Obsah (10)

§ 23§ 14§ 264§ 3§ 269§ 2611§ 7§ 26§ 10§ 16

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil osalenud isikud Eesti

) § 14 lg-le 1 ja 15 lg-le 1 Eesti Vabariigist välja; 6) N. D. ja P. D. vaidlustasid

1. märtsi
2. a otsused halduskohtus. Tallinna Halduskohus tühistas
3. juuni
4. a otsusega asjas nr 3-1370/2004
5. märtsi
6. a otsused ning tegi Kodakondsus- ja Migratsiooniametile ettekirjutuse N. D. ja P. D. tähtajalise elamisloa taotluste uueks läbivaatamiseks ning uue otsuse tegemiseks. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
7. juuni
8. a otsusega nr 23/300/05 Tallinna Halduskohtu
9. juuni
10. a otsuse ning tegi uue otsuse, jättes N. D. ja P. D. kaebused Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
11. märtsi
12. a otsuste tühistamiseks rahuldamata.
13. septembril 2005 jättis Riigikohus määrusega nr 3-7-1-3-443 N. D. ja P. D. kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Seega jäid pärast Tallinna Ringkonnakohtu
14. juuni
15. a otsuse jõustumist kehtima Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsused nr 20041078 ja 20041077, millega tehti N. D.-le ja P. D.-le ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks. Kuna kehtiva reisidokumendi puudumisel ei ole väljasaatmist võimalik lõpule viia 48 tunni jooksul, palus Kodakondsus- ja Migratsiooniamet vastavalt

§-le 23 paigutada N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusesse kuni nende väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

1. Tartu Halduskohus jättis
2. aprilli
3. a otsuse resolutsiooni punktiga 1 Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna regionaalosakonna taotluse rahuldamata ja ei andnud anda luba paigutada N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmist võimaldavate dokumentide saamiseni. Halduskohus rahuldas otsuse resolutsiooni punktiga 2 N. D. ja P. D. kaebuse Kodakondsus- ja Migratsiooniameti toimingu peale nende väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks ja peatas toimingu N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks kuni nende tervise paranemiseni, s.o kuni nende diagnoosi ülekõrge riski langemiseni. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
4. märtsi
5. a otsused nr 20041077 ja 20041078 on kehtivad. Nende otsuste suhtes on jõustunud kohtulahend; 2) Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ei ole esitanud tõendeid, et väljasaatmiskeskuses on reaalne võimalus vormistada N. D.-le ja P. D.-le reisidokumente, s.o pikendada P. D. Vene Föderatsiooni pass ja taotleda N. D.-le kui kodakondsuseta isikule Vene Föderatsiooni sissesõiduviisa. Samuti ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniamet tõendanud, et N. D.-le ja P. D.-le võimaldatakse vajalik tervisekontroll ja ravi väljasaatmiskeskuses. Ei ole ka tõendatud, kuidas saavutatakse N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusesse paigutamisega reisidokumentide vormistamine. Tõendatud ei ole, mis takistab reisidokumentide vormistamist ilma N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusesse paigutamiseta; 3) ehkki N. D. ja P. D. väljasaatmist ei olnud võimalik teostada seaduses sätestatud tähtaja jooksul, ei saa vaid sellel põhjusel neid paigutada väljasaatmiskeskusesse

§ 23lg 1 alusel; 4) N.

D. ja P. D. on esitanud kohtule nende väljasaatmise (väljasaatmiskeskusesse paigutamise) peatamiseks kohustamise taotluse ning seda erandlikel ja kaalukatel põhjustel. N. D. ja P. D. tervise kohta on kogutud olulisel määral tõenduslikke materjale, läbi on viidud komisjoniline kohtuarstlik ekspertiis. Kohtuarstliku läbivaatuse andmetel on N. D. ja P. D. tervislik seisund määratud ravi foonil stabiilne, rahuldav, ja väljasaatmiskeskuses kaks korda nädalas toimuv arstlik kontroll on piisav nende seisundi jälgimiseks ja vajadusel ravi korrigeerimiseks. Ekspertiisiks esitatud ravidokumentide ja kohtuarstliku läbivaatuse andmetele tuginevalt võimaldab N. D. ja P. D. tervis reisida Venemaale. Ekspertiisiaktid on vormistatud

1. novembril
3. märtsi
4. a kohtuistungil esitasid N. D. ja P. D. kohtule perearst D. Kirssi tõendid, millest järeldub, et nende tervis on pärast kohtuarstliku ekspertiisi läbiviimist oluliselt halvenenud, tervist arvestades on vanglas viibimine vastunäidustatud; 5) halduskohus pidas
5. märtsil 2007 esitatud meditsiinilisi tõendeid oluliseks tõendusmaterjaliks. Usaldusväärsete meditsiiniliste tõenditega on tõendatud, et N. D. ja P. D. diagnoosid on ülikõrge riskiga. Nende tervislik seisund on nii kriitiline, et lahkumisettekirjutuste sundtäitmisel võib olla reaalne oht nende elule. Eesti Vabariik kui demokraatlik riik peab arvestama, et teatud juhtudel võib isiku tervis olla suurem väärtus kui kohtuotsuse või lahkumisettekirjutuse täitmine. N. D. ja P. D. tervise tõttu on tekkinud põhiseaduslike väärtuste kollisioon. Üks suurimaid isiku õigusi on õigus elule ja tervisele. Kui N. D. ja P. D. saadetakse väljasaatmiskeskusesse ja sealt edasi Eesti Vabariigist välja, seatakse oluliselt ohtu nende tervis. Nende Eestisse jätmine tervise paranemiseni ei too kaasa ohtu riigi julgeolekule ja seega ei ole õige iga hinna eest riskida inimeluga. On mõistetav, et N. D. ja P. D. ei parane täielikult, kuid nende diagnoosi ülikõrge riski langemiseni on ettekirjutuste täitmise peatamine võimalik. Tulenevalt PS § 9 lg-st 1 on Põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused kõigil Eestis viibivatel inimestel, sõltumata nende Eestis viibimise seaduslikkusest.
6. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja teha uus otsus.
7. Tartu Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna regionaalosakonna taotluse ning andis loa paigutada N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
8. märtsi
9. a otsused nr 20041077 ja 20041078, millega keelduti N. D.-le ja P. D.-le tähtajalise elamisloa andmisest ning tehti neile ettekirjutus Eestist lahkumiseks, on kehtivad. Alates
10. novembrist 2000 puudub N. D.-l ja P. D.-l seaduslik alus viibida Eestis. Kuna neil puuduvad kehtivad reisidokumendid, siis ei olnud võimalik kohaldada

§ 14

lgt 1 ja 18 lg-t 1; 2) kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud tähtaja jooksul, paigutatakse väljasaadetav halduskohtuniku loal väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks (

§ 23lg 1).

Nii N. D.-l kui P. D.-l puuduvad kehtivad reisidokumendid. Seega ei ole nende kohene väljasaatmine võimalik. Kuigi nad on ammu teadlikud sellest, et neid võidakse välja saata, kuna nad viibivad Eestis seadusliku aluseta, ei ole nad astunud mingeid samme, et muretseda reisidokumente, mille alusel oleks võimalik Eestist lahkuda. Selleks puuduvad ka objektiivsed takistused. N. D. ja P. D. on vabatahtlikult liitunute rahvusvahelise abiprogrammi raames saanud elamispinna Vene Föderatsioonis. Asjaolu, et see korter on müüdud, ei oma asja lahendamisel tähtsust. P. D. on 1995. a avalduses kinnitanud, et elamispinna saamisel ta lahkub Baltikumist koos perega ega püüa jääda Baltikumi elama. Asja lahendamisel ei oma tähtsust ka see, et nende lapsed jäävad Eestisse. N. D.-l ja P. D.-l on neid õigus külastada, taotledes viisa sissesõiduks Eestisse. Täiesti alusetu on väide, et Kodakondsus- ja Migratsiooniameti tegevust arvestades on alust väita, et nende suhtes kohaldatakse sissesõidukeeldu; 3) N. D. ja P. D. on rikkunud

§ 264

lg 1 p 3, kuna ei ole aidanud kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele.

§ 3lg 2 järgi pidid nad Eestist lahkuma juba pärast 7.

septembrit 2005, kui Riigikohus jättis nende kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata; 4) halduskohus on andnud ebaõige hinnangu perearsti

1. märtsi
2. a tõenditele nr 547 ja 548, millest nähtuvalt on nii N. D. kui ka P. D. puhul reaalne oht elule ja vanglas viibimine on vastunäidustatud (II kd tl 101-102); 5) ringkonnakohus peab tõendiks N. D. ja P. D. suhtes läbi viidud komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi akte. Eksperdid on arvesse võtnud isikute tervisekaardid ja haiguslood, mis annavad tervikliku pildi tervislikust seisundist. Mõlemad isikud on läbi vaadatud ekspertide poolt
3. oktoobril 2006, mitte
4. a mais, nagu on väidetud vastuses apellatsioonkaebusele. Ekspertide arvamuses on nii N. D. kui P. D. puhul jõutud järeldusele, et adekvaatse ravi, abivahendite ja olmetingimuste olemasolul väljasaatmiskeskuses võimaldab nende tervis seal viibimist reisidokumentide vormistamise ja kodakondsuse andmiseni. Tervisest tuleneva abi vajaduse üle saab otsustada konkreetses olukorras, lähtudes patsiendi hetkeseisundist ja olmetingimustest. Võttes arvesse, et nende tervislik seisund püsib ravi foonil suhteliselt stabiilsena, on väljasaatmiskeskuses kaks korda nädalas toimuv arstlik kontroll piisav isikute seisundi jälgimiseks ja vajadusel ravi korrigeerimiseks. Nende tervis võimaldab reisida Venemaale, kus samuti on võimalik nende haigusi ravida.

§ 269kohaselt tagatakse väljasaatmiskeskuses arstiabi.

Kui isiku tervis ei võimalda kinnipidamist väljasaatmiskeskuses, siis suunatakse ta ravile vanglate keskhaiglasse. Ühekordne arstitõend ei lükka ümber komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi akte ja seega tuleb tervisliku seisundi hindamisel lähtuda ekspertide arvamustest. Kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktidest ei tulene mõjuvat põhjust, miks N. D.-d ja P. D.-d ei ole võimalik paigutada väljasaatmiskeskusesse; 6) ringkonnakohus nõustub apellandiga, et N. D. väited halva tervise üle on ümber lükatud sellega, et ta on veebruaris 2007 ebaseaduslikult töötanud. Tegemist ei olnud ühekordse valvega. G. M. on kinnitanud, et N. D. oli tema juures neljal päeval veebruaris; 7) ka väljasaatmiskeskuses on

§ 2611

järgi lubatud kirjavahetus ja sidevahendite kasutamine, mis aitab hoida kontakti pereliikmetega. N. D. ja P. D. on ebaseadusliku Eestis viibimise ja mittelahkumisega tekitanud olukorra, kus riik on kohustatud rakendama riiklikku sundi, et lõpetada nende ebaseaduslik viibimine Eestis; 8) arstiabi osutamise ja ravi kohustus tulenevad otseselt

§-st 269 ning Kodakondsus- ja Migratsiooniametil puudub vajadus esitada täiendavaid tõendeid. On tõendatud, et Kodakondsus- ja Migratsiooniametil puuduvad võimalused reisidokumentide vormistamiseks ilma väljasaatmiskeskusesse paigutamiseta. Nii N. D. kui P. D. on oma tegevusetusega näidanud, et vaatamata teadlikkusele, et nad viibivad Eestis ebaseaduslikult, ei ole nad midagi ette võtnud lahkumiseks ja seega ei ole nende väljasaatmine Eestist võimalik ilma nende väljasaatmiskeskusesse paigutamiseta, kus neil tekib kaasaaitamiskohustus

§ 264alusel, mida nad senini täitnud ei ole.

N. D. ja P. D. tervislik seisund ei ole mõjuv põhjus

§ 7lg 3 mõttes ning seetõttu on võimalik lahkumisettekirjutuse sundtäitmine.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. N. D. ja P. D. esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaatorid väidavad järgmist: 1) ringkonnakohus on põhjendamatult jätnud analüüsimata kassatorite
2. juuni
3. a vastuse seisukohad seoses kassaatorite väljasaatmiskeskusse paigutamise põhjenduste puudumise osas. Nagu vahi alla võtmist tuleb ka väljasaatmiskeskusse paigutamist sisuliselt põhjendada ja näidata, miks on põhiõiguste selline piiramine konkreetsel juhul möödapääsmatu. Ainuüksi viibimisaluse puudumine pole väljasaatmiskeskusse paigutamise automaatseks aluseks, Kodakondsus- ja Migratsiooniamet peab ka sisuliselt põhjendama, miks pole väljasaatmine eelneva väljasaatmiskeskusse paigutamiseta võimalik ja kohus peab loa andmisel neid põhjendusi hindama. Alles apellatsiooniastmes on Kodakondsus- ja Migratsiooniamet väitnud, et pärast Riigikohtu määrust, millega keelduti kassatsioonkaebust menetlemast, on N. D. ja P. D. tegutsenud aktiivselt Eestisse jäämise nimel ega ole teinud kaastööd Kodakondsus- ja Migratsiooniametiga reisidokumentide vormistamiseks. Õiguslikult ei saa aktsepteerida, et Kodakondsus- ja Migratsiooniamet esitab väljasaatmiskeskusse paigutamise ainsa põhjenduse alles apellatsioonistmes. Olukorras, kus kassaatorid on Kodakondsusja Migratsiooniameti toimingud vaidlustanud ja kohus peatanud väljasaatmistoimingute läbiviimise, ei saa kassaatoritelt nõuda, et nad teeksid samaaegselt koostööd Kodakondsus- ja Migratsiooniametiga reisidokumentide vormistamisel ja nõustuksid vabatahtlikult Eestist lahkuma; 2) ringkonnakohus jättis ebaõigesti tähelepanuta perearsti tõendid nr 547 ja 548, mille esitamine oli tingitud sellest, et kompleksekspertiisi aktid vormistati pea aasta tagasi (
4. novembril 2006), kusjuures kassaatorite arstlik ülevaatus toimus mais
5. Kassaatorite tervis halvenes pidevalt seoses pingelise kohtuprotsessi ja teadmatuses olekuga. Ringkonnakohus pole põhjendanud, miks ta eelistas kompleksekspertiisi akti hilisematele tõenditele. Kogu kohtuprotsessi ajal on kassaatorid rõhutanud valmisolekut täiendavaks ekspertiisiks, kui kohus ei pea esitatud tõendeid piisavaks; 3) väär on ringkonnakohtu seisukoht, et
6. novembri
7. a kompleksekspertiisiaktidest ei tulene põhjust, miks pole kassaatoreid võimalik paigutada väljasaatmiskeskusse. Kohus jättis tähelepanuta N. D. kohta kohtupsühhiaatria ekspert I. Laasi koostatud akti lk-l 2 tuvastatu ja selle, mida ekspert leidis arvamuse vastuse punktides 1, 2 ja
8. P. D. osas on tähelepanuta jäetud eksperdi prognoos ja see, mida ekspert leidis arvamuse vastuse punktides 1, 2 ja 3; 4) kassaatorite tervist arvestades tuleb eeldada, et paigutamine väljasaatmiskeskusse ja hilisem väljasaatmine halvendab nende tervist veelgi, millega võib halvimal juhul kaasneda surm. Seda, et väljasaatmisel võivad olla sellised tagajärjed, pole kassaatoritel võimalik tõendada. Piisab põhjendatud kahtlusest. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet peab tõendama, et väljasaatmiskeskusse paigutamine ja väljasaatmine ei mõju kassaatoritele traumeerivalt ega kahjusta nende tervist; 5) väide N. D. töötamise kohta ei vasta tõele. N. D. pidas
9. a veebruaris sõbranna palvel Sepa keskuses kasutatud riiete poes tund aega valvet, kuni müüja käis arsti juures. Just sel ajal sattus sinna Kodakondsus- ja Migratsiooniameti ametnik ja koostas N. D. suhtes protokolli, et viimane on ebaseaduslikult töötanud. Kohtumenetluses pole esitatud ühtegi tõendit, et N. D.-l oli töösuhe. Isegi kui N. D. oleks mõne päeva töötanud, ei saa sellest järeldada, et ümber on lükatud perearsti hinnang tema tervislikule seisundile. Meditsiinilise hariduseta Kodakondsus- ja Migratsiooniameti töötajate hinnang isiku tervise kohta, keda nad juhuslikult avalikus kohas on kohanud, ei saa ümber lükata meditsiinilise eriharidusega inimese varasemat seisukohta.
10. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet peab kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Amet väidab, et kassaatorid rikkusid

§ 264, kuna pole aidanud kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele.

Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on proportsionaalne vahend aitamaks kaasa jõus oleva väljasaatmisotsuse täideviimisele. Siiani on väljasaatmine viibinud just nimetatud dokumentide puudumise tõttu ja ilma kinnipidamiseta puudub väljasaadetaval ajend taotleda lahkumiseks vajalikku reisidokumenti. Samuti on ringkonnakohus märkinud, et N. D. ja P. D. on ebaseadusliku Eestis viibimise ja mittelahkumisega loonud olukorra, kus riik on sunnitud rakendama sundi, et lõpetada nende ebaseaduslik viibimine Eestis. Perearsti tõend ei saa tervise kohta anda samaväärset hinnangut kui ekspert süvendatud uuringuga. Perearsti tõenditest ei nähtu, kui pika perioodi vältel on arst kassaatoreid ravinud ja missuguste uuringute alusel on ta jõudnud tõendites toodud otsusele. Tuleb ka arvestada, et N. D. on

1. a veebruaris ebaseaduslikult töötanud, mis seab kahtluse alla perearsti hinnangu tervisele. Tegemist polnud ühekordse valvega. G. M. on kinnitanud, et N. D. oli tema juures veebruaris neljal päeval. Kui kassaatorite hinnangul ei olnud Tartu Halduskohtu määratud kohtuarstlik ekspertiis piisav, siis oli neil võimalus esitada ringkonnakohtule taotlus korraldada uus kohtuarstlik ekspertiis. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kassaatorid väidavad kokkuvõtlikult seda, et Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna regionaalosakonna taotlus pole nõuetekohaselt põhjendatud, ringkonnakohus on jätnud ebaõigesti tähelepanuta perearsti tõendid ja kohtupsühhiaatria ekspert E. Laasi aktides N. D. ja P. D. tervise kohta tuvastatu. N. D. väidab, et väär on ringkonnakohtu seisukoht, et N. D. töötas ja isegi kui ta töötas, siis ei lükka see kassaatori väitel ümber perearsti tõendit, millest nähtub, et N. D. tervis ei võimalda paigutada teda väljasaatmiskeskusse.
3. Kolleegium on alljärgnevatel põhjendustel (punktid 12 kuni 14) seisukohal, et tervise ja töötamisega seonduvalt esitatud kassaatorite väited ei anna alust rahuldada kassatsioonkaebust.
4. Ringkonnakohus pole rikkunud kohtumenetluse seaduse norme, kui ta eelistas Tartu Halduskohtu
5. mai
6. a määrusega määratud komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi tulemusi kassaatorite poolt halduskohtule esitatud ajaliselt hilisematele,
7. märtsil 2007 antud perearsti tõenditele, milles perearst leidis, et N. D. ja P. D. tervis ei võimalda paigutada neid vanglasse. Ringkonnakohus on lähtunud
8. mail 2006 läbi viidud ja
9. novembril 2006 vormistatud kohtuarstliku ekspertiisi aktidest, milles motiveeritult jõuti järeldusele, et N. D. ja P. D. tervis võimaldab viibimist väljasaatmiskeskuses ja reisida Venemaale (akti nr 14 ja akti nr 15 punkt 3). Ringkonnakohus on põhjendanud, et perearsti ühekordne tõend ei lükka ümber komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi akte. Kolleegium märgib, et perearsti tõendid, milles leiti, et N. D. ja P. D. tervis ei võimalda paigutada neid vanglasse, ei saa sisaldada hinnangut väljasaatmiskeskusse paigutamise võimalikkuse kohta. Ringkonnakohtule ei saa ette heita, et ta ei ole määranud uusi ekspertiise ja on lähtunud halduskohtu määratud ekspertiiside aktidest. N. D. ja P. D.-l oli ringkonnakohtus võimalus taotleda uute ekspertiiside määramist. Kohtule teatatud valmisolek ekspertiisideks ei asenda taotlust määrata ekspertiisid. Ringkonnakohtul pole kohustust omal algatusel igal juhul määrata ekspertiis.
10. Iseenesest õige on kassaatorite väide, et ringkonnakohus pole arvesse võtnud N. D. ja P. D. kohta kohtupsühhiaatria ekspert E. Laasi
11. mail 2006 koostatud aktide punktides 1, 2 ja 3 esitatud järeldusi. Nimetatud järelduste arvesse võtmata jätmine ei saa aga kaasa tuua ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Ekspert E. Laasi koostatud ekspertiisiaktid ei ole kolleegiumi arvates vastuolus ülalnimetatud komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi aktide järeldustega. Ekspert E. Laas ei ole asunud seisukohale, et kassaatorite paigutamine väljasaatmiskeskusse on vastunäidustatud nende tervisliku seisundi tõttu. Ekspert E. Laas on N. D. kohta koostatud akti punktis 6 ja P. D. kohta koostatud akti punktis 7 leidnud, et psühhiaatri konsultatsioon väljasaatmiskeskuses kaks korda nädalas on piisav. Seega pidas ekspert E. Laas võimalikuks paigutada N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusse, mistõttu ei ole tegemist vastuoluliste tõendite hindamata jätmisega ning nimetatud aktide arvesse võtmata jätmine ei saanud ka mõjutada ringkonnakohtu seisukohta, et N. D. ja P. D. tervis võimaldab viibida väljasaatmiskeskuses. Täiendavalt märgib kolleegium, et ka halduskohus pole E. Laasi koostatud ekspertiisiakte tõendamisel kasutanud, samuti seda, et kolleegiumile jääb arusaamatuks, miks saab kassaatorite arvates tõendina kasutada meditsiinilis-kohtupsühhiaatria kompleksekspertiisi aktide
12. mail 2006 koostatud psühhiaatrilist osa, kuid ei saa kasutada kompleksekspertiisi akti, mis vormistati
13. novembril 2006 sama aasta
14. mail läbiviidud kohtuarstliku ekspertiisi alusel.
15. Ringkonnakohus pole rikkunud kohtumenetluse seaduse norme, tuvastades, et N. D. töötas veebruaris 2007 neli päeva ja selline et töötamine lükkab ümber N. D. väited tema halva tervise kohta.
16. Kolleegium peab aga alljärgnevatel põhjendustel (punktid 16 kuni 20) ringkonnakohtu otsust mittenõuetekohaselt motiveerituks. Ka taotlust, mida ringkonnakohus lahendas, ja halduskohtu otsust ei saa alljärgnevatel põhjendustel pidada nõuetekohaselt motiveerituks.
17. Asja materjalidest nähtuvalt soovib Kodakondsus- ja Migratsiooniamet paigutada N. D.-d ja P. D.-d väljasaatmiskeskusse selleks, et saata nad Vene Föderatsiooni välja. Taotlused N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusse paigutamiseks on Tartu Halduskohtule Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna regionaalosakond esitanud
18. oktoobril
19. Tartu Halduskohus jättis Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna regionaalosakonna taotlused rahuldamata
20. aprilli
21. a otsuse resolutsiooni punktiga
22. Tartu Ringkonnakohus rahuldas Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna regionaalosakonna taotlused
23. septembri
24. a otsusega ning andis loa paigutada N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. 17.

§ 26

lg 1 järgi otsustab väljasaadetava kinnipidamise halduskohus Halduskohtumenetluse seadustiku

1. peatükis sätestatud korras. Nimetatud peatükk reguleerib loa andmist haldustoimingu sooritamiseks. HKMS § 29 lg 1 järgi peab taotlus loa andmiseks sisaldama muu hulgas ka asja otsustamiseks vajalikke põhjendusi. HKMS § 29 lg 6 kohaselt peab kohus haldustoiminguks loa andmise määruses muuhulgas märkima ka määruse aluseks olevad asjaolud ning kohaldatavad õigusnormid.
2. Tulenevalt HKMS § 29 lg-test 1 ja 6 ning väljasaatmise olemusest peab juhtudel, kui on selge riik, kuhu isikut tahetakse välja saata, Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus ning halduskohtu luba sisaldama ka eelhinnangut sellesse riiki väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Väljasaatmise perspektiivikuse hindamisel tuleb tagasivõtulepingu olemasolu korral põhjendada, miks arvatakse, et isikut saab vastava lepingu alusel välja saata. Lepingu puudumisel, samuti juhtudel, kui isik taotluse esitaja arvates ei vasta lepingu tingimustele, tuleb ära näidata põhjendused, millele tuginedes on alust arvata, et väljasaatmise perspektiiv vastavasse riiki on olemas.
3. Väljasaatmiskeskusse paigutamine

§ 23

lg 1 alusel on Põhiseaduse § 20 lg 2 p-s 6 nimetatud vabaduse võtmine Eestist väljasaatmiseks. Väljasaatmiskeskusse paigutamine pole aga lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise ainus vahend.

§ 10

võimaldab lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks väljasaatmiskeskusse paigutamise asemel kohaldada järelevalvemeetmeid ning sunniraha. Seetõttu tuleb taotluses esitada ka kaalutlused selle kohta, miks pole isiku suhtes otstarbekas kohaldada

§-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ning sunniraha, mis on vabaduse võtmisest vähem koormavad, ja miks on isik vaja väljasaatmiseks paigutada väljasaatmiskeskusse.

1. Nii Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus kui ka kohtu luba peavad lähtuma kohtumenetluse ajal kehtivast õigusest. Kuna väljasaatmine on ajas kulgev protsess, siis tuleb juba taotluse esitamisel ja kohtu loa andmisel mõistlikul määral silmas pidada neid väljasaatmist mõjutavaid muudatusi õiguslikus olustikus, mis on jõus ajal, mil eeldatavalt hakatakse isikut välja saatma. Seadus ei takista kohtumenetluse ajal taotlust muuta, näiteks kui muutub väljasaatmist mõjutav õiguslik olustik. Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks oli jõustunud Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vaheline tagasivõtuleping, mis muutis Vene Föderatsiooni väljasaatmist puudutavat õiguslikku olustikku. Nimetatud tagasivõtuleping jõustus
2. juunil
3. Halduskohus pidanuks arvestama võimalusega, et kohtuotsus võib jõustuda pärast seda, kui on jõustunud Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vaheline tagasivõtuleping. Ringkonnakohtu ja halduskohtu otsuses pole nimetatud lepingu olemasoluga arvestatud. Ka pole Kodakondsus- ja Migratsiooniamet kohtumenetluses taotlusi täiendanud, pidades silmas tagasivõtulepingut. Tuvastatud asjaoludest ning
4. a Tartu Halduskohtule esitatud taotlustest lähtuvalt ei saa käesoleval ajal kohtud võtta seisukohta selles, kas kodakondsusetu N. D. suhtes on kohaldatav tagasivõtulepingu artikli 3 lõige 1 või artikli 23 lõige 3 ning kas Vene Föderatsiooni kodanik P. D. suhtes on kohaldatav artikli 2 lõige 1, või selles, kas nende väljasaatmisel Vene Föderatsiooni on perspektiiv mõnel muul viisil, mida polnud lepingus ette nähtud. Kolleegium ei pea menetluse praegusel etapil võimalikuks anda Kodakondsus- ja Migratsiooniametile võimalust muuta
5. aastal esitatud taotlust. N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusse paigutamiseks on eeltoodud põhjustel loa andmise üle otsustamine võimalik uue taotluse alusel.
6. Ringkonnakohtu otsus tuleb eeltoodud põhjendustel tühistada. Põhjendused, millele tugineb Tartu Halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 1, on vastuolus käesoleva otsuse põhjenduste ning Tartu Ringkonnakohtu poolt N. D. ja P. D. tervislikule seisundile antud hinnanguga. Seepärast tühistab kolleegium halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti
7. Eelpooltoodud põhjendustel jätab kolleegium rahuldamata Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna Regionaalosakonna taotlused ja otsustab jätta andmata load paigutada N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusse.
8. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse eeltoodud põhjendustel, siis pole kolleegiumil vaja analüüsida kassaatorite kõiki väiteid. Kolleegium märgib vaid alljärgnevat. Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vaheline tagasivõtuleping ei seosta tagasivõtukohustust sellega, kas isikul on taotluse saanud riigis võimalik elada.

§ 16

lg 2 sätestab, et pärast ettekirjutuse, mille sundtäitmiseks väljasaatmist kohaldatakse, vaidlustamise tähtaja möödumist ei saa väljasaatmise vaidlustamisel tugineda ettekirjutuse õigusvastasusele. Järelikult ei ole väljasaatmiskeskusse paigutamise taotlust vaja põhjendada nende asjaoludega, millega tuleb põhjendada lahkumisettekirjutust. Taotluses ja halduskohtu otsuses tuleb põhjendada, miks on isik vaja paigutada väljasaatmiskeskusse ja vajadusel hinnata isiku tervist.

1. Käesolevas asjas menetles Tartu Halduskohus mitte ainult Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna regionaalosakonna taotlusi paigutada N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusse. Seonduvalt väljasaatmiskeskusse paigutamise taotlustega vaidlustasid N. D. ja P. D. Tartu Halduskohtus halduskohtule esitatud väljasaatmiskeskusse paigutamise taotlusi kui Kodakondsus- ja Migratsiooniameti toiminguid ning Tartu Halduskohus on kaebust sellisena ka menetlenud. Halduskohus rahuldas
2. aprilli
3. a otsuse resolutsiooni punktiga 2 selle kaebuse ja peatas Kodakondsus- ja Migratsiooniameti toimingud N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks kuni nende tervise paranemiseni, s.o kuni nende diagnoosi ülikõrge riski langemiseni. Kolleegium on seisukohal, et taotlus paigutada isik väljasaatmiskeskusse pole haldustoiming HKMS § 4 lg 2 mõttes, vaid HKMS § 29 lg-s 2 nimetatud taotlus haldustoiminguks loa andmiseks. Selline taotlus pole HKMS § 6 lg 3 p 1 alusel vaidlustatav. Taotluse põhjendatust hindab halduskohus Halduskohtumenetluse seadustiku
4. peatüki ning Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse alusel. Seega on Tartu Halduskohus lahendanud kaebust, mida ei saa esitada halduskohtumenetluses. Kuna N. D. ja P. D. kaebuse läbivaatamine Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna regionaalosakonna taotluste peale paigutada N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusse ei kuulu halduskohtu pädevusse, siis tühistab kolleegium Tartu Halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 2 ning lõpetab HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel selle kaebuse menetluse.
5. N. D. ja P. D. palusid kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Riigikohtu halduskolleegium tühistab nii ringkonnakohtu otsuse kui ka halduskohtu otsuse. Samas teeb kolleegium uue otsuse, millega jätab rahuldamata Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna regionaalosakonna taotlused paigutada N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusse. Sellist olukorda saab kolleegiumi arvates käsitada kassatsioonkaebuse osalise rahuldamisena. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 92 lg 2 sätestab, et kaebuse osalisel rahuldamisel mõistetakse menetluskulud välja proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 92 lg 4 järgi kannab kaebuse esitaja menetluse lõpetamise korral menetluskulud, kui samas paragrahvis ei sätestata teisiti. HKMS § 92 ei sätesta käesoleva asja puhuks teistsugust regulatsiooni. Eeltoodust tulenevalt jaotab kolleegium menetluskulud järgmiselt.
6. Tartu Halduskohus, lahendanud asja
7. aprilli
8. a otsusega, mõistis
9. aprilli
10. a määrusega Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna regionaalosakonnalt N. D. ja P. D. kasuks välja menetluskulud kokku 43 828 krooni, sealhulgas 10 krooni riigilõivu kaebuse esitamisel. Halduskohus lahendas menetluskulud määrusega, kuna kohtuotsuse tegemise ajaks ei olnud kohtule esitatud andmeid selle kohta, kelle kasuks ja millisele arveldusarvele tuleb kantud menetluskulud kanda. Saadud andmete järgi määras halduskohus, et nimetatud menetluskulud tuleb Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna Regionaalosakonnal tasuda I. D. kontole nr xxxxxxxxxxxx Hansapangas selgitusega "menetluskulud haldusasjas nr 3-05-1045". Kuna Riigikohtu halduskolleegium tühistab Tartu Halduskohtu
11. aprilli
12. a otsuse, siis kuulub tühistamisele ka Tartu Halduskohtu
13. aprilli
14. a määrus. Kolleegium mõistab Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt N. D. ja P. D. kasuks välja menetluskulud kokku 21 909 krooni, sest kolleegium teeb uue otsuse, millega jätab rahuldamata Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna regionaalosakonna taotluse paigutada N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusse ning lõpetab menetluse N. D. ja P. D. kaebuses Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud toimingu peale. Maksekorraldustest (toimiku II kd lehed 178 ja 179) nähtuvalt on A. D. kandnud N. D. ja P. D. asjas apellatsioonimenetluses menetluskulusid 14 868 krooni. Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt tuleb nendest kuludest A. D. kasuks välja mõista 7434 krooni. Kassatsioonimenetluses N. D. kantud menetluskulud on 8991,60 krooni, nähtuvalt Riigikohtu halduskolleegiumi istungil esitatud P. ja N. D. menetluskulude nimekirjast, kulude aruandest, AS Advokaadibüroo Paul Varul arvest nr 7166 ja AS Advokaadibüroo Paul Varul kassa sissetuleku orderist nr
15. Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt tuleb nendest kuludest N. D. kasuks välja mõista 4495,80 krooni. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann