RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-3-08 Otsuse kuupäev 13. märts 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Lea Kivi Kohtuasi N

§ 65

lg-s 1 sätestatakse, et füüsilisest isikust menetlusaluse isiku ütlused väärteo toimepanemise kohta protokollitakse ülekuulamisprotokolli plangil või väärteoprotokollis. Menetlusalune isik võib kirjutada ütlused ka omakäeliselt. Seadus näeb ette, millised andmed kohustuslikult menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis märgitakse.

§ 65

lg 3 kohaselt kirjutab ülekuulamisprotokollile alla füüsilisest isikust menetlusalune isik. Käesolevas asjas kuulati N. E. menetlusaluse isikuna üle

1. jaanuaril
2. a algusega kell 19.
3. Ülekuulamise protokollist nähtub, et N. E. on ütlused andnud vene keeles ja selles sisalduvad VTMS § 65 lg-s 2 loetletud andmed. Kriminaalkolleegium möönab, et maakohus võis pidada väärteomenetlusõiguse rikkumiseks asjaolu, et N. E. on andnud enda allkirja ülekuulamisprotokolli reale, milles hoiatatakse menetlustoimingus osalevat tõlki vastutusest KarS §-de 318 ja 321 järgi. Samas ei nähtu maakohtu otsusest, kuidas see asjaolu mõjutas ülekuulamise seaduslikkust ja kas ning miks tuleb seda lugeda väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Ülekuulamise protokollist ei nähtu, et N. E. ülekuulamisest oleks osa võtnud tõlk või et menetlusalune isik ise oleks soovinud menetlustoimingus kasutada tõlgi abi. Kohtuväline menetleja on võimaldanud N. E.-l anda ütlused vene keeles.
4. Järgnevalt käsitleb kriminaalkolleegium N. E. narkojoobe kindlakstegemisega seonduvat. 7.1 Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti nr 38/38 kohaselt saabus menetlusalune isik läbivaatusele
5. jaanuaril
6. a kell 19.
7. Kliinilise pildi kirjelduse järgi esinesid N. E.-l süstimisjäljed, kerge düsartikulatsioon, ebastabiilsus Rombergi asendis ja kand-varvas sirgjoonel ning ebatäpsused sõrme-nina katsel ja täpsemates liigutustes. Aktist nähtuvalt määrati laboriuuring uriinis kanepi, fentanüüli, amfetamiini ja bensodiasepiinide leidmiseks. Arsti otsuse kohaselt esines N. E.-l narkootiline joove fentanüülist. Laboriuuring tehti
8. jaanuaril
9. a ning N. E. uriinist leitigi fentanüüli. 7.2 Joobeseisundi tuvastamise korra § 9 lg-s 4 ja §-s 20 sisaldub nõue, et narkojoobe meditsiinilise tuvastamise korral peab arsti seisukoht tuginema nii kliinilisele pildile, kui ka bioloogiliste vedelike uuringule. Neist esimese alusel on võimalik tuvastada kehaliste või psüühiliste funktsioonide häirumine ja muutumine, teine on aga vajalik selgitamaks, et vastava tagajärje on tinginud narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. veebruari
11. a otsus asjas nr 3-1-1-4-05 - RT III 2005, 7, 66, p 8). Kuna arst sai N. E. bioloogiliste vedelike uuringu tulemused teada
12. jaanuaril
13. a, siis seda kuupäeva oleks pidanud kandma ka arsti otsus, millega tuvastati N. E.-l narkojoove.
14. Maakohus leidis, et kohtuväline menetleja on rikkunud menetlusnorme, kuna koostas väärteoprotokollid
15. jaanuaril
16. a, s.o ajal, mil menetlusalusel isikul ei olnud veel narkojoovet tuvastatud. Maakohtu otsusest ei nähtu, milliseid väärteomenetlusõigust reguleerivaid norme kohtuväline menetleja sellise tegevusega on rikkunud. Kriminaalkolleegium märgib, et väärteoprotokolli koostamine üldmenetluses ei kujuta endast kohtuvälise menetleja lõplikku otsustust väärteo toimepanemise kohta. Lõplikuks kohtuvälise menetleja poolt üldmenetluses tehtavaks lahendiks on vastavalt VTMS § 73 lg 1 p-dele 1 ja 2 kohtuvälise menetleja otsus või väärteomenetluse lõpetamise määrus.

§ 74

lg 1 kohaselt tuleb kohtuvälisel menetlejal otsuses muude andmete kõrval obligatoorselt näidata ka väärteo toimepanemise aeg ja koht, väärteo lühikirjeldus, viide otsuse tegemise aluseks olevale väärteoprotokollile, vastulauses esitatu mittearvestamise põhjendus ning väärteo kvalifikatsioon. Seega alles otsuse tegemisel lahendab kohtuväline menetleja lõplikult küsimused sellest, kas isiku poolt väärteo toimepanemine on tõendatud ja kas tegemist on koosseisupärase, õigusvastase ning süülise teoga. Väärteoprotokolli koostamine enne kõigi asjas tähtsust omavate tõendite kogumist ei tähenda vältimatult väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist. Küll aga ei ole välistatud, et täiendavate tõendite kogumise tulemusena jõuab kohtuväline menetleja järeldusele, et süütegu ei ole leidnud tõendamist, isiku käitumises puudub süüteokoosseis, esinevad õigusvastasust välistavad asjaolud või isik ei ole teo toimepanemises süüdi. Käesolevas asjas on kohtuväline menetleja otsused teinud

1. jaanuaril
2. a, s.o peale laboriuuringu tulemuste selgumist, mille tõttu ei saa väärteoprotokollide koostamist
3. jaanuaril
4. a lugeda väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.
5. Joobeseisundi tuvastamise korra § 12 lg-s 1 sätestatakse, et joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise käigus tehtud arstliku läbivaatuse ja laboratoorsete uuringute tulemused ning oma otsuse, mis sisaldab ka joobeastme määramise otsust, fikseerib arst joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis. Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti tehakse märge isikule otsuse tutvustamise kohta (§ 12 lg 2 p 20). Joobeseisundi tuvastamise korra § 15 p 3 kohaselt on isikul õigus saada teada arsti otsus ja laboratoorse uuringu akti ärakiri ning korra § 22 lg-st 1 tulenevalt on isikul õigus joobeastme määramise otsus vaidlustada § 22 lg-s 3 ettenähtud tähtaja jooksul. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis nr 38/38 puudub N. E. allkiri arsti otsusega tutvumise kohta. Arsti otsuse tutvustamine menetlusalusele isikule võimaldab isikul realiseerida temale Joobeseisundi tuvastamise korras ette nähtud kaebeõigust. Seega tuli maakohtul hinnata, kas arsti otsuse menetlusalusele isikule tutvustamata jätmisega on rikutud tema kaitseõigust ning kas sellest rikkumisest tulenevalt võib joobeseisundi tuvastamise akt olla tõendina lubamatu.
6. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma varasemates lahendites märkinud, et hindamaks, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. oktoobri
8. a otsus asjas nr 3-1-1-99-04 - RT III 2004, 28, 306, p 10.4 ja
9. veebruari
10. a otsus asjas nr 3-1-1-1-08 - RT III 2008, 10, 72, p 5). Kriminaalkolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et narkootilise aine tarvitamine ilma arsti ettekirjutuseta ei ole hõlmatud narkojoobes mootorsõiduki juhtimisega. Maakohtu käsitlus, mille kohaselt on narkootilise aine tarvitamise ja narkojoobes mootorsõiduki juhtimise korral tegemist ideaalkogumiga, ei ole kooskõlas asjades nr 3-1-1-99-04 ja 3-1-1-1-08 väljendatud kriminaalkolleegiumi seisukohtadega. Tegevused, millega mõlemad väärteokoosseisud täideti, ei ole olemuselt sarnased. Väärteoprotokollides sisalduva teokirjelduse kohaselt arvati N. E.-le süüks mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis ja narkootilise ja psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamine. Väärteprotokollide kohaselt on N. E. rikkunud liikluseeskirja § 76 p-s 1 sätestatut ning NPALS § 3 lg-t
11. Kriminaalkolleegium leiab, et need väärteod on suunatud erinevate õigushüvede vastu ja ei ole kantud ühisest tahtlusest ning ei ole ka ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine paistaks objektiivselt vaadeldavana ühtse, kokkukuuluva teona. Seetõttu tuleb käesolevas asjas vaadelda menetlusaluse isiku käitumist erinevate käitumisaktidena, mitte objektiivselt ühe teona. Eeltoodust tulenevalt on kohtuväline menetleja karistuste määramisel õigesti juhindunud KarS § 63 lg-st 3, maakohus aga on kaebuse lahendamisel ebaõigesti kohaldanud KarS § 63 lg-t
13. Kriminaalkolleegium märgib täiendavalt, et väärteoasja toimikust nähtuvalt on N. E. Harju Maakohtule koos kaebusega esitanud taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamise kohta. Kohtuvälise menetleja otsused on väärteoprotokollide kohaselt olnud kättesaadavad alates
14. veebruarist
15. a.

§ 114lg-s 4 sätestatakse kaebuse esitamise tähtaeg üldmenetluses tehtud otsuse peale.

Eeltoodust tulenevalt oli menetlusaluse isiku jaoks kaebuse esitamise viimaseks päevaks

1. veebruar
2. a. Kaebus on Harju Maakohtus registreeritud
3. mail
4. a. Maakohus on
5. juuni
6. a kohtumäärusega määranud kaebuse läbivaatamiseks avalikul kohtuistungil, kuid toimiku materjalidest ei nähtu, et kohus oleks võtnud seisukoha tähtaja ennistamise taotluse osas. Tulenevalt VTMS § 118 lg-st 2 ja KrMS § 172 lg-st 1 pidi maakohus esitatud taotluse osas võtma seisukoha. Küsimuse kaebuse tähtaja ennistamisest on kohtuistungil tõstatanud ka kohtuvälise menetleja esindaja, kuid kohtuistungi protokollist taotluse lahendamise osas maakohtu seisukohta ei nähtu.
7. Kriminaalkolleegium kordab ka varasemat seisukohta, et osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-6-06 - RT III 2006, 26, 235, p 6.3). Kolleegium nõustub kassaatori väitega, et maakohus ei ole otsust nõuetekohaselt põhistanud ja on jätnud osa tõendeid hindamata. Need rikkumised on VTMS § 150 lg 1 p 7 kohaselt aluseks maakohtu otsuse tühistamisel.
8. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
9. oktoobri
10. a kohtuotsuse täielikult ja saadab väärteoasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi