Obsah (10)

§ 305§ 1037§ 307§ 306§ 1043§ 1045§ 127§ 81§ 115§ 114

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 305 lg-tele 2 ja 3 ning § 1037 lg-le

1. Hagejatel oleks õigus nõuda ka kaupade väljaandmist, kuid kuna ei ole kindel, kas kostja on neile taganud vajalikud hoiutingimused, võib nende kaubanduslik väärtus olla kadunud, samuti võivad riided olla juba moest läinud, mistõttu oleks nende turustamine raskendatud. Hagejad esitasid hagiavalduses ka taotluse kaasata menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna edasimüüja. Samuti taotlesid hagejad hagi liitmist Harju Maakohtu menetluses olevate tsiviilasjadega, milles lahendatakse kostja üürinõuet edasimüüja vastu ning edasimüüja vastuhagi kostja vastu.
2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata. Vastuväidete kohaselt oli edasimüüjal kostja ees üürilepingust tulenev võlgnevus, kostja on üürilepingu üles öelnud ning esitanud edasimüüja vastu hagi võlgnevuse, viivise ja leppetrahvi (kokku 163 817 krooni 13 senti) väljamõistmiseks ning ruumide tagastamiseks.
3. oktoobril 2005 tehti kohtumääruse alusel üürniku kasutuses olnud ruumides hagi tagamine, mille käigus arestiti edasimüüjale kuuluvad vallasasjad. Kuna arestitud varast ei piisanud kostja nõude tagamiseks ja edasimüüja oma üürilepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, teostas kostja samal päeval, s.o
4. oktoobril 2005

§-dest 305-307 tulenevat pandiõigust. Üürileandja pandiõigus tekib vallasasjade üüritud ruumidesse paigutamise ajast. Pandiõigusele eelnevad üksnes need õigused, mille kohta üürileandja asjade üüritud ruumidesse paigutamisel teadis või pidi teadma, et need ei kuulu üürnikule. Edasimüüja teatas sellest, et kõik kaubad ei kuulu talle, alles siis, kui vara asuti arestima. Võlaõigusseaduse § 1037 lg 1 ei ole kohaldatav, kuna kaubad on alles. Edasimüüja üritas kaupasid üüritud ruumidest eemaldada, mistõttu ei pruugi kostja valduses enam olla kõik algselt panditud kaubad.

1. Harju Maakohus tegi
2. märtsil 2007 poolte taotlusel vaheotsuse, millega tunnustas hagejate kahjuhüvitise nõude põhjendatust ja otsustas jätkata menetlust nõude suuruse üle. Maakohus leidis, et vaheotsuse tegemine on põhjendatud, kuna kahju suuruse tõendamine on keerukas. Asja materjalide kohaselt on edasimüüja kostjale võlgu. Kohus arestis hagi tagamiseks edasimüüjale kuuluvad vallasasjad, mis kuuluvad ruumi sisustuse ja/või kasutamise juurde. Nendeks ei saa aga lugeda kaupu, mida kostja on ostnud müügiks. Vaidlusalused kaubad olid koostöölepingute kohaselt edasimüüja valduses, kuid ei kuulunud talle. Pooled ei vaidle, et kostja sai alles pandiõiguse teostamisel teada, et suur osa üüripinnal asuvatest kaupadest ei kuulu edasimüüjale. Kostja teadmist või teadma pidamist tuleb hinnata pandiõiguse teostama asumise seisuga, s.o ajast, mil kostja võttis kaubad oma valdusesse. Hagejate kaubad, mis olid pandiõiguse teostamise ajal üürniku valduses, ei ole käsitatavad ruumi üürimisel selle kasutamise juurde kuuluvate vallasasjadena

§ 305lg 1 tähenduses.

Seega ei oleks kostja võinud teostada nende kaupade suhtes pandiõigust. Lähtudes

§ 1037

lg-st 1 on hagejate kahjunõue põhjendatud ulatuses, milles see leiab tuvastamist asja kohtuliku menetluse käigus, ning maakohus jätkab menetlust nõude suuruse üle. Maakohus tegi pooltele ka ettepaneku lahendada asi kompromissiga selliselt, et kostja tagastaks hagejatele viimastele kuuluva rikkumata ja ja kasutamiskõlbliku vara ja hüvitaks lisaks hagejatele tekkinud kahju mõistlikus ulatuses. 4. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu vaheotsuse tühistada ning uue otsusega tunnustada hagejate nõuete põhjendamatust ja jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei sisustanud maakohus õigesti aega, millal üürileandja võib teostada pandiõigust. Lisaks ei arvestanud maakohus, et edasimüüja ei tõendanud pantimise ajal, et panditud kaubad ei kuulu talle. Seega ei saa väita, et kostja teadis vaidlusaluste kaupade kuulumisest hagejatele. Tulenevalt

§ 305

lg-st 1 tekib üürileandja pandiõigus alates ajast, kui vallasasjad paigutatakse üüritud ruumidesse. Seetõttu peab asjaolu, kas üürileandja teadis või pidi teadma, et asjad, mis paigutati üüritud ruumidesse, ei kuulu üürnikule, tuvastama nende asjade ruumidesse paigutamise seisuga. Ka ei saa nõustuda maakohtu käsitlusega, mille kohaselt omandireservatsiooniga müüdud esemed ei ole käsitatavad ruumi üürimisel selle kasutamise juurde kuuluvate vallasasjadena

§ 305lg 1 järgi.

Lisaks kohaldas maakohus vääralt

§ 1037lg-t 1.

Pandiesemeks olevad kaubad on alles ning need tagastatakse, kui edasimüüja täidab oma kohustused kostja ees. Kui need kaubad on kostja valduses ebaseaduslikult, võinuks hagejad need välja nõuda.

1. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
3. detsembri
4. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas maakohtu vaheotsuse ja saatis asja menetluse jätkamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 1 kohaselt teha vaheotsuse nõude põhjendatuse kohta. Samuti nõustus ringkonnakohus maakohtuga, et kostjal puudus seadusest (

§ 305

lg 1) tulenev pandiõigus üüripinnal olevatele müügiks toodud kaupadele, kuna need kaubad ei kuulunud üüripinna sisustuse või kasutamise juurde. Sellega tuvastas maakohus, et kostja poolt üüripinnal olnud kaupade valduse ülevõtmine ei olnud õiguspärane. Maakohtu tuvastatust ei piisa aga, otsustamaks, kas hageja nõue on põhjendatud. Hagejad tuginevad

§ 1037lg-le 1, s.o alusetust rikastumisest tulenevale kohustusele.

Maakohus ei andnud hinnangut, kas on täidetud

§ 1037

lg-st 1 tulenevad eeldused, ning on jätnud tähelepanuta kostja vastuväited, mille kohaselt ta võttis üksnes üle kaupade valduse ja ei ole äravõetud kaupu käsutanud, kasutanud ega ära tarvitanud ega selle arvel rikastunud. Seega ei vasta vaheotsus TsMS § 442 lg 8 nõuetele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega tunnustada hagejate nõuete põhjendamatust ja jätta hagi rahuldamata. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole kohtud põhjendanud, miks üürileandja pandiõigus ei ulatu üürniku valduses olevatele müügiks toodud kaupadele. Pandiõiguse tekkeks on vajalik vaid ruumi olemasolu ning sellesse ruumi vallasasjade paigutamine. Müügiks ostetud kaubad kuuluvad ruumi kasutamise juurde, kuna müügipinda kasutataksegi asjade müügiks. Pandiõigusele saavad eelneda vaid õigused, mille kohta üürileandja asjade üüritud ruumidesse paigutamisel teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule. Sellekohased väited esitati aga alles pandiõiguse teostamise alguses. Alust ei ole

§ 1037lg 1 kohaldamiseks, kuna kaubad on alles.

1. Hagejad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu ja leiavad, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon asja menetluse jätkamiseks maakohtusse saatmise kohta on õige, kuid TsMS § 692 lg 2 kohaselt tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust.
3. Hagejate nõuete uus läbivaatamine maakohtus on põhjendatud, kuna maakohus ei teinud kindlaks hagejate nõuete rahuldamise eelduseid. Selles osas nõustub kolleegium ringkonnakohtuga. Samas ei nõustu kolleegium kohtute poolt

§ 305lg-tele 1 ja 3 antud tõlgendusega.

Ka on tähelepanuta jäetud

§ 307lg 1 kohaldamise tingimused.

11. Kolleegium ei nõustu kohtutega, et üürileandja pandiõigus ei ulatu

§ 305

lg 1 kohaselt üüripinnal olevas kaupluses (või ka nt laos) asuvatele ja müügiks mõeldud vallasasjadele (kaupadele). Selles osas tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi muuta. Võlaõigusseaduse § 305 lg 1 kohaselt on üürileandja pandiõiguse ulatuse määramisel oluline, kas üüritud ruumis asuvad vallasasjad kuuluvad üüritud ruumi sisustusse või selle kasutamise juurde. Ruumi sisustusse kuulub esmajoones mööbel, äriruumi puhul ka nt kaubariiulid, statsionaarsed masinad ja seadmed. Ruumi kasutuse juurde kuuluvad vallasasjad on kolleegiumi arvates esmajoones sellised vallasasjad, mis võimaldavad ruumi sihipärast kasutamist või teenivad seda. Bürooruumide kasutamise juurde kuuluvad nt arvutid, koopiamasinad jms. Kui tegemist on kaupluse- või kaubalaoruumidega, kuuluvad kolleegiumi arvates ruumide sihtotstarvet arvestades ruumide kasutamise juurde ka sinna müügiks toodud või sel eesmärgil ladustatud kaubad. Seaduse kohaselt ulatub pandiõigus seega eelduslikult kõigile üüritud ruumis asuvatele vallasasjadele. Erandiks on

§ 305

lg 2 kohaselt asjad, millele ei saa pöörata sissenõuet, st esmajoones täitemenetluse seadustiku §-s 66 nimetatud asjad. Üüritud ruumi sisustusse või kasutamise juurde kuuluvaks ei ole ajutiselt ruumi toodud asjad, mille sihtotstarve ei ole kuuluda ruumi sisustusse või selle kasutuse juurde. 12. Üürileandja pandiõigus ei ulatu

§ 305kohaselt mitte üksnes üürnikele kuuluvatele asjadele.

See ilmneb üheselt

§ 305

lg-st 3, millest järeldub, et üürileandja pandiõigusega võivad olla koormatud ka kolmandate isikute vallasasjad, mis asuvad üüritud ruumis. Ka need vallasasjad peavad vastama

§ 305

lg-te 1 ja 2 üldistele nõuetele, esmajoones peab olema tegemist üüritud ruumi sisustusse või selle kasutamise juurde kuuluvate vallasasjadega. Lisaks tuleneb

§ 305

lg-st 3, et üürileandja pandiõigusele eelnevad kolmandate isikute õigused asjale, kui see on omanikult või eelmiselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil omaniku või eelmise valdaja tahte vastaselt valdusest välja läinud. See tähendab, et asja omanik (või nt tema võlausaldaja täitemenetluses) saab oma õigusi sellistele asjadele üürileandja suhtes eelistatult maksma panna (esmajoones välja nõuda), kuid see ei välista iseenesest pandiõigust asjade ruumis oleku ajal. Samamoodi käsitletakse

§ 305

lg-s 3 kolmandatele isikutele kuuluvaid asju, mille kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Sellest järeldub, et üürileandja võib eeldada, et kõik üürniku valduses olevad vallasasjad kuuluvad üürnikule. Üürileandja pandiõigus tekib seaduse jõul üürilepingu sõlmimisega. Üürileandja teadmise või teadma pidamise aja määramisel konkreetse asja suhtes, mis toodi ruumi pärast üürilepingu sõlmimist, tuleb aga lähtuda sellele asjale pandiõiguse laienemise ajast, täpsemalt ajast, mil asi ruumi toodi. See tuleneb mh

§ 306

lg-st 4, mille kohaselt lõpeb pandiõigus üürniku poolt ruumi toodud asjadele, kui üürileandja saab lepingu kehtivusajal teada, et need asjad ei kuulu üürnikule, ja ei ütle üürilepingut esimesel võimalusel üles. See säte ei anna üürileandjale iseseisvat ülesütlemisõigust, vaid näeb ette, et algselt tekkinud pandiõigus kolmanda isiku asjadele lõpeb, kui üürileandja saab kolmanda isiku omandiõigusest teada ja omab samal ajal võimalust leping üles öelda (nt tähtajatu üürileping korraliselt üles öelda), kuid ei tee seda. Kolleegiumi arvates laieneb pandiõigus ruumis olevatele kolmandate isikute asjadele ka siis, kui üürileandja on asjade kolmandatele isikutele kuulumisest teadasaamise ajaks üürilepingu juba üles öelnud. 13. Kui kolmandad isikud soovivad oma asjad üürileandja pandiõiguse alt välistada, peavad nad tagama, et üürileandjat nende omandist asjade ruumi viimisel viivitamata teavitataks. Loomulikult võivad üürileandja ja üürnik üürileandja pandiõiguse ka juba üürilepingus välistada või nt piirata selle ulatust vaid üürnikule kuuluvate asjadega, sõlmides selliselt lepingu asjade omanikuks olevate kolmandate isikute kasuks. Üürileandja võib ka üürnikuks mitteoleva asjade omanikuga sõlmida kokkuleppe, et pandiõigus ei laiene tema asjadele. Lisaks on asju, mille puhul üürileandja ei saa tugineda AÕS § 90 lg 1 eeldusele, kuna ta võib järeldada, et need asjad ei kuulu üürnikule ega taga seega üürileandja nõudeid üürniku vastu. Sellisteks asjadeks on näiteks üürniku kui ettevõtja klientide poolt ajutiselt ruumi (nt remondiks) toodud asjad. Kolleegiumi arvates ei ole üürileandja teadmisele või teadma pidamisele vaja esitada väga suuri nõudmisi. Esmajoones ei pea üürileandja asjade ruumi toomisel teadma, millisele kolmandale isikule konkreetselt asjad kuuluvad, oluline on aga, et need asjad, mis üürnikule ei kuulu, oleks identifitseeritavad. Seega ei pea üürileandja kaupluseruumides olevate kaupade puhul eeldama, et need kuuluvad omandireservatsiooni alusel kolmandatele isikutele. Omandireservatsiooniga omandi üleandmise kokkulepe on edasilükkava tingimusega käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 lg 2 tähenduses. Kuigi TsÜS § 106 lg 2 kaitseb tingimusliku tehingu teinud isikut teise poole ja tema võlausaldajate tingimuse täitmist takistavate käsutuste (mh arestimise) vastu, siis

§ 305lg 3 on nimetatud sätte suhtes erisätteks.

Seega on üürileandja pandiõigus omandireservatsioonile eelistatud, kui üürileandja omandireservatsioonist ei teadnud ega pidanudki teadma. Sarnaselt võib omandireservatsiooniga vallasasja müüja kaotada omandi TsÜS § 106 lg 3 kohaselt ka heauskse omandamise tõttu. Samuti võib heauskne kolmas isik omandireservatsiooniga koormatud asjale omandada käsipandi (AÕS § 2821). 14. Eelneva põhjal leidsid kohtud ebaõigesti, et kostjal ei saanud olla pandiõigust vaidlusalustele kaupadele. Kostjal võis olla vaidlusalustele kaupadele pandiõigus, kui edasimüüja kasutas üürnikuna kostja ruumi, kaubad olid selles ruumis ning kostja ei teadnud kaupade ruumi toomisel, et kaubad ei kuulu edasimüüjale ega pidanudki seda teadma. Lisaks tuleb

§ 306

lg 4 kohaselt kindlaks teha, kas kostja oli ajal, kui ta sai teada, et vaidlusalused kaubad ei kuulu edasimüüjale, üürilepingu edasimüüjaga juba üles öelnud (nagu väitis kostja hagivastuses) või tegi seda viivitamata pärast seda, eeldusel, et tal oli ülesütlemiseks alus nt edasimüüja makseviivituse tõttu. Need asjaolud tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel tuvastada. Selles osas tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi muuta. 15. Kohtud on lisaks jätnud tähelepanuta

§ 307lg 1 kohaldamise eeldused.

Nimetatud sätte kohaselt võib üürileandja üüritud ruumis olevaid ja üürileandja pandiõigusega koormatud vallasasju võtta oma valdusse mh omaabi korras esmajoones üksnes juhul, kui üürnik tahab ruumis leiduvaid asju ära viia. Sellisteks juhtudeks tuleb pidada eelkõige olukordi, mil üürnik on üritanud asju üürileandja pandiõiguse teostamise vältimiseks ruumist ära viia või kui seda on ilmselt karta ja asjade valvamine ja säilitamine üürniku ruumis oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav. Kuigi menetluses on väidetud, et üürnik püüdis asju ära viia, ei ole kohtud seda tuvastatud. 16. Lisaks tuleneb

§ 307

lg-st 1, et üürileandja võib üüritud ruumis olevaid asju oma valdusse võtta üksnes ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks. Üürileandja pandiõigusega on

§ 305

lg 1 teise lause kohaselt tagatud üürilepingust tulenevad jooksva ja sellele eelneva aasta üürinõuded, samuti hüvitisnõuded. Kolleegiumi arvates tagab üürileandja pandiõigus

§ 305

lg 4 ning AÕS § 279 lg-te 4 ja 6 koostoimes ka kõrvalnõudeid, nagu viivise- ja leppetrahvinõuded, samuti menetluskulusid, asja müügiga seotud kulutusi ja pandipidaja poolt pandieseme säilitamiseks tehtud vajalikke kulutusi. Kolleegiumi arvates võib üürileandja

§ 307

lg-s 1 nimetatud õigust kasutada üksnes selliste nõuete tagamiseks, mis on asjade valdusse võtmisel muutunud sissenõutavaks, v.a võimalikud edasised kulud asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks. Lisaks tuleneb

§ 307

lg-st 1, et üürileandja valdusse võetavate asjade väärtust tuleb hinnata asjade kinnipidamise (üürileandja valdusse võtmise) aja seisuga. Lähtuvalt

§ 305

lg-st 4 ja AÕS § 283 lg-st 2 võib üürileandja neis piirides siiski ise valida, milliseid pandiõigusega koormatud asjadest ta oma valdusse võtab. Kokkuvõttes ei tohi üürileandja oma pandiõigust kuritarvitada ega rikkuda panditud asjade omanike õigusi, st võtta oma valdusse rohkem asju, kui on vajalik tema nõuete rahuldamiseks, ega pidada asju kinni nt võimalike tulevaste nõuete tagamiseks.

1. Hagejad on väitnud, et neile kuulunud ja ära viidud vaidlusaluste kaupade väärtus oli kokku 551 808 krooni 13 senti. Asja materjalidest ilmneb, et lisaks hagejatele kuulunud kaupadele võis üürileandja ära viia ka edasimüüjale endale ning teistele isikutele kuulunud kaupasid, st äraviidud kaupade koguväärtus võis olla ka hagejate esitatust suurem. Kostja on hagivastuses nimetanud oma üürilepingust tulenevat kogunõuet edasimüüja vastu 163 817 krooni 13 sendi suuruseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb selgeks teha, kui suur oli kostja üürilepingust tulenev ja üürileandja pandiõigusega tagatud nõue edasimüüja vastu vaidlusaluste kaupade üürileandja valdusse võtmise ajal, st
2. oktoobril 2005 ning milline oli äraviidud kaupade väärtus sel ajal. Kui maakohus tuvastab, et kostja viis ära rohkem asju, kui oli vaja tema nõuete rahuldamiseks, on ta rikkunud

§ 307lg-t 1.

Edasimüüjast üürniku jaoks tähendab see, et kostja rikkus üürileandjana üürilepingust tulenevat (kõrval)kohustust. Nimetatud säte ei kaitse aga mitte üksnes üürnikku, vaid (koostoimes

§ 305

lg-ga 3) ka kolmandaid isikuid, kelle kaupade suhtes üürileandja pandiõigust teostab. Hagejate suhtes võib selle sätte rikkumist ja hagejate võimalikke nõudeid sellega seoses kvalifitseerida mitmeti (vt käesoleva otsuse p 19-21), kuid igasuguste nõuete esitamise eelduseks on, et hagejad tõendavad, et üürileandja võttis enda valdusse just nende kaubad (st kaubad tuleb identifitseerida), samuti kaupade väärtuse. 18. Kui hagejad on vaidlusaluste kaupade omanikud, on neil AÕS § 80 kohaselt õigus nõuda kostjalt kaupade väljaandmist. Kostja võib AÕS § 83 lg 1 kohaselt keelduda kaupade väljaandmisest ulatuses, mille suhtes tal on õigus valdamiseks, st pandiõigus

§ 307lg-st 1 tulenevas ulatuses.

19. Hagejad ei ole aga soovinud vaidlusaluste kaupade väljaandmist, vaid nende väärtuse hüvitamist (vt toimiku I kd, lk 88). Hagis on nad tuginenud

§ 1037

lg-le 1, kuid palunud samas välja mõista "kahjuhüvitise" (vt toimiku I kd, lk 7). Põhimõtteliselt tuleb kõne alla, et hageja nõuab oma kaupade väärtuse hüvitamist

§ 1037

lg 1 kohaselt alusetu rikastumise nõudena või

§ 1043järgse õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena.

Maakohus tugines otsuse põhjendustes

§ 1037

lg-le 1, kuid resolutsioonis tunnustas hoopis hagejate "kahjuhüvitise nõude" põhjendatust ja ka otsuse põhjendustes on juttu "kahjunõudest". See näitab, et maakohus ei eristanud alusetust rikastumisest ja kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevaid nõudeid. Hagejate hüvitisnõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest. Sellele on korduvalt tähelepanu juhtinud ka Riigikohus (vt nt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-07, p 13). Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida hagejad täpselt soovivad ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused.
3. Võlaõigusseaduse § 1037 lg 1 alusel nõude rahuldamise eelduseks on, et kostja on rikkunud hagejate nõusolekuta nende omandit, muud õigust või valdust ning et ta on rikkumise teel hagejate arvel rikastunud, st saanud midagi, millel on harilik väärtus. Asja materjalide kohaselt ei ole hagejad omandiõigust kostja valduses olevatele asjadele (seni) kaotanud, mistõttu ei ole kostja asjade omandist ka rikastunud. Neil asjaoludel ei saa hagejad

§ 1037lg-le 1 tuginedes nõuda vaidlusaluste kaupade väärtuse hüvitamist.

Teoreetiliselt saaksid hagejad nõuda vaid (kaudse) valduse rikkumisega kostja poolt saadu hüvitamist, kuid selleks peaksid hagejad tõendama, et vaidlusaluste kaupade valdusel on mingi väärtus, mille võrra kostja on rikastunud. Hagejad ei ole tuginenud mh sellele, et kostja rikastus nende arvel kaupade kasutamisega saadud kasutuseeliste võrra (TsÜS § 62 lg 1). 21. Hagejate esitatud asjaolud võivad aga anda alust nõuda kostjalt

§ 307

lg 1 rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist deliktiõiguse alusel (

§ 1043jj).

Kõne alla võiks tulla kostja käitumise õigusvastaseks lugemine hageja (kaudse) valduse rikkumise tõttu (

§ 1045

lg 1 p 5) või seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumise tõttu (

§ 1045lg 1 p 7 ja lg 3).

Selleks peaksid hagejad tõendama, et kostja käitus õigusvastaselt, esmajoones rikkus

§ 307

lg-t 1 (vt ka käesoleva otsuse p 17), hagejatele tekkis hüvitatav kahju (

§ 127

lg-d 1 ja 2, § 128) ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

Kolleegium märgib, et kolmandatest isikutest asjade omanikud ei ole

§ 307

kaudu üürilepinguga kaitstud kolmandad isikud

§ 81tähenduses.

Kolleegium märgib, et kui hagejatel on võimalik kostjalt välja nõuda neile kuuluvad asjad, saavad nad nõuda asjade asemel kahju hüvitamist nende väärtuse hüvitamise näol üksnes

§ 115lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel.

Esmajoones tuleb hagejatel nõuda asjade väljaandmist AÕS § 80 alusel ja kahju hüvitamist võib nõuda alles sellest keeldumisel ning eeldusel, et hagejad on kostja viivituse tõttu kaotanud huvi asjade tagastamise vastu. Seega üldjuhul tuleks hagejatel kahju hüvitamise eeldusena anda kostjale

§ 114

järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine kahju hüvitamiseks

§ 115

lg 3 kohaselt ei ole erandina vajalik, eelkõige kui hagejad on kostja viivituse tõttu kaotanud huvi vaidlusaluste kaupade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik kohene kahju hüvitamine.

1. Lisaks märgib kolleegium, et kui tekib kohtuvaidlus kostja valduses oleva pandiga koormatud asja üle, vaidluse või selle venimise tõttu võib eeldada asja väärtuse langust ning mõlemad pooled on huvitatud esmajoones mitte asjast, vaid rahast, võiks kohus hagi tagamise korras nt TsMS § 378 lg 1 p 10 alusel hageja taotlusel kohustada kostjat andma asi üle kohtutäiturile ja lasta asja kohtutäituril (või kohtutäituri kontrolli all poole või poolte poolt) müüa ning hoiustada saadud raha. Vastasel korral võivad asja väärtuse võimaliku languse tõttu oluliselt kahjustuda nii hageja kui ka kostja huvid.
2. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu sellele, et asja materjalide järgi on senini lahendamata hagejate hagis esitatud taotlused asjade liitmiseks ning kolmanda isiku kaasamiseks. Need taotlused tulnuks aga lahendada enne vaheotsuse tegemist. Samas ei ole selle peale esitatud vastuväidet kohtu tegevusele (TsMS § 333) ega tuginetud sellele apellatsioon- ega kassatsioonkaebuses.
3. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et TsMS § 442 lg 2 p 6 järgi (koostoimes TsMS § 654 lg-tega 1 ja 2) tuleb otsuse sissejuhatuses märkida mh menetlusosaliste registrikoodid. Registrikood on üldjuhul ka välismaistel juriidilistel isikutel. Praegusel juhul on ringkonnakohus jätnud märkimata nii hagejate kui ka kostja registrikoodid.
4. Samuti juhib kolleegium kohtute tähelepanu sellele, et hagejate esitatud hagi võis küll käsitada ühise hagina TsMS § 207 lg 1 p 3 alusel, kuid selguse huvides tulnuks kohtuotsustes märkida eraldi, mida kumbki hageja taotles. Kuigi hagi alus (kostja poolt pandiõiguse teostamine hagejatele kuuluvatele asjadele) ja ese (rahalise hüvitise saamine) olid mõlema hageja korral põhimõtteliselt samad, oli erinevus summades, mida hagejad palusid enda kasuks välja mõista. Seda kinnitab ka TsMS § 446 lg
6. Kuna kassatsioonkaebust ei rahuldata, arvatakse tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 kohaselt riigituludesse. Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Villu Kõve