RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud i

§ 31lg 3 koosneb kahest lausest.

Esimese lause kohaselt on suur selline narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Kassaatori hinnangul on nimetatud lause mõte narkootiliste ja psühhotroopsete ainete suure koguse materiaalne määratlemine. Teise lause kohaselt on ainete segu NPALS § 31 lg 3 tähenduses võrdsustatud puhta ainega. On oluline, et segu ei ole võrdsustatud puhta ainega mitte põhimõtteliselt, ega ka mitte terve seaduse, peatüki või paragrahvi tähenduses, vaid just nimelt ja ainult kõnealuse lõike tähenduses. Järelikult on teise lause mõistmiseks määrava tähtsusega selgitada, mis on antud kahelauselise lõike kui terviku tähendus. Kassaator on seisukohal, et lõike tähenduse määrab täielikult ära esimese lause tähendus. Kuna tavapärases keelekasutuses asetatakse ühte lõikesse mõtteliselt seotud laused, siis ei ole õige lõike kui terviku tähenduse avamisel esimest lauset lihtsalt kõrvale jätta. Õigusnormi teksti ei tohi tõlgendada nii, et mingi osa sellest jäetakse kõrvale. Kassaator lisab, et teine lause ei olegi mõistetav iseseisvalt, vaid üksnes mingis kontekstis. Kuna NPALS § 31 lg 3 teises lauses on osutatud samale lõikele ja kuna ainsana kannab iseseisvat mõtet lõike esimene lause, siis järelikult on viidatud sellele. 5.2 Kassaator leiab,

§ 31

lg 3 sõnastamisel on seadusandja samastanud erinevad faktid, laiendades nii ühe fakti (puhta aine) suhtes kehtivat õiguslikku regulatsiooni teisele (segule). Asjaolu, et tõlgendatav lause asub samas lõikes suurt kogust määratleva lausega, selles viidatakse otse sellele samale lõikele ning et kõnealused laused on seadusesse lisatud üheaegselt, annab selge juhise, et teist lauset tuleb mõista esimest täpsustavana. Välistatud on võimalus, et sellel lausel võiks olla mingi täiesti eraldiseisev eesmärk. 5.3 Kuna kõnealune norm on kehtinud ainult kaks ja pool aastat, puudub kassaatori hinnangul vajadus eristada ajaloolist ja objektiivset teleoloogilist meetodit. Kahe ja poole aastaga ei muutu ühiskond sel määral, et seadusandja eesmärki normi loomisel saaks pidada aegunuks või kuidagi erinevaks eesmärgist, mis on normil praegu. Seetõttu leiab kassaator,

§ 31

lg 3 teleoloogilisel tõlgendamisel on kohane arvestada seaduseelnõu menetlust juhtinud Riigikogu sotsiaalkomisjoni seisukohtadega, mis on fikseeritud õigusloome materjalides. Kassaator märgib, et nendes materjalides on selgelt öeldud, et kümne kasutuskorra jagu lahjendatud narkoaine käitlejaid ei ole oluline mitte lihtsalt karistada, vaid karistada suure koguse käitlemise eest. Sellisel juhul ei ole oluline keelatud aine sisaldus konkreetses segus. 5.4 Tuginedes üldtunnustatud õiguse tõlgendamise meetoditele, leiab kassaator, et ringkonnakohtu seisukoht NPALS § 31 lg 3 osas on vale ja maakohtu seisukoht õige. 5.5 Kassaator märgib, et tulenevalt KrMS § 364 lg 1 p-st 1 on Riigikohtu materiaalõiguslikud seisukohad ringkonnakohtu jaoks kohustuslikud ainult konkreetses kriminaalasjas. Erinevalt menetlusõiguslikest seisukohtadest ei ole need õiguse allikaks, mida kõik kohtud peaksid igas sarnases asjas järgima. Eelnevaga ei taha kassaator eitada Riigikohtu võimalust anda kohtupraktika ühtlustamise eesmärgil materiaalõiguslikke normitõlgendusi ning sellise tegevuse vajalikkust. Samas rõhutab kassaator, et selliste praktikat suunavate otsuste puhul peab Riigikohus täpsemalt kui keegi teine järgima kohtuotsuse põhjendamise nõuet ning üldtunnustatud õigusnormi tõlgendamise meetodeid. Otsuses nr 3-1-1-121-06 on Riigikohus küll erinevate imperatiivsete lausetega öelnud, kuidas NPALS § 31 lg-t 3 tuleb mõista, kuid ühegi lausega ei ole selgitatud, kuidas Riigikohus sellise tõlgenduseni jõudis ja miks selleks ajaks juurdunud kohtupraktika on ekslik. Kui Riigikohus jõuab järeldusele, et mingit õigusnormi tuleb mõista just nii, siis peab ta esitama ka tõlgendusliku põhjenduse. Vastasel korral ei ole Riigikohtu mõttekäik jälgitav ja õiguselus osalejal puudub võimalus veenduda selle õigsuses. 5.6 Ringkonnakohus on jätnud oma otsuses põhjendamata, miks ta ei nõustu maakohtu tõendite analüüsiga selle kohta, kuidas narkootiline aine P. Nõmme autosse sattus ja on tuginenud vaid ühele asjaolule - sellele, et suurimat kogust GHB lahust sisaldanud pudelilt ei leitud P. Nõmme bioloogilist materjali. Kuna ei ole võimalik aru saada, miks tõendeid puudutavad maakohtu järeldused ümber hinnati, on alust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

1. Prokuröri kassatsioonile esitas vastuse P. Nõmme kaitsja vandeadvokaadi vanemabi R. Bergson, kes loeb kassatsiooni põhjendamatuks, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 6.1 Ei ole välja selgitatud, milline oli narkootilise aine kogus autost leitud vedelikus ja seega pole võimalik välja selgitada, kas see oli piisav kümnele inimesele narkootilise joobe tekitamiseks või mitte. Seejuures osundab P. Nõmme kaitsja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. veebruari
3. a otsuses nr 3-1-1-121-06 ja
4. oktoobri
5. a otsuses nr 3-1-1-52-07 esitatud seisukohtadele ning ei pea vajalikuks ega millegagi põhjendatuks NPALS § 31 lg 3 veelkordset analüüsimist. 6.2 Tõendid selle kohta, et P. Nõmme oleks toonud autosse pudeli, kus oli suurim kogus vedelikku, puuduvad ja seega polnud ringkonnakohtul võimalik neid ka analüüsida. Kaitsja märgib, et ringkonnakohus oleks saanud viidata tunnistaja R. R.-i kohtus antud ütlustele, kuid sellise viite puudumist ei saa lugeda kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkuvaks asjaoluks KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas kassaator esitatud kaebust ja palus selle rahuldada. Peeter Nõmme kaitsja vaidles kassatsioonile vastu ja palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
7. Vaidlusalune säte - NPALS § 31 lg 3 kehtib järgmises sõnastuses: "Suur on narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Ainete segu, mis lahjendamise eesmärgil on saadud narkootilise või psühhotroopse aine segamisel muu ainega, loetakse käesoleva lõike mõttes võrdseks narkootilise või psühhotroopse ainega". Riigikohtu kriminaalkolleegium on
8. veebruari
9. a otsuses nr 3-1-1-121-06 (RT III 2007, 9, 73, p 11) ja
10. oktoobri
11. a otsuses nr 3-1-1-52-07 (RT III 2007, 33, 266, p 10) asunud seisukohale, et narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda üksnes NPALS § 31 lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogus. See tähendab, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses. Riigikohtu kriminaalkolleegium jääb eelviidatud otsustes väljendatud seisukohtade juurde ning leiab, et ringkonnakohus on õigesti kohaldanud NPALS § 31 lgs 3 sätestatut.
12. Arvestades narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse reguleerimisala komplitseeritust ning soovides vältida ebamõistlikke tõlgendusvaidlusi on selle seaduse teises paragrahvis esitatud olulisimate seaduses kasutatavate mõistete legaaldefinitsioonid. Esmalt on NPALS § 2 p-s 1 määratletud, et narkootilised ja psühhotroopsed ained on "käesoleva seaduse § 31 lõike 1 alusel kehtestatud nimekirjas loetletud ained ja nende ainete isomeerid, estrid, eetrid ja soolad ning nimetatud aineid sisaldavad ravimid". Sellest definitsioonist lähtuvalt on välistatud kõnealuses nimekirjas loetlemata ainete käsitamine narkootilise või psühhotroopse ainena.
13. Kolleegium nõustub kassaatoriga,

§ 31

lg 3 esimene lause sisaldab narkootiliste ja psühhotroopsete ainete suure koguse materiaalset määratlust (definitsiooni) ja selliselt definitsioonina, võiks see lause paigutuda ka NPALS teise paragrahvi. On loogiline eeldada, et kui mingi mõiste on seaduses defineeritud, siis tulebki edasistes käsitlustes lähtuda just sellest definitsioonist. Kuid nõustumine kassaatori arusaamaga selles, nagu võimaldaks NPALS § 31 lg 3 teine lause ka narkootilise ja psühhotroopse aine suure koguse teistsugust (alternatiivset) määratlust kui sama lõike esimene lause, tähendaks samaaegselt narkootilise aine suure koguse materiaalse määratlemise eitamist NPALS § 31 lg 3 esimeses lauses. Lisaks sellele tähendaks narkootilise ja psühhotroopse aine suure koguse alternatiivse määratluse tunnistamine vältimatult ka NPALS § 2 ps 1 sisalduva narkootilise ja psühhotroopse aine mõiste ümberdefineerimist õigusselgusetuse suunas, sest kui narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus võib sisaldada ka ballastainet, siis peab olema võimalik lugeda ka sellist ballastainet narkootiliseks või psühhotroopseks aineks. Seega - erinevalt kassaatori poolt märgitust - oleks kontekstiväline just selline NPALS § 31 lg 3 teise lause tõlgendamine, mis eiraks narkootilise aine ja selle suure koguse eelnevat definitsiooni.

1. Kassaator osutab vajadust kasutada NPALS § 31 lg 3 teise lause mõistmisel teleoloogilist tõlgendamist ja lähtuda seadusandja väidetavast tahtest ehk siis tegelikult Riigikogu sotsiaalkomisjoni poolt esitatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muudatusettepanekutest, mille tulemiks oligi NPALS § 31 lg 3 täiendamine teise lausega. Riigikogu sotsiaalkomisjoni muudatusettepanekutest seaduseelnõude 383 SE ja 567 SE kohta nähtub tõepoolest soov "karistada suure koguse käitlemise eest isikuid, kes ebaseaduslikult käitlevad narkootilist või psühhotroopset ainet lahjendatud kujul eesmärgiga ebaseaduslikult käidelda või levitada ainet vähemalt 10 inimesele või 10 kasutuskorraks". Seda soovi põhjendas sotsiaalkomisjon asjaoluga, et "praktikas toimub narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine narkoketi madalamatel astmetel ja siiski mitte 100 %-lise puhta aine, vaid segu kujul". Kolleegiumi arvates ei ole seaduste tõlgendamisel võimalik lähtuda ette kindlaksmääratult üksnes teatud ühest tõlgendamismeetodist ja üksnes teatud pragmaatilistest kaalutlustest. Ei saa lähtuda pelgalt seaduseelnõude seletuskirjadest, jättes tähelepanuta seaduse enese teksti. Kolleegium möönab, et ilmselt oleks võimalik ja antud valdkonnas karistuspoliitiliselt ehk vajalikki karistada rangemalt muuhulgas neid isikuid, kes on edasi andnud või vahendanud narkootilise aine segu suuremale inimeste hulgale, sõltumata puhta narkootilise aine kontsentratsioonist selles segus, kuid sellist karistuspoliitilist eesmärki ei ole võimalik realiseerida, võrdsustades narkootilise aine segu puhta narkootilise ainega.
2. Selline võrdsustamine on välistatud ka õiguslikel kaalutlustel. Kolleegiumi hinnangul tähendab kassaatori arusaam NPALS § 31 lg 3 teise lause sisustamisel tegelikult fiktsiooni kehtestamist isiku karistusõigusliku kohtlemise alusena. Kassaator on nimelt märkinud, et loomulikult ei saa segu võrdsustada puhta ainega mitte põhimõtteliselt, ega ka mitte terve seaduse, peatüki või paragrahvi tähenduses, vaid ainult kõnealuse lõike tähenduses ehk siis fiktiivselt. See aga annaks aluse võrdsustada isikute karistusõiguslikul kohtlemisel kaks täiesti erinevat olukorda. Esmalt ei oleks selline lahendus kooskõlas PS §-st 10 ja § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega. Võrdsustades narkootilise aine koguse tuvastamisel toimeaine ja ballastaine, oleks võimalik tunnistada KarS § 184 järgi süüdi ka selline isik, kes käitleb narkootilist ainet toimeaine mõttes üksnes väikeses koguses. Äärmuslikus variandis võiks kassaatori tõlgendus viia olukorrani, kus narkootilise aine suureks koguseks loetakse ainekogus, millest ei piisa narkojoobe tekitamiseks isegi ühele isikule, s.h kogus, kus toimeainet on tervisele ohutus kontsentratsioonis. Selline olukord ei oleks kooskõlas õigusriikliku karistusõiguse üldpõhimõtete ja PS § 12 lg 1 esimesest lausest tuleneva õigusloome võrdsuse põhimõttega (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsus asjas nr 3-4-1-14-07 - RT III 2007, 34, 274, p 13). Kriminaalkolleegiumi arvates oleks meelevaldne kohelda väikeses koguses narkootilist toimeainet käitlevaid isikuid karistusõiguslikult erinevalt sõltuvalt sellest, kas ja kui suurel hulgal on käideldavale toimeainele lisatud ballastainet. Mingi koguse narkootilise aine käitlemisega karistusseadustiku
5. peatükiga kaitstavale õigushüvele - rahva tervisele - tekitatav kahju ei sõltu lisatud ballastaine, vaid üksnes toimeaine kogusest.
6. Tulenevalt eelmärgitust leiab kolleegium,

§ 31

lg 3 teist lauset tuleb koosmõjus NPALS § 2 p-s 1 sätestatuga mõista selliselt, et ka narkootilise või psühhotroopse aine segu puhul saab narkootilise või psühhotroopse aine suurest kogusest rääkida vaid siis, kui segus sisalduvast puhtast narkootilisest ainest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Seega tuleb seguaine puhul alati esmalt selgitada selles sisalduva puhta narkootilise aine kontsentratsioon ning hinnata, kas see on käsitletav narkootilise või psühhotroopse aine suure kogusena NPALS § 31 lg 3 esimese lause mõttes. II

1. Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kui KrMS § 2 p 4 kohaselt saab Riigikohtu lahend olla kriminaalmenetlusõiguse allikaks, siis materiaalõiguslikes küsimustes ei ole seadusandja Riigikohtu lahendile vähemalt otsesõnu samasugust pretsedendiõiguslikku tähendust omistanud. Samas tuleb tähele panna asjaolu, et ka valdavalt n.n kontinentaalse õigussüsteemiga riikide kõrgematel kohtutel lasub kohustus tagada riigis õiguse (sealhulgas materiaalõiguse) ühetaoline kohaldamine. Nii on ka KrMS § 349 lg 4 p-s 2 sätestatud, et kassatsioon võidakse võtta Riigikohtu menetlusse seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks. Riigikohtu otsus ei loo materiaalõiguse kohaldamise küsimustes küll vahetult kehtivat ja teisi õiguse rakendajaid siduvat normi, kuid tõenäosus, et sarnastes asjades tehakse Riigikohtus ka edaspidi samasugune otsus, annab Riigikohtu lahendile n.ö faktilise siduvuse. Eeltoodust tulenevalt ei saa pidada aktsepteeritavaks olukorda, kus analoogilistes kriminaalasjades eiratakse varasemas kohtupraktikas juurdunud seisukohti. Selline tegevus nõrgestab õigusemõistmise autoriteeti, kahjustab õiguskindlust ning loob eeldused isikute ebavõrdseks kohtlemiseks. III
2. Ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas on kokkuvõtvalt leitud, et tõendatud ei ole P. Nõmme poolt narkootilise aine käitlemine suures koguses või edasiandmise eesmärgil. Järgnevalt on ringkonnakohus märkinud, et kriminaalkorras ei ole karistatav, kui isik ise narkootilist ainet tarvitab ja tõdenud, et süüdistuses KarS § 189 lg 1 järgi narkootilise aine levitamise ettevalmistamises on P. Nõmme õigeks mõistetud ning seda järeldust ei ole edasikaebe korras vaidlustatud.
3. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega selles, et kogutud tõendid ei kinnita P. Nõmme poolt KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, s.o suures koguses narkootilise aine käitlemist, kui lõpuleviidud kuritegu. Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et kriminaalasja materjalide kohaselt pole käesolevas asjas kindlaks tehtud puhta toimeaine kogust äravõetud GHB vesilahuses. Seda pole võimalik kindlaks teha ka käesoleval ajal, sest äravõetud GHB-d sisaldav vedelik hävines ekspertiisi käigus. Seetõttu ei saa kindlalt järeldada, et 46,11 g GHB vesilahust oleks piisav narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule. Vaatamata eeltoodule peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida järgnevat. 16.1 Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale, et arutades kriminaalasja olukorras, kus süüdistus on puudulik, puuduvad kohtul KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud võistlevuse põhimõttest tulenevad volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. detsembri
5. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05 - RT III 2006, 4, 32, p 18). Eelöeldu välistab ka kohtu omaalgatusliku süüdistuse täiendamise ja täpsustamise kohtuotsuses. 16.
6. Samas annavad KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 siiski kohtule pädevuse kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses algsest süüdistusest kõrvale kalduda ja anda süüdistatava käitumisele uus, prokuratuuri esitatud süüdistusest erinev õiguslik hinnang. Kasutades talle antud õigust kontrollida süüdistatava tegevuse karistatavust lisaks süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisule ka mõne muu kuriteokoosseisu järgi, peab kohus siiski täiendavalt arvestama KrMS § 268 lg 2 nõuetega, millest tulenevalt on süüdistuse oluline ja süüdistatava olukorda raskendav muutmine nõupidamistoas välistatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. detsembri
8. a otsus asjas nr 3-1-1-96-06 - RT III 2007, 2, 13, p 15). Eelöeldu tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist, vaid kohus peab nõupidamistoas omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei vasta mõne muu sellise kuriteokoosseisu tunnustele, mis ei ole süüdistusaktis märgitud kuriteost oluliselt erinev ega raskenda süüdistatava olukorda. Lisaks peab kohus kirjeldatud olukorras omal algatusel kontrollima sedagi, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo või sellest oluliselt mitteerineva ja mitteraskema kuriteo katsena. Kui kohus leiab, et süüdistatava käitumine ei ole küll kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud karistusseadustiku sätete järgi, kuid vastab karistusseadustiku sellistele sätetele, mis ei ole süüdistusaktis märgitust oluliselt erinev ega raskem, tuleb süüdistatav süüdi tunnistada eelpool kirjeldatud uue kvalifikatsiooni järgi. 16.3 Alles pärast seda, kui kohus on leidnud, et asjas on süüdistatava süüditunnistamine muu kuriteokoosseisu järgi välistatud, tuleb kaaluda õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist KrMS § 309 lg 2 järgi. Kriminaalmenetluse seadustiku § 309 lg 2 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus muuhulgas siis, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav. Seejuures tuleb võrreldes süüdistusaktis märgituga oluliselt erinevaks lugeda süüdistust, mis eeldab uute faktiliste asjaolude tuvastamist ja tugineb väidetele, mis ei olnud eelneva kohtuliku arutamise esemeks ning mille kohta ei ole süüdistatav seetõttu saanud enda seisukohti esitada ega seeläbi kaitseõigust realiseerida. Süüdistatava täielik informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. detsembri
10. a otsus asjas nr 3-1-1-96-06 - RT III 2007, 2, 13, p13).
11. Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole täiel määral eelnimetatud põhimõtteid järginud. 17.
12. Käesoleva kohtuasja puhul oleks P. Nõmme õigeksmõistmise eelselt tulnud kontrollida, kas tema tegu ei ole kvalifitseeritav KarS § 183 järgi. Karistusseadustiku §-de 183 ja 184 pealkirjadest nähtuvalt ei ole seadusandja näinud nendes paragrahvides sätestatud kuriteokoosseisude vahel mingit sisulist, vaid üksnes kvantitatiivset erinevust. Karistusseadustiku kõnealuste paragrahvide dispositsioonide analüüsist aga ilmneb, et erinevused ei ole pelgalt kvantitatiivsed. Narkootilise ja psühhotroopse aine suure koguse puhul KarS § 184 järgi on karistatavad igasugused käitlemise viisid - valmistamine, omandamine, valdamine, edasiandmine, vahendamine, vedu ja lisaks sellele ka mistahes muu mõeldav käitlemine. Seadusandja tahe on olnud ilmselt suunatud sellele, et narkootilise ja psühhotroopse aine suure koguse tuvastamisel on käitlemise konkreetsel viisil vaid sekundaarne tähendus. Teistsugusest loogikast on aga seadusandja lähtunud KarS § 183 dispositsiooni sõnastamisel. Selle paragrahvi järgi on alati ja ilma lisatingimusteta karistatav vaid narkootilise ja psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseaduslik edasiandmine ja vahendamine - seega üksnes kõnealuse aine levitamine ja selle aine kasutajate ringi laiendamine. Samas on narkootilise ja psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseaduslik valmistamine, omandamine ja valdamine KarS § 183 järgi karistatav vaid siis, kui seda tehakse edasiandmise (levitamise) eesmärgil. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks karistusõiguslikult reageerida narkootilise ja psühhotroopse aine väikeses koguses valmistamisele, omandamisele ja valdamisele - väikeses koguses narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemisele enda tarbeks. Erinevalt KarS §-s 184 sätestatust ei ole KarS § 183 järgi võimalik isikut karistada ka mingi seaduses otseselt nimetamata käitlemisvormi eest. 17.
13. Vaatamata eelnimetatud erisustele on KarS §-des 183 ja 184 sätestatu käsitatav karistusõiguslikus mõttes sellise loogilise tervikuna, mis, lähtudes KrMS § 286 lg-st 8, võimaldab põhimõtteliselt KarS § 184 järgi kohtu alla antud süüdistatava teo ümberkvalifitseerimist KarS § 183 järgi. Seda loogilist terviklikkust oleks kolleegiumi hinnangul otstarbekas silmas pidada eranditult kõigi narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemisega seotud kuritegude kohtueelsel menetlemisel. Seega ka juhul, mil isiku tegu on menetleja arvates kvalifitseeritav KarS § 184 järgi narkootilise aine suures koguses valmistamise, omandamise või valdamisena, oleks narkootikumidega seotud süütegude uurimise metoodikast lähtuvalt otstarbekas püüda täiendavalt selgitada ka edasiandmise eesmärgi olemasolu. 17.
14. Kooskõlas eelöelduga on võimalikud juhtumid, mil KarS § 184 järgi kohtu alla antud süüdistatava teo ümberkvalifitseerimine KarS § 183 järgi on välistatud. Seda näiteks ka juhtudel, mil isik oli kohtu alla antud üksnes enda tarbeks narkootilise aine suures koguses valdamise eest ja kohus loeb suure koguse välistatuks. Kuid kõnealust ümberkvalifitseerimist saab lugeda õiguslikult korrektselt välistatuks vaid kohtuotsuses kajastatud analüüsi tulemina. Selline analüüs Tallinna Ringkonnakohtu
15. oktoobri
16. a otsuses puudub ja seda ei saa lugeda asendatuks ka ringkonnakohtu napisõnalise tõdemusega, et tuvastamata on narkootilise aine käitlemine edasiandmise eesmärgil. 17.
17. Ringkonnakohus on järelduse, et tõendamata on narkootilise aine käitlemine edasiandmise eesmärgil, teinud ilma, et konkreetselt see küsimus oleks kuulunud kohtuliku arutamise esemesse nii maa- kui ka ringkonnakohtus. Maakohus jättis P. Nõmme süüdi tunnistamata üksnes narkootilise aine edasiandmises, mitte aga edasiandmise eesmärgi puudumises. Narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemise puhul, nii nagu eelnevalt märgitud, on edasiandmine ja edasiandmise eesmärk iseseisva õigusliku tähendusega. Kolleegium peab siinjuures vajalikuks märkida, et maakohtu istungi protokollidest ei nähtu piisava selgusega, millisest süüdistusest täpsemalt prokurör kohtuistungil loobus. Samas nõustub kolleegium kassatori väitega, et ringkonnakohus on jätnud oma otsuses põhjendamata, miks ta ei nõustu maakohtu tõendite analüüsiga selle kohta, kuidas narkootiline aine P. Nõmme autosse sattus ja on tuginenud vaid ühele asjaolule - sellele, et suurimat kogust GHB vesilahust sisaldanud pudelilt ei leitud P. Nõmme bioloogilist materjali. 17.
18. Kolleegium leiab, et P. Nõmme puhul narkootilise aine edasiandmise eesmärgi välistatuks lugemine, samuti maakohtu tõendite analüüsiga mittenõustumine ilma seda põhjendamata, on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, mis tingib kriminaalasja saatmise uueks kohtulikuks arutamiseks.
19. Käesoleva kriminaalasja puhul on tegemist olukorraga, mil seaduslikuks ei saa lugeda ei maa- ega ringkonnakohtu otsuseid. Kuna kokkuvõttes on eksimus saanud alguse maakohtust, loeb kolleegium otstarbekaks saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleks maakohtul kaaluda, kas P. Nõmmele süüksarvatud tegu on kvalifitseeritav KarS § 183 järgi, kusjuures mõistetavalt tuleb kaaluda sedagi, kas kõne alla võiks tulla ka karistusseadustiku selles paragrahvis ettenähtud kuriteo katse. IV
20. Kriminaalmenetluse seadustiku § 352 lg 6 kohaselt laiendab Riigikohus kriminaalasja läbivaatamise piire kõigile süüdistatavatele ja kõigile süüks pandavatele kuritegudele, sõltumata nende kohta kassatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. 19.1 P. Nõmme anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 184 lg 2 p 2 ja § 189 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. Harju Maakohtu otsusega tunnistati P. Nõmme süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. Süüdistuses KarS § 189 lg 1 järgi mõistis maakohus P. Nõmme õigeks. Kaitsja taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja P. Nõmme suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist. Sisuliselt vaidlustas kaitsja apellatsioonis üksnes P. Nõmme süüditunnistamise KarS § 184 lg 2 p 2 järgi, mitte aga tema õigeksmõistmise süüdistuses KarS § 189 lg 1 järgi. Ringkonnakohus on otsuses lähtunud kaitsja apellatsioonis esitatud taotlusest ja tühistanud maakohtu otsuse P. Nõmme süüdistuses "täies mahus", s.o ka osas, millega maakohus oli P. Nõmme KarS § 189 lg 1 järgi õigeks mõistnud. 19.2 Tulenevalt KrMS § 340 lg 4 p-st 2 võib ringkonnakohus tühistada õigeksmõistva kohtuotsuse üksnes prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel. Seega puudus ringkonnakohtul, kes menetles kriminaalasja kaitsja apellatsiooni alusel, pädevus maakohtu otsust P. Nõmme õigeksmõistmises KarS § 189 lg 1 järgi tühistada. Kriminaalkolleegium möönab, et tühistades maakohtu otsuse "täies ulatuses", pidas ringkonnakohus ilmselt silmas üksnes maakohtu otsuse süüdimõistvat osa, jättes tähelepanuta, et apellatsioonikohtu otsuse resolutiivosa sõnastus mõjutab esimese astme kohtu otsust ka selle õigeksmõistvas osas. Et tegemist on ringkonnakohtu tähelepanematusest tingitud veaga, kinnitab apellatsioonikohtu otsuse põhiosas esitatud konstateering, et süüdistuses KarS § 189 lg 1 järgi mõisteti P. Nõmme õigeks ja seda järeldust pole edasikaebe korras vaidlustatud. Ometi toob ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa sõnastamisel tehtud viga kaasa selle, et asjas tehtud kohtuotsus ei vasta KrMS § 309 lg 1 nõuetele. Kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavus tõendamiseseme tuvastatud asjaludele on KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis vastavalt KrMS § 362 p-le 2 on kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks.
21. Obiter dictum korras peab kolleegium vajalikuks märkida veel järgmist. Kriminaalmenetluse seadustiku § 314 p 6 kohaselt esitatakse õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. Kohustus lahendada õigeksmõistvas kohtuotsuses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise küsimus tuleneb ka riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg-st
22. AVVKHS § 2 lg 2 esimesest lausest tulenevalt peab kohus, prokurör, uurija või muu ametiisik, kes teeb AVVKHS § 2 lg-s 1 näidatud otsuse või määruse, selles näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Kui AVVKHS § 2 lg 1 alusel ei tule isikule temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitada, märgib kohus, prokurör või uurija selle otsuses või määruses. Õigeksmõistvas kohtuotsuses peab olema märgitud vähemalt üks AVVKHS § 2 lg-s 2 nimetatud asjaolu - päevade arv, mil isikult oli vabadus alusetult võetud, või kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul, kui otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu, ei pea vahi all viibitud päevade arvu märkima (vt Riigikohtu üldkogu
23. veebruari
24. a otsus asjas nr 3-3-1-15-07 - RT III 2008, 8, 51, p 33). Tühistades küll maakohtu otsuse P. Nõmme süüdistuses täies mahus ja mõistes süüdistatava KarS § 184 lg 2 p 2 järgi õigeks, on ringkonnakohus jätnud õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas esitamata P. Nõmmele kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suuruse (KrMS § 314 p 6).
25. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 5 ja 6 ning § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
26. oktoobri
27. a kohtuotsuse täies ulatuses, jõustab Harju Maakohtu
28. mai
29. a kohtuotsuse P. Nõmme õigeksmõistmises KarS § 189 lg 1 järgi ning saadab muus osas kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Kassatsiooni rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium osaliselt. Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest