Obsah (7)

§ 158§ 159§ 7§ 161§ 76§ 6§ 100

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja teadis juba

1. juulil 2006, et lepingu eseme otsese valduse üleandmisega viivitamisel rikub müüja oma kohustust. Hiljemalt
2. oktoobril 2006 sai hageja teada ka võimaliku leppetrahvi täpse suuruse, kuna siis anti korteriomandi otsene valdus üle. Kostja märgib, et hoone, kus asub ka hageja korteriomand, valmis ehitajast tingitud asjaolude tõttu planeeritust oluliselt hiljem ja ei ole õiglane ega ka seadusest tulenevalt korrektne jätta hoone hilisemast valmimisest tulenev kahju kostja kanda, kui selle põhjuseks on hageja ebamõistlik viivitamine leppetrahvi nõudest teavitamisel.
3. Harju Maakohus rahuldas
4. mai
5. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja 41 302 krooni 90 senti. Pooled ei vaidle selle üle, et müügilepingu järgi tuli korteriomand ostjale üle anda hiljemalt
6. juunil 2006 ja müügilepingus sätestati leppetrahv selle kohustuse rikkumise puhuks. Korteriomandi otsene valdus anti ostjale üle
7. oktoobril
8. Korteriomandi ülevaatusakti lisa 1 kohaselt pidid vaegtööd olema tehtud hiljemalt
9. oktoobriks
10. Lepingu punktis 4.1 leppisid pooled kokku, et otsese valduse üleandmise kohustuse täitmisega viivitamisel on ostjal õigus nõuda müüjalt leppetrahvi 0,025% ostuhinnast iga viivitatud päeva eest.

§ 158

lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kohaldatakse

-i

1. peatüki
2. jaos sätestatut juhtudel, kui lepingupooled on eelnevalt kokku leppinud hüvitatava kahju summas, mida peab maksma oma kohustust rikkunud lepingupool.

§ 159

lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku ajal jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kostja pidi olema teadlik sellest, et kui korter õigeaegselt ei valmi, on hagejal õigus nõuda leppetrahvi. Pärast korteri vastuvõtmist selgus lõplik leppetrahvi summa. Hageja esitas kostjale 41 302 krooni suuruse leppetrahvi nõude

1. jaanuaril
2. Seega esitas hageja leppetrahvi nõudmise teate 3 kuud pärast korteriomandi otsese valduse saamist. Kohtusse pöördus hageja umbes 1,5 kuud pärast leppetrahvi nõudele vastamist. Maakohus asus seisukohale, et nõue on kohtule esitatud mõistliku aja jooksul, s.o 4,5 kuud pärast selle tekkimist. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et hageja on kaotanud leppetrahvi nõudmise õiguse, kuna pole oma nõuet esitanud mõistliku aja jooksul. Kostjale ei saanud tulla hageja nõue üllatusena, kuna leppetrahvis olid pooled kokku leppinud lepingus, samuti esitas hageja kostjale eelnevalt leppetrahvi nõude. Maakohus arvestas valitsevat olukorda kinnisvaraturul ja leidis, et mõistlik inimene oleks esitanud leppetrahvi nõude pärast asja valduse saamist, nagu hageja seda tegi.
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse.

§ 159

lg 2 puhul on oluline, et mõistlikku aega arvestatakse kohustuse rikkumise avastamise hetkest alates ja leppetrahvi nõudeõiguse kasutamise eelduseks on leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul teatamine. Kostja rikkus kohustust 3,5 kuud enne korteriomandi üleandmist. Korteri üleandmisel selgus üksnes leppetrahvi täpne suurus. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. novembri
3. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Maakohus leidis, et hageja on oma nõudest teatanud teisele lepingupoolele mõistliku aja jooksul. Kohus hindas mõistlikuks ajaks nõudeõiguse tekkimise ja sellest teatamise vahele jäävat veidi enamat kui kolme kuud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga. Ringkonnakohus ei nõustunud kostja väitega, et mõistlikku aega tuleks arvestada alates rikkumise algusest, s.o
4. juulist 2006 ning seetõttu tuleks nõude tekkimisest selle esitamiseni möödunud 6,5 kuud pidada ebamõistlikuks. Lepingu rikkumise ulatus ja leppetrahvi suurus selgus lepingu eseme valduse üleandmisel-vastuvõtmisel. Hagejal ei lasunud kohustust tuletada kostjale meelde lepingus kokkulepitud tingimusi ja teatada, et ta kavatseb tulevikus kasutada lepingust tulenevat õigust. Kostja käsitluse kohaselt võtaks näiteks enam kui kuuekuuline viivitus kahjustatud poolelt õiguse leppetrahvi nõuda. See on aga vastuolus leppetrahvi kui kohustuste täitmise tagamise vahendi olemusega ja seaduse mõttega. Mõistliku aja määratlemisel tugines maakohus

§ 7

lg-le 1, millest tulenevalt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja teatas leppetrahvi nõudest kostjale aja jooksul, mida saab pidada mõistlikuks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata, jättes hagi rahuldamata. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse normi ja kohaldas ebaõigesti

§ 159

lg-t 2, mis viis põhjendamatu ja ebaõige kohtuotsuse tegemiseni.

