← Eesti

3-3-2-1-07

Obsah (4)§ 702§ 704§ 705§ 703

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahendid Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-2-1-07 19. juuni 2007 Eesis

§ 702lg 2 p 7 järgi on asjas teistmise aluseks Riigikohtu üldkogu 12.

aprilli

  1. a otsus, millega ORAS § 7 lg 3 tunnistati
  2. oktoobrist 2006 kehtetuks tingimusel, ei ole jõustunud ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus. Riigikohtu üldkogu asus
  3. detsembri
  4. a otsuses seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 on kehtetu alates
  5. oktoobrist 2006; 2) teistmisavalduse aluseks olev asjaolu ilmnes
  6. oktoobril 2006, mil Riigikohtu üldkogu
  7. aprilli
  8. a otsusest lähtuvalt tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks; 3) teistetavate kohtulahendite peamiseks õigusnormiks oli ORAS § 7 lg
  9. Nende kohtulahenditega loodi õiguslik olustik, mille järgi K.E.A. Edenberg ei ole õigustatud subjekt omandireformi aluste seaduse alusel ja õigustatud isiku vara tagastamisel.
  10. V. Hääl, I. Jurno, O. Ojamaa ja R. Polman paluvad jätta teistmisavalduse läbi vaatamata, kuna see on esitatud tähtaega rikkudes, avalduse läbi vaatamise korral aga jätta see rahuldamata. V. Hääl, I. Jurno, O. Ojamaa ja R. Polman väidavad järgmist: 1) teistmisavaldus on esitatud rikkudes

§ 704

lg-s 1 sätestatud kahekuulist tähtaega, sest Riigikohus tunnistas ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks

  1. oktoobri
  2. a otsusega. Kuni
  3. detsembrini 2005 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik ei sätestanud teistmise alusena õigustloova akti või selle sätte põhiseadusevastasust. Puuduvad ka üleminekusätted seoses teistmisavalduse esitamise tähtajaga olukorras, kus kohtulahend tugineb enne uue seadustiku jõustumist põhiseadusevastseks tunnistatud sättele. Kui Riigikohus siiski leiab, et

§ 702

lg 2 p 7 on asjas kohaldatav, siis tulnuks teistmisavaldus esitada hiljemalt kahe kuu jooksul seadustiku jõustumisest, s.o hiljemalt

  1. märtsil 2006, sarnaselt Riigikohtu seisukohtadele haldusasjas nr 3-3-166-04; 2) ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasus tuvastati teistkordselt Riigikohtu üldkogu
  2. aprilli
  3. a otsusega. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise osas lükati otsuse jõustumine edasi
  4. oktoobrini
  5. Muus osas, s.h p 26, millega teistkordselt tuvastati sätte põhiseadusevastasus, jõustus kohtuotsus juba
  6. aprillil
  7. Nimetatud kohtuotsus avaldati Riigi Teatajas
  8. mail
  9. Teistmisavaldus tulnuks esitada hiljemalt
  10. juulil 2006.

§ 705

ja 682 lg 1 ning HKMS §-de 76 ja 77 koosmõjust tulenevalt tuleb teistmisavaldus jätta läbi vaatavata, sest see on esitatud pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist; 3)

§ 702

lg 2 p-s 7 sätestatud teistmise alus pole halduskohtumenetluses tulenevalt HKMS § 5 lg-st 2 kohaldatav. Halduskohus peab kaebuse läbivaatamisel omal algatusel kontrollima kohaldatavate õigusnormide põhiseaduspärasust täies ulatuses ja halduskohtu lahend on kinnitus, et kohaldatud säte on põhiseaduspärane. Kuna enne

  1. jaanuari 2006 ei olnud teistmisavalduse esitamise alusena sätestatud kohtulahendi aluseks olnud normi põhiseadusevastaseks tunnistamist, siis tekkis kaebuse esitajatel alus loota, et Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. märtsi
  3. a määrust ja Tallinna Ringkonnakohtu
  4. mai
  5. a otsust pole teistmise teel võimalik muuta; 4) kui Riigikohus peab

§ 702

lg 2 p 7 käesolevas asjas kohaldatavaks, tuleb kontrollida selle tagasiulatuva kohaldamise põhiseaduspärasust. Riigikohus on varem rõhutanud, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjas tehtud otsusel pole tagasiulatuvat jõudu (asi nr 3-4-1-10-00); 5) kuna ORAS § 7 lg 3 polnud kohtulahendite tegemise ajal põhiseadusevastane, siis puudub

§ 702lg 2 p-s 7 sätestatud teistmise alus.

Riigikohtu üldkogu tunnistas ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks, kuna säte muutus aastate jooksul süvenenud õigusselgusetuse tõttu põhiseadusevastaseks, sest alles hiljem selgus, et sättes viidatud lepingut ei kavatseta sõlmida. Varem on Riigikohus pidanud ORAS § 7 lg-t 3 põhiseadusepäraseks teistetavas asjas, samuti loakogu

  1. augusti
  2. a määruses nr 3-7-2-4-205, millega jäeti menetlusse võtmata K.E.A. Edenbergi (Trepp) kassatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu
  3. mai
  4. a otsuse peale. Teistmisavalduse rahuldamisel õigusselgusetus süveneks, sest omandireformi kistaks taas elamu, mille suhtes reform lõppes aastaid tagasi; 6) teistmisavalduse rahuldamine kahjustaks kaebuse esitajate õiguskindlust korterite omandamise õiguspärasuse suhtes. Kõik kaebuse esitajad, v.a O. Ojamaa, sõlmisid korterite erastamise ostumüügilepingud
  5. juunil
  6. Seitsmeaastane omand korterite suhtes tingib teistmisavalduse rahuldamata jätmise sõltumata teistmisavaldusele esitatud vastuses toodud muudest põhjendustest. Tagantjärele tuvastatud õigusselgusetuse tingimustes ei saa ette heita, et kortereid erastades usaldati jõustunud kohtuotsuseid ja haldusakte. Õiguskindlus on tekkinud mitte üksnes Tallinna linna, vaid peamiselt kohtute tegevuse tulemusel, kes on korduvalt jätnud rahuldamata teistmisavalduse esitaja taotlused ja kaebused, mille eesmärgiks oli korterite erastamise takistamine. Tallinna Halduskohtu
  7. veebruari
  8. a määrusega haldusasjas nr 3-38-02 võeti vastu K. Trepp-Edenbergi loobumine kaebusest ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse nr 10788 peale, millega ORAS § 7 lg 3 alusel jäeti rahuldamata tema taotlus tagastada vaidlusalune elamu ja krunt. Tallinna Linnakohtu
  9. jaanuari
  10. a otsusega tsiviilasjas nr 273/25-996/00 ja Tallinna Ringkonnakohtu
  11. aprilli otsusega tsiviilasjas nr II-2/558/01 jäeti rahuldamata K.E.A. Edenberg (Trepp) hagi tuvastada
  12. juunil 1999 sõlmitud Kaupmehe 10-1 korteri erastamise ostu-müügilepingu tühisus. Riigikohtu loakogu ei võtnud
  13. mai
  14. a määrusega asjas nr 3-7-2-5-249 kassatsioonkaebust menetlusse. Tallinna Halduskohtu
  15. aprilli
  16. a otsusega haldusasjas nr 3-752/2001 ja Tallinna Ringkonnakohtu
  17. oktoobri
  18. a otsusega haldusasjas nr II-3/316/2001 jäeti rahuldamata K.E.A. Edenbergi (Trepp) kaebus Tallinna Linnavalitsuse
  19. oktoobri
  20. a korralduse nr 6753-k peale, millega määrati Kaupmehe 10 asuva ehitise teenindamiseks vajalik krunt korteriomandi seadmiseks korralduses seatud tingimustel. Tallinna Linnakohtu kohtunikuabi
  21. aprilli
  22. a kinnistamisotsusega jäeti rahuldamata K.E.A. Edenbergi (Trepp) vastuväide Kaupmehe 10 elanike ühise kinnistamisavaldusele kinnistusregistriosa avamiseks ja korteriomandi seadmiseks; 7) asjas esinevad ja võivad esineda täiendavad vara tagastamist välistavad alused. Tallinnas Kaupmehe tn 10 asuv elamu on tervikuna teiste isikute heauskses omandis (ORAS § 12 lg 3 p 3), mistõttu pole võimalik jätta jõusse Tallinna Halduskohtu
  23. augusti
  24. a otsust haldusasjas nr 3275/98 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsust haldusasjas nr II-3/279/
  25. Välistatud pole, et M. Edenbergile on ümberasujana makstud Saksa riigi poolt kompensatsiooni, mis ORAS § 17 lg 5 järgi võtab õiguse nõuda vara tagastamist või kompenseerimist. Olemasolev omandireformi regulatsioon pole mõeldud kasutamiseks olukorras, kus
  26. a tunnistatakse kehtetuks ORAS § 7 lg 3 (Riigikohtu üldkogu
  27. aprilli
  28. a otsuse p 30). Aastaid tagasi erastatud kortereid pole võimalik asuda tagastama
  29. aastast kehtivate põhimõtete alusel. Arvestada tuleb vahepeal ehitises toimunud muudatusi, s.h kaebajate investeeringuid; 8) teistmisavaldus väljub kaebuse piiridest ja ei vasta HKMS § 26 lg-le
  30. Avaldaja taotleb tühistatud kohtuotsuste tagasitäitmist. HKMS § 19 lg 7 järgi vaatab kohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses. Kohus ei saa teha ettekirjutust, mida kaebuse esitaja pole taotlenud. Kaebuse esitajad pole esitanud ega kavatse esitada taotlust kohtuotsuste tagasitäitmiseks. HKMS § 26 lg 1 järgi saab tagasitäitmise ettekirjutuse teha vaid haldusakti suhtes.
  31. T. Eichler palub mitte võtta teistmisavaldust tähtaja möödumise tõttu menetlusse, avalduse menetlusse võtmisel aga jätta see rahuldamata, sest põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsustel on ajas ex nunc toime. T. Eichler väidab järgmist: 1) teistmisavalduse esitamise tähtaeg oli
  32. detsembriks 2006 möödunud, sest

§ 704

lg 3 kohaselt ei või teistmisavaldust esitada, kui kohtuotsuse jõustumisest, mille teistmist nõutakse, on möödunud viis aastat.

§ 704

lg 4 ei luba teistmisavalduse esitamise tähtaega pikendada ega ennistada; 2) avalduse esitaja ei saa oma õigusi realiseerida läbi teistmismenetluse. Teistmisele esitatud Riigikohtu määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus andsid õigusliku aluse Kaupmehe 10 elamus asuvate eluruumide üürnikele erastamiseks. Erastamine on lõpule viidud ja Kaupmehe 10-5 korteriomand on kinnistatud T. Eichleri nimele

  1. aprillil
  2. Kuna T. Eichleri õigus tulenes seadusest ja oli kohtu poolt kontrollitud, siis ei saa olla kahtlust, et ta omandas korteri heauskselt ja see ei kuulu ORAS § 12 lg 3 p 3 järgi tagastamisele; 3) Riigikohtu üldkogu
  3. detsembri
  4. a otsus, milles asuti seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 on tulenevalt üldkogu
  5. aprilli
  6. a otsusest kehtetu alates
  7. oktoobrist 2006, ei oma tagasiulatuvat jõudu Kaupmehe 10 elamu eluruumide erastamise suhtes. Riigikohus on korduvalt (otsus asjas nr 3-4-1-5-00 punkt 37, otsus asjas nr 3-4-1-10-00 punkt 37, otsus asjas nr 3-4-1-8-02 punkt 15) asunud seisukohale, et kuna põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsustel on ajas ex nunc toime, siis ei anna otsus alust nõuda tagasitäitmist isikutele, kes pole haldusakti vaidlustanud või kelle kaebuse suhtes on jõustunud halduskohtu otsus.
  8. Tallinna Linnavalitsus on seisukohal, et asjas puuduvad seaduses sätestatud teistmise alused ning teistmisavaldus on esitatud ka hilinenult. Linnavalitsus väidab järgmist: 1)

§ 702

lg 2 p 7 järgi on teistmise aluseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses õigustloova akti põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine. Riigikohtu üldkogu tunnistas ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks 28. oktoobril 2002. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamine üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusega alates 12. oktoobrist 2006 ei saa vastavalt

§ 702

lg 2 p-le 7 olla teistmise aluseks, kuna teistmine on seotud akti põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisega; 2)

  1. aastal, mil Riigikohus tuvastas ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse, ei sätestanud seadus otsesõnu, et teistmise aluseks on õigustloova akti põhiseadusevastaseks tunnistamine. Avaldaja peab ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasust asjaoluks, mis polnud Riigikohtu halduskolleegiumile ja ringkonnakohtule
  2. a teada, kuid mis oleks mõjutanud kohtulahendi tegemist. Sellele käsitusele vastas kõige enam
  3. a kehtinud HKMS § 75 lg 2 p
  4. Tollal kehtinud HKMS § 76 lg 3 järgi oli teistmisavalduse esitamise tähtaeg kolm kuud päevast, mil teistmisavalduse esitaja sai või pidi teada saama uutest asjaoludest. Seega tulnuks teistmisavaldus esitada kolme kuu jooksul Riigikohtu üldkogu
  5. oktoobri
  6. a otsuse avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt
  7. jaanuaril 2003; 3) teistmisavaldus poleks tähtaegne ka siis, kui

§ 702lg 2 p-s 7 on sätestatud uus teistmise alus.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku uus redaktsioon jõustus

  1. jaanuaril
  2. Selleks ajaks oli ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasus tuvastatud. Seetõttu hakkas teistmisavalduse esitamise tähtaeg kulgema seadustiku jõustumisest ja teistmisavaldus tuli

§ 704lg 1 järgi esitada hiljemalt kahe kuu jooksul seadustiku jõustumisest, s.o 1.

veebruariks 2006.

§ 704

lg 3 järgi ei või teistmisavaldust esitada, kui kohtulahendist, mille teistmist nõutakse, on möödunud viis aastat. Antud asjas on kohtulahendi tegemisest möödunud kuus aastat; 4) PSJKS § 58 lg 2 järgi jõustub kohtuotsus kuulutamisest. Seetõttu pole Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsusel ja
  3. aprilli
  4. a otsusel tagasiulatuvat jõudu ja vaidlustatud kohtuotsuste tegemise ajal oli ORAS § 7 lg 3 kooskõlas põhiseadusega. Järelduvalt üldkogu
  5. oktoobri
  6. a otsusest pole ORAS § 7 lg 3 olnud kogu aeg vastuolus põhiseaduse §-dega 13 ja
  7. Säte muutus põhiseadusevastaseks ajast, mil Riigikohus tegi kindlaks, et on möödunud mõistlik aeg asjakohase õigusliku regulatsiooni kehtestamiseks. Riigikohus pole tuvastanud, et ORAS § 7 lg 3 oli põhiseadusevastane
  8. a; 5) teistmisavalduse põhjendatust tuleb hinnata ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  9. oktoobri
  10. a otsuse nr 4032 ja Tallinna Linnavalitsuse
  11. jaanuari
  12. a korralduse nr 244-k õiguspärasuse kontekstis. Haldusakt peab vastama andmise ajal kehtivale õigusele ja faktilisele olukorrale. Nende aktide õigusvastasus tulenes Ülemnõukogu
  13. juuni
  14. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punktist 5, mida pole kunagi põhiseadusevastaseks tunnistatud.
  15. Kohtumenetluse ajal,
  16. aprillil 2007, esitasid V. Hääl, I. Jurno, O. Ojamaa ja R. Polman Riigikohtule täiendava kirjaliku seisukoha, milles väidavad järgmist: 1) alles Riigikohtu üldkogu
  17. oktoobri
  18. a otsusega saabus selgus, et ümberasunutele kuulunud vara ei tohi kuni ORAS § 7 lg 3 muutmiseni erastada. Senisele õiguslikule olukorrale hinnangut andes märkis üldkogu nimetatud otsuse punktis 34 sõnaselgelt, et ORAS § 7 lg-s 3 "võimaluse jätmine vara tagastamiseks riikidevahelise kokkuleppega jätab selgusetuks, kas ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud vara võõrandamise keeld laieneb ümberasujatelt õigusvastaselt võõrandatud varale ja kas seda vara võib erastada." Samas punktis märkis üldkogu koguni, et "kui ORAS § 18 lubaks võõrandada või koormata asjaõigusega ümberasunute vara, mille suhtes tagastamise või kompenseerimise taotlus on jäetud rahuldamata, siis hoopiski selgusetu on, kas on võimalik võõrandada või asjaõigusega koormata seda vara ..., mille tagastamiseks või kompenseerimiseks pole isik ORAS § 7 lg-s 3 sätestatut arvestades avaldust esitanud." Kaebuse esitajad on üldkogu otsusele tuginedes seisukohal, et erastamislepingute sõlmimise ajal ei nähtunud seadusest õigusselguse põhimõttele vastavat eluruumide erastamise keeldu; 2) õigusselge erastamise keeld ei saanud tuleneda ORAS § 18 lg-st 1, sest ümberasunutele kuulunud vara ei kuulunud toona selle seaduse alusel tagastamisele, ega EES § 3 lg 5 p-st 4, sest see nägi erastamise piirangu ette vaid juhul, kui tagastamise küsimus on lahendamata; 3) puudus selgus, kas tagastamisavalduse rahuldamata jätmisel on vara tagastamise küsimus lahendatud ajutiselt või lõplikult. Haldusmenetluses tähendab avalduse rahuldamata jätmine reeglina lõplikku sisulist lahendit avalduse suhtes, vastandudes avalduse läbivaatamata jätmisele või avalduse läbivaatamise peatamisele; 4) korterite erastamise tehing ei saa normi rikkumise tõttu olla tühine, kui normist tulenev tehingu tegemise keeld pole õigusselge; 5) Riigikohus tõdes
  19. oktoobri
  20. a otsuses ka seda, et põhiseadusele ei vasta olukord, kus pole selge, kas eluruum kuulub erastamisele, ja tegi ühtlasi kindlaks, et selline olukord takistab kodu loomist ja perekonnaelu korraldamist. Seega pidi põhiseadusevastane olema ka ORAS § 7 lg-st 3, § 18 lg-st 1 ja EES § 3 lg 5 p-st 4 tagantjärele välja loetav erastamiskeeld; 6) ÕVVTK
  21. mai
  22. a otsus oli tegemise ajal õiguspärane ja seda saab muuta ainult kooskõlas HMS §-des 64-70 sätestatud piirangutega. Kaebuse esitajate usaldust tugevdas komisjoni otsuse peale esitatud kaebusest loobumine, erastamislepingute kehtetuks tunnistamiseks esitatud hagide ja kinnistamisavalduste peale esitatud vastuväidete rahuldamata jätmine, kolmanda isiku kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmine. Kaebuse esitajate usaldust vara tagastamise avalduste rahuldamata jätmise otsuste kehtimajäämise vastu tuleb lugeda kaalukamaks kui kolmanda isiku õigust vara tagastamisele, sest aastaid hiljem erastamiseõiguse mittetunnustamise tagajärjed oleksid kaebuse esitajatele väga rasked. Kaebuse esitajad on loobunud muude eluruumide soetamisest ajal, mil kinnisvara ja ehitustööde hinnad olid praegusest tunduvalt odavamad; 7) isegi kui erastamislepingud poleks kehtivad ja kaebuse esitajatel poleks omandiõigust korteritele tekkinud, oleks neil õiguspärane ootus, et erastamisavaldused vaadatakse läbi avalduste esitamise ajal kehtinud õiguse alusel. Pole alust arvata, et erastamisavalduste esitamise ajal kehtinud ORAS § 7 lg 3 oleks toonud kaasa Kaupmehe 10 tagastamise, arvestades muu hulgas, et M. Edenbergile võidi maksta ümberasumisel kompensatsiooni ja elamu oli koormatud laenuga. Pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist tekkinud uus õiguslik olustik, mis võimaldab vara tagastada ilma riikidevahelise kokkuleppeta, on kaebuse esitajate jaoks oluliselt ebasoodsam ja seda ei saa ilma seaduses sätestatud konkreetse rakendusregulatsioonita kohaldada. Samas oleks rakendusregulatsioon vastuolus õiguskindluse põhimõttega, sest seadusega oli kaebuse esitajatele antud lootus, et korterid erastatakse, kui riikidevahelist kokkulepet ümberasunute vara kohta ei sõlmita; 8)
  23. aastast väldanud, vahepeal vaibunud ja siis taas avatud kohtuvaidluse edasikestmine pole Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 punktile 1 vastav kohtumenetlus; 9) kui kolmandale isikule on õigusselgusetu seaduse tõttu tekkinud kahju, peab avalik võim leidma selle korvamiseks muu võimaluse, mitte aga võtma kaebuse esitajatelt õigusselguse tingimustes erastatud korterid. Korterite äravõtmine tekitab kaebuse esitajatele suuremat kahju kui kolmandale isikule korterite tagastamata jätmine. Kaupmehe 10 tagastamine oleks vastuolus ORAS § 2 lg-ga
  25. V. Hääl, I. Jurno, O. Ojamaa ja R. Polman esitasid taotluse mõista K.E.A. Edenbergilt HKMS §de 92 ja 95 alusel nende kasuks välja kantud kohtukulud. Riigikohtule esitatud arvete järgi on V. Hääle kantud kohtukulud 2832 kr, I. Jurno kantud kohtukulud 5664 kr, O. Ojamaa kantud kohtukulud 2832 kr ja R. Polmani kantud kohtukulud 2832 kr. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  26. Avaldaja palub teista Tallinna Ringkonnakohtu
  27. mai
  28. a otsuse haldusasjas nr II-3/148/99 ja Riigikohtu halduskolleegiumi
  29. märtsi
  30. a määruse haldusasjas nr 3-3-1-6-
  31. Teistmisavaldus esitati Riigikohtule
  32. detsembril
  33. Nimetatud kohtulahendite teistmise aluseks loeb avaldaja Riigikohtu üldkogu
  34. aprilli
  35. a otsust, millega ORAS § 7 lg 3 tunnistati
  36. oktoobrist 2006 kehtetuks tingimusel, kui ei ole jõustunud ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus. Riigikohtu üldkogu asus
  37. detsembri
  38. a otsuses seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 on kehtetu alates
  39. oktoobrist
  40. Avalduse kohaselt ilmnes teistmisavalduse aluseks olev asjaolu
  41. oktoobril 2006, mil Riigikohtu üldkogu
  42. aprilli
  43. a otsusest lähtuvalt tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks. Teistetavad kohtulahendid tuginesid peamiselt ORAS § 7 lg-le 3 ja nendega loodi õiguslik olustik, mis välistab K.E.A. Edenbergi võimaluse olla õigustatud subjekt omandireformi aluste seaduse alusel ja õigustatud isiku vara tagastamisel.
  44. Tallinnas Kaupmehe tn 10 asuva maja korterite omanikud ning Tallinna Linnavalitsus on seadnud kahtluse alla nii teistmisavalduse läbivaatamise formaalsed eeldused kui ka selle, et Riigikohtu üldkogu
  45. aprilli
  46. a otsus saab olla teistmise sisuliseks aluseks. I
  47. Kõigepealt esitab kolleegium oma seisukoha selle kohta, kas K.E.A. Edenbergi teistmisavalduse läbivaatamise formaalsed eeldused on olemas.
  48. Menetlusosalised on kahtluse alla seadnud võimaluse kohaldada

§ 702

lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisalust halduskohtumenetluses, väites, et see pole kooskõlas HKMS §-s 5 sätestatud halduskohtumenetluse erisustega ning et halduskohtu otsus peab olema tagatiseks, et kohaldatud seadus on põhiseaduspärane (vt punkti 6 alapunkt 3). HKMS § 75 lg 2 sätestab, et halduskohtumenetluses tehtud kohtulahendi teistmise alusteks on tsiviilkohtumenetluses sätestatud teistmise alused.

§ 702

lg 2 p 7 järgi on teistmise aluseks ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras selle õigustloova akti või selle sätte põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine, millele tugines kohtulahend teistetavas tsiviilasjas. Seega on seadusandja selgelt ja ühemõtteliselt lugenud

§ 702lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisaluse kohaldatavaks ka halduskohtumenetluses.

HKMS §-s 5 osundatud halduskohtumenetluse erisused ei tingi

§ 702lg 2 p 7 kohaldamata jätmist halduskohtumenetluses.

Millegagi ei saaks õigustada seda, et eraõiguslikes suhetes saab põhiseadusevastaseks tunnistatud sättele tuginenud kohtuotsust teista, kuid avalik-õiguslikes suhetes on see võimatu. Üheski instantsikohtumenetluses, sh halduskohtumenetluses tehtud Riigikohtu otsus ei saa olla tagatiseks, et kohtu poolt kohaldatud seadust peetakse põhiseaduspäraseks ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses. Selliseks tagatiseks ei saa olla ka Riigikohtu halduskolleegiumi

  1. märtsi
  2. a määrus haldusasjas nr 3-3-16-
  3. Viimatiöelduga seoses märgib Riigikohtu halduskolleegium veel seda, et Riigikohtu üldkogu
  4. oktoobri
  5. a otsusest tulenevalt ei olnud ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastane algusest peale, vaid muutus põhiseadusevastaseks hiljem (vt nimetatud otsuse punkt 30).
  6. Analüüsimist vajab ka küsimus, kas

§ 702

lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisalus on kohaldatav nende kohtulahendite suhtes, mis tehti enne selle seadustiku jõustumist, s.o enne

  1. jaanuari
  2. Nimelt ei sätestanud varem kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik analoogilist teistmisalust. Vastuses teistmisavaldusele ongi seatud kahtluse alla

§ 702

lg 2 p 7 kohaldamise põhiseaduspärasus nende kohtulahendite suhtes, mis on tehtud enne

  1. jaanuari 2006, s.o enne kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku jõustumist. Nimetatud kahtlus on seostatud õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõttega (vt punkti 6 alapunkt 4). Halduskolleegiumi arvates on Riigikohut tsiviilkolleegium
  2. märtsi
  3. a otsuses asjas nr 3-2-21-07 vaikimisi möönnud enne
  4. jaanuari 2006 tehtud kohtulahendite teistmise võimalust. Käesoleva asja lahendamisel ei saa aga selle tõdemusega piirduda, sest menetlusosalised on esitanud vastupidise väite.
  5. Kolleegium seab

§ 702

lg 2 p 7 põhiseadusepärasuse uurimisel kaalukausile selle isiku huvi, kelle suhtes põhiseadusevastasele seadusele tuginedes tehti teistetav kohtuotsus, ja selle isiku huvi, kes sai õigushüve nimetatud kohtuotsuse alusel, ning leiab, et põhiseadusevastaselt kannatanud isikute huvi kaalub üles teise isikute grupi usalduse kohtuotsuse kehtimajäämise suhtes. Ebaõigus ei saa luua õigust. Õiguskindlust on määratud kaitsma HKMS § 76 lg-s 2 ja

§-s 704 sätestatud teistmisavalduse esitamise tähtajad. Nimetatud tähtaegade pikkuse põhiseaduspärasust pole kolleegiumi arvates käesolevas asjas põhjust kahtluse alla seada. Ka pole menetlusosalised esitanud ühtegi argumenti, millest nähtuks, et tähtaegade pikkus pole põhiseaduspärane. Õiguskindlust, usalduse kaitset ja proportsionaalsust on võimalik kaaluda teistmisavalduse sisulisel läbivaatamisel, samuti uue haldusakti andmisel, mitte aga selle üle otsustamisel, kas teistmine on menetlusõiguslikult võimalik. Riigikohtu halduskolleegium arvab, et sellisest arutluskäigust on teistmisvõimaluse sätestamisel lähtunud ka seadusandja 1. jaanuaril 2006 jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku kehtestamisel, samuti halduskohtumenetluse seadustiku muutmisel, kui sätestati

§ 702lg 2 p 7 kohaldamise võimalus halduskohtumenetluses.

  1. Vastustes teistmisavaldusele (vt punkti 6 alapunkt 4 ja punkti 7 alapunkt 3) väidetakse, et Riigikohus on varasemates otsustes rõhutanud, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjades tehtud otsustel pole tagasiulatuvat jõudu (otsused asjades nr 3-4-1-5-00 p 37; 3-4-1-10-00 p 37; 3-4-1-8-02 p 15). Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et teistmisavalduse esitamise võimatust ei saa põhjendada Riigikohtu ülalnimetatud otsustega, milles leiti, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsustel pole tagasiulatuvat toimet. Ajal, mil tehti nimetatud otsus, ei olnud sätestatud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsus on kohtulahendite teistmise aluseks. Kohtulahendite teistmise võimaluse andmisega on seadusandja selgelt rõhutanud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsustel võib olla tagasiulatuv jõud. Teistmine oleks mõeldamatu, kui põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsusel oleks vaid ex nunc toime.
  2. Riigikohtu halduskolleegium siiski arvab, et

§ 702

lg 2 p-s 7 nimetatud teistmise aluse sätestamine ei tähenda põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud kõigi otsuste tagasiulatuvat toimet, samuti seda, et teistmisavalduse rahuldamise korral tuleb teistetavas asjas alati korraldada õigussuhete täielik restitutsioon. Pärast teistmisavalduse rahuldamist peab halduse kandja usalduse kaitset ja muid asjaolusid arvestades andma uue haldusakti, mille resolutsioon ei pea ilmtingimata erinema vaidlustatud haldusakti resolutsioonist. Teistetud kohtulahendi alusel antud õigusvastase haldusakti tagajärgede kõrvaldamine ei pea ilmtingimata seisnema akti tagasitäitmises. Võimalik on ka kahju hüvitamine. 19. Tallinna Linnavalitsus väidab, et möödunud on

§ 704

lg-s 3 sätestatud teistmisavalduse esitamise viieaastane tähtaeg.

§ 704

lg 3 sätestab: "Teistmisavaldust ei või esitada, kui kohtulahendi jõustumisest, mille teistmist nõutakse, on möödunud viis aastat. Teistmisavaldust põhjusel, et pool ei olnud menetluses osalenud või esindatud või käesoleva seadustiku § 702 lõike 2 punktis 8 nimetatud juhul, ei või esitada, kui kohtulahendi jõustumisest on möödas kümme aastat." Teistsugune regulatsioon on aga HKMS § 76 lg-s 2, mis sätestab: "Teistmisavalduse esitamisele ei kohaldata tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 704 lõikes 3 sätestatut. Teistmisavalduse võib tagastada läbi vaatamata, kui kohtulahendi tegemisest, mille teistmist taotletakse, on möödunud üle kümne aasta." Seega kehtestab halduskohtumenetluse seadustik

§ 702

lg 2 p 7 alusel teistmisavalduse esitamiseks pikema teistmisavalduse esitamise tähtaja kui tsiviilkohtumenetluse seadustik. Käesolevas asjas on teistmisavaldus esitatud HKMS § 76 lg-s 2 sätestatud kümneaastase tähtaja kestel. 20. Vaidluse all on küsimus, kas teistmisavaldus on esitatud

§ 704

lg 1 esimese lausega sätestatud kahekuuse tähtaja kestel.

§ 704

lg 1 esimene lause sätestab: "Teistmisavalduse võib esitada kahe kuu jooksul teistmise aluse olemasolust teadasaamisest alates, kuid mitte enne lahendi jõustumist." Teistmisavaldusele esitatud vastustes väidetakse, et avaldus tulnuks esitada kahe kuu jooksul pärast

  1. oktoobrit 2002 või pärast
  2. jaanuari
  4. Seonduvalt teistetava kohtuasjaga on Riigikohtu üldkogu teinud kaks otsust.
  5. oktoobri
  6. a otsusega asjas nr 3-4-1-5-02 tunnistas üldkogu ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks, kuid jättis selle sätte kehtetuks tunnistamata.
  7. aprillil 2006 tegi üldkogu asjas nr 3-3-1-63-05 osaotsuse, millega tunnistas ORAS § 7 lg 3 kehtetuks. Üldkogu nägi ette, et otsus jõustub selles osas
  8. oktoobril
  9. a tingimusel, et ei ole jõustunud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus. Üldkogu tegi samas asjas teise osaotsuse, mille põhjendava osa punktis üldkogu konstateeris, et kuna ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus ei ole jõustunud, siis on ORAS § 7 lg 3 Riigikohtu üldkogu
  10. aprilli
  11. a otsusest tulenevalt kehtetu alates
  12. oktoobrist
  13. 22.

§ 702

lg 1 esimeses lauses sätestatud kahekuulist teistmisavalduse esitamise tähtaega ei saa arvutada

  1. oktoobrist 2002 juba sellepärast, et
  2. a ei olnud asjakohast teistmisavalduse esitamise alust üldse sätestatud.
  3. Seda tähtaega ei saa arvutada ka
  4. jaanuarist 2006, mil jõustus tsiviilkohtumenetluse seadustik, sest
  5. jaanuaril 2006 ei laienenud halduskohtumenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustiku teistmist reguleerivad sätted. Nimetatud sätted laiendati halduskohtumenetlusele
  6. septembrist 2006, mil jõustus
  7. juunil 2006 vastu võetud halduskohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadus.
  8. Kolleegium ei pea võimalikuks arvutada teistmisavalduse esitamise kahekuulist tähtaega haldusasjades ka
  9. septembrist 2006, sest kolleegiumil pole alust arvata, et seadusandja otsustas olukorras, kus varem analoogilist teistmise alust polnud sätestatud, lugeda teistmise aluseks kõik põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud kohtuotsused, mille jõustumisest on möödunud vähem kui kümme aastat, tingimusel, et teistmisavaldus esitatakse

§ 702lg 1 esimeses lauses sätestatud tähtaja jooksul.

Vastupidine seisukoht poleks kooskõlas teistmisavalduse esitamise kahekuuse tähtaja eesmärgiga. Nimetatud tähtaja eesmärgiks on suurendada õiguskindlust sel teel, et vähendatakse teistetavate asjade arvu lühikese avalduse esitamise tähtaja abil.

  1. Vastuses teistmisavaldusele väidetakse, et sarnaselt Riigikohtu seisukohtadele haldusasjas nr 3-31-66-04 tulnuks avaldus esitada kahe kuu jooksul seadustiku jõustumisest, s.o hiljemalt
  2. märtsil 2006 (vt punkti 6 alapunkt 1). Olukorda käesolevas asjas ei saa Riigikohtu halduskolleegiumi arvates lugeda analoogiliseks olukorraga haldusasjas nr 3-3-1-66-
  3. Viimatinimetatud haldusasjas lahendas Riigikohtu halduskolleegium küsimust, millisest päevast tuleb arvutada HKMS § 9 lg-s 5 ettenähtud kolmeaastast tuvastamiskaebuse esitamise tähtaega enne
  4. jaanuari 2002 antud haldusaktide ja sooritatud toimingute puhul. Olukordade erinevust näitab juba see, et enne
  5. jaanuari 2002 oli halduskohtule võimalik esitada tuvastamiskaebus, kuid seadus selle esitamise tähtaega ei sätestanud; enne
  6. septembrit 2006 aga ei olnud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsus halduskohtu otsuse teistmise alusena seaduses üldse sätestatud. 26.

§ 702

lg 1 esimeses lauses sätestatud kahekuulist teistmisavalduse esitamise tähtaega ei saa arvutada ka

  1. aprillist 2006 või üldkogu
  2. aprilli
  3. a otsuse Riigi Teatajas avaldamisest, sest nimetatud otsusega andis Riigikohtu üldkogu seadusandjale
  4. oktoobrini 2006 aega jõustada kohane regulatsioon. Üldkogu möönis
  5. oktoobri
  6. a otsuse punktis 37, et seadusandjal on isegi võimalik jätta ümberasunutele kuulunud vara tagastamata. Kolleegium on seisukohal, et mõttetu olnuks esitada teistmisavaldust ja kanda sellega seotud kulusid
  7. aprillist kuni
  8. oktoobrini 2006 kestnud ebamäärases olukorras, s.o olukorras, kus polnud teada, missuguseks võib kujuneda õiguslik olustik pärast üldkogu
  9. aprilli
  10. a otsuses eeldatud seadusandja tegevust.
  11. Seega tuleb ORAS § 7 lg 3 alusel tehtud kohtuotsuste puhul teistmisavalduse esitamise kahekuulist tähtaega Riigikohtu halduskolleegiumi arvates arvutada
  12. oktoobrist 2006, mil tulenevalt Riigikohtu üldkogu
  13. aprilli
  14. a otsusest ORAS § 7 lg 3 kaotas kehtivuse. Kuna teistmisavaldus on esitatud
  15. detsembril 2006, siis on avaldus Riigikohtu halduskolleegiumi arvates esitatud tähtaegselt. 28.

§ 703

lg 2 sätestab, et teistmine ei ole lubatud, kui poolel oli võimalik tugineda teistmist võimaldavatele asjaoludele varasemas menetluses, eelkõige vastuväite või kaebusega, samuti kui vastuväide või kaebus jäi rahuldamata. Käesolevas asjas ei olnud teistmist võimaldavale asjaolule (Riigikohtu üldkogu

  1. aprilli
  2. a otsusele, millega edasilükkavalt ja tingimuslikult tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks
  3. oktoobrist 2006) võimalik tugineda.
  4. Eeltoodu kokkuvõttena leiab kolleegium, et formaalsed eeldused teistmisavalduse läbivaatamiseks on täidetud. II
  5. Vastuses teistmisavaldusele (vt punkti 8 alapunkt 5) väidetakse, et vaidlustatud haldusaktid anti mitte ORAS § 7 lg 3, vaid Ülemnõukogu
  6. juuni
  7. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punkti 5 alusel. Haldusaktid, mis tunnistati teistetava ringkonnakohtu otsusega seadusevastaseks, olid tõepoolest antud ajal, kui kehtis mitte ORAS § 7 lg 3, vaid Ülemnõukogu
  8. juuni
  9. a. otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punkt
  10. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et ORAS § 7 lg 3 ja Ülemnõukogu
  11. juuni
  12. a. otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punkti 5 vahel ei ole sisulist erinevust (vt
  13. märtsi
  14. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-6-99). Kolleegiumi arvates on ka üldkogu
  15. oktoobri
  16. a ja
  17. aprilli
  18. a otsustes lähtunud sellest, et Ülemnõukogu
  19. juuni
  20. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punkti 5 ja ORAS § 7 lg 3 materiaalne sisu on ühesugune, et tegemist on vaid sõnastuslike erinevustega. Riigikohtu halduskolleegium ja ringkonnakohus on teistmisavalduses märgitud otsustes juhindunud ORAS § 7 lg-st
  22. Kolleegium märgib, et on ilmnenud asjaolud, millest nähtuvalt ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud kokkuleppe sõlmimine oli täitevvõimu arvates juba teistetavate kohtulahendite tegemise ajaks muutunud ebatõenäoliseks. Üldkogu
  23. oktoobri
  24. a otsuse punktist 24 nähtuvalt oli Vabariigi Valitsusele jaanuaris 1999, mil valitsus esitas Riigikogule eelnõu ORAS § 7 lg 3 muutmiseks, selge, et ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud kokkulepet pole võimalik sõlmida. Seaduseelnõu seletuskirjas märgiti, et sellise kokkuleppe sõlmimine Saksa Liitvabariigi ja Vene Föderatsiooniga ei ole tõenäoline. Seaduseelnõu langes Riigikogu menetlusest välja seoses Riigikogu koosseisu volituste lõppemisega
  25. a märtsis.
  26. Nendel eeldustel saaks Riigikohtu halduskolleegiumi arvates üldkogu
  27. aprilli
  28. a otsust lugeda käesolevas asjas teistmise aluseks. III
  29. Kuid K.E.A. Edenbergi teistmisavalduse rahuldamine sõltub Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ka sellest, kas üldkogu
  30. aprilli
  31. a osaotsusel, mis jõustus
  32. oktoobril 2006, on ex nunc või ex tunc toime.
  33. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 58 lg 3 sätestab: "Kohtul on õigus lükata § 15 lõike 1 punktis 2 nimetatud otsuse jõustumine kuni kuue kuu võrra edasi. Otsuse jõustumise edasilükkamist tuleb põhjendada."
  34. PSJKS § 58 lg 3 annab Riigikohtu halduskolleegiumi arvates seega võimaluse ajutiselt kohaldada põhiseadusevastaseks tunnistatud seadust, kui Riigikohus on, arvestades kaalukaid väärtusi, selgesõnaliselt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses edasi lükanud kohtuotsuse jõustumise. Sellist seisukohta toetab ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse eelnõu (SE 895) seletuskiri ning põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi ja Riigikohtu üldkogu varasem praktika, milles kohtuotsuse jõustumist on edasi lükatud (vt otsused asjades nr III-4/A-6/94, 3-4-1-7-00, 3-3-160-03; 3-4-1-3-04).
  35. Seaduseelnõu nr 895 sätet, mis vastab kehtiva PSJKS § 58 lg-le 3, põhjendati seletuskirjas järgmiselt: "Oluliseks uuenduseks on eelnõu § 57 lg-s 3 sätestatud kohtu võimalus lükata õigustloova akti või selle osa kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumise kuni kuue kuu võrra edasi. Otsuse jõustumise edasilükkamist tuleb põhjendada. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve senises praktikas on mitmel juhul kerkinud vajadus jätta otsuse kuulutamise ja selle jõustumise vahele teatav aeg, mille jooksul oleks võimalik korrastada põhiseadusega vastuolus oleva aktiga reguleeritud ühiskondlikke suhteid, hoides sellega ära riigiõiguslikust seisukohast veelgi vastuvõetamatum olukord (vt nt Riigikohtu
  36. novembri
  37. a otsus nr III-4/A-6/94 ehk nn "haldusnõukogude kaasus" ja
  38. juuni
  39. a otsus nr 3-4-1-7-2000 hoonete registreerimise juhendi põhiseaduslikkuse küsimuses). Otsuse jõustumise ajatamise võimaluse ettenägemisel on Riigikohtul võimalik anda pädevale organile teatud aeg korrektse õigusregulatsiooni ettevalmistamiseks, jättes samas selleks perioodiks kehtima sisuliselt küll põhiseadusega vastuolus oleva õigustloova akti, kui aktiga reguleeritud suhete reguleerimatus võiks kahjustada kaalukamat põhiseaduslikku väärtust."
  40. Põhiseadusevastase sätte edasiulatuv kehtetukstunnistamine ja seega ka PSJKS § 58 lg 3 muutuks Riigikohtu halduskolleegiumi arvates mõttetuks, stabiilsust mitteloovaks ja üksnes segadusttekitavaks ning haldus- ja kohtumenetluse osalisi põhjendamatult koormavaks, kui teistmise aluseks oleks ka Riigikohtu otsus, millega säte tunnistati kehtetuks edasiulatuvalt.
  41. Ainsaks võimaluseks lugeda

§ 702

lg 2 p-s 7 sätestatud teistmise aluseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud kohtuotsus, millega säte tunnistati edasiulatuvalt kehtetuks, oleks Riigikohtu halduskolleegiumi arvates tunnistada põhiseadusevastaseks PSJKS § 58 lg

  1. Sellist võimalust alljärgnevatel põhjendustel Riigikohtu halduskolleegium ei näe.
  2. Põhiseaduse § 152 lg 2 sätestab: "Riigikohus tunnistab kehtetuks mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega." Seega jätab põhiseadus lahtiseks selle, kas seadus tunnistatakse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras kehtetuks tagasiulatuvalt või edasiulatuvalt.
  3. Põhiseaduse § 149 lg 4 järgi kehtestab kohtumenetluse korra seadus. Kohtumenetluse kord hõlmab ka kohtuotsuste jõustumise korda. Põhiseaduslikkuse järelevalve asjades tehtud kohtuotsuste jõustumise kord on sätestatud põhiseaduse § 104 lg 2 p-s 14 ettenähtud menetlusele vastavas menetluses vastu võetud seadusega ja seetõttu on PSJKS § 58 lg 3 puhul formaalne põhiseadusele vastavuse nõue täidetud.
  4. Põhiseaduse § 3 lg 1 esimene lause sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. On aga võimalik olukord, kus konfliktis on põhiseaduse §-s 3 sätestatud legaalsuse põhimõte ning muu põhiseaduslik väärtus, ja Riigikohus peab kaalumise teel otsustama, millist väärtust eelistada. PSJKS § 58 lg 3, millest tuleneb võimalus kohaldada põhiseadusevastaseks tunnistatud seadust, on Riigikohtu halduskolleegiumi arvates abinõu selleks, et vältida veelgi olulisemate põhiseaduslike väärtuste kahjustamist. Paratamatult toob selle sätte rakendamine kaasa ühtedele õiguse subjektidele piiranguid ja teistele hüvesid. Just sellist olukorda peab silmas PSJKS § 58 lg 3, andes Riigikohtule võimaluse lükata kohtotsuse jõustumine edasi. Selline kaalumise teel põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsus on lõplik ega ole revideeritav teistes kohtuasjades. Ükski kohtumenetlust reguleeriv seadus ei sätesta võimalust revideerida põhiseaduslikkuse järelevalve asjas tehtud otsust, millega Riigikohus on lükanud seaduse kehtetuks tunnistamise kohta tehtud otsuse jõustumise edasi. Teisisõnu, pärast Riigikohtu sellist otsust ei saa ükski kohus olla seisukohal, et seadus ei kehtinud sel perioodil, mil Riigikohus pidas seda kehtivaks hoolimata tuvastatud põhiseadusevastasusest. PSJKS § 58 lg-st 3 ei saa teha järeldust, et ühtedel juhtudel saab nimetatud sätte alusel edasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud sätet veel rakendada ja teistel juhtudel seda teha ei saa. Õiguse rakendaja peab lähtuma põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud kohtuotsuse resolutsioonist.
  5. Riigikohtu üldkogu lähtus
  6. aprilli
  7. a osaotsuse jõustumise edasilükkamisel põhiseaduse §-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõttest. Nimetatud otsuse põhjendava osa punktis 31 leidis üldkogu, et ta ei saa asuda seadusandja rolli ega teha parlamendi eest valikut võimalike lahendusvariantide vahel ning välja töötada vastavaid õiguslikke regulatsioone (vt ka üldkogu otsuse punktid 28 kuni 30). Ka üldkogu
  8. oktoobri
  9. a otsuses, milles piirduti ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse tuvastamisega, nenditi, et seda, kas ja millistel tingimustel Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel ümberasunutele kuulunud vara tagastatakse või kompenseeritakse, saab otsustada vaid seadusandja seadusega ette nähtud protseduurireegleid järgides (punkt 37).
  10. Eeltoodust tulenevalt arvab Riigikohtu halduskolleegium, et kuna Riigikohtu üldkogu lükkas PSJKS § 58 lg 3 alusel Põhiseadusega vastuolus oleva ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise edasi, siis ei ole üldkogu
  11. aprilli
  12. a otsus teistmise aluseks

§ 702lg 2 p 7 mõttes.

44. Siiski ei pea Riigikohtu halduskolleegium sellest tõdemusest lähtuvalt võimalikuks otsust teha. Käesoleval juhul on tegemist põhiseadust ja erinevaid kohtumenetluse seadusi, sh KrMS § 366 p 6 puudutava põhimõttelise tähendusega küsimusega, mis kolleegiumi arvates vajab lahendamist Riigikohtu üldkogus. HKMS § 70 lg 1 p 2 näeb ette, et asi antakse lahendada Riigikohtu üldkogule, kui see on tähtis seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohast. Halduskolleegiumi kogu koosseisu arvates on tegemist asjaga, mis tuleb eelmärgitud asjaolude tõttu HKMS § 70 lg 1 p 2 alusel anda lahendamiseks Riigikohtu üldkogule. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.