Obsah (4)

§ 23§ 20§ 94§ 93

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) §-le 93, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 84 ja § 23 lg-le 1, palus hageja tunnustada A. Ð

1. veebruaril
2. a tehtud koduse testamendi tühisust. Testamendile on alla kirjutanud N. Ð ja R. A, ilma et nad oleksid kinnitanud, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaama kohaselt oli testaator teo- ja otsustusvõimeline (

§ 23lg 3).

Sellist kinnitust ei saanudki tunnistajad lisada, sest alates

1. veebruarist
2. a oli testaator morfiini mõju all. Morfiin on teatavasti narkootiline aine ja tuleb lugeda üldtuntud asjaoluks, et narkootilise aine mõju all olev inimene on otsusevõimetu. Otsusevõimetu isiku tehtud tehing on aga tühine (TsÜS § 13 lg 1, § 87). Samuti väitis hageja, et ta oli
3. veebruaril
4. a kogu päeva kodus ja seega ei saanud A. Ð sellel päeval testamenti teha.
5. Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud, s.o õigusabikulud 6500 krooni, hageja kanda. Kostja I leidis, et hagi on tõendamata. A. Ð
6. veebruari
7. a kodune testament oli kirjutatud testaatori sõnade järgi. Testamendil on märgitud selle tegemise kuupäev ja aasta. Vaidlusalusele testamendile on pärandaja alla kirjutanud kahe tunnistaja juuresolekul. Testament on kooskõlas

§ 20lg-ga 1 ja § 23 lg-ga 1.

Testamendis on väljendatud pärandaja viimne tõeline tahe. Testaatori otsusevõimetust saab kinnitada vaid eksperdiarvamusega. Väide, et vaidlusalusel testamendil olevat allkirja ei ole kirjutanud testaator, on tõendamata. Testaatori tahet teha testament kostja I kasuks kinnitab ka

1. detsembril
2. a testaatori tehtud notariaalne volikiri.
3. Kostja II palus jätta hagi rahuldamata. Kostja II leidis, et hagi on tõendamata. A. Ð
4. veebruari
5. a kodune testament oli kirjutatud testaatori sõnade järgi. Testamendil on märgitud selle tegemise kuupäev ja aasta. Vaidlusalusele testamendile on pärandaja alla kirjutanud kahe tunnistaja juuresolekul. Testament on kooskõlas

§ 20lg-ga 1 ja § 23 lg-ga 1.

Kostja on seisukohal, et testamendis on väljendatud pärandaja viimne tõeline tahe. Ta viibis

1. veebruaril
2. a A. Ð juures umbes kella 18-st kuni kella 21-ni.
3. Harju Maakohus jättis
4. juuni
5. a otsusega hagi rahuldamata ning mõistis hagejalt kostja I kasuks välja kohtukulu 3000 krooni. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja huvitatud isik, kes võib

§ 94lg 2 järgi nõuda A.

Ð

1. veebruaril
2. a tehtud koduse testamendi tühisuse tunnustamist.

§ 23

lg 1 järgi peab testaator koduse testamendi kirjutama alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning märkima testamenti selle tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad olema testamendi allakirjutamise juures üheaegselt. Sama paragrahvi lg 3 näeb ette, et tunnistajad kirjutavad testamendile alla kohe pärast testaatorit. Tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamade kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline. Asjaolu, et A. Ð

1. veebruaril
2. a tehtud koduse testamendi allakirjutamise juures viibisid üheaegselt kaks tunnistajat ja et testaator kirjutas testamendile allkirja ja kuupäeva, nähtub vaidlusaluselt testamendilt ja on kinnitamist leidnud tunnistajate N. Ð ja R. A ütlustega. Nimetatud tunnistajad olid teovõimelised, vastupidist ei ole millegagi tõendatud.

§ 23

lõikes 2 sätestatud nõue, et testaator teataks tunnistajatele, et nad on kutsutud tunnistajaks testamendi tegemise juurde ja et testament sisaldab testaatori viimset tahet, on vaadeldav testamendi tegemisel olulise vorminõudena. Selle vorminõude järgimata jätmine toob kaasa testamendi tühisuse

§ 93ja Ts

ÜS § 83 lg 1 alusel. Tunnistajate N. Ð ja R. A ütlustega on tõendatud, et nad teadsid, et neid on kutsutud tunnistajateks A. Ð testamendi allakirjutamise juurde. Testamendi tegemise juurde kutsus neid kostja II elukaaslane S. A. Tunnistajate N. Ð ja R. A ütluste kohaselt ei teatanud testaator neile isiklikult, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi allakirjutamise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. Testaator üksnes lükkas tunnistajate ette testamendi allakirjutamiseks pärast seda, kui ta oli ise testamendile alla kirjutanud. A. Ð oli operatsiooni käigus eemaldatud ülemise lõualuu osa, mille tõttu oli rikutud esmane kõne. Pooled ei vaidle selle üle, et testaatori kõne oli kolmandatele isikutele üldjuhul arusaamatu. TsÜS § 68 lg 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti, lg 3 järgi on kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet kaasa tuua õiguslik tagajärg. Arvestades asjaolu, et testaator ei olnud võimeline oma tahet kõnes väljendama, tuleb lugeda tema poolt testamendi lükkamist tunnistajate ette allakirjutamiseks, s.o tema tegu, tema tahteavalduseks, millest saab järeldada tema tahet kaasa tuua õiguslik tagajärg. Isikult, kes püsiva puude tõttu ei saa ennast selgelt sõnaliselt väljendada, oleks ebaõiglane nõuda suulist selgitust, millest kolmandad isikud aru ei saa. Seega oli täidetud

§ 23lg-s 2 sätestatud nõue.

Seda, et testaator A. Ð oli teo- ja otsusevõimeline, kinnitasid tunnistajad N. Ð ja R. A ka kohtuistungil vande all antud ütlustega. Teistsuguseks järelduseks ei anna alust ka see, et SA PõhjaEesti Regionaalhaigla oli talle määranud alates

1. veebruarist
2. a morfiini. Pooled vaidlevad selle üle, kas vaidlusalusele kodusele testamendile on alla kirjutanud testaator A. Ð. Allkirja ekspertiis ei olnud tulemuslik, sest ekspertiisiakti järgi ei ole ekspertidel võimalik anda arvamust, kas
3. veebruaril
4. a tehtud koduse testamendi on allkirjastanud A. Ð või keegi teine. Viidatud tõend ei kinnita hageja väidet, et testamendile ei ole alla kirjutanud A. Ð ja et allkiri on võltsitud. Seega tuleb eeldada, et A. Ð
5. veebruaril
6. a koostatud kodusele testamendile on allkirja ja kuupäeva kirjutanud testaator A. Ð. Hageja väide, et ta viibis
7. veebruaril
8. a terve päeva kodus, mistõttu sel päeval testamenti teha ei saadud, ei ole asja kohtuliku arutamise käigus piisavat tõendamist leidnud. Kohus leidis, et ei saa välistada testaatori tahet oma
9. veebruari
10. a koduses testamendis avaldatud tahet muuta ja jätta
11. veebruari
12. a koduse testamendiga osa vara oma lastele, s.o kostjatele.
13. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
14. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ning palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kostja I palus jätta menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
15. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
16. detsembri
17. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ning tunnustas A. Ð
18. veebruaril
19. a tehtud koduse testamendi tühisust. Ringkonnakohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kohtukulud 17 000 krooni. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide rikkumise tõttu. Pärimisõiguses on tehingu vormireeglid imperatiivselt reguleeritud.

§ 23sätestab tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testamendile selged nõuded.

Pooled ei vaidle selle üle, et testaator A. Ð ei teavitanud tunnistajaid sellest, et nad on kutsutud koduse testamendi tegemise juurde ja et testament sisaldab tema viimset tahet. Eelnimetatud asjaoludest teavitas tunnistajaid S. A, kes kutsus neid

1. veebruaril
2. a tunnistajateks testamendi allakirjutamise juurde. Pooled ei vaidle ka selle üle, et A. Ð oli võimeline rääkima, seda küll vaevaliselt, kuid ta sai rääkida. Kostja II kinnitas kohtuistungil antud seletuses, et lähedased inimesed said A. Ð kõnest aru. Isa dikteeris talle ise
3. veebruari
4. a testamendi sisu ja tema pani kirja. Kostja II kinnitas, et isa tunnistajatele midagi ei selgitanud ning et tunnistajad teadsid kostja II ütluste kaudu, et tegemist on testamendi allkirjastamisega. Ka hageja on oma seletustes kinnitanud, et A. Ð sai rääkida, aga võõrad ei saanud tema jutust alati aru. A. Ð sai ennast väljendada ka kirjalikult, nagu nähtub kohtule esitatud tema
5. veebruaril
6. a omakäeliselt koostatud kirjast (tlk 16). Seega on tuvastatud, et A. Ð ei teatanud tunnistajatele, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ja tegemist on tema viimse tahte avaldusega. Seega on tuvastatud

§ 23

lg 2 rikkumine.

§ 93kohaselt on testament tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alusel. Ts

ÜS § 83 lg 1 järgi on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti.

§ 23eesmärgist ei tulene teisiti.

Seega ei saanud tunnistajad kinnitada, et A. Ð avaldas allakirjutatud dokumendis oma viimset tahet.

§ 23

lg 2 kohaselt peab testaator ise tunnistajatele teatama, et nad on kutsutud testamendi tegemise juurde tunnistajateks ja et testament sisaldab testaatori viimset tahet. Selle sätte eesmärgiks on, et testaator teadvustaks endale, et ta avaldab oma viimset tahet. Samuti on selle sätte eesmärk teavitada ja hoiatada tunnistajaid, et nad on kutsutud tunnistajaks testamendi tegemise juurde ja et testaator avaldab selles oma viimset tahet. Tunnistajate ütluste kohaselt ei saanud nad A. Ð teada, et ta soovib teha kodust testamenti ja et selles sisaldub tema viimne tahe. Seega on testament vorminõude rikkumise tõttu tühine. Maakohus on asjas esitatud tõendite alusel valesti tuvastanud, et testaator ei saanud oma puude tõttu avaldada tunnistajatele oma viimset tahet muud moodi, kui lükates paberi ühe tunnistaja suunas. Keegi protsessiosalistest ei ole sellist asjaolu esile toonud. Pooled ise on kinnitanud, et testaator sai rääkida, kuigi kõne oli häiritud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Kostja I esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja I jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus valesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja selle normi vale kohaldamine tõi kaasa ebaõige otsuse. Pooled vaidlevad selle üle, kas pärandaja on kohustatud üksnes isiklikult teavitama tunnistajaid asjaolust, et nad on testamendi tegemise tunnistajad ning et testament sisaldab pärandaja viimset tahet, või võib pärandaja teha seda muul viisil (mitte isiklikult), näiteks kirjalikult, kolmandate isikute, tõlgi jne kaudu.

§ 23

lg 2 ei reguleeri, kuidas pärandaja peab tunnistajaid teavitama.

§ 23

lg 2 oluline eesmärk on see, et testaator teadvustab endale, et ta avaldab oma viimset tahet. Selle sätte eesmärk on ka teavitada ja hoiatada tunnistajaid, et nad on kutsutud tunnistajaks testamendi tegemise juurde ja et testaator avaldab selles oma viimset tahet.

§ 23lg-s 2 sätestatud nõuete tõlgendamine on selle vaidluse asjaolude juures vastuolus Ts

ÜS § 68 lg-ga

1. Käesolevas tsiviilasjas oli tunnistajate isiklik teavitamine pärandaja poolt raskendatud. Pärandajal oli kõnedefekt, kõrvalised isikud said temast halvasti aru. Pärandaja füüsiline seisund ei võimaldanud temal iseseisvalt, täpselt ja selgelt seletada tunnistajatele, et nad on testamendi tegemise tunnistajad. Tunnistajatele andis selgitusi S. A. Pärandaja oli teovõimeline ning isiklikult nihutas tunnistajatele allkirjastatud testamendi teksti, väljendades sellega oma tahet. Pärandajal puudus vajadus kirjutada tunnistajatele kiri selle kohta, et see on tema viimne tahe, kuna tunnistajatele oli selge, et nad kinnitavad testamenti, ning nende arvates oli testaator otsustusvõimeline. Vaidlusalune kodune testament on tehtud seadusest juhindudes.
2. Kostja II esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja II jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ja rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Põhiseaduse (PS) §-st 32 tulenevalt on isikul õigus pärandada oma vara enda valitud isikule ning pärijatel on õigus saada selle vara omanikuks. Ringkonnakohtu kitsendav tõlgendus

§ 23

lg-le 2 riivab testaatori põhiseaduslikku õigust oma vara käsutada - pärandada.

§ 23lõike 2 esimese lause tõlgendamisel tuleb lähtuda seaduse mõttest ja eesmärgist.

Asjaolu, et testaator ise ei suutnud oma tervislikust seisundist tulenevalt vahetult ja isiklikult tunnistajatele verbaalselt edasi anda seda, et tunnistajad on kutsutud testamendi tegemise juurde ja et testaator avaldab oma viimset tahet, ei tähenda seda, et ta seda vahendaja kaudu muul viisil kui kirjalikult või suuliselt teha ei või. Tunnistajad olid teadlikud, et nad on kutsutud tunnistajaks testaatori viimase tahte väljenduse juurde. Tunnistajaid ei olnud vaja kirjalikult teavitada, sest testaator oli teadlik, et ta väljendab oma viimast tahet, ning tunnistajad olid teadlikud, et testaator allkirjastas nende juuresolekul oma testamendi - viimset tahteavaldust sisaldava dokumendi. Testaator oli adekvaatne ning andis oma käitumisaktiga (testamendi allkirjastamine) ja kehakeelega märku (noogutas ja lükkas testamendi tunnistajate ette), et ta soovib testamendi allkirjastamist. TsÜS § 68 lg-test 1 ja 3 tulenevalt tuleb lugeda testaatori poolt testamendi lükkamist tunnistajatele selle allkirjastamiseks tahteavalduseks, millest saab järeldada tema tahet kaasa tuua õiguslik tagajärg. Isikult, kes püsiva puude tõttu ei saa ennast sõnaliselt väljendada, oleks ebaõiglane nõuda suulist seletust, millest kolmandad isikud aru ei saa. Seega on täidetud

§ 23lõikes 2 sätestatud nõue tunnistajate hoiatamiseks. Ringkonnakohus rikkus Ts

MS § 654 lg-t

1. Ringkonnakohus on otsuses küll märkinud, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kuid on jätnud välja toomata, mil viisil ja milliseid menetlusnorme on maakohus rikkunud. Seega on ringkonnakohus jätnud otsuse olulises osas põhjendamata, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.
2. Hageja vaidleb kassatsioonkaebustele vastu ja palub jätta need rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
4. Pooled vaidlevad A. Ð
5. veebruari
6. a koduse testamendi kehtivuse üle. Kohtud on tuvastanud, et testamendile on allkirja ja kuupäeva kirjutanud A. Ð.
7. Testaator võib

§ 23

lg 1 kohaselt teha koduse testamendi, millele ta kirjutab alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning milles märgib ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad olema testamendi allakirjutamise juures üheaegselt. Sama paragrahvi 2. lõike järgi peab testaator tunnistajatele teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. Ei ole nõutav, et tunnistajad teaksid testamendi sisu. Kui testaator on testamendile alla kirjutanud, kirjutavad

§ 23

lg 3 kohaselt kohe pärast seda sellele alla tunnistajad, kes kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamise kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline. 14. Ringkonnakohus leidis, et A. Ð ei teatanud tunnistajatele, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ja et tegemist on tema viimse tahtega, ja seetõttu on rikutud

§ 23lgt 2.

Hageja ja kostja II ise kinnitasid, et testaator sai rääkida, kuigi kõne oli häiritud. A. Ð sai ennast väljendada ka kirjalikult. Seega leidis ringkonnakohus, et testaator pidi tunnistajaid teavitama kas suuliselt või kirjalikult. Kolleegium leiab, et sellisele järeldusele jõudes on ringkonnakohus liiga kitsalt, s.o üksnes grammatiliselt tõlgendanud

§ 23lg-t 2, mistõttu ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada.

Riigikohus on

1. oktoobril
2. a tsiviilasjas nr 3-2-1-87-05 tehtud otsuse punktis 14 märkinud, et pärimisseaduse § 23 lg 2 oluline eesmärk on see, et testaator teadvustab endale, et ta avaldab oma viimset tahet. Selle sätte eesmärk on ka teavitada ja hoiatada tunnistajaid, et nad on kutsutud tunnistajaks testamendi tegemise juurde ja et testaator avaldab selles oma viimset tahet. Lisaks märgib kolleegium, et tunnistajate teavitamise eesmärgiks on see, et tunnistajad saaksid aru, et testaator kirjutab alla oma testamendile ja et ta on teo- ja otsustusvõimeline. Tunnistajad peavad üheaegselt tajuma, millele testaator alla kirjutab. Oluline on see, et tunnistajad teavad kinnitada, et testaator otsustus- ja teovõimelisena sai aru, et ta kirjutab alla oma testamendile.
3. Tunnistajate teavitamine on testaatori tahteavaldus. Tahteavalduse võib TsÜS § 68 lg 1 kohaselt teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Tahteavaldus võib olla ka kaudne. TsÜS § 68 lg 3 järgi on kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet kaasa tuua õiguslik tagajärg. Seega peab

§ 23

lg 2 kohaselt testaator tunnistajaid teavitama küll ise oma tahtest, kuid pärimisseadus ei välista, et ta ei võiks teha seda ka muul viisil kui suuliselt või kirjalikult, sealhulgas teoga. Kui testaator ei ütle ega kirjuta tunnistajatele, et nad on kutsutud testamendi allakirjutamise juurde, siis ei ole see seaduse selline rikkumine, mis tooks igal juhul kaasa tehingu tühisuse (TsÜS § 87). Seega võib testaator, kelle tervislik seisund takistab või raskendab tal tunnistajaid teavitada suuliselt või kirjalikult, teha seda ka muul viisil, sh teoga. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama, kas testaator teavitas tunnistajaid viisil, millest tunnistajad said aru, et A. Ð on endale teadvustanud, et ta kirjutab alla oma testamendile, ja on teo- ja otsustusvõimeline. 16. Kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb kostjatele TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest. Ants Kull, Henn Jõks, Lea Laarmaa