimalik jätta jõusse Tallinna Halduskohtu
  23. augusti
  24. a otsust haldusasjas nr 3275/98 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsust haldusasjas nr II-3/279/
  25. Välistatud pole, et Saksa riik on maksnud M. Edenbergile kui ümberasujale kompensatsiooni, mis ORAS § 17 lg 5 järgi võtab õiguse nõuda vara tagastamist või kompenseerimist. Olemasolev omandireformi regulatsioon pole mõeldud kasutamiseks olukorras, kus
  26. a tunnistatakse kehtetuks ORAS § 7 lg 3 (Riigikohtu üldkogu
  27. aprilli
  28. a otsuse p 30). Aastaid tagasi erastatud kortereid pole võimalik asuda tagastama
  29. aastast kehtivate põhimõtete alusel. Arvestada tuleb vahepeal ehitises toimunud muudatusi, sh kaebajate investeeringuid; 8) teistmisavaldus väljub kaebuse piiridest ja ei vasta HKMS § 26 lg-le
  30. Avaldaja taotleb tühistatud kohtuotsuste tagasitäitmist. HKMS § 19 lg 7 järgi vaatab kohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses. Kohus ei saa teha ettekirjutust, mida kaebuse esitaja pole taotlenud. Kaebuse esitajad pole esitanud ega kavatse esitada taotlust kohtuotsuste tagasitäitmiseks. HKMS § 26 lg 1 järgi saab tagasitäitmise ettekirjutuse teha vaid haldusakti suhtes.
  31. T. Eichler palub mitte võtta teistmisavaldust tähtaja möödumise tõttu menetlusse, avalduse menetlusse võtmisel aga jätta see rahuldamata, sest põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsustel on ajas ex nunc toime. T. Eichler väidab järgmist: 1) teistmisavalduse esitamise tähtaeg oli
  32. detsembriks 2006 möödunud, sest

§ 704

lg 3 kohaselt ei või teistmisavaldust esitada, kui kohtuotsuse jõustumisest, mille teistmist nõutakse, on möödunud viis aastat.

§ 704

lg 4 ei luba teistmisavalduse esitamise tähtaega pikendada ega ennistada; 2) avalduse esitaja ei saa oma õigusi teistmismenetluses realiseerida. Teistmisele esitatud Riigikohtu määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus andsid õigusliku aluse erastada Kaupmehe 10 elamus asuvad eluruumid üürnikele. Erastamine on lõpule viidud ja Kaupmehe 10-5 korteriomand on kinnistatud T. Eichleri nimele

  1. aprillil
  2. Kuna T. Eichleri õigus tulenes seadusest ja oli kohtu poolt kontrollitud, siis ei saa olla kahtlust, et ta omandas korteri heauskselt ja seda ei saa ORAS § 12 lg 3 p 3 järgi tagastada; 3) Riigikohtu üldkogu
  3. detsembri
  4. a otsus, milles asuti seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 on tulenevalt üldkogu
  5. aprilli
  6. a otsusest kehtetu alates
  7. oktoobrist 2006, ei oma tagasiulatuvat jõudu Kaupmehe 10 elamu eluruumide erastamise suhtes. Riigikohus on korduvalt (otsus asjas nr 3-4-1-5-00, punkt 37, otsus asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 37, otsus asjas nr 3-4-1-8-02, punkt 15) asunud seisukohale, et kuna põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsustel on ajas ex nunc toime, siis ei anna otsus alust nõuda tagasitäitmist isikutele, kes pole haldusakti vaidlustanud või kelle kaebuse suhtes on jõustunud halduskohtu otsus.
  8. Tallinna Linnavalitsus on seisukohal, et asjas puuduvad seaduses sätestatud teistmise alused ning teistmisavaldus on esitatud ka hilinenult. Linnavalitsus väidab järgmist: 1)

§ 702

lg 2 p 7 järgi on teistmise aluseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses õigustloova akti põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine. Riigikohtu üldkogu tunnistas ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks 28. oktoobril 2002. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamine üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusega alates 12. oktoobrist 2006 ei saa

§ 702

lg 2 p 7 kohaselt olla teistmise aluseks, kuna teistmine on seotud akti põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisega; 2)

  1. aastal, mil Riigikohus tuvastas ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse, ei sätestanud seadus otsesõnu, et teistmise aluseks on õigustloova akti põhiseadusevastaseks tunnistamine. Avaldaja peab ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasust asjaoluks, mis polnud Riigikohtu halduskolleegiumile ja ringkonnakohtule
  2. a teada, kuid mis oleks mõjutanud kohtulahendi tegemist. Sellele käsitusele vastas kõige enam
  3. a kehtinud HKMS § 75 lg 2 p
  4. Tollal kehtinud HKMS § 76 lg 3 järgi oli teistmisavalduse esitamise tähtaeg kolm kuud päevast, mil teistmisavalduse esitaja sai või pidi teada saama uutest asjaoludest. Seega tulnuks teistmisavaldus esitada kolme kuu jooksul Riigikohtu üldkogu
  5. oktoobri
  6. a otsuse avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt
  7. jaanuaril 2003; 3) teistmisavaldus poleks tähtaegne ka siis, kui

§ 702lg 2 p-s 7 on sätestatud uus teistmise alus.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku uus redaktsioon jõustus

  1. jaanuaril
  2. Selleks ajaks oli ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasus tuvastatud. Seetõttu hakkas teistmisavalduse esitamise tähtaeg kulgema seadustiku jõustumisest ja teistmisavaldus tuli

§ 704lg 1 järgi esitada hiljemalt kahe kuu jooksul seadustiku jõustumisest, s.o 1.

veebruariks 2006.

§ 704

lg 3 järgi ei või teistmisavaldust esitada, kui kohtulahendist, mille teistmist nõutakse, on möödunud viis aastat. Kohtulahendi tegemisest on möödunud kuus aastat; 4) PSJKS § 58 lg 2 järgi jõustub kohtuotsus kuulutamisest. Seetõttu pole Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsusel ja
  3. aprilli
  4. a otsusel tagasiulatuvat jõudu ja vaidlustatud kohtuotsuste tegemise ajal oli ORAS § 7 lg 3 kooskõlas põhiseadusega. Järelduvalt üldkogu
  5. oktoobri
  6. a otsusest pole ORAS § 7 lg 3 olnud kogu aeg vastuolus põhiseaduse §-dega 13 ja
  7. Säte muutus põhiseadusevastaseks ajast, mil Riigikohus tegi kindlaks, et on möödunud mõistlik aeg asjakohase õigusliku regulatsiooni kehtestamiseks. Riigikohus pole tuvastanud, et ORAS § 7 lg 3 oli põhiseadusevastane
  8. a; 5) teistmisavalduse põhjendatust tuleb hinnata ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  9. oktoobri
  10. a otsuse nr 4032 ja Tallinna Linnavalitsuse
  11. jaanuari
  12. a korralduse nr 244-k õiguspärasuse kontekstis. Haldusakt peab vastama andmise ajal kehtivale õigusele ja faktilisele olukorrale. Nende aktide õigusvastasus tulenes Ülemnõukogu
  13. juuni
  14. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punktist 5, mida pole kunagi põhiseadusevastaseks tunnistatud.
  15. Kohtumenetluse ajal,
  16. aprillil 2007 esitasid V. Hääl, I. Jurno, O. Ojamaa ja R. Polman Riigikohtule täiendava kirjaliku seisukoha, milles väidavad järgmist: 1) alles Riigikohtu üldkogu
  17. oktoobri
  18. a otsusega saabus selgus, et ümberasunutele kuulunud vara ei tohi kuni ORAS § 7 lg 3 muutmiseni erastada. Senisele õiguslikule olukorrale hinnangut andes märkis üldkogu nimetatud otsuse punktis 34 sõnaselgelt, et ORAS § 7 lg-s 3 võimaluse jätmine vara tagastamiseks riikidevahelise kokkuleppega jätab selgusetuks, kas ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud vara võõrandamise keeld laieneb ümberasujatelt õigusvastaselt võõrandatud varale ja kas seda vara võib erastada. Samas punktis märkis üldkogu koguni järgmist: "kui ORAS § 18 lubaks võõrandada või koormata asjaõigusega ümberasunute vara, mille suhtes tagastamise või kompenseerimise taotlus on jäetud rahuldamata, siis hoopiski selgusetu on, kas on võimalik võõrandada või asjaõigusega koormata seda vara .., mille tagastamiseks või kompenseerimiseks pole isik ORAS § 7 lg-s 3 sätestatut arvestades avaldust esitanud." Kaebuse esitajad on üldkogu otsusele tuginedes seisukohal, et erastamislepingute sõlmimise ajal ei nähtunud seadusest õigusselguse põhimõttele vastavat eluruumide erastamise keeldu; 2) õigusselge erastamise keeld ei saanud tuleneda ORAS § 18 lg-st 1, sest ümberasunutele kuulunud vara ei kuulunud toona selle seaduse alusel tagastamisele, ega EES § 3 lg 5 p-st 4, sest see nägi erastamise piirangu ette vaid juhul, kui tagastamise küsimus on lahendamata; 3) puudus selgus, kas tagastamisavalduse rahuldamata jätmisel on vara tagastamise küsimus lahendatud ajutiselt või lõplikult. Haldusmenetluses tähendab avalduse rahuldamata jätmine tavaliselt lõplikku sisulist lahendit avalduse suhtes, vastandudes avalduse läbivaatamata jätmisele või avalduse läbivaatamise peatamisele; 4) korterite erastamise tehing ei saa normi rikkumise tõttu olla tühine, kui normist tulenev tehingu tegemise keeld pole õigusselge; 5) Riigikohus tõdes
  19. oktoobri
  20. a otsuses ka seda, et põhiseadusele ei vasta olukord, kus pole selge, kas eluruum tuleb erastada, ja tegi ühtlasi kindlaks, et selline olukord takistab kodu loomist ja perekonnaelu korraldamist. Seega pidi põhiseadusevastane olema ka ORAS § 7 lg-st 3, § 18 lg-st 1 ja EES § 3 lg 5 p-st 4 tagantjärele välja loetav erastamiskeeld; 6) ÕVVTK
  21. mai
  22. a otsus oli tegemise ajal õiguspärane ja seda saab muuta ainult kooskõlas HMS §-des 64?70 sätestatud piirangutega. Kaebuse esitajate usaldust tugevdas komisjoni otsuse peale esitatud kaebusest loobumine, erastamislepingute kehtetuks tunnistamiseks esitatud hagide ja kinnistamisavalduste peale esitatud vastuväidete rahuldamata jätmine ning kolmanda isiku kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmine. Kaebuse esitajate usaldust vara tagastamise avalduste rahuldamata jätmise otsuste kehtima jäämise vastu tuleb lugeda kaalukamaks kui kolmanda isiku õigust vara tagastamisele, sest aastaid hiljem erastamisõiguse mittetunnustamise tagajärjed oleksid kaebuse esitajatele väga rasked. Kaebuse esitajad on loobunud muude eluruumide soetamisest ajal, mil ehitustööde ja kinnisvarahinnad olid praegusest tunduvalt odavamad; 7) isegi kui erastamislepingud poleks kehtivad ja kaebuse esitajatel poleks omandiõigust korteritele tekkinud, oleks neil õiguspärane ootus, et erastamisavaldused vaadatakse läbi avalduste esitamise ajal kehtinud õiguse alusel. Pole alust arvata, et erastamisavalduste esitamise ajal kehtinud ORAS § 7 lg 3 oleks toonud kaasa Kaupmehe 10 tagastamise, arvestades muu hulgas, et M. Edenbergile võidi maksta ümberasumisel kompensatsiooni ja elamu oli koormatud laenuga. Pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist tekkinud uus õiguslik olustik, mis võimaldab vara tagastada ilma riikidevahelise kokkuleppeta, on kaebuse esitajate jaoks oluliselt ebasoodsam ja seda ei saa ilma seaduses sätestatud konkreetse rakendusregulatsioonita kohaldada. Samas oleks rakendusregulatsioon vastuolus õiguskindluse põhimõttega, sest seadusega oli kaebuse esitajatele antud lootus, et korterid erastatakse, kui riikidevahelist kokkulepet ümberasunute vara kohta ei sõlmita; 8)
  23. aastast väldanud, vahepeal vaibunud ja siis taas avatud kohtuvaidluse edasikestmine pole Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 punktile 1 vastav kohtumenetlus; 9) kui kolmandale isikule on õigusselgusetu seaduse tõttu tekkinud kahju, peab avalik võim leidma selle korvamiseks muu võimaluse, mitte aga võtma kaebuse esitajatelt õigusselguse tingimustes erastatud korterid. Korterite äravõtmine tekitab kaebuse esitajatele suuremat kahju kui kolmandale isikule korterite tagastamata jätmine. Kaupmehe 10 tagastamine oleks vastuolus ORAS § 2 lg-ga
  25. V. Hääl, I. Jurno, O. Ojamaa ja R. Polman esitasid taotluse mõista K. E. A. Edenbergilt HKMS §de 92 ja 95 alusel nende kasuks välja kantud kohtukulud. Riigikohtule esitatud arvete järgi on V. Hääle kantud kohtukulud 2832 kr, I. Jurno kantud kohtukulud 5664 kr, O. Ojamaa kantud kohtukulud 2832 kr ja R. Polmani kantud kohtukulud 2832 kr. ÜLDKOGU SEISUKOHT
  26. Avaldaja palub teista Riigikohtu halduskolleegiumi
  27. märtsi
  28. a määruse haldusasjas nr 3-31-6-99 ja Tallinna Ringkonnakohtu
  29. mai
  30. a otsuse haldusasjas nr II-3/148/
  31. Teistmisavaldus esitati Riigikohtule
  32. detsembril
  33. Nimetatud kohtulahendite teistmise aluseks loeb avaldaja Riigikohtu üldkogu
  34. aprilli
  35. a otsust, millega ORAS § 7 lg 3 tunnistati
  36. oktoobrist 2006 kehtetuks tingimusel, et ei ole jõustunud ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus. Avalduse kohaselt ilmnes teistmisavalduse aluseks olev asjaolu
  37. oktoobril 2006, mil Riigikohtu üldkogu
  38. aprilli
  39. a otsusest lähtuvalt tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks. Ka Riigikohtu üldkogu asus
  40. detsembri
  41. a otsuses seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 on kehtetu alates
  42. oktoobrist
  43. Teistetavad kohtulahendid tuginesid peamiselt ORAS § 7 lg-le 3 ja nendega loodi õiguslik olustik, mis välistab K. E. A. Edenbergi võimaluse olla õigustatud subjekt omandireformi aluste seaduse alusel ja õigustatud isiku vara tagastamisel.
  44. Tallinnas Kaupmehe 10 asuva maja korterite omanikud ning Tallinna Linnavalitsus on seadnud kahtluse alla nii teistmisavalduse lubatavuse kui ka selle, et Riigikohtu üldkogu
  45. aprilli
  46. a otsus saab sisu poolest olla teistmise aluseks.
  47. Riigikohtu üldkogu esitab alljärgnevalt oma seisukoha selle kohta, kas

§ 702

lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisalus on kohaldatav halduskohtumenetluses (I), kas see teistmisalus on kohaldatav kohtulahendite suhtes, mis tehti enne nimetatud teistmisaluse sätestamist (II), milline võib olla põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsuste toime ajas (III), kas teistmisavaldus on esitatud tähtaegselt (IV), kas teistmisavalduse läbivaatamist takistab see, et ringkonnakohtu otsusega seadusevastaseks tunnistatud haldusaktid anti mitte ORAS § 7 lg 3, vaid Ülemnõukogu

  1. juuni
  2. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punkti 5 alusel (V), kas
  3. aprilli
  4. a otsus on ka sisuliselt, s.o enda olemusest lähtuvalt teistmise aluseks (VI). Otsuse VII osas võtab üldkogu seisukoha teistmisavalduses esitatud taotluse kohta ning lahendab menetluskulude küsimuse. Otsuse VIII osas käsitleb üldkogu seda, mida teha olukorras, kus ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid Riigikogu pole kehtestanud kujunenud olukorra jaoks õiguslikku regulatsiooni. I
  5. Menetlusosalised on kahtluse alla seadnud võimaluse kohaldada

§ 702

lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisalust halduskohtumenetluses, väites, et see pole kooskõlas HKMS §-s 5 sätestatud halduskohtumenetluse erisustega ning et halduskohtu otsus peab olema tagatiseks, et kohaldatud seadus on põhiseaduspärane (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunkt 3). 15. HKMS § 75 lg 2 sätestab, et halduskohtumenetluses tehtud kohtulahendi teistmise alusteks on tsiviilkohtumenetluses sätestatud teistmise alused.

§ 702

lg 2 p 7 järgi on teistmise aluseks ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras selle õigustloova akti või selle sätte põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine, millele tugines kohtulahend teistetavas tsiviilasjas. Seega on seadusandja selgelt lugenud

§ 702lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisaluse kohaldatavaks ka halduskohtumenetluses.

HKMS §-s 5 osundatud halduskohtumenetluse erisused ei tingi

§ 702lg 2 p 7 kohaldamata jätmist halduskohtumenetluses.

Millegagi pole võimalik õigustada seda, et eraõiguslikes suhetes saab põhiseadusevastaseks tunnistatud sättele tuginenud kohtuotsust teista, kuid avalik-õiguslikes suhetes on see võimatu. Üldkogu märgib, et üheski instantsikohtumenetluses, sh halduskohtumenetluses tehtud Riigikohtu otsus ei saa olla tagatiseks, et kohaldatud seadust peetakse põhiseaduspäraseks ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses. Selliseks tagatiseks ei saa olla ka Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 1999. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-6-99. II 16. Analüüsimist vajab ka küsimus, kas

§ 702

lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisalus on kohaldatav nende kohtulahendite suhtes, mis tehti enne selle seadustiku jõustumist, s.o enne

  1. jaanuari
  2. Nimelt ei sätestanud varem kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik praegu kehtiva

§ 702lg 2 p-s 7 sätestatuga analoogilist teistmisalust.

Vastuses teistmisavaldusele ongi seatud kahtluse alla

§ 702

lg 2 p 7 kohaldamise põhiseaduspärasus nende kohtulahendite suhtes, mis on tehtud enne

  1. jaanuari 2006, s.o enne kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku jõustumist. Nimetatud kahtlus on seostatud õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõttega (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunkt 4).
  2. Üldkogu arvates on Riigikohtu tsiviilkolleegium
  3. märtsi
  4. a otsuses asjas nr 3-2-2-1-07 vaikimisi möönnud enne
  5. jaanuari 2006 tehtud kohtulahendite teistmise võimalust

§ 702lg 2 p 7 alusel.

Käesoleva asja lahendamisel ei saa aga selle tõdemusega piirduda, sest menetlusosalised on esitanud vastupidise väite. Üldkogu seab

§ 702

lg 2 p 7 põhiseaduspärasuse uurimisel kaalukausile selle isiku huvi, kes kaotas õigushüve põhiseadusevastasele seadusele tugineva kohtuotsusega, ja selle isiku huvi, kes sai õigushüve nimetatud kohtuotsuse alusel, ning leiab, et põhiseadusevastaselt kannatanud isikute huvi kaalub üles teiste isikute usalduse kohtuotsuse kehtima jäämise suhtes. Õiguskindlust on määratud kaitsma HKMS § 76 lg-s 2 ja

§-s 704 sätestatud teistmisavalduse esitamise tähtajad. Menetlusosalised pole esitanud ühtegi argumenti, millest nähtuks, et tähtaegade pikkus pole põhiseaduspärane. Nimetatud tähtaegade pikkuse põhiseaduspärasust pole ka üldkogu arvates käesolevas asjas põhjust kahtluse alla seada. Õiguskindlust, usalduse kaitset ja proportsionaalsust on võimalik kaaluda haldusasjas teistmisavalduse sisulisel läbivaatamisel, samuti uue haldusakti andmisel, mitte aga selle üle otsustamisel, kas teistmisavalduse esitamine on menetlusõiguslikult lubatav. III

  1. Vastustes teistmisavaldusele (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunkt 4 ja punkti 7 alapunkt 3) väidetakse, et Riigikohus on varasemates otsustes rõhutanud, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjades tehtud otsustel pole tagasiulatuvat jõudu (otsused asjades nr 3-4-1-5-00 (p 37), 3-4-1-10-00 (p 37), 34-1-8-02 (p 15)).
  2. Riigikohtu üldkogu on seisukohal, et teistmisavalduse esitamise lubamatust ei saa põhjendada Riigikohtu üldkogu ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsustega, milles leiti, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsustel pole tagasiulatuvat toimet. Ajal, mil üldkogu ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tegid ülalnimetatud otsused, ei olnud sätestatud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsus on halduskohtumenetluses kohtulahendite teistmise aluseks. Kohtulahendite teistmise võimaluse andmisega halduskohtumenetluses on seadusandja selgelt rõhutanud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsustel võib olla tagasiulatuv jõud. Kohtulahendi teistmine oleks mõeldamatu, kui põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsusel oleks vaid ex nunc toime.
  3. Riigikohtu üldkogu on seisukohal, et

§ 702

lg 2 p-s 7 nimetatud teistmise aluse sätestamine ei tähenda kõigi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud kohtuotsuste automaatset tagasiulatuvat toimet. PSJKS § 58 lg 3 võimaldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses teha kohtuotsuse, millel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet. Samuti ei tähenda

§ 702

lg 2 p-s 7 nimetatud teistmise aluse sätestamine seda, et teistmisavalduse rahuldamise korral tuleb teistetavas asjas alati korraldada õigussuhete täielik restitutsioon. Kui halduse kandja annab pärast teistmisavalduse rahuldamist uue haldusakti usalduse kaitset ja muid asjaolusid arvestades, siis võib erineda, kuid alati ei pea uue haldusakti resolutsioon erinema vaidlustatud haldusakti resolutsioonist. Õigusvastase haldusakti tagajärgede kõrvaldamine ei pea ilmtingimata seisnema akti tagasitäitmises. Võimalik on ka kahju hüvitamine. IV 21. Vastustes teistmisavaldusele väidetakse, et avalduse esitamise tähtaeg on möödunud (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunkt 2, punkti 7 alapunkt 1 ning punkti 8 alapunktid 2 ja 3). 22.

§ 704

lg 3 sätestab: "Teistmisavaldust ei või esitada, kui kohtulahendi jõustumisest, mille teistmist nõutakse, on möödunud viis aastat. Teistmisavaldust põhjusel, et pool ei olnud menetluses osalenud või esindatud või käesoleva seadustiku § 702 lõike 2 punktis 8 nimetatud juhul, ei või esitada, kui kohtulahendi jõustumisest on möödas kümme aastat." Teistsugune regulatsioon on aga HKMS § 76 lg-s 2, mis sätestab: "Teistmisavalduse esitamisele ei kohaldata tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 704 lõikes 3 sätestatut. Teistmisavalduse võib tagastada läbi vaatamata, kui kohtulahendi tegemisest, mille teistmist taotletakse, on möödunud üle kümne aasta." Seega kehtestab halduskohtumenetluse seadustik

§ 702

lg 2 p-s 7 sätestatud alusel teistmisavalduse esitamiseks pikema tähtaja kui tsiviilkohtumenetluse seadustik. Teistetavad kohtulahendid on tehtud

  1. aastal. Järelikult on käesolevas asjas teistmisavaldus esitatud HKMS § 76 lg-s 2 sätestatud kümneaastase tähtaja kestel.
  2. Vaidluse all on küsimus, kas teistmisavaldus on esitatud

§ 704

lg 1 esimese lausega sätestatud kahekuuse tähtaja kestel.

§ 704

lg 1 esimene lause sätestab: "Teistmisavalduse võib esitada kahe kuu jooksul teistmise aluse olemasolust teadasaamisest alates, kuid mitte enne lahendi jõustumist."

  1. Seonduvalt teistetava kohtuasjaga on Riigikohtu üldkogu teinud kolm otsust.
  2. oktoobri
  3. a otsusega asjas nr 3-4-1-5-02 tunnistas üldkogu ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks, kuid jättis selle sätte kehtetuks tunnistamata.
  4. aprillil 2006 tegi üldkogu asjas nr 3-3-1-63-05 osaotsuse, millega tunnistas ORAS § 7 lg 3 kehtetuks. Üldkogu nägi ette, et otsus jõustub selles osas
  5. oktoobril
  6. a tingimusel, et ei ole jõustunud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus. Üldkogu tegi
  7. detsembril
  8. a asjas nr 3-3-1-63-05 teise otsuse, mille põhjendava osa punktis 4 üldkogu konstateeris, et kuna ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus ei ole jõustunud, siis on ORAS § 7 lg 3 Riigikohtu üldkogu
  9. aprilli
  10. a otsusest tulenevalt kehtetu alates
  11. oktoobrist
  13. Avaldaja loeb teistmise aluseks just Riigikohtu üldkogu
  14. aprilli
  15. a otsust, millega ORAS § 7 lg 3 tunnistati kehtetuks
  16. oktoobrist
  17. Teistmisavaldus esitati
  18. detsembril
  19. Seega on teistmisavaldus esitatud

§ 704lg-s 1 sätestatud kahekuuse tähtaja jooksul.

Kuna teistmisavaldus on esitatud

§ 704

lg-s 1 sätestatud kahekuuse tähtaja sees, siis pole üldkogul vajadust analüüsida kõiki väiteid selle kohta, et nimetatud tähtaega on rikutud. Üldkogu märgib vaid seda, et

§ 702

lg 1 esimeses lauses sätestatud kahekuulist teistmisavalduse esitamise tähtaega ei saa arvutada

  1. aprillist 2006 või üldkogu
  2. aprilli
  3. a otsuse Riigi Teatajas avaldamisest, sest nimetatud otsusega andis Riigikohtu üldkogu seadusandjale
  4. oktoobrini 2006 aega jõustada kohane regulatsioon. Üldkogu möönis
  5. oktoobri
  6. a otsuse punktis 37, et seadusandjal on isegi võimalik jätta ümberasunutele kuulunud vara tagastamata. Üldkogu on seisukohal, et mõttetu olnuks esitada teistmisavaldust ja kanda sellega seotud kulusid
  7. aprillist kuni
  8. oktoobrini 2006 kestnud ebamäärases olukorras, s.o olukorras, kus polnud teada, missuguseks võib kujuneda õiguslik olustik pärast üldkogu
  9. aprilli
  10. a otsuses eeldatud seadusandja tegevust. Teistmisavalduse sai esitada päevast, mil ilmnesid
  11. aprilli
  12. a otsuses märgitud tagajärjed, s.o
  13. oktoobrist 2006, mil sai selgeks, et ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse. V
  14. Vastuses teistmisavaldusele (vt käesoleva otsuse punkti 8 alapunkt 5) väidetakse, et vaidlustatud haldusaktid anti mitte ORAS § 7 lg 3, vaid Ülemnõukogu
  15. juuni
  16. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punkti 5 alusel.
  17. Haldusaktid, mis tunnistati teistetava ringkonnakohtu otsusega seadusevastaseks, olid tõepoolest antud ajal, kui ei kehtinud ORAS § 7 lg 3, vaid kehtis Ülemnõukogu
  18. juuni
  19. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punkt
  20. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et ORAS § 7 lg 3 ja Ülemnõukogu
  21. juuni
  22. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punkti 5 vahel ei ole sisulist erinevust (vt
  23. märtsi
  24. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-6-99). Ka Riigikohtu üldkogu on
  25. oktoobri
  26. a ja
  27. aprilli
  28. a otsustes lähtunud sellest, et Ülemnõukogu
  29. juuni
  30. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punkti 5 ja ORAS § 7 lg 3 materiaalne sisu on ühesugune ja tegemist on vaid sõnastuslike erinevustega.
  31. Riigikohtu halduskolleegium ja ringkonnakohus on teistmisavalduses märgitud otsustes juhindunud nii Ülemnõukogu
  32. juuni
  33. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punktist 5 kui ka samasisulisest ORAS § 7 lg-st
  34. Seega ei saa teistmisavalduse läbivaatamist takistada asjaolu, et teistetava ringkonnakohtu otsusega seadusevastaseks tunnistatud haldusaktid olid antud ajal, mil kehtis Ülemnõukogu
  35. juuni
  36. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punkt 5, mitte aga ORAS § 7 lg
  37. VI
  38. Vastata tuleb küsimusele, kas üldkogu
  39. aprilli
  40. a otsus on ka sisu poolest teistmise aluseks. Selle küsimuse lahendamiseks tuleb meenutada, mida tähendas ORAS § 7 lg 3 ning millistele seisukohtadele Riigikohtu üldkogu on ORAS § 7 lg 3 suhtes tehtud varasemates kohtuotsustes jõudnud.
  41. ORAS § 7 lg 3 sätestas: "Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega." ORAS § 7 lg 3 toimis koos ORAS §-ga 18, mille lg 1 sätestab: "Kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) on riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised. Nimetatud vara võib võõrandada riigile või kohalikule omavalitsusüksusele või õigustatud subjektide notariaalselt kinnitatud nõusolekul teistele isikutele. Kuni õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamiseni on vara praegustel valdajatel õigus seda rentida või muul viisil valdusse anda üksnes tähtaega määramata, välja arvatud, kui õigustatud subjektid on nõus tähtajalise suhtega. Tähtajatu üürilepingu suhtes ei kohaldata käesoleva seaduse § 12.1 sätteid. Tähtajatud lepingud kuuluvad lõpetamisele kolmekuulise etteteatamisega." Seega sätestas ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega keelu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu võib iseloomustada kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause.
  42. Riigikohtu üldkogu on seonduvalt ORAS § 7 lg-ga 3 teinud kolm otsust.
  44. oktoobri
  45. a otsuse resolutsiooniga tunnistas üldkogu ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes. Kohtuotsuse resolutsioonis nimetatud sätet kehtetuks ei tunnistatud, piirduti vaid sätte põhiseadusevastasuse tuvastamisega (vt ka üldkogu
  46. aprilli
  47. a otsuse punkt 24).
  48. oktoobri
  49. a otsuse motivatsiooni punkti 37 viimases lõigus asus üldkogu järgmisele seisukohale: "Üldkogu möönab, et ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse konstateering tähendab ebamäärase olukorra jätkumist. Seadusandja peab selle ületamiseks andma asjakohase õigusliku regulatsiooni. Kuni seadust ei viida kooskõlla õigusselguse põhimõttega, ei saa otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega erastada seda vara." Seega jättis üldkogu ORAS § 7 lg 3 ning nimetatud sättest ja § 18 lg-st 1 tuleneva moratooriumi kehtima, mistõttu endiselt ei saanud ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada, kompenseerida ega erastada.
  50. Üldkogu
  51. aprilli
  52. a otsuse resolutsiooni punkt 2 oli alljärgnev: "Tunnistada Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lg 3 kehtetuks. Otsus jõustub selles osas
  53. oktoobril
  54. a tingimusel, et ei ole jõustunud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus." Otsuse motivatsiooni punktis 27 üldkogu rõhutas, et teistkordne ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse tuvastamisega piirdumine ilma sätet kehtetuks tunnistamata ei aita kaasa olukorra lahendamisele. Aastaid kestnud põhiseadusevastase olukorra lõpetamiseks tuleb ORAS § 7 lg 3 tunnistada kehtetuks. Sätte kehtetuks tunnistamine lõpetaks õigusselgusetuse nii ümberasunute kui ka neile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud majade üürnike jaoks. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tulemuseks oleks see, et Saksa riigiga
  55. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused, samuti ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete üürnike avaldused korterite ja maa erastamiseks tuleb läbi vaadata. Seega jättis üldkogu ka selle otsusega ORAS § 7 lg 3 kehtima.
  56. Üldkogu
  57. detsembri
  58. a motivatsiooni punktis 4 leidis üldkogu järgmist: "Kuna ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus ei ole jõustunud, siis on ORAS § 7 lg 3 Riigikohtu üldkogu
  59. aprilli
  60. a otsusest tulenevalt kehtetu alates
  61. oktoobrist 2006." Sama otsuse punktis 5 jõudis üldkogu järeldusele: "Üldkogu on seisukohal, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras."
  62. Üldkogu on seisukohal, et ülalnimetatud kolmest Riigikohtu üldkogu otsusest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni
  63. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu
  64. aprilli
  65. a otsuse resolutsiooni punkt
  66. Seetõttu puudub käesolevas asjas teistmise alus. VII
  67. Seega jääb teistmisavaldus rahuldamata.
  68. V. Hääl, I. Jurno, O. Ojamaa ja R. Polman esitasid taotluse mõista K. E. A. Edenbergilt HKMS §de 92 ja 95 alusel nende kasuks välja kantud kohtukulud. Riigikohtule esitatud arvete järgi on V. Hääle kantud kohtukulud 2832 kr, I. Jurno kantud kohtukulud 5664 kr, O. Ojamaa kantud kohtukulud 2832 kr ja R. Polmani kantud kohtukulud 2832 kr.
  69. Üldkogu on seisukohal, et teistmine toimub pärast korralise kohtumenetluse lõppemist ega ole korralise kohtumenetluse osa. Kuna korraline kohtumenetlus on lõppenud ja halduskohtumenetluse seadustik ei sätesta teistmismenetluse jaoks menetluskulude jaotuse eriregulatsiooni, siis tuleb teistmisavalduse esitaja suhtes kohaldada poole suhtes sätestatut. HKMS § 92 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
  70. Eeltoodust lähtuvalt tuleb menetluskuludena K. E. A. Edenbergilt välja mõista V. Hääle kasuks 2832 kr, I. Jurno kasuks 5664 kr, O. Ojamaa kasuks 2832 kr ja R. Polmani kasuks 2832 kr. VIII
  71. Praeguseks ajaks on kujunenud olukord, kus ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja pole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega, samuti regulatsiooni, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist.
  72. Üldkogu on seisukohal, et tagada tuleb põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Neid avaldusi tuleb hakata menetlema. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Üldkogu juhib tähelepanu sellele, et
  73. jaanuari
  74. a otsuses asjas nr 3-4-1-1406 leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et puudub mõistlik põhjus, miks Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seadus kohtleb erinevalt isikuid, kelle avaldus jäeti rahuldamata, võrreldes isikutega, kelle avaldust ei vaadatud läbi (punktid 29 ja 30). Selles kohtuotsuses täheldas kolleegium ebavõrdset kohtlemist välja kuulutamata jäetud seaduse sellise regulatsiooni puhul, mis nägi ette läbi vaatamata jäetud avalduste läbivaatamise, kuid ei kohustanud haldusorganit läbi vaatama neid avaldusi, mis olid jäetud ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata.
  75. Üldkogu leiab, et läbi tuleb vaadata ka need avaldused, mille suhtes tehtud haldusotsustus on ORAS § 7 lg 3 alusel halduskohtu otsusega tunnistatud seadusevastaseks või tühistatud. Nimetatud kohtuotsused, ehkki formaalselt jõus olevad, ei saa takistada avalduste läbivaatamist, sest need tehti ORAS § 7 lg-s 3 sätestatud keeldu rikkuvate haldusaktide suhtes eesmärgiga tagada sellise olukorra säilimine, mis võimaldaks teha ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelisest lepingust tulenev haldusotsustus või lepingu sõlmimata jätmise korral seadusest tulenev haldusotsustus.
  76. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.
  77. Üldkogu ei saa välistada, et mõni isik, oodates ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. Sellise avalduse esitamisel tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul, s.o uurida, miks
  78. oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole avaldust esitatud. Samuti tuleb toimida, kui uuesti esitatakse avaldus, mis ORAS § 7 lg 3 alusel tagastati läbivaatamatult. Ants Kull, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.