Obsah (9)

§ 423§ 452§ 104§ 445§ 427§ 444§ 35§ 42§ 37

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 422 lg 1 kohaselt kohustub kindlustusandja kindlustuslepinguga kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju.

§ 423

lg 1 järgi on kindlustusjuhtum eelnevalt kokku lepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva kohustuse.

§ 452

sätestab alused, mil kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise korral. Kindlustuslepingu lisaks olevate sõidukikindlustuse üldtingimuste järgi oli kokkulepitud sündmuseks liiklusõnnetus. On tuvastatud, et veoauto ja haagis sõitsid teelt välja. Asjatundja Ain Leppiku

1. mai
2. a arvamusest (edaspidi asjatundja arvamus) nähtub, et liiklusõnnetuse sündmuskoha kurvi läbimise kriitiline kiirus oli kurvi teravamas osas kuiva teekatte korral vahemikus 120-127 km/h. Kurvi läbimise arvutuslikuks kriitiliseks kiiruseks haagise ümberpaiskumisele oli 104 km/h. Kostja on väitnud, et veoauto kiirus kuni avariisituatsiooni tekkimiseni oli vahemikus 80�90 km/h, mis on ilmselgelt väiksem kui arvutatud kriitilised kiirused. Hageja leidis, et kindlustuslepingu kohaselt on veoauto ja haagise taastusremont majanduslikult põhjendamatu. Hageja nõustus kostja
3. novembri
4. a kirjades tooduga, et kui hageja jätab veoauto ja haagise endale, on haagise eest makstavaks kindlustushüvitiseks 175 320 krooni ja veoauto eest makstavaks kindlustushüvitiseks 192 800 krooni.
5. Kostja vaidles hagile vastu. Ta leidis, et kahju ei tule hüvitada sõidukikindlustuse lepingute alusel. Üldtingimuste punkti 23 ja alapunkti 23.4 järgi on kostja vabastatud kindlustushüvitise maksmise kohustusest, kuna ebamõistlik kiiruseületamine nimetatud situatsioonis on otseselt seostatav toimunud liiklusõnnetuse saabumisega. Teelt väljasõit toimus kurvis, kus lubatud suurim sõidukiirus oli 50 km/h. Hageja järeldus, et liiklusõnnetus oleks toimunud ka lubatud kiirusega, on oletuslikku laadi. Kostja ei nõustu hageja tehtud järeldustega asjatundja arvamuse alusel kurvi läbimise võimalikkuse kohta veelgi suurema kiirusega. Vaidluse esemeks ei ole tuvastada, kui kiiresti on sõidukiga võimalik teoreetiliselt seda kurvi läbida. Veoauto juht võttis teadlikult vastu otsuse õigusaktidega kehtestatud sõidukiiruse eiramiseks, millega kaasnes negatiivne tagajärg liiklusõnnetuse saabumine.
6. Harju Maakohus jättis
7. juuni
8. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et
9. oktoobril 2004 toimus kahjujuhtum hagejale kuuluva veoauto ja haagisega, mille tagajärjel said mõlemad ulatuslikke kahjustusi. Liiklusõnnetuse toimumise hetkel olid veoauto ja haagis kindlustatud kostja juures. Veoauto kiirus enne teelt väljasõitu oli vahemikus 80-90 km/h, teelt väljasõit toimus kurvis, kus lubatud suurim sõidukiirus oli 50 km/h. Pooled ei vaidle ka liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju, viivise suuruse ja kindlustushüvitise arvutamise metoodika üle. Pooled vaidlevad selle üle, kas asjaolu, et veoauto juht ületas oluliselt sõidukiirust, mõjutas kahjujuhtumi saabumist või mitte ning kas sõidukikindlustuse lepingu rikkumine vabastab kostja kui kindlustusandja kahju hüvitamise kohustusest. Maakohtu istungil tunnistajana ütlusi andnud veoautojuhi Matteus Erlendi ütlustega on tõendatud, et avariipaigale lähenedes vähendas ta küll veoauto kiirust, sest seal oli asula märk, kuid ei pidurdanud ja hakkas samal ajal avama katuseluuki, mis viis ta tähelepanu kõrvale. Märgates, et veoauto on jõudnud kraavipervele, ei jõudnud ta seda enam tagasi teele juhtida ja sõitis kurvi lõpuosas teelt välja. Maakohtule esitatud kirjalikust tõendist, asjatundja arvamusest nähtub, et liiklusõnnetuse sündmuskoha kurvi läbimise arvutuslikuks kriitiliseks kiiruseks haagise ümberpaiskumisele on 104 km/h. Tsiviilasjas tehti liiklustehnika ekspertiis. Liiklustehnika eksperdi Rein Mündi, kes tugines asjatundja andmetele ja veoautojuhi ütlustele, arvates võis kurvi ohutult läbida kiirusel kuni 104 km/h, kui veoautojuht oleks tegelenud hoolikalt sõiduki juhtimisega ja liikunud sellise kiirusega omal sõidurajal. Kuivõrd sündmuskohast ei ole liiklusõnnetuse järel koostatud skeemi ega fikseeritud väljasõidu jälgi, siis on asjatundja ja eksperdi arvamused teoreetiline analüüs. Maakohus leidis, et kiiruseületamine seostub otseselt toimunud liiklusõnnetusega. Maakohus nõustus küll hageja ja eksperdi arvamusega selle kohta, et kui veoautojuht teed ei jälgi ja tegeleb sõiduki juhtimise asemel kõrvaliste asjadega, siis võib teelt väljasõit toimuda igasuguse kiiruse juures, mis aga ei välista asjaolu, et liiklusõnnetuse toimumist mõjutas muu hulgas lubatust oluliselt suurem kiirus. Hageja väide, et liiklusõnnetus oleks toimunud sõltumata veoauto liikumiskiirusest, on oletuslik, sest puuduvad otsesed tõendid selle väite tõendamiseks. Seega esines

§ 452

lg 2 p-s 2 toodud asjaolu, mis andis kostjale üldtingimuste järgi õiguse keelduda kindlustushüvitise maksmisest. 4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Ta leidis, et maakohus tuvastas valesti, et lubatud sõidukiiruse ületamine seostub otseselt liiklusõnnetusega. Kostja ei esitanud ühtegi tõendit, tõendamaks asjaolu, et liiklusõnnetuse saabumine oli mõjutatud lubatud sõidukiiruse ületamisest. Maakohus ei põhjendanud, miks ei tule kindlustushüvitist ja viivist välja mõista vastavalt määratud osale, rikkudes seega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 1. 5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. novembri 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Pooled vaidlevad selle üle, kas asjaolu, et juht ületas oluliselt sõidukiirust, mõjutas kahjujuhtumi saabumist või mitte ning kas sõidukikindlustuse lepingu rikkumine vabastab kostja kui kindlustusandja kahju hüvitamise kohustusest. Maakohus tuvastas, et suur kiiruseületamine seostub otseselt toimunud liiklusõnnetusega ja kostjal kui kindlustusandjal on õigus kindlustushüvitise maksmisest keelduda. Üldtingimuste p 23.4 kohaselt peab sõidukijuht järgima liikluskorraldusvahendite või õigusaktidega kehtestatud sõidukiiruse piirmäärasid, vastasel korral vabaneb kindlustusandja hüvitamiskohustusest. Pooled ei vaidle selle üle, et koormatud raskeveok koos haagisega sõitis asulasisesel teel, kus maksimaalne lubatud sõidukiirus oli 50 km/h, kurvi sõidukiirusega 80�90 km/h ja paiskus teelt välja. Liikluseeskirja § 124 p 1 järgi on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 km/h ja sellest kinnipidamine ei nõua ringkonnakohtu arvates sõidukijuhilt ebamõistlikku pingutust või keerulist sooritust. Hageja seisukoht, et teelt väljasõit oleks toimunud igal juhul, sõltumata sõidukiirusest kurvi sõites, on oletuslik ja paljasõnaline. Ekspertiisiaktist nähtub, et asjas ei ole tuvastatud peale veoautojuhi käitumise muid kõrvalisi, veoautojuhist sõltumatuid mõjusid teelt väljasõidule. Sõites lubatud sõidukiirusega (50 km/

1. h)või seda ületades (80 km/
2. h)on tingimused ohuolukorra tekkimiseks ühes sekundis läbitud erineva vahemaa tõttu väga erinevad. Lubatud sõidukiirusega sõites oleks veoautojuhil olnud märksa ohutum tegeleda kõrvaliste toimingutega. Ka juhul, kui veoauto rattad oleksid kurvis kaldunud teepeenrale lubatud sõidukiirusel 50 km/h, oleks sellest olukorrast ohutult väljatulemine olnud oluliselt tulemuslikum. Maakohus leidis õigesti, et kui veoautojuht ei jälgi teed ja tegeleb veoauto juhtimise asemel kõrvaliste asjadega, võib teelt väljasõit toimuda igasuguse kiiruse juures, mis aga ei välista asjaolu, et liiklusõnnetuse toimumist mõjutas muu hulgas lubatust oluliselt suurem kiirus. Eksperdiarvamuse kohaselt on liiklusõnnetuse tõenäoliseks põhjuseks veoautojuhi ebaõiged juhtimisvõtted ja tähelepanematus (kõrvaline tegevus). M. Erlendi ütluste kohaselt vähendas ta küll veoauto kiirust, sest seal oli asula märk, kuid ei pidurdanud ja hakkas samal ajal katuseluuki avama, mis viis tema tähelepanu kõrvale. Lubatud sõidukiiruse ületamisel 30-40 km/h võrra toimub teelt väljasõit ajaliselt kiiremini ja jätab juhile vähem aega oma viga märgata, ohule reageerida ja sõidutrajektoori ohutult korrigeerida. M. Erlendil tekkis vajadus rooli järsult vasakule pöörata siiski alles seejärel, kui veoautoga lubatust suurema kiirusega sõites tekkis kriitiline liiklussituatsioon ja veoauto hakkas teelt välja kalduma. Kui haagisega veoauto ületab lubatud kiirust ja liigub parempoolsete ratastega teepeenral, on sõiduki juhitavuse taastamine oluliselt raskem ja ümberpaiskumise võimalus oluliselt suurem. Õige on hageja etteheide maakohtule, et maakohus ei ole oma otsuses põhjendanud, miks ei tule kindlustushüvitist ja viivist välja mõista vastavalt määratud osale juhul, kui kohtu arvates on kostjal lepingutest tulenev alus osaliselt kindlustushüvitise maksmisest keelduda. Maakohus on otsuses põhjendatult leidnud, et asjas esinesid

§ 452

lg 2 p-s 2 toodud asjaolud, mis andsid kostjale üldtingimuste p 23 ja p 23.4 kohaselt õiguse kindlustushüvitise maksmisest täielikult keelduda. Siiski ei ole selline menetlusõiguse normi rikkumine kohtuotsuse tühistamise aluseks ega muuda lõppjärelduse õigsust. Kostja kehtestatud ja kindlustuslepingu osaks olevate kaskokindlustuse üldtingimuste "Salva KÜ-03" (edaspidi kaskokindlustuse üldtingimused) p-st 15.8 tulenevalt on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitise maksmisest keelduda või kindlustushüvitist vähendada muuhulgas siis, kui rikkumine mõjutas kahju tekkimist ja kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevat kohustust (sealhulgas täiendavaid ohutusnõudeid). Lubatud sõidukiiruse ületamine nii suurel määral mõjutas kahju tekkimist ja see ohutusnõude rikkumine on oma iseloomult selline, mis ei anna alust maksta kindlustushüvitist välja määratud osas, vaid on aluseks, et kindlustushüvitise maksmisest täielikult keelduda. Riigikohus on

1. märtsi
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-04 asunud seisukohale, et hüvitise maksmisest keeldumise või hüvitise vähendamise otsustamise korral tuleks kaaluda muu hulgas ka seda, kuivõrd kindlustusvõtja tegevus või tegevusetus suurendas kindlustusjuhtumi saabumise riski. Hageja alternatiivse nõude - mõista kindlustushüvitis ja viivis välja vastavalt määratud osale rahuldamiseks ei ole alust. Vaidluse lahendamisel ei ole tähtis mitte asjaolu, milline oli kurvi läbimise maksimaalne kiirus autorongile, vaid lubatud sõidukiiruse ületamise mõju kindlustusjuhtumi saabumisele. Maakohus on sõidukiiruse mõju teelt väljasõidule tuvastanud. Kindlustusjuhtumi saabumise riski suurendas veoauto juhi käitumine, kes juhtis koormatud veokit lubatust suurema kiirusega ja samal ajal tegeles kõrvaliste asjadega, mille tagajärjel ei suutnud sõidutrajektoori ohutult järgida ega kasutada õigeid juhtimisvõtteid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud eiranud liiklusõnnetuse riski osas kaskokindlustuse eesmärki ning käsitanud hüvitise maksmisest keeldumist ebaõigesti karistusliku meetmena liikluseeskirja rikkumise eest. Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist oli kindlustusjuhtumiga. Kostja keeldus kahju hüvitamisest seetõttu, et veoautojuht rikkus liikluseeskirja nõudeid. Liiklusõnnetused on peaaegu alati põhjustatud sõidukijuhipoolsest liikluseeskirja rikkumisest. Sellest saab üheselt järeldada, et sõidukijuhi hooletuse (

§ 104

lg 3) puhul lasub kaskokindlustuse kindlustusandjal liiklusõnnetuse riski osas hüvitamiskohustus täies ulatuses. Vabatahtliku sõidukikindlustuse eesmärgiks on hüvitada muu hulgas kahju, mis tekib omanikule sõidukijuhi eksimuse tõttu. Kostja üldtingimuste punkti 7.1.14 järgi välistab hüvitamise kindlustusvõtja raske hooletus, välja arvatud teeliikluses sõidukile tekitatud kahju. Praegusel juhul tekkis kahju teeliikluses. Asjaolu, et veoautojuhi tähelepanematuse tagajärjeks oli liiklusõnnetus, ei võimalda veoautojuhi rikkumist kvalifitseerida raskeks hooletuseks. Kahju tekkis seetõttu, et veoautojuht pööras katuseluugi avamisel tähelepanu luugile ning veoauto sõitis samal ajal kurvi tõttu teepeenrale ja kraavi. Liiklusõnnetuse põhjustas veoautojuhi tähelepanematus, sest ekspertiis kinnitas, et veoauto oleks kurvi teelt välja sõitmata läbinud kiirusega kuni 104 km/h. Ringkonnakohus on vastuolus

§ 452

lg 2 p-ga 2 leidnud, et kindlustusandja vabanes hüvitamiskohustusest, kuigi rikkumine ei mõjutanud kindlustusjuhtumi toimumist. Kohus peab

§ 452

lg 2 p 2 kohaldamisel tuvastama, kas kahju on tekkinud selle tõttu, et veoautojuht ületas lubatud kiirust. Kostja ei vabane kahju hüvitamise kohustusest, kui lubatud sõidukiiruse ületamisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ega hüvitamise ulatusele. Eksperdiarvamuse kohaselt põhjustasid liiklusõnnetuse tõenäoliselt juhi ebaõiged juhtimisvõtted ja tähelepanematus. Ekspert kinnitas, et liiklusõnnetuse põhjuseks ei olnud sõiduki kiirus. Kindlustusandja hüvitamisest keeldumine ei saa olla karistus juhi toimepandud väärteo eest ja kindlustusandja ei vabane hüvitamiskohustusest seetõttu, et kindlustatu on lubatud sõidukiirust ületanud. Kindlustusandja peab tõendama asjaolu, mis annab aluse hüvitamiskohustuse täitmisest keeldumiseks. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitab, et liiklusõnnetuse põhjus oli sõidukiirus. 8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta leiab, et kindlustusandja kohustus hüvitada kahju ei ole absoluutne.

§ 452

lg-s 2 sätestatu on oluline piirang kindlustusandja kahju hüvitamise kohustusele. Tuginedes Riigikohtu

1. juuni
2. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-59-05, märgib kostja, et

§ 452

lg 2 p 2 kohaldamiseks piisab, kui kindlustusvõtjapoolne kokkulepitud kohustuse rikkumine mõjutas kindlustusjuhtumi toimumist. Selline mõju ei pea ainsana olema kindlustusjuhtumit põhjustanud, vaid piisab sellest, kui kokkulepitud kohustuse rikkumine kindlustusvõtja poolt aitas kaasa kindlustusjuhtumi toimumisele. Sõidukiiruse ületamine ja seeläbi kindlustusriski suurendamine oli sõidukijuhi teadlik ja tahtlik tegevus, sest sõidukit juhtinud isikule oli sündmuskoha liikluskorraldus, sh sõidukiiruse piirangud arusaadavad. Kui ilmneb, et kaskokindlustuse kindlustusvõtja ületab kehtestatud sõidukiiruse piirmäära ning selline üldtingimuste alapunkti 23.4 rikkumine avaldas mõju kindlustusjuhtumi toimumisele, võib kostja

§ 452

lg 2 p 2 alusel tugineda üldtingimuste punktis 23 sätestatud kokkuleppele ning keelduda kindlustushüvitise maksmisest. Kassatsioonkaebuses toodud väited veoauto ja haagise teelt väljasõitmise põhjuste kohta on asjakohatud, kuna tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 688 kassatsioonimenetluses enam faktilisi asjaolusid ei tuvastata ja tõendeid et hinnata. Siiski märgib kostja, et tuvastatud faktiliste asjaolude kohaselt said veoauto ja haagis kahjustada teelt välja sõitmise ja külili paiskumise tulemusena seetõttu, et veoautojuht järsus kurvis lubatust kiiremini sõites avas katuseluuki ning veok kaldus sõiduteelt parempoolsele teepervele. Sõidukiiruse piirmäära oluline ületamine avaldas mõju kindlustusjuhtumi saabumisele. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. 10. Kohtud kohaldasid

§ 452

lg 2 p 2, leides, et kostja vabaneb kindlustushüvitise maksmise kohustusest üldtingimuste p 23 järgi, sest veoauto juht ei järginud liikluskorraldusvahendite või õigusaktidega kehtestatud sõidukiiruse piirmäärasid, nagu oli nõutav üldtingimuste p 23.4 kohaselt, ning et selline rikkumine mõjutas kahju tekkimist. Ringkonnakohus põhjendas kostja õigust jätta kogu kindlustushüvitis maksmata ka kaskokindlustuse üldtingimuste p-ga 15.8, mille järgi on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitise maksmisest keelduda või kindlustushüvitist vähendada muuhulgas siis, kui rikkumine mõjutas kahju tekkimist ja kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevat kohustust (sealhulgas täiendavaid ohutusnõudeid). Kohtud jätsid ebaõigesti tähelepanuta ja rakendamata

§ 445

lg 2, mille kohaselt, kui kindlustusvõtja on rikkunud

§-s 444 sätestatud kohustust mitte suurendada kindlustusriski võimalikkust, siis vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. Tulenevalt

§ 445

lg-st 2 ei anna

§ 452

lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele.

§ 452

lg 1 esimene lause järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest juhul, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Kuna

§ 427

lg 1 järgi on kindlustusvõtja kahjuks

§ 452

lg-s 2 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine, siis on tühised üldtingimuste p 23 ja kaskokindlustuse üldtingimuste p 15.8 osas, milles see võimaldab kostjal jätta kindlustushüvitis maksmata täies ulatuses, kui kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustust mitte suurendada kindlustusriski võimalikkust. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas hageja suurendas oma kohustuste rikkumisega kindlustusriski võimalikkust (

§ 444

) ja kui palju suurenes kindlustusriski võimalikkus (

§ 445lg 2).

11. Kolleegium märgib veel seda, et kohtud jätsid tähelepanuta, et üldtingimused ja kaskokindlustuse üldtingimused võivad olla kostja tüüptingimused

§ 35

mõttes, mille asjassepuutuvate sätete kehtivust tuleb hinnata

§ 42järgi (vt Riigikohtu 13.

septembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-188-04). Hageja on kassatsioonkaebuses väitnud, et üldtingimuste p 7.1.14 järgi ei hüvita ta kahju, mille on sõidukile või selle osale põhjustanud kindlustusvõtja raske hooletus, v.a teeliikluses sõidukile tekitatud kahju. Kolleegiumi arvates jääb ebaselgeks, kas üldtingimuste p-st 7.1.14 tulenevalt on ka üldtingimuste p-de 23 ja 23.4 kohaldamise eelduseks kindlustusvõtja raske hooletus ning kas teeliikluses sõidukile tekitatud kahju hüvitatakse igal juhul või teeliikluses sõidukile kahju tekitamise korral piisab kindlustusvõtja vastutusest vabanemiseks ka kindlustusvõtja tavalisest hooletusest.

§ 37

lg 3 järgi ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, mille järgi on kindlustuslepingu tüüptingimus

§ 37

lg 3 mõttes arusaamatu juhul, kui kindlustusvõtja ei võinud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes seda tingimust olulise pingutuseta mõista ning, et arusaamatud on eelkõige nii keeleliselt raskestimõistetavad tüüptingimused kui ka tüüptingimused, millest ei ole võimalik lepingu teisi tingimusi ja lepingu ülesehitust arvestades mõistlikult aru saada (vt Riigikohtu 18. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-07, p 22). 12.

§ 445

lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 võimaliku kohaldamise kohta asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus märgib kolleegium, et kohtud peavad tuvastama, kas veoautojuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine kui üldtingimuste p 23.4 rikkumine kujutab endast hagejapoolset

§ 444

rikkumist ja kas ja kui palju selline rikkumine suurendas kindlustusriski võimalikkust. Kohtud on lähtunud sellest, et veoautojuht ületas oluliselt asulas lubatud sõidukiirust 50 km/h, kuid ei ole selgesõnaliselt tuvastanud, missugune oli veoauto ja haagise teelt välja sõitmise liiklustehniline mehhanism ning kas ja kuidas põhjustas sõidukiiruse ületamine liiklusõnnetuse. Ringkonnakohus viitab oma otsuses muu hulgas veoautojuhi M. Erlendi ütlustele, mille kohaselt oli liiklusõnnetuse tõenäoliseks põhjuseks see, et M. Erlend keeras teelt välja sõitmise vältimiseks rooli järsult vasakule ja veoauto paiskus ümber. Liiklusõnnetuse kirjeldatud mehhanismi korral peab kostja

§ 445

lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamiseks tõendama kas ja kuivõrd mõjutas sõidukiirus liiklusõnnetuse toimumist. Kohtud on valesti jaganud asjaolude tõendamise koormust, öeldes, et puuduvad otsesed tõendid hageja väite tõendamiseks, et liiklusõnnetus oleks toimunud sõltumata veoauto liikumiskiirusest. 13. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest. Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu