← Eesti

3-1-1-4-08

Obsah (8)§ 289§ 2172§ 288§ 22§ 290§ 5§ 15§ 2

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-4-08 Otsuse kuupäev 31. märts 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe K

§ 289järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 2.

oktoobri

  1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-04220 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik P. K. kaitsja vandeadvokaat Tanel Pürn, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
  2. veebruar 2008, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tartu Maakohtu
  4. aprilli
  5. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  6. oktoobri
  7. a kohtuotsused P. K. süüditunnistamises ja karistamises

§ 289järgi.

2. Mõista P. K.

§ 289järgi õigeks X linna nimel OÜ-ga E 31.

mail 2002 sõlmitud töövõtulepingu nr 1 juurde nelja ehitustöid puudutava kokkulepe, sh ajavahemikul 20.-

  1. juuli 2002 kolme lisakokkuleppe ja
  2. augustil 2002 ehituse töövõtulepingu nr 002/05MK, sõlmimises.
  3. Kriminaalasi P. K. süüdistuses

§ 289

järgi, välja arvatud resolutsiooni punktis 2 märgitud osas, saata Tartu Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

  1. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
  2. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Tartu Maakohtu
  4. aprilli
  5. a otsusega tunnistati P. K. süüdi

§ 289järgi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks ja 1 kuuks.

Karistusseadustiku § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti vangistus tingimisi kohaldamata kolmeaastase katseajaga. Karistusseadustiku § 49 alusel võeti P. K.-lt lisakaristusena kaheks aastaks ära õigus töötada riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või eraõiguslikus juriidilises isikus ametikohal, kus temale on pandud juhtimis-, haldamis- või järelevalveülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded, sh õigus tegutseda äriühingu juhatuse liikmena. Maakohus leidis, et

§ 289

järgi kvalifitseeritud tegu on kohtuotsuse tegemise ajal jätkuvalt karistatav

§ 2172lg 1 järgi.

P. K. tunnistati süüdi järgmise teo toimepanemises. 1.1 P. K. töötas alates

  1. aastast kuni
  2. novembrini 2002 X linnapeana, kellele vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) §-le 50, X linna põhimääruse (edaspidi Põhimäärus) §-le 38 ja X linnavarade haldamise, kasutamise ja käsutamise korra (edaspidi Kord) § 11 lg-le 3 olid pandud haldamis-, järelevalve-, juhtimis- ja materiaalsete väärtuste liikumist korraldavad ülesanded, s.o ta oli ametiisik KrK § 160,

§ 288ja korruptsioonivastase seaduse § 4 lg 1 mõistes.

1.2 Väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetluse nr 003681 VT tulemuste alusel sõlmiti

  1. mail 2002 ehituse tööettevõtuleping nr 1 X Linnavalitsuse, keda esindas P. K., ja OÜ E, keda esindas V. T., vahel. Selle lepingu järgi kohustus tööettevõtja OÜ E teostama X Linnavalitsusele aadressil Z mnt 28 asuva hoone renoveerimisel ehitustöid summas 1 012 676 krooni. Vastavalt
  2. aprillist 2001 kuni
  3. aprillini 2007 kehtinud riigihangete seaduse (edaspidi RHS) § 52 lg-le 2 pidid hankelepingu tingimused vastama pakkumise kutse dokumentides ja edukaks tunnistatud pakkumises esitatud tingimustele. Vastuvõetud tööde lõplikuks maksumuseks kujunes 2 254 600 krooni 70 senti, kusjuures P. K. tellitud täiendavate tööde kohta, mis ületasid tööettevõtulepingus ettenähtud summat, linnavalitsus riigihanget ei korraldanud. Vastavalt KOKS § 50 lg 1 p-le 1 ja Põhimääruse § 38 lg 1 p-le 1 linnapea juhib ja korraldab linnavalitsuse ja linna ametiasutuste tööd. Vastavalt
  4. aprillist 2001 kuni
  5. detsembrini 2003 kehtinud RHS § 2 lg 7 p-le 2 tuli riigihange välja kuulutada ehitustöö tellimise korral, mille eeldatav maksumus on aasta arvestuses 500 000 krooni ja üle selle. Rikkudes RHS § 2 lg 7 p-s 2 ja § 52 lg-s 2 sätestatut ning Korra § 11 lg 3 p 2, millest tulenevalt otsustab linnapea tööettevõtulepingutest tulenevate kohustuste võtmise kuni 50 000 krooni ulatuses, sõlmis P. K. X linna nimel ajavahemikus
  6. juuli -
  7. august 2002 neljal korral kokkuleppeid täiendavate ehitustööde kohta kokku summas 1 241 925 krooni 17 senti. Kuigi süüdistuses sellele ei viidatud, leidis maakohus, et P. K. rikkus lepingute sõlmimisel ka Põhimääruse § 65 p 5, mille kohaselt linnal on õigus oma ülesannete täitmiseks sõlmida lepinguid ning lepingute sõlmimiseks annab isikutele vastava volituse linnavolikogu. 1.3 Lepingute sõlmimise järel kirjutas P. K. X Linnavalitsuse esindajana alla OÜ E esitatud aktidele teostatud tööde vastuvõtmise kohta ning aktide alusel koostatud arvetele tegelikkuses teostamata tööde eest. Lisaks eeltoodule kirjutas süüdistatav juunist kuni septembrini 2002 X Linnavalitsuse nimel tellija esindajana alla ehitustööde päevikutele, veendumata tehtud tööde õigsuses. Ehitustööde vastuvõtmisel rikkus süüdistatav RHS § 7, mille kohaselt korraldab ostja riigihanke pakkumismenetluse eesmärgiga kasutada rahalisi vahendeid säästlikult ja ratsionaalselt, tsiviilkoodeksi (edaspidi TsK) § 366, mille järgi on tellija kohustatud vastuvõetud töö üle vaatama ja võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 643, mis sätestab, et kui tellija on töövõtulepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta tehtud töö viivitamata üle vaatama. Süüdistatav rikkus ka Põhimääruse § 61 p-st 4 tulenevat linnavara heaperemeheliku majandamise, säilitamise ja suurendamise kohustust, samuti tegutses ta vastuolus avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 59 lg-ga 1, mis sätestab avaliku teenistuja teenistuskohustuste täitmisele esitatavaid nõuded. 1.4 Süüdistuse kohaselt tekitas P. K. kirjeldatud tegevusega X Linnavalitsusele materiaalse kahju summas 254 521 krooni 70 senti ning maksekohustusi tegelikkuses teostamata tööde eest summas 34 289 krooni 90 senti. Seega põhjustas P. K. X Linnavalitsusele varalise kahju summas 288 811 krooni 60 senti, s.o suure varalise kahju, samuti mittevaralise kahju. Maakohus leidis, et kahju tekkis seetõttu, et linnale võeti maksekohustusi tegelikkuses teostamata tööde eest summas 288 811 krooni 60 senti, ja jättis süüdistusest välja P. K.-le etteheidetava suure mittevaralise kahju tekitamise X linna õigustele ja huvidele, leides, et vastav tegu ei ole enam

§ 2172lg 1 järgi karistatav.

  1. X linna tsiviilhagi jättis maakohus rahuldamata. Maakohtu otsuse kohaselt esitas X linn tsiviilhagi 308 724 krooni 50 senti nõudes, millest kuriteoga tekitatud kahju moodustas 288 812 krooni 50 senti. Lisaks sellele oli tsiviilhageja kahjusumma hulka arvestanud kahju kindlakstegemiseks vajalikud kulud. Maakohus tuvastas, et kokku on OÜ E ehitustööde eest esitanud arveid summas 2 254 599 krooni 80 senti, sh tegelikult teostamata tööde eest summas 288 811 krooni 60 senti. Neist arvetest oli X linnal tsiviilhagi esitamise ajaks tasumata arveid summas 368 534 krooni 20 senti, millest 288 811 krooni 60 senti ulatuses on X linnale kohustusi võtnud linnapea P. K. Maakohus leidis, et kuna sellisel teel tehtud tehingu võib TsÜS §-de 90 ja 94 alusel tühistada ja sellel ei ole õiguslikke tagajärgi, siis moodustab X linna maksekohustus OÜ E ees vaid 79 722 krooni 60 senti. Maakohtule esitati ka OÜ E ja X linna vahel
  2. märtsil
  3. a sõlmitud kompromiss. Sõlmitud kompromissi kohaselt kohustus X linn tasuma OÜ-le E
  4. aprilliks 2006 100 000 krooni ja OÜ E loobus oma nõuetest X linna vastu seoses
  5. mail 2002 sõlmitud ehituse tööettevõtulepinguga ja täiendavate kokkulepetega. Kuna maakohtu otsuse tegemise ajaks on X linn tasunud OÜ-le E 100 000 krooni, siis leidis kohus, et
  6. mail 2002 sõlmitud ehituse tööettevõtulepingust ja täiendavatest kokkulepetest tulenevad kohustused on poolte vahel täidetud ja lõppenud. X linn jäi kohtuvaidluses nõude juurde rahuldada tsiviilhagi summas 20 277 krooni 40 senti, kuna kompromissi alusel tasuti 100 000 krooni, kuigi tegelik maksekohustus on vaid 79 722 krooni 60 senti. Kohus leidis, et varalise kahjuna võib süüdimõistetult välja mõista vahetult tema kuritegeliku käitumisega tekitatud varalise kahju, seega ei kuulu linna nõue rahuldamisele. See ei ole vaadeldav kuriteoga tekitatud kahjuna, tegemist on võlaõigusliku kompromissi alusel tasutuga.
  7. Sama otsusega mõisteti V. T. õigeks

§ 22

lg 3 -

§ 289järgi tema käitumises süüteokoosseisu puudumise tõttu ja A.

V. õigeks

§ 290

järgi prokuröri loobumise tõttu süüdistusest, kuid nende isikute osas ei ole kassatsiooni esitatud.

  1. Tartu Maakohtu
  2. aprilli
  3. a otsuse peale esitas apellatsiooni P. K. kaitsja vandeadvokaat Tanel Pürn, kes palus Tartu Maakohtu otsuse tühistada ja süüdistatava õigeks mõista. 4.1 Apellatsiooni põhjenduste kohaselt puuduvad maakohtu otsuses põhjendused, kuidas saab toimuda P. K. süüdimõistmine

§ 289alusel, kuigi nimetatud säte on tunnistatud kehtetuks.

Samas ei saa P. K.-d süüdi tunnistada

§ 2172

lg 1 järgi, kuna see säte ei kehtinud süüdistatavale omistatud teo toimepanemise ajal. Kuna

§ 5

lg 2 kohaselt on karistusseadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud, siis tuleb P. K.

§ 289kehtetuks tunnistamise tõttu õigeks mõista.

4.2

RS § 8 kohaselt tuleb suure varalise kahjuna mõista kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. Vabariigi Valitsuse

  1. detsembri
  2. a määrusega nr 273 kehtestati alates
  3. jaanuarist 2007 kuupalga alammääraks 3600 krooni, mistõttu tuleb käesoleval ajal suure varalise kahjuna käsitada kahju alates 360 000 kroonist. Kuna maakohus jättis tsiviilhagi rahuldamata, siis ei ole X linn varalist kahju saanud. Seega tuleb P. K. õigeks mõista ka koosseisulise tagajärje - suure kahju - puudumise tõttu nii

§ 289kui § 2172 lg 1 järgi.

4.3 Maakohtu otsuses ei ole põhjendatud, milles väljendub põhjuslik seos P. K.-le süüdistuses ette heidetud õigusaktide nõuete rikkumise ja väidetavalt tekkinud varalise kahju vahel. 4.4 Maakohus on oma otsuses märkinud, et P. K.-l oli ettekujutus, et tal oli linnavolikogu nõusolek mistahes tehinguteks ja otsustusteks tingimusel, et ta jääb X linna eelarves linnavalitsuse haldushoone renoveerimiseks ette nähtud 2 miljoni krooni piiridesse. Seega on kohus tuvastanud süüdistatava käitumise subjektiivse küljena ettevaatamatuse. Kaitsja arvates viitab ettevaatamatusele ka tööde vastuvõtuaktide ekslik allkirjastamine P. K. poolt. Seega puudub kaitsja arvates P. K. käitumises

§ 289järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiivne koosseis.

  1. Tartu Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a kohtuotsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. 5.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohus on P. K. käitumise õigesti kvalifitseerinud

§ 289järgi.

Kuni 15. märtsini 2007 kehtinud

§ 289hõlmas ametiisiku poolt olulise varalise kahju tekitamise.

Käesolevaks ajaks on seadusandja asunud seisukohale, et ametiisiku kuritarvitused, mis on endaga kaasa toonud varalise kahju, tuleb kvalifitseerida süüteona vara vastu tervikuna

§ 2172lg 1 järgi.

Seetõttu on P. K. tegevus vaatamata karistusseaduse muutumisele olnud jätkuvalt karistatav alates talle süüksarvatud teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. 5.2 Ringkonnakohus ei nõustunud apellandiga, et kuna lisatööde tegemine ei toonud endaga kaasa renoveerimistöödeks ette nähtud eelarve ületamist, ei ole tegemist ametialase rikkumisega süüdistatava poolt. P. K. allkirjastatud tööde vastuvõtmisaktid ei kajastanud reaalselt teostatud töid. Ringkonnakohus ei nõustunud ka kaitsja väitega ettevaatamatuse esinemisest süüdistatava käitumises, kuna P. K.-le etteheidetav tegevus polnud ühekordne käitumisakt, vaid süstemaatiline, teadlik, aktiivne tegevus mitme kuu vältel. Maakohus tuvastas õigesti, et süüdistatav kuritarvitas linna usaldust, kuna Põhimääruses oli märgitud esindamisõiguse teostamise viis ja asjaolu, et üksikjuhtumite puhul on nõutav täiendav volituste andmine volikogu poolt. 5.3 Samuti asus apellatsioonikohus seisukohale, et X linnale tekitati varaline kahju sellega, et linnale võeti maksekohustus tasuda 288 811 krooni 60 senti tööde eest, mida tegelikkuses ei teostatud. Selline kahju tekkis linnale P. K. käitumise vahetu tulemusena, kuna tema allkirjade ja kinnitustega tööde tegemise kokkulepetel, aktidel ja arvetel võeti linnale kohustusi tasuda tööde eest, mida linn tegelikkuses ei saanud. Ringkonnakohus leidis, et kahju suuruse arvutamisel tuleb lähtuda teo toimepanemise ajal kehtinud kahju arvutamise alustest. Kuna aastal 2002 oli palga alammäär ühes kuus 1850 krooni, siis oli teo toimepanemise ajal suur varaline kahju 185 000 krooni. MENETLUS RIIGIKOHTUS 6. Tartu Ringkonnakohtu 2. oktoobri 2007. a kohtuotsuse peale esitas Riigikohtule kassatsiooni P. K. kaitsja vandeadvokaat T. Pürn. Kassatsioonis taotletakse Tartu Maakohtu 11. aprilli 2007 ja Tartu Ringkonnakohtu 2. oktoobri 2007 kohtuotsuste tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kassatsiooni põhjendused on järgmised. 6.1 Kohtud on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, jättes P. K. suhtes tagasiulatuvalt kohaldamata kergema karistusseaduse. Kaitsja leiab, et lähtudes

§ 5

lg-st 2 ja

RS §-st 8 oleksid kohtud pidanud suure kahju mõiste sisustamisel lähtuma kehtivast, mitte teo toimepanemise ajal kehtinud palgamäärast, kuna tegemist on isiku olukorda kergendava seadusega, mis välistab kriminaalvastutuse. P. K.-le süüksarvatav kahju on aga 288 811 krooni 60 senti, mis on vähem kui 360 000 krooni, s.o väiksem kui suure kahju alammäär maakohtu otsuse tegemise ajal. 6.2 Tulenevalt Riigikohtu praktikast on tagasiulatuv jõud ka riigihangete seaduses sätestatud riigihanke piirmääradel. P. K.-le heidetakse ette RHS § 2 lg 7 p 2 rikkumist, s.t riigihanke väljakuulutamata jätmist esialgsest riigihankest välja jäänud tööde tellimiseks, kuigi nende hind ületas 500 000 krooni. Teo toimepanemise ajal kehtis seaduses sätestatud kord riigihangete suhtes, mille eeldatav maksumus oli aasta arvestuses koos käibemaksuga ehitustöö tellimise korral 500 000 krooni. Alates

  1. jaanuarist 2004 kuni
  2. aprillini 2007, s.o maakohtu otsuse tegemise ajal, oli vastav piirmäär 2 000 000 krooni (hankelepingu maksumus ilma käibemaksuta). Seega ei ületanud täiendavate kokkulepete summa kohtuotsuse tegemise ajal riigihanke piirmäära, mistõttu rikkumiseks ei saa lugeda riigihanke korraldamata jätmist täiendavate tööde tellimiseks. Teo toimepanemise ajal kehtinud RHS § 57 lg 4 võimaldas kasutada esialgses riigihankes mittesisaldunud, kuid ettenägematutel asjaoludel vajalikuks osutunud täiendavate ehitustööde tellimiseks väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetlust, mis välistab süüdistuses nimetatud RHS § 52 lg 2 rikkumise. 6.3 Süüdistatavale tehtud etteheited volituste puudumise ja isiklikes huvides tegutsemise kohta ei ole põhjendatud, kuna P. K. tegutses Tartu mnt 28 hoone renoveerimisel lähtudes investeeringute kavast, mille kohaselt oli renoveerimiseks ette nähtud 2,5 miljonit krooni ning eelarvest, milles oli selleks ette nähtud 2 miljonit krooni. Süüdistuses märgitud TsK § 366 on kehtetu ja VÕS § 643 räägib majandus- või kutsetegevuse käigus sõlmitud tehingust, mis ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna linn ei ole ehitustegevusega tegelev tellija. Ühtlasi märgib kaitsja, et Kord ja Põhimäärus ei olnud avaldatud, seega ei olnud nendel õigusaktidel seadusjõudu ning nende rikkumist ei saa P. K.-le ette heita. Samuti puudub kohtuotsustes seisukoht selle kohta, kas P. K.-l oli õigus võtta linna nimel vastavaid kohustusi, kuna ära saab kasutada vaid olemasolevat õigust, mis on

§ 2172lg 1 koosseisutunnuseks.

6.4 Kahju tekkimise asjaolud, sh aeg ja suurus, ei ole kriminaalasjas üheselt tuvastatud, ja põhjenduste vastuolulisus selles osas on käsitletav KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisena. Lisaks viitab kaitsja sellele, et tegemist võib olla KrMS § 339 lg 2 rikkumisega. Kohtuotsustest ei selgu, millal kahju tekkis, samuti on kohtuotsus kahju olemasolu tuvastamise osas vastuolus kohtu põhjendustega tsiviilhagi rahuldamata jätmise osas. Kahju ei saanud tekkida lepingute allkirjastamisega, kuna sellest tekkis kahekülgne kohustis. Kui tööd ei tehta, ei teki ka õigust selle eest raha saada, hoolimata arvete ja aktide allkirjastamisest. Ka arvete aktsepteerimisest ei teki kohustust, kui tuvastatakse, et tegelikult on arved alusetud. Maakohus tuvastas, et kohustused on tühised (tühine tehing), järelikult ei tekkinud linnale nende alusel kohustusi ega kahju. Enne väljamaksete tegemist linna poolt ei saanud tegemist olla kahjuga; ka väljamaksete tegemisel oleks nad olnud alusetud ja linnal oleks nõue töövõtja vastu samas ulatuses. 6.5 Ringkonnakohtu otsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus, mis on menetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses. Otsuse põhiosaga on välja jäetud maakohtu viide Põhimääruse § 65 p 5 rikkumisele süüdistatava poolt, kuna see ei lähtu süüdistusest. Sellele menetlusõiguse rikkumisele oli viidatud ka apellatsioonis. Samas on ringkonnakohtu resolutiivosa kohaselt apellatsioon jäetud rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

  1. Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja kassatsioon rahuldamisele ei kuulu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. P. K.-le esitatud süüdistuse kohaselt rikkus süüdistatav ametiisikuna tema ametialast tegevust reguleerivaid õigusakte, millega põhjustas X linnale suure varalise kahju. Seejuures kirjeldatakse süüdistuses P. K.-le omistatud tegevust sisuliselt kaheepisoodilisena. Esiteks süüdistatakse P. K.-d selles, et ta sõlmis X linna nimel ajavahemikul
  3. juuli-
  4. august 2002 OÜ-ga E neli ehitustöid puudutavat kokkulepet, millest kolmega täiendati samade poolte vahel
  5. mail
  6. a sõlmitud tööettevõtulepingut nr
  7. Kuna sõlmitud lisakokkulepetega kohustus OÜ E teostama X Linnavalitsusele ehitustöid kokku summas 1 241 925 krooni 17 senti, siis rikkus P. K. muu hulgas RHS § 2 lg 7 p 2, § 52 lg 2 ja Korra § 11 lg 3 p 2 nõudeid. Teiseks süüdistatakse P. K.-d selles, et esindades X Linnavalitsust, allkirjastas ta OÜ E esitatud teostatud tööde aktid ja arved ning ehitustööde päevikud, veendumata nende tegelikkusele vastavuses, millega tekitas X Linnavalitsusele materiaalse kahju summas 254 521 krooni 70 senti ja maksekohustusi tegelikkuses teostamata tööde eest summas 34 289 krooni 90 senti, seega varalise kahju summas 288 811 krooni 60 senti, s.o suure varalise kahju. Kriminaalkolleegium kontrollib P. K.-le etteheidetavate tegude vastavust

§ 289

süüteokoosseisu tunnustele (I - III), seejärel käsitleb olulise ja suure varalise kahju hindamise põhimõtteid (IV), analüüsib teo võimalikku karistatavust

§ 2172lg 1 järgi (V) ning võtab lõpuks seisukoha kassatsiooni rahuldamise osas (VI).

I

  1. Süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise ajal kehtinud RHS § 2 lg 7 p 2 kohaselt tuli riigihange välja kuulutada ehitustöö tellimise korral, mille eeldatav maksumus on aasta arvestuses 500 000 krooni või enam. Kolleegium nõustub kaitsja seisukohaga, et juba maakohtu otsuse tegemise ajal jõus olnud, s.o
  2. jaanuaril 2004 jõustunud RHS § 2 lg 7 p 2 uus redaktsioon, mis nägi ette riigihanke korraldamise kohustuse ehitustöö puhul, mille eeldatav hankelepingu maksumus ilma käibemaksuta on 2 000 000 krooni ja üle selle, välistas isiku vastutuse hankemenetluse läbiviimata jätmise eest, kui selle kogumaksumus jäi alla nimetatud piirmäära.
  3. mail 2007 jõustunud, s.o apellatsioonimenetluse ajal kehtinud RHS § 15 kohaselt on riigihanke piirmäär
  4. aastal alustatud riigihangete puhul ehitustööde hankelepingu ja ehitustööde kontsessiooni korral 190 000 eurot ning
  5. aastal ja hiljem alustatud riigihangete puhul ehitustööde hankelepingu ja ehitustööde kontsessiooni korral 250 000 eurot. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on asutud seisukohale, et karistusseaduse blanketti sisustav norm on blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted, s.h ka

§ 5

lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (vt RK kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-06 - RT III 2006, 20, 182, p-d 10.2-10.4). Kuna

§-s 289 ette nähtud ametiseisundi kuritarvitamine oli teokirjelduse osas blanketne norm, siis laienes

§ 5

lg-s 2 kergendava karistusseaduse tagasiulatuv jõud ka riigihangete seaduses sätestatud hankemenetluse läbiviimise piirmääradele, kui nende rikkumist käsitatakse

§ 289mõttes koosseisupärase teona.

Järelikult ei ole P. K.-l juba alates 1. jaanuarist 2004 kehtinud õiguse kohaselt süüdistuses märgitud mahus linna nimel täiendavate ehitustööde tellimisel enam kohustust riigihanget korraldada, mis välistab tema vastutuse nimetatud rikkumise eest. Jättes tagasiulatuvalt kohaldamata kergendava karistusseaduse teo toimepanemise ajal kehtinud RHS § 2 lg 7 p 2 nõuete rikkumise osas, on kohtud eiranud

§ 5lg 2 nõudeid ja seega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis on Kr

MS § 362 p 1 kohaselt kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise alus. 10. P. K.-le on süüks arvatud ka KOKS § 50 lg 1 p 1, RHS § 52 lg 2, Põhimääruse § 38 lg 1 p 1 ning Korra § 11 lg 3 p 2 nõuete rikkumine täiendavate kokkulepete sõlmimisel. Kolleegium nõustub kohtute järeldustega, et abstraktselt võis nende õigusaktide nõuete tahtlik rikkumine moodustada

§-s 289 kirjeldatud ametiseisundi kuritarvitamise koosseisupärase teo, kuid märgib, et kuna

§-s 289 sätestatud süüteokoosseis kujutas endast koosseisutüübilt tagajärjedelikti, siis sai süüdistuses kirjeldatud õigusaktide nõuete eiramine olla selle sätte järgi karistatav vaid juhul, kui sellega põhjustati oluline kahju. Seega peavad P. K.-le süüksarvatavad rikkumised olema põhjuslikus seoses X Linnavalitsusele tekitatud varalise kahjuga. Kolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsustest ei nähtu, mil moel viisid süüdistuses kirjeldatud õigusaktide nõuete rikkumised X Linnavalitsusele süüdistuses märgitud varalise kahju, s.o 288 811 krooni 60 senti, tekkimiseni. Põhjenduste puudumine kohtuotsuses on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Samas puudub käesolevas asjas alus kriminaalasja tagastamiseks alamalseisvatele kohtutele selles osas uueks arutamiseks, sest põhjusliku seose puudumine süüdistatavale etteheidetavate rikkumiste ja X Linnavalitsusele väidetavalt tekkinud suure varalise kahju vahel on järeldatav juba P. K.-le esitatud süüdistuse pinnalt ega eelda uute faktiliste asjaolude tuvastamist.

  1. Karistusõiguses põhjusliku seose tuvastamiseks kasutatava ekvivalentsusteooria kohaselt on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kuna ekvivalentsusteooria mõttes on kõik tagajärje saabumise tingimused võrdväärsed, siis tuleb selle käsitluse praktilisel rakendamisel lähtuda konkreetselt saabunud tagajärjest ja selleni vahetult viinud teost. Käesolevas kriminaalasjas on P. K.-le süüdistusega omistatud suure varalise kahju põhjustamine, mis tekkis sellest, et ta aktsepteeris linna esindajana ehitusettevõtja esitatud akte ja arveid muu hulgas ka tegelikkuses teostamata tööde eest. Sellise tagajärjeni viinud teoks võib seega olla X linna esindajana OÜ E esitatud töö vastuvõtmisaktide ja arvete allkirjastamine, mitte aga OÜ-ga E lisakokkulepete sõlmimine. Vastupidise mõttekäigu ebaõigsust kinnitab kasvõi asjaolu, et vaatamata lisakokkulepete sõlmimisele ehitusettevõtjaga oleks P. K. linnavalitsuse esindajana võinud keelduda tegelikkuses teostamata tööde vastuvõtmisest ja nende eest tasumisest. Abstraktselt on kahtlemata P. K. poolt X Linnavalitsuse esindajana OÜ-ga E kokkulepete sõlmimine nende alusel esitatud aktide ja arvete esitamise vältimatu tingimus kui sellele ajaliselt eelnev tegu, kuid sellise lähenemise puhul hõlmataks kausaalseosesse kõik tagajärjele kronoloogiliselt eelnevad käitumisaktid, mis ei pruugi olla karistusõiguslikult relevantsed. Seega, jättes näitamata põhjusliku seose süüdistatavale omistatava teo ja saabunud tagajärje vahel, on kohtud kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 362 p 1 mõttes.
  2. Eeltoodud põhjustel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsus P. K. süüditunnistamises

§ 289järgi tuleb tühistada osas, milles P.

K. tunnistati süüdi

§ 289järgi X linna nimel 31.

mail 2002 sõlmitud töövõtulepingu nr 1 juurde nelja ehitustöid puudutava kokkulepe, sh ajavahemikul 20.-

  1. juuli 2002 kolme lisakokkuleppe ja
  2. augustil 2002 ehituse töövõtulepingu nr 002/05MK, sõlmimises. II
  3. Teises episoodis süüdistatakse P. K.-d selles, et rikkudes RHS § 7, ATS § 59 lg 1, TsK § 366, VÕS § 643 ja Põhimääruse § 61 p 4 võttis ta OÜ-lt E vastu tegelikkuses teostamata töid, s.t allkirjastas vastavad aktid, arved ja ehituspäevikud veendumata töövõtja esitatud andmete õigsuses ning rikkudes töö ülevaatamise kohustust. Kolleegium märgib esmalt, et P. K.le esitatud süüdistuse kontekstis ei ole RHS § 7 asjassepuutuvaks normiks, kuna selles ei reguleerita teostatud tööde vastuvõtmist, vaid riigihanke pakkumismenetluse teostamise eesmärke. Samas nõustub kolleegium, et TsK § 366, VÕS § 643, ATS § 59 lg 1 ja Põhimääruse § 61 p 4 rikkumised võisid moodustada

§-s 289 kirjeldatud koosseisupärase teo. Kolleegium ei nõustu kassaatoriga selles, et tsiviilkoodeksi ja võlaõigusseaduse sätted on käesolevas kriminaalasjas asjassepuutumatud. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne võlaõigusseaduse jõustumist, tsiviilkoodeksi sätteid. Ehituse tööettevõtuleping nr 1 sõlmiti

  1. mail 2002, seega kohaldatakse sellest tulenevatele kohustustele tsiviilkoodeksi norme. Pärast
  2. juuli 2002 sõlmitud kokkulepetele tuleb aga kohaldada võlaõigusseadust. Ühtlasi leiab kolleegium, et linn kui kohaliku omavalitsuse üksus täitis oma esindaja (linnapea) kaudu töövõtulepingute sõlmimisel oma põhimäärusest tulenevaid ülesandeid, seega on tegemist ka linna majandus- ja kutsetegevusega VÕS § 643 tähenduses.
  3. Samas juhib kolleegium tähelepanu sellele, et süüdistuses P. K.-le inkrimineeritud tegevus sisaldab üheaegselt nii tegevuse kui tegevusetuse tunnuseid. Heites P. K.-le ette X Linnavalitsuse esindajana OÜ E esitatud ehituspäevikute, teostatud tööde aktide ja aktide alusel koostatud ning X Linnavalitsusele esitatud arvete allkirjastamist, on süüdistus talle omistanud kuriteo toimepanemise tegevusega. Selle kõrval aga, süüdistades P. K.-d ka selles, et ta jättis täitmata tellijal lasuva töö ülevaatamise kohustuse ja oma ametikohustused, on P. K.-le ette heidetud ka tegevusetust. Kolleegium on seisukohal, et sellise süüdistuse puhul on raskuspunkt asetatud tegevusetusele, s.o linna huvides seatud ülevaatamiskohustuse täitmata jätmisele, kuna ehitusettevõtja poolt esitatud tööde vastuvõtmisaktide ja arvete allkirjastamiskohustus, või sellest keeldumine töö mittenõuetekohasuse korral, tuleneb töövõtulepingu olemusest (VÕS § 638, TsK § 366 lg 1).
  4. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb tegevusetusdelikti puhul süüdistuses ja kohtuotsuses näidata ja põhistada nõutavat tegu ja selle eeldatavust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. oktoobri
  6. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-80-06 - RT III 2006, 36, 304, p 6.1). Muu hulgas tuleb tegevusetusdelikti koosseisus tuvastada hüpoteetiline põhjuslikkus ehk kas nõutava tegutsemise korral oleks tagajärg - kahju - jäänud saabumata. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus põhjendatult käsitanud P. K.-le omistatud tööde vastuvõtuaktide, arvete jms aktsepteerimist tegevusetusena, s.o nii linnapeal lasuvate kohustuste teostamata kui linna huvide kaitsmata jätmisena, kuid kohus on kontrollinud süüdistatava käitumise vastavust tegevusetusdelikti karistatavuse eeldustele pealiskaudselt. Sellest tulenevalt on maakohtu otsuses jäänud vastuseta, milline oleks olnud süüdistatava poolt kohustusele vastav tegu ning kas tal oleks olnud objektiivselt võimalik nõuetekohaselt käituda. Maakohus on jätnud tuvastamata ka hüpoteetilise põhjuslikkuse ehk selle, kas P. K. poolt enda kohustuste täitmisel oleks kahju jäänud saabumata, s.t kas ta oleks tööde kontrollimisel ja ülevaatamisel saanud kindlaks teha, et osa töid ei ole tegelikult tehtud. Ringkonnakohus ei ole nimetatud puudusi maakohtu otsuses kõrvaldanud. Põhjenduste puudumine kohtuotsustes on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtulahendi tühistamise.
  7. Seoses koosseisupärase kahju tuvastamisega käesolevas kriminaalasjas märgib kolleegium järgmist. Kohtuotsuste kohaselt seisnes kahju maksekohustuse võtmises tegelikkuses teostamata tööde eest. Seejuures rajaneb süüdistus olulises osas võlaõiguse sätetele, s.o töö ülevaatamise kohustuse rikkumisele. Selline lähenemine eeldanuks kohtutelt ka nende võlaõiguslike õigusjärelmite selgitamist, mis X linna jaoks P. K. poolt linnapea kohustuste täitmata jätmisega kaasnesid. Kolleegium märgib, et VÕS § 635 kohaselt kohustub töövõtja töövõtulepingu puhul saavutama kokkulepitud tulemuse (töö), tellija aga maksma selle eest tasu. Seega tekivad töövõtulepingu sõlmimisel nii töövõtjal kui tellijal vastavad õigused ja kohustused. Kohustus vaadata töö üle, mis tuleneb TsK §-st 366 ja VÕS §-st 643, on suunatud sellele, et avastada töö mittevastavust lepingule. Seejuures peab aga tegemist olema puudustega, mida on võimalik töö ülevaatamisel märgata. Kui puudused ilmnevad hiljem, tuleb töövõtjat teavitada nende ilmnemisel. Sellist järeldust kinnitab nii TsK § 366 lg 2, mille kohaselt lepingutingimustest kõrvalekaldumistest ja teistest puudustest töös, mida töö tavalise vastuvõtu viisi juures ei võidud avastada, on tellija kohustatud teatama tööettevõtjale viivitamatult pärast nende avastamist, kui ka VÕS § 644 lg 1, mille kohaselt peab tellija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama.
  8. Võlaõigus võimaldab kokku leppida ka töövõtugarantiis. Võlaõigusseaduse § 650 lg 1 kohaselt eeldatakse töövõtja poolt töö suhtes garantiikohustuse (töövõtugarantii) võtmisel, et garantii katab kõiki selle kehtivuse ajal ilmnenud töö lepingutingimustele mittevastavusi. Tsiviilkoodeksi § 367 lg 3 kohaselt, kui seaduse või tööettevõtulepinguga on ette nähtud garantiitähtaeg ja avaldus töö puuduste kohta on tehtud selle tähtaja piires, algab aegumistähtaja kulg puuduste kohta avalduse tegemise päevast. Seega lasub kohtutel kohustus kontrollida, kas käesoleval juhul oli tööle antud garantii ja kas selle alusel võis taotleda ka ilmnenud puuduste kõrvaldamist. Ühtlasi juhib kolleegium tähelepanu, et VÕS § 645 näeb ette, et tellija võib lepingutingimustele mittevastavusele tugineda, sõltumata sellest, et ta tööd üle ei vaadanud ja selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui lepingutingimustele mittevastavus on tekkinud töövõtja tahtluse või raske hooletuse tõttu, samuti kui töövõtja teadis või pidi teadma lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei teatanud sellest tellijale. Kolleegium märgib, et eelpool kirjeldatu laieneb ka olukorrale, kus vastuvõtmiseks esitatud töös on puudujääke, s.t tegemist on mittenõuetekohase täitmisega. Kui aktides ja arvetes on nimetatuid töid, mida ei ole tehtud (või näiteks materjale, mida ei ole kasutatud või ei ole kasutatud sellises koguses), tuleb näidata, millisel alusel linnal maksmiskohustus üldse tekkis, kuna töövõtulepingu sätted näevad ette tellija kohustuse maksta tehtud töö eest. III
  9. Kolleegium nõustub kassaatori kriitikaga kohtute poolt P. K. teo subjektiivse külje tuvastamise kohta.

§ 15

lg-st 1 tulenevalt eeldas §-s 289 sätestatud ametiseisundi kuritarvitamine subjektiivsest küljest tahtlust vähemalt kaudse tahtluse tasemel. Seejuures peab tahtlus katma kõik objektiivse külje tunnused, sh tagajärjena olulise kahju tekitamise. Maakohtu otsuse kohaselt on P. K. talle inkrimineeritud teod pannud toime otsese tahtlusega. Seda järeldust põhjendab maakohus sellega, et linnapeal lasuva heaperemeheliku majandamise kohustuse täitmiseks tulnuks süüdistataval vähemalt kinni pidada kehtivate õigusaktide nõuetest ja talle oli teada, et tema poolt valitud käitumine toob kaasa kahju. Muu hulgas märgib maakohus, et: Teades, et rikub talle kohustuslike õigusaktide nõudeid ja tahtes seda, pidi P. K. võimalikuks pidama ja möönma mistahes tagajärje saabumist (VI kd, tl 43). Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu sellekohase seisukohaga, on omalt poolt märkinud, et süüdistatava käitumises on ettevaatamatus välistatud, kuna talle omistatud tegevus polnud ühekordne käitumisakt, vaid süstemaatiline, teadlik aktiivne tegevus mitme kuu jooksul (VI, tl 91). Kolleegium on seisukohal, et piirdudes kirjeldatud viisil vaid üldiste arutlustega õigusaktide siduvusest linnapea jaoks ja käitumise korduvusest, on kohtud sisuliselt jätnud P. K. tegevuse subjektiivse külje tuvastamata. Ühtlasi viitavad maakohtu otsuse põhjendustes subjektiivse külje kohta esile toodud väljendid pigem

§-s 18 sätestatud ettevaatamatuse liikidele, kuivõrd maakohtu otsuses kirjeldatakse P. K.-lt nõutavat, s.o hoolsuskohustusele vastavat käitumist.

§ 15

lg 1 kohaselt aga välistab mistahes liiki ettevaatamatuse tuvastamine toimepanija käitumises tema vastutuse

§ 289järgi.

Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kohtud on P. K. subjektiivse külje tuvastamisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. 19. Kolleegium märgib, et kriminaalasja uuel arutamisel tuleb kohtutel P. K. teo subjektiivse külje kindlaks tegemisel arvestada, et

§-dest 16 ja 17 tulenevalt peab tahtlus olema suunatud teo tehioludele. P. K.-le esitatud süüdistusest ja käesoleva otsuse p-s 15 märgitu kohaselt tuleb kohtutel seega tuvastada, kas ta ülevaatamiskohustust täitmata jättes, kuid siiski ehitusettevõtjalt töid vastu võttes pidas vähemalt võimalikuks, et osa töid on tegelikkuses teostamata ja vähemalt möönis, et sellisel juhul tööde vastuvõtmisakte, arveid ja ehituspäevikuid allkirjastades põhjustab ta linnale olulise kahju linnale maksekohustuse võtmisega. Ühtlasi osundab kolleegium oma varasemas praktikas väljendatule, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele (Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-124-03 - RT III 2003, 32, 328, p 8.2). Samuti on Riigikohus oma varasemas praktikas märkinud, et nii kaudse tahtluse kui kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega. Ettevaatamatuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele, kuid selline lootus peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat arvestades adekvaatne ehk peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes (Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05 - RT III, 2006, 8, 70). IV

  1. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et mõisted oluline ja suur varaline kahju on koosseisulise tunnusena blanketsed ja nõuavad sisustamist teo toimepanemise hetkel kehtinud miinimumpalgast lähtuvalt (Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-11-43-03 - RT III 2003, 18, 169), p
  2. Käesoleva otsuse p-s 9 on Riigikohus kinnitanud varasemast praktikast tulenenud seisukohta, et karistusseaduse blanketti sisustavast normist tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted, sh ka kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte. Samas leiab kolleegium, et palga alammäära muutmine ei ole sisuliselt käsitatav isiku olukorda kergendava karistusseadusena. Palgaseaduse § 2 lg 7 kohaselt on palga alammäär Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kindlale ajaühikule (tunnile, päevale, nädalale, kuule vms) vastav palga suurus, millest madalamas ei ole lubatud kokku leppida töötamisel täistööajaga. Samas lähtub Vabariigi Valitsus palga alammäära kehtestamisel kokkuleppest töötajaid ja tööandjaid esindatavate organisatsioonide vahel. (Vt seletuskiri Vabariigi Valitsuse
  3. detsembri
  4. a määruse nr 254 eelnõu "Palga alammäära kehtestamine" juurde, kättesaadav aadressil http://eoigus.just.ee/?act=6&subact=1&OTSIDOC_W=202500). Eesti Tööandjate Keskliit ja Eesti ametiühingute keskliidud sõlmisid
  5. augustil 2001 kokkuleppe palga alammäära muutmise põhimõtete kohta, mille kohaselt osapooled sõlmivad igaks kalendriaastaks alampalga kokkuleppe. Kokkuleppes sätestatud põhimõtete kohaselt kasutatakse palga alammääras kokkuleppimisel majandusnäitajaid, milleks on kehtiv kuupalga alammäär, eelmise kalendriaasta keskmine brutopalk, jooksva aasta riigieelarve koostamisel kasutatud reaalpalga kasvu ja tarbijahindade kasvu prognoos ja Rahandusministeeriumi reaalpalga kasvu ja tarbijahindade kasvu prognoos, millest lähtub järgmise aasta riigieelarve eelnõu (kokkuleppe tekst on
  6. märtsi 2008 seisuga kättesaadav aadressil http://www.talo.ee/doc/Kolmepoolsedlabiraakimised/Muutmine.htm).
  7. Seega arvestatakse palga alammäära kehtestamisel majandusliku olukorraga, mis tingib palga reaalväärtuse muutmise (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. septembri
  9. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-05 - RT III 2005, 26, 273, p 13). Kuna seadusandja on sidunud kahju suuruse palga alammääraga, siis on seadusandja tahe ilmselgelt olnud suunatud ka kahju suuruse arvestamise aluste sidumisele majandusliku olukorra näitajatega. Seega ei ole tegemist sisuliselt isiku olukorda kergendava seadusega

§ 5

lg 2 tähenduses, vaid kahju suuruse rahalise väljenduse korrigeerimisega vastavalt ajas muutunud majandusnäitajatele, mis jätab olulise ja suure kahjumäära reaalväärtuse samaks. Seega ei ole käesolevas kriminaalasjas kohtud kohaldanud selles osas ebaõigesti materiaalõigust, jättes tagasiulatuvalt kohaldamata suure kahju määra. V 22. Järgnevalt analüüsib kolleegium, kas P. K.-le omistatud ja

§ 289järgi kvalifitseeritud tegu võib olla jätkuvalt karistatav ka käesoleval ajal.

Karistusseadustiku muudatustega, mis jõustusid

  1. märtsil
  2. a, seega enne käesoleva kriminaalasja arutamist maakohtus, tunnistati muuhulgas kehtetuks ka

§ 289. 23.

Kolleegium on jätkuvalt seisukohal, et nii süüdistuses kui kohtuotsustes tuleb tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, mis tagab

§ 2

lg 1 kohase kontrolli, et tegu oli karistatav selle toimepanemise ajal ning kindlustab

§ 5lg-tes 1-3 sätestatud karistusseaduse ajalise kehtivuse põhimõtete rakendamise.

Isiku süüditunnistamine on aga võimalik üksnes juhul, kui tema tegu oli kuriteona karistatav nii toimepanemise ajal kui ka igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud hiljem. Seetõttu ei saa olla kahtlust, et pärast teo toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisu kehtetuks tunnistamist või muutmist kuulub kriminaalmenetluse õiguslikku esemesse ka küsimus sellest, kas ja kui, siis millise sätte järgi on tegu karistatav uue karistusseaduse järgi. Kolleegium on märkinud, et ehkki süüdistuse tekstis ei pea tingimata kajastuma teo kvalifikatsioon pärast selle toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, on kaitseõiguse tagamiseks vajalik, et süüdistataval oleks kohane võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et tema tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal kui ka sellele, et tegu on jätkuvalt karistatav asendunud või muutunud karistusseaduse järgi. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-05 -RT III 2005, 36, 349, p-d 11, 13, määrus kriminaalasjas nr 3-1-1139-05 - RT III 2006, 4, 32, p 25). 24. Eeltoodust tulenevalt tuleb kriminaalasja uuel arutamisel kohtutel anda hinnang sellele, kas tegu on käesoleval ajal karistatav

§ 2172lg 1 või mõne muu sätte järgi.

Käesolevas kriminaalasjas on prokurör ja kohtud lähtunud sellest, et P. K. käitumine vastab

§ 2172

lg 1 koosseisu tähenduses teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslikule ärakasutamisele, konkretiseerimata, millist tegevust peetakse kohustuse võtmise õiguse ärakasutamiseks - kas täiendavate kokkulepete sõlmimist või tööde vastuvõtmist. Kuna käesoleva kohtuotsuse p-des 9-12 toodud motiividel mõistab Riigikohus P. K. õigeks kokkulepete sõlmimises, põhjendades seda muu hulgas sellega, et ei ole võimalik tuvastada põhjuslikku seost selle teo ja saabunud tagajärje (suure kahju) vahel, leiab kolleegium, et asja uuel arutamisel peab kohus võtma seisukoha, millise

§ 2172lg 1 alternatiivile vastab P.

K.-le süüksarvatud käitumine tööde üle järelevalve teostamisel ja nende vastuvõtmisel. 25. Kolleegium märgib, et

§ 2172

lg 1 sisaldab sisuliselt kahte erinevat süüteokoosseisu.

§ 2172

lg 1 alt 1 (seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine) on oma olemuselt nn ärakasutamiskoosseis. Koosseisu selle alternatiivi aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse (näiteks ametisse nimetamine, eestkoste seadmine) või tehingu (näiteks tööleping või käsundusleping) alusel tekkinud tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat omakorda alternatiivselt kas mingit kannatanule kuuluvat vara käsutama või kohustusi võtma. Koosseisupärane tegu on esmajoones sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine.

§ 2172

lg 1 teine alternatiiv (teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine) on nn usalduse murdmise koosseis. Usaldusseisundit tuletatakse seejuures teo toimepanijal lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest (s.o varaliste huvide järgimise kohustus) teise isiku vara suhtes, mis põhineb eelkõige samuti tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel, kuid on oma olemuselt laiem kui vara käsutamise või kohustuse võtmise õigus. Usalduse murdmise koosseis hõlmab juhtumeid, mil isik rikub varaliste huvide järgimise kohustust kannatanu vara käsutamisest või talle kohustuse võtmisest erineval viisil, mh ka tegevusetusega, mis viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni. Mõlema

§ 2172

lg-s 1 sisalduva koosseisu puhul peab süüdistuses ja kohtuotsustes olema näidatud ja põhistatud süüdistatava pädevus kannatanule kuuluva vara suhtes, selle tekkimise alus ning konkreetne sisu. VI

  1. Kuna kolleegium tühistab maa- ja ringkonnakohtu otsused, jätab ta käsitlemata muud kassatsioonis esitatud väiteid, mis puudutavad kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ringkonnakohtu poolt.
  2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
  3. aprilli
  4. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  5. oktoobri
  6. a kohtuotsused osas, millega P. K. tunnistati süüdi

§ 289järgi X linna nimel OÜ-ga E 31.

mail 2002 sõlmitud töövõtulepingu nr 1 juurde nelja ehitustöid puudutava kokkulepe, sh ajavahemikul 20.-

  1. juuli 2002 kolme lisakokkuleppe ja
  2. augustil 2002 ehituse töövõtulepingu nr 002/05MK, sõlmimises, ning mõistab süüdistatava selles osas õigeks.
  3. Juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab kolleegium Tartu Maakohtu
  4. aprilli
  5. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  6. oktoobri
  7. a kohtuotsused osas, milles P. K. tunnistati süüdi

§ 289järgi 31.

mail 2002 sõlmitud töövõtulepingu nr 1, ajavahemikul 20.-

  1. juuli 2002 selle lepingu juurde sõlmitud kolme lisakokkuleppe ja
  2. augustil 2002 sõlmitud ehituse töövõtulepingu nr 002/05MK alusel tehtud tööde vastuvõtmisel töö ülevaatamise kohustuste täitmata jätmises, ning saadab kriminaalasja selles osas Tartu Maakohtule uueks arutamiseks.
  3. Muus osas jätab kolleegium otsused muutmata. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.