3-3-1-11-08

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-11-08

1. aprill 2008 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Ain Einbergi (Einberg) kaebus Emmaste Vallavalitsuse poolt maa õigusvastase tagastamisega tekitatud kahju hüvitamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsus haldusasjas nr 3-06-2369 Ain Einbergi kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada Ain Einbergi kassatsioonkaebus. Jätta jõusse Tallinna Ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a otsus haldusasjas nr 3-06-
6. Muuta ringkonnakohtu otsuse motiive vastavalt käesoleva otsuse motiividele. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Hiiu maakonna ÕVVTK komisjoni
8. märtsi
9. a otsusega nr 3467 määrati kindlaks omandireformi õigustatud subjektid endise Tooma talu maade osas. Kokkulepete tulemusena jäi endise Tooma talu maade tagastamise nõudeõigus Ain Einbergile, Viktor Juurmannile ja Kaalu Kirmele, kes sõlmisid kokkuleppe maade jagamiseks. Endise Tooma talu maade hulka kuulus ka osa üheksa talu kaasomandis olnud karjamaast Jausa külas. Emmaste Vallavalitsuse
10. detsembri
11. a korralduse nr 292 p-ga 1.1 tagastati 2,38 ha suurune osa endisest karjamaast (kinnistu "Tooma" nr 17502:001:0035) kokkuleppele vastavalt mõttelistes osades Ain Einbergile 40%, Viktor Juurmannile 50% ja Kaalu Kirmele 10% ulatuses.
12. Ain Einberg esitas halduskohtule kaebuse Emmaste Vallavalitsuse
13. detsembri
14. a korralduse nr 292 p 1.1 õigusvastasuse tuvastamiseks osas, mis puudutab Tooma kinnistu tagastamist, ning 23 000 kr suuruse kahju hüvitamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt tulnuks kogu ühiskarjamaa Maareformi seaduse (MRS) § 14 lg 4 alusel tagastada kaasomandisse. Õigusvastane on ühiskarjamaa jagamine Emmaste Vallavalitsuse poolt ilma õigustatud subjektide vastava kokkuleppeta. Jagamisel ei ole arvestatud enne karjamaa õigusvastast võõrandamist talude vahel kokkulepitud kasutuskorda. Kaebajale tagastatud maa asub endisest kasutuskohast mitusada meetrit eemal. Piiriprotokollide allkirjastamisel ei näidatud kaebajale maa asukohta looduses ega selgitatud ka suuliselt Tooma talu osa asukoha muutumist. Kaebuse kohaselt on õigustatud subjekte koheldud ebavõrdselt. Kaebaja arvutuste järgi oli ühiskarjamaa pindala enne õigusvastast võõrandamist 15,75 ha. Käesolevaks ajaks tagastatud ühiskarjamaa pindala on ligi kaks korda suurem (30,07 ha). Üheksandik osa sellest oleks 3,34 ha, kaebajale tagastati aga üksnes 2,38 ha. Teistele õigustatud subjektidele on tagastatud suurem maatükk. Tooma kinnistu on kõige metsavaesem, vesisem ja väheväärtuslikum osa ühiskarjamaast. Kinnistut läbib oja, mis teeb võimatuks ehitustegevuse. Kaebaja võrdles Tooma kinnistu väärtust selle kinnistu väärtusega, mis asub enne maa õigusvastast võõrandamist Tooma talu poolt kasutatud alal, ning hindas nende väärtuste vaheks 23 000 kr. Kaebaja palub selle summa väljamõistmist Emmaste Vallavalitsuselt talle tekitatud kahju hüvitamiseks.
15. Tallinna Halduskohtu
16. märtsi
17. a otsusega asjas nr 3-06-2369 jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on meelevaldne kaebaja väide, et ühiskarjamaa tulnuks tagastada enne õigusvastast võõrandamist kokkulepitud kasutuskorra alusel. Emmaste Vallavalitsusel ei olnud kohustust endise kasutuskorra arvestamiseks. Väär on kaebaja väide, et tagastatud maa on kaks korda suurem endisest ühiskarjamaast. Esitatud tõendite kohaselt langevad endise ühiskarjamaa ja praeguse rannakarjamaa piirid valdavas osas kokku. Kõik tagastatavad kinnistud ei saagi olla ühesuurused, kuna tagastamine toimub vastavalt maakorralduse nõuetele, mitte maa üldpindala aritmeetiliselt võrdseteks osadeks jagamise teel. Kohtule ei ole esitatud tõendeid õigustatud subjektide vahel endise ühiskarjamaa jagamiseks sõlmitud kokkuleppe kohta. Samas on kogu ühiskarjamaa käesolevaks ajaks reaalosadena tagastatud ning õigustatud subjektid ei ole maa jagamist vaidlustanud. Kohtu hinnangul saab kujunenud olukorda tõlgendada õigustatud subjektide vahelise kokkuleppena maa jagamiseks. Formaalselt vormistatud kokkuleppe puudumine ei tähenda maa tagastamise õigusvastasust. Tõendamata on kaebaja väide maatüki piiride looduses näitamata jätmise kohta. Piiriprotokollile, mis kinnitab kättenäitamise toimumist, on alla kirjutanud kõik Tooma talu tagastamise õigustatud subjektid. Lisaks ei kehtinud protokolli allkirjastamise ajal vastav Vabariigi Valitsuse
18. oktoobri
19. a määrusest nr 264 "Katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise kord" tulenev nõue. Kohtu hinnangul ei ole kaebajale tekitatud varalist kahju. Kohalikul omavalitsusel ei ole kohustust lähtuda maa tagastamisel selle väärtusest.
20. Ain Einberg esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada. Kaebuse kohaselt ei ole tegemist üksnes õigustatud subjektide vahelise kokkuleppe formaalse puudumisega. Tegemist on MRS § 14 lg 4 sisulise eiramisega, mille tulemusel on maa jagatud Emmaste Vallavalitsuse ametnike suva järgi. Kaebaja vaidleb jätkuvalt vastu maa sellisel viisil tagastamisele. Tõenditele ei tugine ka kohtu järeldus, mille kohaselt piiriprotokoll allkirjastati pärast maa looduses kättenäitamist. Kaebaja kinnitab jätkuvalt ühiskarjamaa pindala erinevust enne õigusvastast võõrandamist ning käesoleval ajal. Selle põhjuseks võib olla maa kerkimine merest või toonaste mõõtmismeetodite erinevus praegustest. Kogu 30,07 ha suurune maaüksus oleks tulnud tagastada õigustatud subjektide kaasomandisse või jagada suurenenud osas proportsionaalselt. Tooma kinnistu tagastamise ajal ei olnudki enam võimalik ühiskarjamaa osas kokkulepete sõlmimine, kuivõrd suur osa karjamaast oli juba mitu aastat varem tagastatud. Samal põhjusel ei oleks ka Tooma kinnistu tagastamise otsuse vaidlustamine kaebaja õiguste rikkumist kõrvaldanud.
21. Tallinna Ringkonnakohtu
22. oktoobri
23. a otsusega tühistati halduskohtu otsus ning saadeti asi uueks arutamiseks samale kohtule. Kohus asus seisukohale, et MRS § 14 lg-le 4 vastavat kokkulepet endise ühiksarjamaa jagamiseks subjektide vahel sõlmitud ei ole. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse
24. veebruari
25. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise korra" p-st 52 tuli selline kokkulepe sõlmida kirjalikus vormis kohaliku omavalitsuse poolt tõestatud allkirjadega. Seega on kohaliku omavalitsuse tegevus endise ühiskarjamaa jagamisel ning õigustatud subjektidele osade kaupa tagastamisel õigusvastane. Endise 15,75 ha suuruse ühiskarjamaa arvel on kokku tagastatud 30,07 ha maad. Ilmselt on tegemist mere taganemise tulemusel juurde tekkinud maismaaga, mis maakorralduse nõuetest tulenevalt liideti uute kinnistutega. Samas võib MRS § 6 lg-st 1 tulenevalt tagastatava maaüksuse pindala maakorralduse nõuete järgimise eesmärgil erineda tagastamisele kuuluva maa pindalast kuni 8%, kuid mitte rohkem kui 5 ha. Kuna praegu on tagastatud maaüksuse pindala võõrandatud maaüksuse pindalast üle 14 ha suurem, on selge, et kohalik omavalitsus ei oleks tohtinud mereäärset maad ühiskarjamaale juurde arvata. Tagastada oleks saanud üksnes 15,75 ha suuruse maatüki, millest Tooma talu maade õigustatud subjektide nõudeõiguse osa moodustaks 1,75 ha. Kuivõrd Tooma talu tagastamise õigustatud subjektidele tagastati 2,38 ha suurune kinnistu, ei ole nende õigusi maaüksuse suuruse osas rikutud. Kaebajale võis aga tekkida kahju, kui talle tagastatud maaüksus on väiksema väärtusega, kui oleks tema kaasomandi osa väärtus juhul, kui ühiskarjamaa tagastamine oleks toimunud õiguspäraselt. Tooma talu õigustatud subjektidele tekitatud kahjuna võiks olla käsitatav 15,75 ha suuruse ühiskarjamaa 1/9 osa väärtuse ja tagastatud 2,38 ha suuruse Tooma kinnistu väärtuste vahe, kusjuures kaebajale tekitatud kahjuks oleks väärtuste vahest 2/5 suurune osa. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
26. Ain Einberg esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse osalist muutmist. Lisaks palub kaebaja õigusliku hinnangu andmist menetlusele Tallinna Halduskohtus ning kogu ühiskarjamaa tagastamise menetlusele. Kaebuse kohaselt on ringkonnakohtu otsus üldiselt õiguspärane, kaheldav on aga ringkonnakohtu seisukoht, et tagastatava maaüksuse all MRS § 6 lg 1 tähenduses saab mõista üksnes 15,75 ha suurust endise ühiskarjamaa lahustükki. Tagastamisele kuuluva maa all tuleb mõista endise kinnistu lahustükkide summat. Sellist käsitlust toetab ka üldlevinud praktika. Kaebaja arvutuste kohaselt on Tooma talu tagastatavate lahustükkide kogupindala 49,83 ha. Tooma talu osa ühiskarjamaast oleks mere taganemise tagajärjel suurenenud 0,96 ha võrra, mis moodustab kogupindalast üksnes 3,6%. Seega oleksid MRS § 6 lg-s 1 sätestatud nõuded täidetud.
27. Emmaste Vallavalitsuse vastuses kassatsioonkaebusega ei nõustuta. Vastuses toodud põhjenduste kohaselt jagas Emmaste vald ühiskarjamaa nii, et kõik endised omanikud saaksid sellest siilu, arvestati ka maakorralduse nõudeid. Tõele ei vasta väide, et Tooma talu õigustatud subjektidele tagastatud siil on kõige metsavaesem, vesisem ja väheväärtuslikum. Kõik siilud on võrdselt väheväärtuslikud, kuivõrd tegemist on rannakarjamaaga, mille kogu merepoolne osa on madal, mudane ja roostikuga kaetud. Kohalikul omavalitsusel ei ole kohustust arvestada maa tagastamisel selle väärtust. Emmaste Vallavalitsus on kohelnud kõiki maaomanikke võrdselt ega ole kaebajale kahju tekitanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
28. A. Einberg esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Emmaste Vallavalitsuse korralduse nr 292 p 1.1, millega talle tagastati osa enne maa õigusvastast võõrandamist üheksa talu kaasomandis olnud rannakarjamaast. Samuti taotles A. Einberg talle maa õigusvastase tagastamisega tekitatud kahju hüvitamist. Ringkonnakohus tuvastas maa tagastamise õigusvastasuse. Kassatsiooniastmes käib vaidlus selle üle, milline oleks olnud õiguspärane viis maa tagastamiseks. Riigivastutuse seaduse § 8 lg 1 kohaselt tuleb kahju hüvitamisega luua selline varaline olukord, milles isik oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Seega tuleb kahju tekkimise ning võimaliku kahju suuruse tuvastamiseks välja selgitada, milline oleks A. Einbergi varaline olukord juhul, kui endine rannakarjamaa oleks tagastatud õiguspäraselt.
29. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tagastati endise 15,75 ha suuruse karjamaana kokku 30,07 ha maad. Ringkonnakohus leidis, et ilmselt on tegemist mere taganemise tõttu juurdetekkinud maaga, mis maakorralduse nõuetest tulenevalt liideti uute kinnistutega. Ringkonnakohtu hinnangul oli juurdetekkinud maa tagastamine vastuolus MRS § 6 lg-ga
30. Haldusorgani õiguspärase käitumise puhul oleks endise Tooma talu maade tagastamise õigustatud subjektidele tagastatud 1/9 mõttelist osa 15,75 ha suurusest maatükist.
31. MRS § 6 lg 1 kohaselt tagastatakse maa endistes piirides, kui samast seadusest, planeeringu ja maakorralduse nõuetest või kokkuleppest õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti. Planeeringu või maakorralduse nõuetest tulenevalt võib tagastatava maaüksuse pindala erineda tagastamisele kuuluva maa pindalast kuni 8%, kuid mitte rohkem kui 5 ha.
32. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, mille kohaselt MRS § 6 lg-s 1 sätestatud tagastamisele kuuluva ja tagastatava maaüksuste suuruste maksimaalset võimalikku vahet 8% tuleks arvutada kogu endise kinnistu lahustükkide summast. Kolleegium on seisukohal, et maakorralduse või planeeringu nõuded saavad mõju avaldada üksnes konkreetse maaüksuse (lahustüki) suurusele. See, et tagastamisele kuulub mitu lahustükki, et tähenda, et üks tagastatav lahustükk võiks maakorralduse või planeeringu nõuetest tulenevalt suureneda rohkem kui 8%.
33. Kohtute järeldused õigustatud subjektidele tagastatud ning õigusvastaselt võõrandatud maaüksuste pindalade erinevusest on vastuolulised. Halduskohus leidis, et rannakarjamaa piirid
34. aasta plaanil ja käesoleval ajal langevad praktiliselt kokku. Ainus erinevus tuleneb asjaolust, et üks osa endisest karjamaast asub praegusel ajal Käina valla territooriumil ning selle võrra on Emmaste vallas tagastatud maaüksus võõrandatust väiksem. Ringkonnakohus leidis seevastu, et õigustatud subjektidele on tagastatud endisest ühiskarjamaast ca poole suurem maaüksus. Samas ei ole ringkonnakohtu otsuses toodud ühtegi tõendit ega väidet, millega halduskohtu järeldus oleks ümber lükatud. Ringkonnakohus on üksnes oletanud, et pindalade erinevuse põhjuseks on mere taganemine, mille tagajärjel juurde tekkinud maismaa liideti tagastatavate kinnistutega. Kolleegium peab võimalikuks, et kohtute järelduste erinevus on tingitud asjaolust, et halduskohus võrdles üksnes endise maaüksuse ning tagastatud maa maismaapoolseid piire, kuid jättis arvestamata võimaluse maaüksuse pindala suurenemiseks merepoolse piiri muutumise tõttu. Asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul tuvastada, kas ning kui palju erineb endise ühiskarjamaa arvelt õigustatud subjektidele tagastatud maaüksuste kogupindala karjamaa võõrandamisaegsest pindalast. Pindalade erinevuse tuvastamise korral tuleb välja selgitada selle põhjus. Juhul, kui põhjuseks on planeeringu või maakorralduse nõuded, tuleb lähtuda MRS § 6 lg-st 1, mis ei luba rohkem kui 8%-list erinevust. Sellisel juhul saab nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleb kahju suuruse kindlaksmääramisel võtta aluseks olukord, kus maa oleks tagastatud MRS § 6 lg 1 nõudeid järgides. Kolleegiumi hinnangul on olukord aga teine juhul, kui halduskohus tuvastab, et võimalik pindalade erinevus on tekkinud mere taganemise tulemusel. Kolleegium on seisukohal, et sellisel juhul ei saa kohaldada MRS § 6 lg-s 1 sätestatud keeldu võõrandatud ja tagastatud maaüksuste pindalade rohkem kui 8%-lisele erinemisele.
35. Kolleegium leiab, et maismaa- ja merepiiri muutumine ei ole hõlmatud MRS § 6 lg-s 1 kasutatud maakorralduse või planeeringu nõuete mõistega. Erinevalt planeeringu või maakorralduse nõuetest ei sõltu see inimtegevusest ega -tahtest. Seetõttu ei ole MRS § 6 lg-s 1 sätestatud 8% reegel sellises olukorras kohaldatav. Eriti selgelt väljenduks nimetatud reegli kohaldamatus olukorras, kus kaldaäärse maaüksuse pindala oleks mere pealetungimise tulemusel vähenenud. Kohalikul omavalitsusel ei oleks sellisel juhul võimalik tagada seda, et maaüksuse pindala ei väheneks üle 8%. Nii enne maa õigusvastast võõrandamist kehtinud Balti eraseaduse (BES) kui alates
36. detsembrist 1993 kehtiva Asjaõigusseaduse (AÕS) vastavat olukorda reguleerivad sätted näevad ette omandi piiride muutumise vastavalt mere rannajoone püsivale muutumisele. BES § 767 kohaselt omandas kaldale vähehaaval juurdeuhutud maa koheselt kalda omanik. AÕS § 133 lg 1 kohaselt ulatub kinnisomand mere rannajooneni, milleks on mere tavaline veepiir. AÕS § 132 lg 4 kohaselt jääb pinnas, mis kaldale uhutakse või millega kallast täidetakse, kalda osaks. Selle põhimõtte muutmine ei ole kolleegiumi hinnangul olnud MRS § 6 lg 1 eesmärgiks.
37. Kui halduskohus tuvastab, et võõrandatud ja tagastatud maaüksuste pindalade erinevus on tingitud mere taganemisest, ei saa ta kahju suuruse kindlaksmääramisel lähtuda ringkonnakohtu otsuses toodud käsitlusest. Sellisel juhul oleks haldusorgani õiguspärase tegevuse tulemusel tagastatud õigustatud subjektide kaasomandisse koos õigusvastaselt võõrandatud maaüksusega ka sellele mere taganemise tulemusel lisandunud maa. Tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramiseks tuleks tuvastada kirjeldatud viisil piiritletud maaüksuse väärtus. Tooma talu maade tagastamise õigustatud subjektidele tekitatud kahjuks saaks lugeda leitud väärtuse 1/9 suuruse osa ning Tooma talu tagastamise õigustatud subjektidele tagastatud maaüksuse (2,38 ha suurune lahustükk) väärtuse vahe. Vastavalt Tooma talu õigustatud subjektide vahel sõlmitud kokkuleppele oleks kaebajale tekitatud kahjuks 2/5 osa sellest väärtuste vahest.
38. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium A. Einbergi kassatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu otsus jääb jõusse, kuid otsuse motiive muudab kolleegium vastavalt käesoleva otsuse motiividele. A. Einbergi poolt kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 alusel tagastada. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann