Obsah (4)

§ 2§ 3§ 39§ 14

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-9-08 Otsuse kuupäev 9. aprill 2008. a Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kerga

§ 2ja § 14 lg 1 sätetele.

Kassaator leiab aga, et materiaalõigusliku tähendusega üldsätetel ei saa olla mingisugust mõju menetlusõiguslike erisätete, milleks on VTMS § 69 ja § 74, suhtes. Menetlusdokumendi sisu määratlevat menetlusõiguslikku sätet ei saa asendada karistamise eeldusi sisaldava materiaalõigusliku sättega. Kuna VTMS § 69 lg 2 p 1 järgi märgitakse väärteoprotokollis üksnes väärteo lühike kirjeldus ning otsuses VTMS § 74 lg 1 p 6 kohaselt väärteo lühikirjeldus, ei nõua seadus väärteo tõendamiseseme kõigi asjaolude kirjeldamist menetlusdokumentides. Väärteokirjeldus on kirjeldus teost, mida käsitletakse väärteona.

§ 3

lg-st 4 ja § 12 lg-st 1 tulenevalt tähendab väärteo lühikirjelduse nõue, et kirjeldada tuleb üksnes tegu süüteokoosseisu ulatuses. Kassaator on seisukohal, et eelnevat kinnitab VTMS § 72 lg 1, mille kohaselt tehakse lahend menetlusaluse isiku ütluste, kogutud tõendite, esitatud vastulause ja sellele lisatud materjalide alusel. Seega ei nõua seadus otsustamisel lähtumist ainult protokollis kirjeldatud asjaoludest. Kokkuvõttes märgib kassaator: "Kohus madaldas VTMS § 69 lg 2 p 1; § 74 lg 1 p 6; § 72 autoriteeti asendades need

sätetega." 4.4 Samuti rikkus kohus menetlusõigust sellega, et tõlgendas uurimisprintsiipi kitsendavalt. VTMS § 123 lg 2 kohaselt kontrollib kohus kõiki kohtuvälise menetleja otsuse aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seadus ei näe ette, et kohus peaks seda tegema ainult tuvastatud ja menetlusdokumentides fikseeritud asjaolude pinnalt. Kassaator märkis, et tema hinnangul kohus selgitas tegelikult välja, et teo pani juriidilise isiku huvides toime selle juhatuse liige A.O.. 4.5 Kassaatori väitel ei koostatud kohtuistungi protokolli. Kassaatorile

1. novembril
2. a postitatud dokument ei ole käsitatav protokollina, sest sellel puuduvad kohtuniku ja sekretäri allkirjad.
3. Kassatsioonile esitas vastuse menetlusaluse isiku kaitsja, kes leiab, et maakohtu otsus tuleks jätta muutmata ja kassatsioon rahuldamata. 5.1 Vastuses leitakse, et kohus on õigesti asunud seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on keelueksimuse tõttu

§ 39alusel välistatud.

See ei ole vastuolus põhimõttega, et seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. Käesoleval juhul ei ole tegemist seaduse mittetundmisega, vaid sellega, et seadusest ei olnud võimalik üheselt aru saada. 5.2 Väites, et kohus on kitsendavalt tõlgendanud uurimisprintsiipi, on kassaator eksinud kohtu rolli määratlemisel kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse arutamisel. Kohus ei saa asendada kohtuvälist menetlejat ega teha ära kohtuvälise menetleja tegemata tööd. Kohtuväline menetleja ei ole aga otsuse vormistamisel pööranud piisavalt tähelepanu juriidilise isiku karistamise vältimatute eelduste väljaselgitamisele. Kohtuvälise menetleja otsus peab olema põhjendatud. Otsuses oleva teokirjelduse alusel peab olema võimalik teha järeldusi selle kohta, kas isik on pannud toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo. 5.3 Lisaks korratakse kassatsioonivastuses menetlusaluse isiku kaitseväiteid, et tegemist ei ole ehitisega EhS § 2 lg 1 mõttes ning et terminali paigaldamise tingis vajadus täita pakendiseaduse nõudeid.

1. Riigikohtu istungil osales Rapla Vallavalitsuse esindaja, kes jäi kassatsioonis esitatud seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
2. Harju Maakohus leidis, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada ja menetlus lõpetada kahel põhjusel. Esiteks seetõttu, et menetlusalune isik tegutses vältimatus keelueksimuses olles. Teiseks märgib kohus, et väärteoprotokollist ei ilmne, milline organ või juhtivtöötaja juriidilise isiku nimel ja huvides teo toime pani. Kassaator on juhtinud tähelepanu sellele, et kohtuotsuse taolised põhjendused on vastuolulised. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatori väitega. Riigikohus on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et kolmeastmeline deliktistruktuur, millest karistusseadustik lähtub, seab kindlad nõuded õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. jaanuari
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1148-03 ja
5. oktoobri
6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-04).

§ 2

lg 2 näeb ette, et kõigepealt tuleb tuvastada teo koosseisupärasus, seejärel õigusvastasus ning lõpuks isiku süü. Kui mingil astmel ilmneb, et kõik selle tunnused ei ole täidetud, ei ole alust siirduda deliktistruktuuri järgmise astme juurde. 8. Kirjeldatud nõuded kehtivad ka juriidilise isiku süüteoasja puhul, kusjuures arvestada tuleb asjaoluga, et juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda üksnes füüsiliste isikute kaudu. Seetõttu eeldab juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus süüteokoosseisu, õigusvastasuse ja süü tuvastamist konkreetse teo toime pannud juriidilise isiku organi liikmete või juhtivtöötaja (füüsilised isikud) käitumises (

§ 14lg 1).

Kui mõni deliktistruktuuri elementidest teo toimepannud füüsilise isiku käitumises puudub, on juriidilise isiku karistamine välistatud. Lisaks eeldab juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus seda, et juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu oleks toime pandud juriidilise isiku huvides (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-7-04). Juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja tegutsemine juriidilise isiku huvides ei ole mitte deliktistruktuuri iseseisev neljas element, vaid süüteokoosseisu osis. See tähendab, et juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides tegutsemine peab olema tuvastatud koos teiste objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnustega enne kui asutakse vaagima õigusvastasuse küsimust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. mai
4. a otsus kriminaalasjas nr 31-1-137-04).
5. Seoses juriidilise isiku või juhtivtöötaja tegevusega tuleb arvestada sellega, et paljudes väärteokoosseisudes kirjeldatud teod, mille eest on ette nähtud ka juriidilise isiku vastutus, on sellised, mida reeglina ei pane toime juriidilise isiku juhtivtöötaja ega organ, vaid tavatöötajad. Sellest tulenevalt on kohtupraktikas aktsepteeritud ka seda, et teo paneb toime juriidilise isiku tavatöötaja juhtivtöötaja või organi käsul või vähemalt heakskiidul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. septembri
7. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-82-04 - RT III 2004, 24, 263; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. veebruari
9. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-145-05). Riigikohtu hinnangul võib teoks, mida reeglina ei pane vahetult toime juriidilise isiku juhtivtöötaja, lugeda ka ehitise püstitamise ehitusloata.
10. Kooskõlas eelmärgituga oleks käesoleva väärteoasja menetlemisel tulnud esmalt välja selgitada see, kas on püstitatud ebaseaduslik ehitis, seejärel objektiivse koosseisu analüüsi raames kindlaks teha, kas ehitis on püstitatud juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja poolt või ka juriidilise isiku muude töötajate poolt organi või juhtivtöötaja käsul või vähemalt heakskiidul. Ning lõpuks oleks tulnud tuvastada, kas ehitis püstitati juriidilise isiku huvides tegutsedes. Sedastades, et väärteoprotokollist ei ilmne, milline organ või juhtivtöötaja juriidilise isiku nimel ja huvides teo toime pani, puudus kohtul vajadus jätkata analüüsi deliktistruktuuri järgmisel astmel ja hakata lahendama keelueksimuse küsimust. II
11. Eelkirjeldatud vastuolulisus ei anna siiski alust maakohtu otsuse tühistamiseks, sest maakohus on õigesti juhtinud tähelepanu sellele, et väärteoprotokollist ei ilmne juriidilise isiku juhtivtöötajat, kes teo toime pani, ega seda, et tegu pandi toime juriidilise isiku huvides, ning et see välistab juriidilise isiku karistamise. Kassaator vaidles sellele, vastu, leides, et väärteoprotokollis ei peagi neid andmeid kajastuma ning et maakohus oleks ise pidanud välja selgitama, milline juhtivtöötaja teo toime pani ning kas ta tegutses juriidilise isiku huvides.
12. Kriminaalkolleegium juhib kassaatori tähelepanu sellele, et Riigikohus on korduvalt (vt.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. septembri
14. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-82-04;
15. detsembri
16. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-121-04;
17. jaanuari
18. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-131-04;
19. märtsi
20. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-9-05;
21. aprilli
22. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-22-05;
23. septembri
24. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-70-05;
25. aprilli
26. a otsus väärteoasjas nr 31-1-25-06;
27. oktoobri
28. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-80-06;
29. detsembri
30. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-64-07;
31. detsembri
32. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-84-07) selgitanud, et nimetatud andmete kajastamine väärteoprotokolli teokirjelduses on vajalik ning vastasel juhul tuleb väärteoasjas menetlus lõpetada, kuna kõiki süüteo tunnuseid ei ole võimalik tuvastada.
33. Nende asjaolude väärteoprotokolli teokirjelduses kajastamise vajalikkus tuleneb sellest, et vastavalt VTMS §-le 87 arutatakse väärteoasja ainult väärteoprotokollis sätestatud ulatuses, mis tähendab, et kohus ei või väljuda väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses sisalduva väärteokirjelduse piiridest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
34. mai
35. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-75-03).
36. Väärteomenetluse seadustiku § 69 lg-s 2 nimetatud "väärteo lühikese kirjelduse" semantiline tõlgendamine ei anna vastust küsimusele, milliseid andmeid see kirjeldus sisaldama peab. Seetõttu tuleb selle hindamisel, mida "väärteo lühike kirjeldus" hõlmama peab, lähtuda regulatsiooni eesmärgist. Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
37. oktoobri
38. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-10503) ja selle ülesandeks on määratleda menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse. Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui väärteoprotokollis on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas (nii objektiivne kui subjektiivne) süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu peab väärteoprotokollist nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust.(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
39. oktoobri
40. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-80-06;
41. detsembri
42. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-84-07). See tähendab, et "väärteo lühike kirjeldus" peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Kriminaalkolleegium toonitab siinkohal, et teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist.
43. Kasutades terminit "lühike kirjeldus" ei ole silmas peetud mitte seda, et kirjeldus ei peaks olema ammendav, vaid seda, et seal ei tohi olla kõrvalist teavet. Küll nõustub kriminaalkolleegium kassaatoriga selles, et väärteoprotokoll ei pea kajastama õigusvastasuse ja süü küsimusi. Seda aga põhjusel, et koosseisupärase teo õigusvastasust ja teo toimepannud isiku süüd eeldatakse ning vajadusel tuleb ära näidata see, et õigusvastasus või süü puudub. Märkida tuleb seda, et kui kohtuvälise menetleja ametnik leiab, et õigusvastasus või süü puudub, puudub üldse alus väärteoprotokolli koostamiseks.
44. Kuna juriidilisele isikule saab mingit tegu omistada vaid

§ 14

lg 1 sätestatud tingimustel, peabki juriidilise isiku väärteoasjas väärteoprotokolli või kiirmenetluse otsuse teokirjeldusest nähtuma ka see, kas kõnealused tingimused on täidetud. 17. Eelnevast tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et puuduvad VTMS §-s 175 nimetatud kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise alused ning VTMS § 174 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg