← Eesti

3-4-1-3-08

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON MÄÄRUS 3-4-1-3-08 3. aprill 2008 Eesistuja Märt Rask, liikmed

ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga vastuolus olevaks Kirjalik menetlus Jätta Raivo Paala taotlus läbi vaatamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tartu Maakohtu menetluses on kriminaalasi nr 1-07-2186, milles on kohtu alla antud R. Paala süüdistuses karistusseadustiku § 386 lg 1 järgi. Tartu Maakohtu
  2. jaanuari
  3. a määrusega lõpetati osaliselt kriminaalmenetlus süüdistusaktis kajastatud
  4. a toimepandud teo osas aegumise tõttu, andmata hinnangut süüdistuse sisulisele põhjendatusele. Samuti jäeti nimetatud süüdistuse osas läbi vaatamata tsiviilhagi ning R. Paala taotlus mõista talle üks miljon krooni hüvitist ebamõistlikult pika kriminaalmenetluse eest seoses tema õiguse - õigus menetlusele mõistliku aja jooksul jätkuva rikkumisega. Maakohtu määrusele esitasid määruskaebuse prokurör ja süüdistatav R. Paala. Prokurör taotles
  5. jaanuari
  6. a kohtumääruse tühistamist osas, millega kohus lõpetas menetluse
  7. aastal asetleidnud kuriteos aegumise tõttu. Süüdistatav taotles kohtumääruse tühistamist täies ulatuses ning õigeksmõistva otsuse tegemist
  8. a kuriteos. Tartu Ringkonnakohtu
  9. veebruari
  10. a määrusega tühistati Tartu Maakohtu
  11. jaanuari
  12. a määrus kriminaalmenetluse osalise lõpetamise kohta kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 199 lg 2 p 2 ja § 274 lg 1 alusel aegumise tõttu ja KrMS § 274 lg 4 alusel tsiviilhagi läbivaatamata jätmise osas. Kohus leidis, et jätkuva kuriteo toimepanemise aega saab tuvastada kohtus uuritud tõendite põhjal ning alles siis saab ka otsustada kuriteo aegumise üle. Maakohus, uurimata tõendeid, on ennatlikult kasutanud KrMS § 274 lõikes 1 antud võimalust kriminaalmenetluse lõpetamiseks.
  14. märtsil
  15. a esitas R. Paala Riigikohtule taotluse, milles palub: 1) tunnistada Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) artikliga 1 ning

§ 123teise lausega vastuolus olevaks Kr

MS § 2 selles osas, et nimetatud õigusnorm ei sätesta kriminaalmenetlusõiguse allikana Konventsiooni ning selle lisaprotokolle või alternatiivselt, et nimetatud õigusnorm ei kohusta kohtuid otsuse tegemisel lähtuma õiguse allikate hierarhiast; 2) tunnistada Konventsiooni artikliga 1 ning

§ 123teise lause ja § 146 teise lausega vastuolus olevaks Kr

MS § 2 selles osas, et nimetatud õigusnorm ei sätesta kriminaalmenetlusõiguse allikana Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid; 3) tühistada Tartu Ringkonnakohtu

  1. veebruari
  2. a määrus kriminaalasjas nr 1-07-2186 ning saata Tartu Maakohtu
  3. jaanuari
  4. a määrusele esitatud määruskaebused uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märgib, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (edaspidi PSJKS) järgi on võimalus esitada individuaalkaebus otse Riigikohtule piiratud. Nii võib isik, kelle õigusi rikub Riigikogu, Riigikogu juhatuse või Vabariigi Presidendi otsus, vaidlustada selle otsuse Riigikohtus (PSJKS §-d 16-18). Kaebuse valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale võib esitada erakond, valimisliit või üksikisik (PSJKS § 37). Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei sätesta otsesõnu võimalust esitada individuaalkaebus õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  6. märtsi
  7. a määrus asjas nr 3-4-1-6-05 - RT III 2005, 11, 104, p 4;
  8. aprilli
  9. a määrus asjas nr 3-4-1-8-07 - RT 2007, 15, 114, p 5). 4.

§ 15

tunnustab igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Riigikohtu üldkogu, tuginedes

§-dele 13, 14 ja 15 ning Konventsiooni kohaldamispraktikale, on korduvalt märkinud, et Riigikohus saab jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle

§-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu üldkogu

  1. märtsi
  2. a otsus asjas 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 17;
  3. jaanuari
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-13-03 - RT III 2004, 4, 36, p 32;
  5. jaanuari
  6. a otsus asjas nr 3-3-2-1-04 - RT III 2004, 4, 37, p 26).

§-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule, kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-4-03 - RT III 2003, 13, 125, p 16). Eeltoodust tulenevalt sõltub R. Paala taotluse läbivaatamine Riigikohtus sellest, kas taotluse esitaja käsutuses on mingi muu tõhus võimalus talle

§-ga 15 tagatud kohtuliku kaitse õiguse tagamiseks.

  1. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium peab vajalikuks märkida, et kohtumenetlust reguleerivad seadused ega põhiseadus ei anna isikule õigust esitada kohtu seisukohaga mittenõustumise korral kohtulahendi peale kaebust otse Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on
  2. mai
  3. a määruses asjas nr 3-4-1-4-06 (RT III 2006, 19, 174, p 12) märkinud: "[...] PS §-s 15 ettenähtud isiku kaebeõigus ei ole absoluutne. Seadusandjal on õigus määratleda

ga sätestatud raamides selle piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega. Kolleegiumi arvates on seadusandja vaidlustatud regulatsiooni kujundades leidnud õigusrahu ja isiku kaebeõigust kaaludes kohase tasakaalu. Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele." 6. Kolleegium on seisukohal, et kui taotluse esitaja leiab, et KrMS § 2 on osaliselt vastuolus

ja Konventsiooniga ning rikub tema põhiõigusi, on tal võimalik esitada taotlus kriminaalasja lahendavale kohtule.

§ 15

lg 2 kohaselt järgib kohus põhiseadust ja tunnistab

vastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub

s sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil

ga vastuolus.

§ 152

lg 1 sätestab, et kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus

ga. Vastava kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus (PS § 152 lg 2; PSJKS § 4 lg 3). Peaks aga kriminaalasja menetlev kohus jätma taotluse rahuldamata, võib taotleda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist apellatsioonimenetluses ning lõpuks ka kassatsioonimenetluses.

  1. Arvestades, et Tartu Ringkonnakohtu
  2. veebruari
  3. a kohtumäärusest tulenevalt on R. Paala suhtes jätkuvalt toimumas kohtumenetlus tema kriminaalasjas ja tulenevalt eeltoodust, leiab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et R. Paala taotlus ei ole lubatav ja Riigikohtul puudub alus selle sisuliseks menetlemiseks. R. Paala'l on jätkuvas kriminaalmenetluses piisavalt tõhusad võimalused oma põhiõiguste väidetava rikkumise kohtuliku kontrolli taotlemiseks. Seetõttu jätab põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, juhindudes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadustiku § 11 lõikest 2, R. Paala taotluse läbi vaatamata. Märt Rask, Peeter Jerofejev, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.