Obsah (11)

§ 1054§ 127§ 1045§ 134§ 1056§ 1043§ 1050§ 137§ 130§ 166§ 129

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 1045 lg 1 p-de 1 ja 4 järgi õigusvastane. Kostja vastutab bussijuhi tekitatud kahju eest tema tööandjana

§ 1054lg 1 järgi.

Abikaasa kaotusega on hagejale põhjustatud hingelist valu ja psüühilisi kannatusi, samuti on rikutud hageja põhiseaduslikku õigust perekonna puutumatusele. Hageja abiellus 22. jaanuaril 2002 ja elas koos abikaasaga kuni tema hukkumiseni. Arvestades hageja vanust, on ta kaotanud perekonna kogu eluks. Lisaks aitas abikaasa kasvatada hageja alaealist last. Hageja arvates on tema mittevaralise kahju hinnanguliseks suuruseks

§ 127lg 6 kohaselt 1 000 000 krooni.

1. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata. Kostja leidis, et hagi on esitatud vale kostja vastu, kuna bussijuhi poolt kahju tekitamine ei ole seotud kostja majandustegevusega. Samuti ei ole hageja tõendanud isikuõiguse rikkumist ega hüvitatava mittevaralise kahju tekkimist. Hageja viide oma abikaasa majanduslikule panusele perekonnas ei ole asjakohane, kuna hageja ei esitanud varalise kahju hüvitamise nõuet. Kui kohus leiab, et kostja on vastutav kahju tekitamise eest, palus kostja arvestada, et tema majanduslik seisund on äärmiselt raske, kahju on tekitatud ettevaatamatusega ning hageja oli Ü. V abielus vähem kui kaks aastat ja lapsi neil ei olnud. Kostjal ei ole võimalik esitada tagasinõuet bussijuhi vastu nõude aegumise tõttu.
2. Harju Maakohus jättis
3. mai
4. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et bussijuht oli süüdi liiklusõnnetuse põhjustamises, mille tagajärjel hukkus hageja abikaasa. Bussijuhi käitumine oli seetõttu õigusvastane

§ 1045lg 1 p 1 järgi.

Kostja vastutab bussijuhi kui oma töötaja tegevuse eest

§ 1054lg 1 alusel.

Abikaasa on hageja lähedane isik

§ 134lg 3 mõttes.

Selle sätte mõttes võib erandlikuks ajaoluks pidada eelkõige raske psüühilise seisundi tekkimist lähedasel isikul. Sellise psüühilise seisundi võib esile kutsuda näiteks kahju tekitanud sündmuse pealtnägemine, mitte ainuüksi kannatanu surm kui selline. Hageja on välja toonud, et ta oli hukkunuga õnnelikus abielus ning abikaasa surm riivab hageja põhiseaduslikku õigust perekonna puutumatusele, samuti, et hageja vanust arvestades ei ole uue perekonna loomine tõenäoline ning abikaasa aitas tal ülal pidada alaealist last. Mittevaralise kahjuna tuleb käsitada eelkõige isiku vaimseid või füüsilisi kannatusi ja valu. Alaealise lapse ülalpidamine ei ole käsitatav hageja mittevaralise kahjuna, sest see on seotud hageja majandusliku olukorra muutmisega. Lähedase isiku kaotus toob küll kaasa hingelise valu, kuid leinamine iseenesest ei ole erandlik asjaolu

§ 134lg 3 mõttes.

Põhiseadus sätestab eraelu ja perekonna puutumatuse, kuid eelkõige tuleb selle all silmas pidada isiku õigust ise määrata oma perekonnaõiguslik seisund ja perekonnasuhted ning riigi kohustust hoiduda sekkumast eraelusse ja perekonda puudutavate küsimuste otsustamisse. Bussijuhi tegevuse ja abielu lõppemise vahel puudub põhjuslik seos. Bussijuht võis ette nähta, et liiklusõnnetuse tagajärjel võib kannatanu saada kehavigastusi või surra, kuid ta ei saanud ette näha, et hageja abieluline kooselu lõpeb.

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti taotles hageja senise haginõude asemel kostjalt õiglase hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 132 lg 3 kohaselt. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei tundnud maakohus ega kostja huvi, kas ja kuidas hageja liiklusõnnetust või selle tagajärgi koges ja tunnetas. Seetõttu on hagejale üllatuslik, et maakohus asus seisukohale, et hageja ei tõendanud rahalise hüvitise maksmist õigustavaid erandlikke asjaolusid. Maakohus rikkus TsMS § 348 lg-t 3, § 351 lg-d 1 ja 2 ning § 436 lg-d 1 ja
2. Samuti kohaldas maakohus vääralt

§ 134lg-t 3.

Nimetatud sätte mõttes saab lugeda erandlikuks asjaoluks ka abikaasa surma ja sellest tingitud kaotusvalu. Liiklusõnnetuse tagajärgi nägi hageja alaealine laps, kes saabus sündmuskohale kohe pärast õnnetust ning lapse edasiantu on hagejale ja tema perekonnale korvamatu üleelamine. Maakohus ei kontrollinud kostja deliktilise vastutuse eeldusi.

1. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. novembri
4. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega pidanud neid vajalikuks korrata. Maakohus leidis õigesti, et hageja mittevaralise kahju nõude rahuldamise eelduseks

§ 134lg 3 alusel on erandlike asjaolude esinemine.

Lähedase isiku kaotus toob küll kaasa hingelise valu, kuid leinamine iseenesest ei ole erandlik asjaolu

§ 134lg 3 mõttes.

Hageja ei ole esile toonud oma nõudeavalduses ühtki erandlikku asjaolu. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning rajaneb asjas esitatud tõenditel. Pooled nõustusid maakohtu

1. veebruari
2. a istungil jätkama asja edasist lahendamist kirjalikus menetluses. Hageja viidatud Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-27-02 käsitleb avalike ülesannete täitmisel tekitatud moraalse kahju hüvitamist ega ole asjakohane. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsused ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus TsMS § 669 lg-t 2, kuid ringkonnakohus ei tühistanud maakohtu otsust. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 4, sest jättis hindamata hageja viidatud asjaolu, et tal esinesid

§ 134lg 3 mõttes erandlikud asjaolud (nt kaotusvalu ja raske psüühiline seisund).

Hageja ei saanud neid väiteid maakohtus esitada, kuna maakohus jätkas asja lahendamist kirjalikus menetluses.

1. veebruari
2. a maakohtu istungil leidsid pooled, et hagi on esitatud õige kostja vastu ning et vaieldavaks jäi üksnes hüvitatava mittevaralise kahju suurus. Kuna maakohus lahendas asja kohtuistungil, pidi ta järgima TsMS §
3. Kohtud ei põhjendanud, miks ei ole nt kaotusvalu selliseks erandlikuks asjaoluks, mis annaks aluse nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Ei kohus ega vastaspool ei tundnud asja menetluse kestel huvi selle vastu, kas ja kuidas hageja koges või adus liiklusõnnetust või selle tagajärgi. Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja taotluse enda ärakuulamiseks. Deliktiõigusliku vastutuse korral sõltub mittevaralise kahju rahaline hüvitamine

1. peatükis sätestatu kohaselt vaid sellest, mis liiki õigusobjektide kahjustamisega on tegemist ning kellele on mittevaralist kahju tekitatud. Pooled ei vaidle, et hagejale tekitati õigusvastaselt mittevaralist kahju ja selle eest vastutab kostja. Võlaõigusseaduse § 134 lg-t 3 tuleb tõlgendada koos põhiseaduse §-ga
2. Hagejale tekitati kahju kuriteo toimepanemise tõttu. Hageja vaidlustab ka menetluskulude jaotuse. Maakohus leidis, et olukorras, kus hagejale on antud riigi menetlusabi, on kostja menetluskulude väljamõistmine hagejalt ebaõiglane. Ringkonnakohus ei põhjendanud, mis põhjustas menetluskulude jaotuse muutmise.
3. Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kostja ei nõustu, et vaieldavaks küsimuseks
4. veebruari
5. a maakohtu istungil jäi üksnes mittevaralise kahju hüvitise suurus. Kostja on kogu menetluse kestel olnud seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks ei ole alust. Maakohus lahendas asja, tuginedes hagiavalduses toodud asjaoludele ja kohaldas ise seadust. Hageja nõude kvalifitseerimine

§ 134lg 3 järgi ei olnud üllatuslik.

Lähedase isiku kaotus toob küll kaasa hingelise valu, kuid leinamine iseenesest ei ole erandlik asjaolu

§ 134lg 3 mõttes. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu otsus Ts

MS § 691 p 1 kohaselt jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

1. Asjas ei vaielda järgmiste oluliste asjaolude üle:
2. oktoobril 2003 põrkas kostja töötajaks oleva bussijuhi juhitud liinibuss kokku hageja abikaasa juhitud kaubikuga, mille tulemusena hukkus hageja abikaasa; hageja oli olnud hukkunuga abielus alates
3. jaanuarist 2002 ja elas temaga koos; hagejal ja tema abikaasal ei olnud ühiseid lapsi. Maakohtus tugines hageja sellele, et abikaasa kaotusega on talle põhjustatud hingelist valu ja psüühilisi kannatusi ning on rikutud hageja põhiseaduslikku õigust perekonna puutumatusele, samuti aitas abikaasa kasvatada hageja alaealist last. Apellatsioonimenetluses väitis hageja lisaks, et liiklusõnnetuse tagajärgi nägi tema alaealine laps, kes saabus sündmuskohale kohe pärast õnnetust, ning lapse edasiantu on hagejale ja tema perekonnale korvamatu üleelamine.
4. Hageja nõude aluseks on kostja töötaja poolt liiklusõnnetuse põhjustamine, milles hukkus hageja abikaasa. Mootorsõiduki käitamisel tekitatud kahju hüvitamise nõuet saab kvalifitseerida erinevate sätete järgi. Lähtuvalt

§-st 1057 vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest kui suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest. Lähtudes

§ 1056

lg-st 1 vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik mh kannatanu surma põhjustamise või talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest. Seda ei mõjuta iseenesest asjaolu, et isik (mh sõidukijuht) sai vigastada või hukkus mitme sõiduki kokkupõrkes, st mitme suurema ohu allika koostoimes (vt selle kohta ka nt Riigikohtu 24. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07, p 12). Lähtudes

§ 1056

lg-st 3 on riskivastutusega kaetud juhtumite puhul võimalik paralleelselt ka süül põhinev deliktiline vastutus (

§ 1043järgi).

Hageja ja kohtud ongi tuginenud asja lahendades sellele, et hageja abikaasa surma põhjustas õigusvastaselt bussijuht, kelle tegevuse eest vastutab kostja kui bussijuhi tööandja. Kohtud leidsid, et bussijuht vastutab hageja abikaasa surma põhjustamise eest

§ 1045

lg 1 p 1 alusel, bussijuhi poolt töökohustuste täitmisel põhjustatud kahju eest vastutab

§ 1054

lg 1 alusel aga kostja kui tema tööandja (

§ 1054lg 1 kohaldamise kohta vt ka nt Riigikohtu 26.

septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 15). Kostja ei väitnud, et bussijuht ei olnud kahju tekitamises süüdi

§ 1050lg 1 kohaselt.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kostja vastutus ei välistanuks iseenesest bussijuhi vastutust. Kui kahju tekitavad mitu isikut, peavad nad selle

§ 137lg 1 kohaselt solidaarselt hüvitama.

Solidaarvõlgnikevahelise tagasinõude aegumise erireeglid sisalduvad aga

§-s 70, st kostjale olnuks vähemalt aegumise mõttes tagatud ka võimaliku tagasinõude esitamine bussijuhi vastu. 12. Hageja nõuab talle abikaasa surma põhjustamisega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Seadus ei näe ette, et hüvitada tuleb igasugune, ükskõik kellele põhjustatud kahju. Esmalt peab kahju olema tekkinud ning selle ja vastutuse aluseks oleva asjaolu vahel peab olema põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

Teiseks ei hüvitata

§ 127

lg 2 kohaselt kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (vt selle kohta ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Isiku surma põhjustamisest tingitud kahju hüvitamise nõudeid on reguleeritud lähemalt

§-s 129 ja § 134 lg-s

2. Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt selle kohta ka nt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-98 ja
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-05, p-d 22 ja 24).
5. Seaduse järgi on erinevad mittevaralise kahju hüvitamise juhtumid "reastatud", lähtudes mittevaralise kahju tekkimise eeldatavast tõenäosusest ja kahju hüvitamise aluseks oleva rikkumise intensiivsusest. Olulisimaks mittevaralise kahju hüvitamise juhtumiks on võlaõigusseaduse kohaselt

§ 130

lg 2, mille kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi (või ka nt lepingu rikkumise tõttu) vastutab kostja tekitatud kahju eest. Muudel juhtudel näeb

§ 134ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse täiendavaid kriteeriumeid arvestades.

Selline õigushüvede "gradatsioon" väljendab mh erinevate õigushüvede erinevat hindamist ka rahalises mõttes, st juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on ette nähtud piiranguteta (st isikukahju tekitamise juhud), peaks ka väljamõistetavad hüvitised olema üldjuhul suuremad kui juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on piiratud. Küll tuleb

§ 130

lg 2 puhul hüvitise kui valuraha suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust" (vt selle kohta ka Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p-d 13 ja 14).
3. Kui isiku, kelle surm põhjustati, lähedasel tekib seetõttu tervisekahjustus, võib selline kahju kuuluda hüvitamisele

§ 130

lg 2 järgi, kui täidetud on kahju hüvitamise kohustuse üldised eeldused (deliktilise üldvastutuse korral peab esinema mh kahju tekitaja süü

§ 1050lg 1 tähenduses).

Hageja ei ole tuginenud sellele, et talle tekkis abikaasa surma põhjustamisest tervisekahjustus. Tervisekahjustuseks ei saa nimetatud sätte tähenduses lugeda ainuüksi hageja väidetud raske psüühilise seisundi tekkimist, mille kohta hageja pealegi tõendeid ei esitanud. Seetõttu ei pidanud kohtud hindama, kas esineb põhjuslik seos hageja abikaasa surma põhjustamise ja hagejale väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju vahel (

§ 127lg 4).

Seega ei saa hageja nõuet

§ 130lg 2 alusel rahuldada.

Kolleegium märgib, et

§ 130

lg 2 järgne mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõue tekib ka isikul endal, kellele tekitati õigusvastaselt kehavigastus või tervisekahjustus, kuid kes suri seetõttu alles hiljem. Selline nõue on

§ 166

lg 1 tingimustel loovutatav ja ka pärandatav, st selle nõude võivad esitada ka surnu pärijad. Hageja ei ole nõudnud oma abikaasale põhjustatud võimaliku mittevaralise kahju hüvitamist tema pärijana. 16. Kui üldiselt tuleb hüvitada üksnes kahjustatud isikule endale tekitatud kahju, siis

§ 134

lg 3 näeb isiku surma põhjustamise või talle raske tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude ette ka isiku lähedastele. Selline nõudeõigus on lähedastel nimetatud sätte järgi aga üksnes erandlike asjaolude esinemisel, mis õigustavad hüvitise maksmist. See on põhjendatud esmajoones kahju tekitajale mõistlikus ulatuses oma teo ettenähtavuse tagamiseks, aga ka kahju tekitajate määratlemata hulga nõuetega koormamisega maksejõuetuks muutmise vältimiseks. Seaduses ei ole piiritletud "lähedaste" ringi. See on jäetud kohtu määratleda. Seejuures tuleb kolleegiumi arvates hinnata igat üksikjuhtu eraldi, lähtudes mh isikute sugulusest, perekondlikest sidemetest, senisest elukorraldusest ja muudest asjaoludest. Lähedaste hulka kuulub üldjuhul surnud isikuga koos elanud abikaasa. Seega on hageja iseenesest isikuks, kellel võiks olla

§ 134lg 3 järgne nõue.

17. Võlaõigusseaduse § 134 lg 3 mõttes ei saa "erandlikuks asjaoluks" olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Kolleegiumi arvates ei ole erandlikuks asjaoluks lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga. Selliseks asjaoluks ei ole ainuüksi ka hageja väidetud võimalik perekonna kaotamine edasiseks eluks ja elukvaliteedi langus. Need asjaolud kaasnevad lähedase kaotusega tihti. Kolleegiumi arvates õigustaks lähedase kahju hüvitamise nõuet

§ 134

lg 3 kohaselt esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad aga olema isiklikud ja vahetud, mitte aga nt kolmandate isikute vahendatud. Isegi kui hageja laps nägi õnnetuse tagajärgi, ei saa tema võimalikke üleelamisi "kanda üle" hagejale. Erandlikud asjaolud, mis võivad anda alust kolmandatele isikutele neile tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, võivad seonduda ka kahju tekitamise asjaoludega. Nii võib mittevaralise kahju hüvitamist lähedastele õigustada nt see, et tegelikult soovitigi rünnata või mõjutada kannatanu lähedasi, samuti kahju tekitamise erilised asjaolud, nt kannatanule kahju tekitamise tahtluse olemasolu kahju tekitajal koostoimes lähedaste hilisemate üleelamistega. Eelneva põhjal ei saa hageja väidetud asjaolud ka nende tõendatuse korral olla aluseks hageja nõude rahuldamisel

§ 134lg-le 3 tuginedes.

Kuigi tegemist võib olla iseenesest hagejale mittevaralise kahju tekitamisega, ei kuulu see kahju seaduse kohaselt hüvitamisele. Tsiviilasja lahendamisel ei oma iseenesest tähendust bussijuhi teo tunnistamine kuriteoks ja tema karistamine. 18. Hageja tugines nõude esitamisel ka

§ 134lg-le 2.

Kuigi hageja eraelu puutumatust saab iseenesest lugeda isikuõiguseks

§ 1045

lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, ei ole nimetatud sätetega vähemalt üldjuhul hõlmatud isiku lähedase surma põhjustamist või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamist, milline on hõlmatud teiste sätetega. Seega ei saa sel juhul kõne alla tulla ka kahju hüvitamine

§ 134lg 2 alusel.

19. Kolleegium nõustub kohtutega, et mittevaralise kahjuna ei saa nõuda kahju hüvitamist, mis võis hagejal tekkida sellest, et tema abikaasa osales hageja alaealise lapse ülalpidamises. Kuigi hageja abikaasal ei olnud asja materjalide järgi seadusest tulenevat kohustust last ülal pidada, võiks laps

§ 129

lg 6 tingimuste esinemise korral esitada ise hagi talle ülalpidamise äralangemisest tingitud varalise kahju hüvitamiseks (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 14).

1. Eelneva tõttu ei oma asja lahendamisel tähendust kohtute võimalikud menetluslikud minetused asja lahendamisel, kuna asja lahendus neist ei sõltunud. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohtu
2. veebruari
3. a istungil jäi vaieldavaks vaid mittevaralise kahju eest mõistetava rahalise hüvitise suurus. Kohtuistungi protokollist (tl 62) seda ei nähtu. Küll aga nähtub sealt, et asja lahendamine lükati edasi esmajoones kompromissi saavutamise võimalikkuse tõttu ning mõlemad pooled olid nõus asja edasise lahendamisega kirjalikus menetluses. Kolleegium märgib samuti, et ringkonnakohus ei rahuldanud
4. novembri
5. a istungil põhjendatult taotlust hageja (vande all) ülekuulamiseks, mille oleks võinud esitada varem, millega ei nõustunud kostja ja mis oleks mh tinginud asja lahendamise edasilükkamise (vt TsMS §-d 268,329331 ja § 652 lg 3). Pealegi esindasid menetluses mõlemaid pooli advokaadid. Soovi korral võinuks hageja ise ringkonnakohtus ka isiklikult esineda, ilma et teda pidanuks üle kuulama.
6. Kolleegiumi arvates lähtus ringkonnakohus menetluskulude jaotamisel poolte vahel põhjendatult TsMS § 162 lg-st 1, mille kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Praegusel juhul on selleks hageja, kuna hagi jääb täies ulatuses rahuldamata. Hagejale menetlusabi andmine maakohtus riigilõivu tasumiseks ei ole TsMS § 190 lg 1 kohaselt aluseks, mille tõttu tuleks jätta hüvitamata kostjale põhjustatud menetluskulud. Kolleegium ei näe alust TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks. Seega jäävad lisaks apellatsioonimenetluse kuludele ka kassatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Samas ei ole see aluseks maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Lähtudes TsMS § 174 lg-st 1 võib kostja nõuda oma apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulude kindlaksmääramist 30 päeva jooksul arvates Riigikohtu otsuse jõustumisest, st alates otsuse avalikult teatavakstegemise päevast (TsMS § 694 lg 2).
7. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et TsMS § 442 lg 2 p 6 järgi (koostoimes TsMS § 654 lg-tega 1 ja 2) tuleb otsuse sissejuhatuses märkida mh menetlusosaliste registrikoodid. Praegusel juhul on ringkonnakohus jätnud märkimata nii hageja isikukoodi kui ka kostja registrikoodi.
8. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, arvatakse tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 kohaselt riigituludesse. Villu Kõve, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu