Obsah (18)

§ 1045§ 1044§ 1043§ 1058§ 127§ 491§ 164§ 1056§ 35§ 36§ 37§ 42§ 492§ 81§ 103§ 14§ 139§ 171

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

§-s 1043 sätestatud vastutuse eelduseks olevaid asjaolusid, seega kostja II õigusvastast käitumist, mis põhjustas kahju. Tõendatud ei ole väidetava ummistuse tekkepõhjused. Kostja II ei pea tuvastatuks asjaolu, et kalarapped sattusid kanalisatsiooni ja sealtkaudu kindlustatud hoonesse. Kalatehasest tulev heitvesi võib olla kalalõhnaline, kuid avariiakt ei tõenda, et heitvesi oleks sisaldanud kalarappeid. Avariiaktis on juttu lihtsalt rasvaste jäätmete väljutamisest. Ei ole teada, kuidas kostja II kogumiskaevudest proovid võeti ja analüüsid tehti. Polaarsed süsivesinikud on keemiateaduse mõiste, mis ei anna vastust küsimusele, millist ainet konkreetselt silmas peetakse. Heitvees rasvade lubatust suurem sisaldus ei saa põhjustada torustiku ummistust. Keskkonnaministri 16. juuni 2003. a määrus nr 53 ei näe ette heitvees polaarsete süsivesinike sisalduse analüüsimist. Kostja II ei ole seadusest (

§ 1045

lg 1 p 7) tulenevat kohustust ega teise isiku omandit või valdust rikkunud (§ 1045 lg 1 p 5). Kostja II ei lasknud kanalisatsiooni, mis sisaldanuks torustikule kleepuvaid ja ummistusi tekitavaid aineid, ega ole ühiskanalisatsiooni lasknud tootmisjäätmeid ega lokaalsete puhastite jäätmeid. Nende jäätmete äravedamiseks on kostja II sõlminud lepingud teenuse osutajatega. Hageja ei ole tõendanud ega selgitanud, mil viisil on kostja üle koormanud ühiskanalisatsiooni rajatised. Kostjad on

1. detsembril 2001 sõlminud veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuste lepingu nr
2. Kostja I ei ole kostjale II ühtegi pretensiooni esitanud. Juhul kui kostja I omandis oleval kanalisatsioonitrassil toimus avarii ca kahe km kaugusel kostja II kinnisasjast, peab ÜVVKS § 10 lg 1 järgi tagama trassi toimimise ja korrashoiu kostja I. Tulenevalt

§ 1044

lg-test 2 ja 3 ei saa kostja II vastu nõuet esitada, kuna kostja I vastutus on lepinguline. Tegelik ummistuse põhjus selgus

1. augustil 2005 samas piirkonnas toimunud teistkordse ummistuse likvideerimise käigus. Pesutehnika OÜ töötajad avastasid peatoru läbipesemisel, et peatoru on purunenud ja toru otsad üksteise suhtes nihkunud. Murdekoha parandas kostja I septembris
2. Pärast seda ei ole häireid esinenud.
3. Harju Maakohus jättis
4. aprilli 2007 otsusega hagi mõlema kostja vastu rahuldamata. Maakohus leidis, et ei ole tõendatud, et kostja II tekitas õigusvastaselt kahju. ÜVVKS § 8 lg 3 järgi võetakse ühisveevärgist vett ja juhitakse reovett ühiskanalisatsiooni vee-ettevõtja ja kliendi vahelise lepingu alusel ning ÜVVKS § 13 kohaselt müüakse veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenust kliendi ja vee-ettevõtja vahel sõlmitud lepingu alusel. Kooskõlas eeskirja p-ga 1.3.4 on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni klientidel õigus saada ühisveevärgist vett ja juhtida ühiskanalisatsiooni heitvett vee-ettevõtjaga sõlmitud lepingu alusel. Hageja esitatud tõendid: avariiakt, kirjavahetus Keskkonnainspektsiooniga, suulise kaebuse registreerimise leht, objekti kontrollimise protokoll ning kostja esitatud proovianalüüsid, Priit Põdra arvamus, fotod ning tunnistajate ütlused ei tõenda asjaolusid, mis võimaldaksid

§ 1043alusel rahuldada hagi kostja II vastu.

Asjaolu, et kindlustatud hoone keldris olev heitvesi lõhnas kala järele, ei tõenda iseenesest, et kostja II pani toime õigusvastase teo. Tulenevalt kostjaga I sõlmitud lepingust oli kostjal II õigus ühiskanalisatsiooni juhtida heitvett ja ta ei ületanud seejuures lubatud rasvakontsentratsiooni. Tunnistajatena üle kuulatud Edmund Veski ja erialaasjatundja Valdu Suurkase ütlustega on tõendatud, et ülepumpla pumba mittetöötamise ehk võimaliku avarii ainsaks tagajärjeks ühiskanalisatsiooni jaoks oleks see, et pumba mittetöötamise korral ei pumbataks üldse heitvett ühiskanalisatsiooni, ning seega ei ole võimalik pumba mittetöötamise korral pumbata ühiskanalisatsiooni nõuetele vastavat ega ka nõuetele mittevastavat heitvett. V. Suurkase ütluste kohaselt puudub seos pumba hilinenud käivitamisel ja ummistusel ühiskanalisatsiooni kollektoris. Heitvee nõuetelevastavuse hindamiseks tuleb proov võtta liitumispunktist. Kostja II liitumispunktist võetud proovi kohaselt oli polaarsete süsivesinike, sh rasvade sisaldus 66,6 mg/l, mis ei ületa kehtestatud piirnormi. Tunnistajate V. Suurkase ja E. Veski ütlustega on ümber lükatud ülepumplast võetud proovi ja selle tulemuse usaldusväärsus. Õigusaktide kohaselt tuleb proovi võtmisel arvestada kihistumist. Kostja II ülepumpla tööpõhimõttest ja rasva omadustest tulenevalt koguneb rasv pinnakihti, kanalisatsiooni pumbatakse heitvett põhjakihist. Proovi nr 18 tulemuse ja kohapeal kaevu ülevaatuse põhjal leidis V. Suurkask, et proov võeti kaevu pinnakihist. Seda, et proov ei ole usaldusväärne kinnitab ka asjaolu, et 14 minutit pärast ülepumplast näidu 378,8 mg/l saamist oli kilomeeter edasi Vabaõhumuuseumi tee ja Loigu t ristmiku kaevust saadud näit 66,6 mg/l. Ei ole tõenäoline, et väidetavalt ummistust tekitava rasvakontsentratsiooniga heitvesi läbinuks 110 mm läbimõõduga kilomeetri pikkuse trassi (survetrass ülepumplast kuni liitumispunktini) ja jõudnuks kaevuni normidele vastava näiduga 66,6 mg/l ning põhjustanuks ummistuse kanalisatsioonitrassis läbimõõduga 200 mm. Maakohus leidis veel, et kostja II kui kalatehas ei ole suurema ohu allikas ning ei vastuta seetõttu

§ 1058alusel sõltumata süüst.

Maakohus jättis rahuldamata ka hagi kostja I vastu. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei vastuta eeskirja p 2.2.3 teise lause kohaselt vee-ettevõtja kliendi kinnisasjal allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevate ehitiste, ruumide või pindade üleujutuse eest kanalisatsiooni kaudu. Eeskirja § 9 lg 4 kehtestamise aluseks oli kuni

1. detsembrini 2005 kehtinud ÜVVKS § 8 lg 4 p 1, mis sätestas, et kohaliku omavalitsuse volikogu poolt kinnitatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri pidi muu hulgas sisaldama kliendi veega varustamise ja heitvee ärajuhtimise nõudeid ja tingimusi. Nimetatud säte on volitusnormiks vastutuse piiritlemise reguleerimiseks eeskirjas. Kahjustatud ruumid paiknesid allpool heitvee paisutuskõrgust ja üleujutus toimus kanalisatsiooni kaudu. Kooskõlas ÜVVKS § 11 lg-tega 1 ja 2 ning eeskirja p-ga 2.7.2.2 ei kuulu kinnisasja kanalisatsioon ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni hulka ning kinnisasja kanalisatsiooni korrashoid on kliendi kohustus. Kostja I ei valda ega hoolda kinnisasja kanalisatsiooni ega vastuta seetõttu kahjude eest, mis tekivad üleujutustest kinnisasja kanalisatsiooni kaudu. ÜVVKS § 3 lg 1 ja 2 järgi on ühisveevärgi ja kanalisatsiooni piiriks kinnisasja piirist väljaspool asetsev liitumispunkt, mis on ühisveevärgi ja kanalisatsiooni oluline osa. Kostja I vastutuse alus ei ole asjaolu, et ta ei keeldunud kõnealuse kinnisasja liitmisest ühiskanalisatsiooniga. Keeldumise alus seaduse kohaselt puudus, sest kaitseseadme - tagasilöögiklapi - puudumine ei olnud liitmisest keeldumise aluseks. Hageja ja kindlustusvõtja vahel kehtinud ohutuseeskirja nr A120�2001/1 p 1.2 järgi vastutab kindlustusvõtja kanalisatsioonisüsteemi korrashoiu eest. Hageja ei ole välja selgitanud, kas kindlustatud elamu kanalisatsioonisüsteem oli korras väidetava kahju tekkimise ajal. Tulenevalt kodukindlustuse tingimuste nr A110�2001/1 pst 25.3.3 oli kanalisatsioonisüsteemi korrasolek oluline, kuna sellest sõltus kindlustussumma väljamaksmise aluse olemasolu ja põhjendatus. Maakohus pidas osa tunnistajate ütlusi vastuolulisteks. Svetlana Þarkova ütluste kohaselt nägi ta kogu keldris, kuid põhiliselt katlaruumis, kalasoomuseid, jäätmeid ja kalarasva. Eduard Kronbergi ütluste kohaselt oli vesi keldris asuvas koridoris ja katlaruumis, vesi oli ühtlaselt tumehall, vee peal midagi ujumas näha ei olnud. Praht oli katlaruumis, põhiliselt kalasoomused, kalatükke ei olnud. Maakohus ei lugenud kahju suurust tõendatuks. Ainsa tõendina kahju suuruse kohta esitas hageja AS Riigel eelarve. AS Riigel
2. septembri
3. a kirja nr 1033 kohaselt kasutati eelarve koostamise alusena objekti üldläbivaatust, hoone plaane ja Reval Lux OÜ hinnapakkumisi, mille esitas tellija. Nimetatud kirja kohaselt hinnati töid, mille mahtu ei ole võimalik hinnata, tellija esitatud hinnapakkumiste alusel. Eelarves märgitud tööd ja nende maksumus on üle paisutatud. Maakohus andis hagejale võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks. Hageja esitatud tõendid ei veennud kohut esitatud kahjunõude suuruse põhjendatuses. Arvestades, et hageja rahuldas kindlustusvõtja taotluse kahju hüvitamiseks suures summas, pidanuks ta, teades, et kavatseb esitada nõude väidetavate kahjutekitajate vastu, olema eriliselt hoolas kahju tegeliku suuruse kindlakstegemisel.

§ 127

lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hageja esitatud tõendid ei vasta eelnimetatud sätte kohaldamise nõuetele. Kohaldamisele ei kuulu

§ 127

lg 6, mis sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Praegusel juhul oli võimalik kahju suurus kindlaks teha, sest kahju tagajärjed on kõrvaldatud.

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja leidis, et ta on piisavalt tõendanud, et
2. juulil
3. a kanalisatsioonisüsteemi kaudu kindlustatud hoonesse tunginud heitvesi sisaldas suures koguses kalajäätmeid. Et nõuda kahju hüvitamist, ei pea hageja tõendama seda, kuidas heitvesi ühiskanalisatsiooni sattus, vaid üksnes seda, et kalarapped sattusid ühiskanalisatsiooni ning et selle heitvee lasi ühiskanalisatsiooni kostja II. Kindlustatud hoonesse tungis kanalisatsiooni kaudu suures koguses kalajäätmeid, mis said pärineda ainult kostja II tehasest. Kostja I poolt Keskkonnainspektsioonile esitatud kaebuse kontrollimise käigus fikseeriti avarii toimumine kostja II tehases. Süü puudumist peab tõendama kostja II. Maakohus ei ole põhjendanud, miks kalatehas ei ole käsitatav suurema ohu allikana. Kahju põhjustati kostja I kanalisatsioonitrassi kaudu. Eeskirja p 2.2.3 teine lause saab kohalduda vaid kanalisatsioonivälistest asjaoludest tingitud üleujutuste korral. Maakohus tõlgendas valesti ÜVVKS § 8 lg-t 4, leides, et nimetatud säte on volitusnorm vastutuse piiramise reguleerimiseks eeskirjas. Eeskirja punkt 2.2.3 on vastuolus põhiseadusega, kuna kohalikul omavalitsusel puudus kõnealuse punkti kehtestamiseks volitusnorm. Seega tulnuks eeskirja punkt 2.2.3, millega on piiratud veeettevõtja vastutust, ilma et selleks oleks antud volitusnorm, jätta põhiseaduse (PS) § 152 alusel kohaldamata. Kostja I vastutust ei välista ÜVVKS § 11 lg-d 1 ja 2 ning eeskirja p 2.7.2.2, kuna üleujutuse põhjus ilmnes ühiskanalisatsioonis, mitte kinnisasja kanalisatsioonis. Maakohus on alusetult heitnud hagejale ette kanalisatsioonisüsteemi korrasoleku kontrollimata jätmist. Maakohtu otsusest ei nähtu, mida oleks hageja pidanud kohtu arvates kontrollima. Lisaks eeltoodule ei ole kostjad nimetatud asjaolule tuginenud - vastava väite on kostja I esitanud esimest korda
4. märtsil 2007 kohtukõne seisukohtades. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei oleks maakohus tohtinud otsust tehes sellele asjaolule tugineda. Maakohus ei põhjendanud, milliste konkreetsete asjaolude suhtes on tunnistajate ütlused vastuolulised. Kahju suurust on hageja piisavalt tõendanud. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tallinna Ringkonnakohus jättis
6. oktoobri 2007 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt voolas heitvesi kindlustatud hoone keldrikorrusele põrandal paikneva äravoolutrapi kaudu, seega kinnisasja kanalisatsiooni kaudu. ÜVVKS § 3 lg-te 1 ja 2 järgi on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni piiriks kinnisasja piirist väljaspool asetsev liitumispunkt, mis on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni oluline osa. ÜVVKS § 11 lg-te 1 ja 2 ning eeskirja punkti 2.7.2.2 kohaselt ei kuulu kinnisasja kanalisatsioon ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni hulka ning kinnisasja kanalisatsiooni korrashoid on kliendi kohustus. Nimetatud sätte kohaselt on kinnisasja omanik ja klient kohustatud tagama kinnisasja veevärgi ja kanalisatsiooni korrasoleku ning vastavuse tehnilistele standarditele ja normidele. Asjas ei ole tõendatud, et üleujutuse põhjus tulenes üldkanalisatsioonist. Eeskirja punkti 2.2.3 kohaselt ei vastuta vee-ettevõtja kliendi kinnisasjal allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevate ehitiste, ruumide või pindade üleujutuse eest kanalisatsiooni kaudu. Sama põhimõte tuleneb ka praegu kehtivast eeskirjast. Puudub alus pidada eeskirja punkti 2.2.3 põhiseadusega vastuolus olevaks. Nimetatud säte ei reguleeri kohustuse rikkumisega kaasnevat vastutust kui niisugust, vaid seab piirid, millest tuleks neil juhtudel lähtuda. Seadusest ei tulene, et kohalik omavalitsus ei võiks seda küsimust reguleerida. ÜVVKS § 8 lg 4 kohaselt reguleeritakse vastava eeskirjaga muu hulgas veega varustamise ja heitvee ärajuhtimise tingimusi. Eeskirja selline tõlgendus ei välista vee-ettevõtja igasugust vastutust ühiskanalisatsioonist põhjustatud üleujutuste eest. Võimalik ummistus iseenesest ei põhjusta üleujutust nõuetekohaselt ehitatud ja kaitseseadmetega varustatud kinnisasja kanalisatsiooni kaudu, sest ummistuste korral hakkaksid üle ajama ühiskanalisatsiooni kaevud. Seaduse ega lepingu kohaselt ei lasunud vee-ettevõtjal kohustust tagada kinnisasja veevärgi ja kanalisatsiooni nõuetele vastavus. Väidetav kahju tekkis allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevates ruumides kinnisasja kanalisatsiooni kaudu, mis oli rajatud pärast ühiskanalisatsioonitrassi. Ei ole tõendatud, et heitvee taseme tõus kanalisatsioonitrassis oleks iseenesest kaasa toonud üleujutuse. Hageja ja kindlustusvõtja vahel kehtinud ohutuseeskirja nr A120�2001/1 p 1.2 kohaselt vastutab kindlustusvõtja kanalisatsioonisüsteemi korrashoiu eest. Hageja ei ole välja selgitanud kanalisatsioonisüsteemi korrasolekut kahju tekkimise ajal. Kodukindlustuse tingimuste nr A110�2001/1 punkti 25.3.3 kohaselt oli kanalisatsioonisüsteemi korrasoleku ja kindlustusvõtja kohustuste täitmise kontroll oluline, sest sellest sõltus kindlustussumma väljamaksmise põhjendatus, mis on eelduseks kindlustusandja regressinõude tekkimisele. Kui kindlustusandja hüvitab kannatanule kahju, mille tekkimise eest vastutab viimane ise, ei teki kindlustusandjal regressinõuet kolmandate isikute vastu. Kuigi
7. a juulis ei olnud kinnisasjade omanikel otsest kaitseseadmete (tagasilöögiklappide) paigaldamise kohustust allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevate ruumide kaitseks, nägid seda ette kehtinud projekteerimisnormid (vastav kohustus tekkis
8. jaanuaril 2006 jõustunud ÜVVKS § 11 lg-ga 5). Hagi ei ole alust rahuldada kostja II suhtes, sest ei ole tõendatud, et kanalisatsioonitrassi isevoolulise osa ummistuse tekitasid tema tehase heitmed.

§ 127

lg-st 4 tulenevalt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg, lepinguvälise kahju puhul peab kahjuga põhjuslikus seoses olema võlgniku toimepandud õigusvastane tegu. Üleujutuse tekkimise tegelik põhjus - kas ummistus või mingi muu takistus - ei ole üheselt tuvastatud. Asjas ei ole tuvastatud kostja II õigusvastast tegu, mis oleks põhjustanud ummistuse ja mis omakorda oleks kaasa toonud uputuse. Asjas jäi tuvastamata, mis põhjustas isevoolulises kanalisatsioonitrassis ummistuse. Kindlustusandja regressinõue on kahju hüvitamise nõue, mille kindlustusandja omandab

§ 491lg 1 kohaselt kahjuhüvitise väljamaksmisega kannatanule.

Väidetava kahju ja seega ka regressinõude suuruse tõendamiskohustus lasub kindlustusandjal, kes kahjunõude omandamisega astub kannatanu õiguslikku positsiooni (

§ 164lg 2).

Kuna kostjate suhtes vastutuse kohaldamiseks ei ole alust, ei oma tähtsust kahju suurust käsitlevad apellatsioonkaebuse väited. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt pidi hageja tõendama üksnes seda, et kalajäätmed sattusid ühiskanalisatsiooni ja heitvee laskjaks oli kostja II. Hageja on seda ka piisava põhjalikkusega teinud. Kohtud ei ole põhjendanud, miks on tunnistajate ütlused loetud vastuoluliseks. Kohtud ei ole hinnanud kostja II süüd. Samas peaks kostja II vastutama sõltumata süüst suurema ohu allika valdajana

§ 1056lg 2 alusel.

Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud ÜVVKS § 8 lg-t 4, § 11 lg-d 1 ja 2 ning eeskirja p 2.2.3 ja 2.7.2.

1. Kohtute käsitluse kohaselt vabaneks vee-ettevõtja igasugusest vastutusest ühiskanalisatsioonist põhjustatud üleujutuse eest. Eeskirja punkt 2.2.3 on vastuolus põhiseadusega, kuna kohalikul omavalitsusel puudus kõnealuse punkti kehtestamiseks volitusnorm. Vee-ettevõtja ja kliendi vaheline leping on võlaõiguslik leping ning eeskirja punkt, millega piiratakse ettevõtja vastutust ilma, et selleks oleks olemas volitusnorm, tuleb jätta kohaldamata PS § 152 alusel. Üleujutuse põhjus ilmnes ühiskanalisatsioonis. Kinnisasja kanalisatsioonisüsteem oli korras. Tagasilöögikapi paigaldamine ei olnud kindlustuslepingu sõlmimise ja kahjujuhtumi toimumise ajal kohustuslik. Kohtud ei ole põhjendanud, milles seisnes hageja kohustus kontrollida kanalisatsioonisüsteemi. Hageja on kahju suurust piisavalt põhjendanud.
2. Kostja I palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II ei ole kassatsioonkaebusele tähtaegselt vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel osas, millega jäeti rahuldamata hagi kostja I vastu ja mõisteti hagejalt kostja I kasuks välja kohtukulud. Samas osas tuleb tühistada TsMS § 692 lg 5 alusel maakohtu otsus. Asi tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 4 alusel saata uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Ülejäänud osas jätab kolleegium maakohtu ja ringkonnakohtu otsused muutmata.
4. Kolleegiumil ei ole alust tühistada ringkonnakohtu otsust osas, millega ringkonnakohtus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi kostja II vastu ja mõistis hagejalt välja kohtukulud kostja II kasuks. Kohtud leidsid, et tõendamata on põhjuslik seos kostja II tegevuse ja hageja poolt kindlustuslepingu alusel hüvitatud kahju vahel. Hageja leiab ekslikult, et ta pidi kostja II vastu esitatud hagi põhjendamiseks tõendama üksnes seda, et kalajäätmed sattusid ühiskanalisatsiooni kostja II tegevuse tõttu. Kolleegiumi arvates oli oluline tõendada veel seda, et kostja II poolt ühiskanalisatsiooni lastud heitvesi põhjustas häire ühiskanalisatsiooni süsteemis (väidetavalt ummistuse), sest hagist tulenevalt oli kahju põhjuseks kanalisatsiooni üleujutus. Kohtute arvates ei ole hageja suutnud sellist asjaolu tõendada. TsMS § 688 lg-te 4 ja 5 järgi ei ole Riigikohtul õigust kõrvale kalduda alama astme kohtute tuvastatud asjaoludest ja hinnata ise tõendeid. Kuna pole tõendatud põhjuslikku seost kostja II tegevuse ja kahju vahel, siis ei olnud kohtutel alust hinnata kostja II tegevuse õigusvastasust ning kostja II süüd ega tuvastada kahjuhüvitise suurust. Kohtud ei rikkunud menetlusõiguse norme tõendite hindamisel.
5. Hageja leiab vääralt, et kostja II on suurema ohu allika valitseja

§ 1058

järgi.

§ 1056

lg 1 esimese lause järgi vastutab kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik.

§ 1056

lg 2 esimese lause järgi loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli.

§ 1056

kohaldub üldsättena kõikidel suurema ohu allika valitseja riskivastutuse juhtudel (vt Riigikohtu 12. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 10).

§ 1058

lg 1 esimese lause järgi vastutab ehitise omanik selles toodetava, ladustatava või edastatava energia või tule-, kiirgus- või plahvatusohtlike, mürgiste või sööbivate või keskkonnaohtlike ainete tõttu või muul põhjusel ehitisest lähtuva erilise ohu tagajärjel tekkinud kahju eest. Kolleegiumi arvates ei ole alust lugeda kostjale II kuuluvat kalatehast ühiskanalisatsioonisüsteemi ummistamise ohu tõttu suurema ohu allikaks

§-de 1056 ja 1058 järgi, sest sellise ohu realiseerumine ja kahju tekkimine on ära hoitav asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral. Samas märgib kolleegium, et ka juhul, kui kostjat II oleks olnud alust pidada suurema ohu allika valitsejaks

§-de 1056 ja 1058 järgi, oleks hageja pidanud tõendama põhjusliku seose suurema ohu allikale iseloomuliku ohu vallandumise ja tekkinud kahju vahel, s.t selle, et kalatehase käitamine põhjustas ummistuse ühiskanalisatsiooni süsteemis ja seetõttu üleujutuse kindlustatud hoones. 12. Kolleegium märgib, et ekslik on kostja II väide, mille kohaselt välistavad

§ 1044

lg-d 2 ja 3 kostja II vastu nõude esitamise, kuna kostja I võimalik vastutus sama kahju tekitamise eest tuleneb lepingu rikkumisest.

§ 1044

lg 2 välistab deliktiõiguslikud nõuded kahju tekitaja vastu, kes tulenevalt rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgist (

§ 127

lg 2) võiks vastutada lepingu rikkumisega põhjustatud kahju eest, kui esinevad ka muud kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldused.

§ 1044

lg 2 ei reguleeri kahju tekitamisest tulenevat võlasuhet kannatanu ja kahju tekitaja vahel, kellega kannatanu ei ole lepingulises suhtes, kuid kes võib vastutada sama kahju eest, mille eest vastutab kannatanu suhtes lepingut rikkunud isik (solidaarne vastutus). 13. Kohtute otsused tuleb tühistada kostja I vastu esitatud hagi rahuldamata jätmise ja hagejalt kostja I kasuks kohtukulude väljamõistmise osas, kuna kohtud tõlgendasid ebaõigesti eeskirja p 2.2.3, leides, et see punkt välistab igal juhul kostja I vastutuse. Kolleegiumi hinnangul võib eeskiri olla tüüptingimuseks (

§ 35

), mida kostja I kasutab ja kasutas ka kõnealusel juhul lepingu sõlmimisel.

§ 36

lg 1 järgi ei kohaldata tüüptingimuste suhtes kehtivaid sätteid eelnevalt väljatöötatud tüüplepingute sätetele vaid siis, kui need põhinevad seaduse sätetel, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Kolleegium on seisukohal, et eeskirja p 2.2.3 ei ole imperatiivne, s.t et poolte kokkuleppel võib sellest kõrvale kalduda. Kohtud oleksid pidanud hindama, kas eeskirja p 2.2.3 on käsitatav kostja I ja kinnisasja omaniku vahelise kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu osana

§ 37

järgi ning kas see punkt on lepingu osana kehtiv või tühine

§ 42lg-test 1 ja 2 tulenevalt.

Kuivõrd eeskirja punkt 2.2.3 ei ole imperatiivne ning selle kehtivust lepingu osaks oleva tüüptingimusena (

§ 37

) saab igal konkreetsel juhul hinnata

§ 42

lg-te 1 ja 2 järgi, siis ei teki kolleegiumi arvetes küsimust selle punkti vastavuse kohta PS §-le

1. Samas leiab kolleegium, et ÜVVKS § 8 lg 4 p 1 ei andnud kohaliku omavalitsuse volikogule õigust imperatiivselt sätestada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjades vee-ettevõtja vastutust piiravaid tingimusi.
2. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kindlustusvõtja ei ole kinnisasja omaniku ja kostja I vahel sõlmitud kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu pooleks. Seetõttu juhul, kui hageja nõuab kostja I poolt kindlustusvõtjale tekitatud kahju hüvitamist ja viitab seejuures eelnimetatud lepingu rikkumisele kostja I poolt, tuleb selgitada, kas kostja I vastutab ka kindlustusvõtjale kahju tekitamise eest tulenevalt

§ 492lg-st 1 (vt käesoleva otsuse p 17 ) ja selle lepingu rikkumisest.

Kostja I vastutab kõnealuse kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu rikkumisega kindlustusvõtjale kahju tekitamise eest üksnes siis, kui kindlustusvõtja oli selle lepinguga kaitstud kolmandaks isikuks

§ 81

järgi ning kindlustusvõtjale tekitatud kahju oli hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127lg 2).

Muul juhul võib kostja I vastutada kindlustusvõtjale kahju tekitamise eest süül põhineva deliktilise vastutuse alusel (vt

§-d 1045�1050). 15. Kui maakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et eeskirja p 2.2.3 ei ole käsitatav kostja I ja kinnisasja omaniku vahelise kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu osana või on selle lepingu osana tühine (vt käesoleva otsuse p 13), siis tuleb hinnata, kas kostja I rikkus seda lepingut ning kas esinevad muud lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude eeldused. Kolleegium leiab, et kanalisatsiooniteenuse osutaja poolseks lepingurikkumiseks on olukord, kus heitvesi tungib üldises trassis toimunud ummistuse tõttu kinnisasja kanalisatsioonisüsteemi kaudu kanalisatsiooniteenuse saaja hoonesse. Kohtud on menetlusõiguse norme rikkunud sellega, et nad ei ole esitatud tõendite alusel võtnud seisukohta, kas kõnealusel juhul oli tegemist sellise rikkumisega. Ringkonnakohus on ilma tõendeid analüüsimata ja seega põhjendamatult leidnud, et on tõendamata üldkanalisatsiooni trassi ummistus kui üleujutuse väidetav põhjus. Kui asja uuel läbivaatamisel maakohus tuvastab, et kostja I rikkus kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingut, siis tuleb kontrollida, kas rikkumine põhjustas hagis nimetatud kahju (vt

§ 127lg 4).

Kui lepingurikkumine oli kahju põhjuseks, võib kostja I vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et lepingu rikkumine oli vabandatav

§ 103järgi.

Kostja I vastutusele võtmiseks lepingu rikkumisega kahju tekitamise eest tuleb lisaks selgitada, kas hagis nimetatud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (vt

§ 127lg 2).

Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada veel

§ 127

lg-ga 3, mille kohaselt lepingulist kohustust rikkunud pool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu.

1. Kohtud on vääralt põhjendanud hagi rahuldamata jätmist kaitseseadmete puudumisega kinnisasja kanalisatsioonisüsteemis. ÜVVKS § 11 lg-st 5 tulenev kaitseseadmete paigaldamise kohustus kinnisasja kanalisatsiooni allpool ühiskanalisatsiooni paisutustaset paiknevatele reo- ja sademeveeneeludele ning drenaaþivee äravoolule tekkis alates
2. jaanuarist 2006, seega pärast lepingu sõlmimist ja kahju tekkimist. Kui kostja I kanalisatsiooniteenuse pakkujana teadis, et kaitseseadmete paigaldamata jätmine kujutab ohtu kinnisasja omaniku varale, siis oli tal

§ 14

lg 2 järgi kohustus sellest teavitada kinnisasja omanikku enne lepingu sõlmimist. Pärast kaitseseadmete paigaldamise kohustuse kehtestamist (ÜVVKS § 11 lg 5) kui ka enne seda võib kaitseseadmete paigaldamata jätmine anda alust vähendada ühiskanalisatsioonis tekkinud ummistuse tagajärjel tekkinud üleujutuse korral kahjuhüvitist

§ 139lg 1 järgi.

17. Kohtud on tuginenud vääralt kostja I vastutusest vabastamisel asjaolule, et kindlustusvõtja rikkus kindlustuslepingu osaks olevaid ohutuseeskirju. Kolleegium märgib, et kindlustusvõtja poolt kindlustuslepingu rikkumine omab tähtsust üksnes kindlustuslepingu poolte omavahelises suhtes.

§ 492

lg 1 järgi läheb kindlustusandjale üle tema poolt hüvitatava kahju ulatuses kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Kostjal I kui isikul, kes ei ole kindlustuslepingu pooleks, on õigus

§ 171

lg-st 1 tulenevalt esitada hagejale kui väidetavale

§ 492

lg 1 järgi kahjuhüvitisnõude saanud isikule üksnes neid vastuväiteid, mis tal olid senis(t)e võlausaldaja(te) vastu nõude ülemineku ajal, ja vastuväiteid, mis tal on hageja kui uue võlausaldaja vastu. Kostja I vastutus kindlustusvõtja ja kinnisasja omaniku ees ei sõltu sellest, kas kindlustusvõtja rikkus kindlustuslepingut või mitte. Kahju tekitamise eest vastutav isik ei saa vaidlustada ka nõude üleminekut

§ 491

lg 1 järgi põhjusel, et kindlustusandjal oli õigus keelduda kindlustushüvitise maksmisest selle tõttu, et kindlustusvõtja rikkus kindlustuslepingut. 18. Kostja I kahju hüvitamise kohustuse suuruse kohta peab kolleegium vajalikuks märkida, et

§ 127lg 6 kohaldamiseks peab olema võimatu tõendada kahju täpset suurust.

Asja materjalidest ja hageja väidetest tuleneb, et kahjustada saanud hoones on remonditööd lõpetatud. Seega peaks olema võimalik ka kahju suurus täpselt kindlaks teha. 19. Kohtukulude jaotus hageja ja kostja I vahel ja võimalike väljamõistetavate kulude suurus otsustakse asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Tambet Tampuu