§ 159

lg-s 2 sätestatakse, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Nimetatud sätte eesmärk on tagada, et võlausaldaja subjektiivse õiguse kasutamine oleks võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saaks leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. Seega on eelmainitud eeldus sätestatud võlgniku õiguste ja huvide kaitseks. Kostja arvates tuleb

§ 159

lgs 2 sätestatud mõistlik tähtaeg määratleda selliselt, et tagada võlgnikule õigussuhtes piisav stabiilsus ja ettenähtavus ning välistada leppetrahvi nõue, kui see on esitatud pärast nõude esitamiseks vajalike õigustoimingute tegemiseks vajaliku aja möödumist ja seega ebamõistliku aja jooksul. Leppetrahvi eesmärk ja olemus on võlausaldaja jaoks lihtsustatud korras rahalise hüvitise saamine. Leppetrahvi nõude tekkimine ei eelda tegeliku kahju tekkimist (

§ 161

lg 1) ning kahjuhüvitise saab kindlaks määrata eelnevalt kokkulepitud kindlate tunnuste alusel. Kohustuse rikkumise kui ühe nõude eelduse üle pooled ei vaidle. Hageja jaoks oli kohustuse rikkumine (valduse üleandmisega viivitamine) teada juba

1. juulil
2. Korteriomand anti hagejale üle
3. oktoobril
4. Seega olid leppetrahvi nõude eeldused hageja jaoks üheselt selged. Praeguses asjas on hageja nõude esitanud 6,5 kuud pärast nõude tekkimist ja 3 kuud pärast nõude suuruse selgumist. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis põhjendaks leppetrahvi nõude esitamiseks eelnimetatud pikkusega ajavahemiku vajalikkust. Leppetrahvi nõude lõppemise välistamiseks piisab

§ 159

lg 2 kohaselt ka teatest, milles võlausaldaja teatab võlgnikule kohustuse rikkumise tõttu leppetrahvi nõudest, määrates leppetrahvi suuruse kindlaks hiljem. Ebaõige on ringkonnakohtu põhjendus, et näiteks enam kui kuuekuuline viivitus lepingu täitmisel võtaks kahjustatud poolelt leppetrahvi nõude esitamise õiguse, kuna pool ei saa leppetrahvi suurust kindlaks määrata. Kostja on seisukohal, et kui leppetrahvi aluseks oleva kohustuse rikkumine on üheselt selge, on võlausaldajal võimalik esitada leppetrahvi nõue ning

§ 159

-s lg 2 sätestatud mõistliku aja alguseks, millal tuleb teatada leppetrahvi esitamise kavatsusest, on lepingu rikkumisest teada saamise aeg. Hageja nõuab leppetrahvi kohustuse rikkumise eest, mille täitmine olenes kolmandast isikust (ehitaja). Hageja ei teatanud korteriomandi üleandmisel oma kavatsusest nõuda leppetrahvi. Arvestades hageja käitumist valduse üleandmisel ning tulenevalt

§ 76

lg-st 4 kehtis pooltevahelises suhtes pärast valduse üleandmist eeldus, et hageja on olenemata valduse saamise ajast kostja soorituse heaks kiitnud, peab seda lepingukohaseks ning kostja vastu nõudeid ei oma. Ringkonnakohus jättis kohaldamata

§ 6lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõtte.

Hageja võttis müügilepingust tuleneva kohustuse täitmise vastu ning ei esitanud võlgnikule leppetrahvi nõuet selle esitamiseks vajaliku aja jooksul. Hageja on käitunud vastuoluliselt ja rikkunud sellega kostja usaldust tema käitumise vastu, mistõttu on hageja poolt leppetrahvi nõude esitamine vastuolus hea usu põhimõttega ning seetõttu lubamatu. Kostja ei ole kassatsioonkaebuses täpsustanud, kuidas ringkonnakohus menetluseõiguse normi rikkus.

1. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Kassatsioonimenetluse aluseks ei saa olla mõistliku aja määratlemine, kuna alama astme kohtud leidsid, et hageja esitas leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul. Kostja rikkus kohustust, viivitades korteri valduse üleandmisega üle nelja kuu, ja pidi mõistliku isikuna arvestama, et lepingu rikkumise eest tuleb tal tasuda leppetrahvi. Hageja ei teavitanud kostjat, et ta loobub leppetrahvi esitamise nõudest. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
3. Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, kas hageja on teatanud lepingu rikkumisest tulenevast leppetrahvi nõudest kostjale mõistliku aja jooksul (

§ 159lg 2) ning kas hagejal on õigus nõuda kostjalt 41 302 krooni 90 sendi tasumist.

1. Kohtud on tuvastanud ja pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: 1) pooled ja ehitaja sõlmisid
2. juunil 2006 korteriomandi müügilepingu; 2) müügilepingu kohaselt pidi ehitaja korteriomandi kostjale üle andma hiljemalt
3. juunil 2006, eeldusel et ehitajaga ei ole sõlmitud eraldi töövõtulepingut; 3) korteriomandi valdus anti hagejale üle
4. oktoobril 2006; 4) otsese valduse üleandmise kohustuse täitmisega viivitamisel oli ostjal õigus nõuda müüjalt leppetrahvi 0,025% ostuhinnast iga viivitatud päeva eest; 5) hageja esitas pretensiooni leppetrahvi nõudega kostjale
5. jaanuaril
7. Kohtud leidsid, et hageja teatas leppetrahvi nõudest kostjale mõistliku aja jooksul. Kostja leiab, et seaduses nimetatud mõistlikku aega tuleks arvestada alates rikkumise algusest, s.o
8. juulist
9. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja jaoks oli kostja kohustuse rikkumine - valduse üleandmisega viivitamine - teada juba
10. juulil
11. Kolleegium nõustub kostjaga ja märgib, et see on kooskõlas

§ 159

lg-s 2 sätestatuga, mille järgi kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele poolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Seega on õige kostja järeldus, et mõistlikku tähtaega leppetrahvi nõudest teatamiseks tuleb hakata lugema päevast, mil kahjustatud pool avastas kohustuse rikkumise.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

1. detsembri
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-121-07 käsitles kolleegium olukorda, kus pooled pikendasid tähtaega kohustuse nõuetekohaseks täitmiseks. Sellisel juhul tuleb leppetrahvi nõudest teatamise mõistlikku aega arvestada alates kohustuse täitmiseks kokkulepitud uue tähtaja möödumisest. Sellises olukorras ei ole hagejal õigus nõuda leppetrahvi aja eest, mille võrra lepingu täitmise aega pikendati.
3. Kolleegium märgib, et

§ 159

lg 2 eesmärk, mille kohaselt tuleb võlgnikule esitada mõistliku aja jooksul teade leppetrahvi nõudest kohustuse rikkumise avastamisest, on tõkestada õiguste kuritarvitamine leppetrahvi nõude esitamisele ajalise piiri seadmisega ja kaitsta sellega võlgnikku lepingulises suhtes. Teates leppetrahvi kohaldamise kohta ei pea ära näitama leppetrahvi suurust. Kohustades kahjustatud poolt esitama teate leppetrahvi nõudmise kohta mõistliku aja jooksul võimaldab seadus võlgnikul valmistuda selle maksmiseks, võtta tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks ning annab võlgnikule selguse võimalike tulevaste kohustuste suhtes. Seega ei eelda leppetrahvi nõudest teatamine leppetrahvi suuruse märkimist. Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. 13. Mõistliku aja määramise kohta

§ 159lg 2 kohaldamisel märgib kolleegium järgmist.

Mõistliku aja määramisel saab mh arvestada leppetrahvi nõude aegumistähtaega, milleks TsÜS § 146 lg 1 järgi on kolm aastat. Samas pole mõistlik aeg leppetrahvi nõudest teatamiseks selles asjas möödunud enne korteriomandi eseme valduse üleandmist. Seega ei ole mõistlik aeg möödunud 16. oktoobriks 2006. Eelnevast tuleneb, et mõistlik aeg

§ 159

lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Pooltevaheliste suhete kontekstis mõistliku aja määramisel peab arvestama kõiki asjaolusid ja poolte käitumist (

§ 7), st muu hulgas ka täitmise vastuvõtmise aega ja asjaolusid.

14. Kuna maakohus hindas

§ 159

lg-s 2 sätestatud mõistliku tähtaja algust ajast, mil hageja sai korteri valduse, ja ringkonnakohus nõustus maakohtu sellise käsitlusega, siis asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang mõistlikule tähtajale, arvestades selle algust hageja poolt kohustuse rikkumise avastamisest. 15. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega

§ 76lg 4 kohta.

Selle sätte kohaselt, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt.

§ 76

lg-s 4 määratletakse tõendamiskoormis, mitte ei sätestata reegleid kohustuse täitmise nõuetekohasuse kohta. Seega vaidluse korral, kui kumbki pool ei suuda tõendada oma väiteid, lähtutakse sellest, et täitmine on olnud nõuetekohane. Võlausaldajal on võimalus kohase täitmise eeldus ümber lükata. Kolleegium märgib, et nimetatud sättes reguleeritud eeldus ongi ümber lükatud tuvastatud ja vaidlustamata asjaoluga, et kostja hilines korteriomandi valduse üleandmisega hagejale. Kui pooled oleksid kokkuleppel muutnud kohustuse täitmise tähtaega, saaks täitmist kokkulepitud tähtpäevaks lugeda õigeaegseks. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks