Obsah (6)

§ 257§ 74§ 75§ 121§ 5§ 214

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-10-08 Otsuse kuupäev 15. aprill 2008. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Priit Pika

§ 257järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 29.

novembri

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-06-13956 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhja Ringkonnaprokuratuur ja T. P. kaitsja Monika Mägi, kassatsioonid Asja läbivaatamise kuupäev
2. märts
3. a Istungil osalenud isikud Eriasjade prokurör Jüri Kasesalu ja T. P. kaitsja Monika Mägi RESOLUTSIOON
4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
5. novembri
6. a otsus T. P. süüdistuses

§ 257

järgi ja saata kriminaalasi Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

1. Prokuröri kassatsioon rahuldada.
2. Kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. T. P. tunnistati Harju Maakohtu
4. oktoobri
5. a otsusega süüdi

§ 257järgi ja teda karistati vangistusega kümneks kuuks.

Karistusaja hulka loeti eelvangistuses viibitud aeg kolm päeva. Kohus määras

§ 74lg-te 1 ja 2 alusel, et T.

P. peab vangistusest ära kandma 2 kuud ja 27 päeva. Ülejäänud 6 kuulist vangistust ei pöörata täitmisele, kui T. P. 1 aasta ja 6 kuulise katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab talle

§ 75alusel pandud kontrollnõudeid.

T. P. tunnistati omavolis süüdi selle eest, et tema, nõudes

1. mail
2. a A. T.-lt 40 000 krooni suuruse võla tasumist, lõi viimast rusikaga 4-5 korda pähe ja rindu. Ühtlasi nõudis T. P. A. T. kasutuses oleva, kuid AS-le Hansa Liising Eesti kuulunud Audi A8 võtmeid. Samal päeval kohtusid T. P. ja A. T. uuesti, et kokku leppida võla tagasimaksmise graafikus. T. P. nõudis taas, et A. T. loovutaks talle enda kasutuses oleva auto kuni vähemalt 10 000 krooni tasumiseni. Kartes vägivalla kordumist, andis A. T. T. P.-le auto võtmed ning auto paigutati Turu plats 5/7 maja juures asuvasse parklasse. Kohus leidis, et sellega piirati A. T. ja tema pereliikmete liikumisvabadust.
3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. P. kaitsja vandeadvokaat Monika Mägi, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja T. P. õigeksmõistmist. 2.1 Apellant põhjendas oma taotlust sellega, et maakohus ei kõrvaldanud vastuolusid tunnistajate ja kannatanu ütlustes ning jõudis seetõttu ebaõigete järeldusteni. Maakohus jättis selgitamata, kas hilisemal kokkusaamisel nõudis auto võtmete üleandmist T. P. või pakkus selle välja A. T. Samuti leidis apellant, et maakohus jättis arvestamata kannatanu enda käitumise, kes ei tasunud võlga tähtaegselt ja hoidus võlausaldaja eest kõrvale. Apellant juhtis tähelepanu sellele, et kriminaalmenetlust alustati toimikust nähtuvalt jälitusandmete alusel, kuid selgitatud ei ole, keda ja miks jälitati. 2.2 Lisaks leidis kaitsja, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kuigi T. P.-i süüdistati tõelise õiguse teostamises ebaseaduslikus korras, ei ole süüdistuses ega kohtuotsuses märgitud, milles seisnes õiguste teostamise ebaseaduslik kord. Nii süüdistuses kui kohtuotsuses on ilmselt lähtutud seisukohast, et ebaseaduslik kord väljendub kasutatud vägivallas. Sellisel juhul on aga vägivalda koosseisutunnusena arvestatud kaks korda. Karistusseadustiku § 257 dispositsioonist nähtub üheselt, et karistatakse õiguste teostamise eest ebaseaduslikus korras, kui see on seotud vägivallaga. Seega on seadusandja pidanud vajalikuks eristada ebaseaduslikku korda ja vägivalda. Kuna süüdistuse tasandil on "ebaseaduslikkus" avamata, ei saa seda kohtumenetluses enam sisustada. Ühtlasi asus kaitsja seisukohale, et T. P. tegevus võla nõudmisel ei olnud ebaseaduslik.
4. Tallinna Ringkonnakohtu
5. novembri
6. a kohtuotsusega maakohtu otsus tühistati ja T. P. mõisteti süüdi

§ 121järgi.

Maakohtu poolt mõistetud karistus jäeti muutmata. 3.1. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu otsuses kajastatud tõendite analüüsiga, leidis, et apellandi väited materiaalõiguse ebaõige kohaldamise osas väärivad tähelepanu. Tuginedes Riigikohtu lahenditele kriminaalasjades nr-d 3-1-1-82-01, 3-1-1- 116-01 ja 3-1-1-96-06, leidis ringkonnakohus, et "ebaseaduslikkus" on omavoli objektiivse koosseisu iseseisev tunnus, mille esinemine tuleb tuvastada ja õiguslikult põhjendada. Kui tegevuse ilmne ebaseaduslikkus ei nähtu

§ 257

järgi inkrimineeritavate tegude olemusest iseenesest, tuleb see avada viitega õigusnormile. Seejuures tsiteeris Tallinna Ringkonnakohus Riigikohtu otsust asjas nr 3-1-1-116-01, milles on märgitud: "[K]uriteo koosseisu tuvastamisel KrK § 188 järgi [tuleb] hinnata kas kohtualuse teod, mis on kirjeldatud süüdistuses, olid toimepandud oma tõelise või oletatava õiguse teostamiseks ja kas need teod olid ebaseaduslikud. Kui need tingimused on täidetud, siis on vaja tuvastada, kas need teod olid seotud vägivalla või vägivallaga ähvardamisega, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega või kas sellega põhjustati muu oluline kahju." 3.2. Tuginedes

§ 257

sõnastusele ja tsiteeritud Riigikohtu otsuses väljendatud seisukohtadele, leidis ringkonnakohus, et vägivalla kasutamist ei saa automaatselt lugeda tegevuseks, mis sisustab ebaseaduslikkust. Kolleegium nõustus apellandi väitega, et sel juhul arvestataks vägivalda koosseisutunnusena kaks korda. T. P.-le esitatud süüdistusest ei nähtu, millise tegevusega ja millise õigusnormi rikkumisega on täidetud ebaseaduslikkuse tunnus. Riigikohus on aga korduvalt väljendanud seisukohta, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Sellest tulenevalt leidis ringkonnakohus, et kuna A. T. löömine on tuvastatud, tuleb T. P. tegu kvalifitseerida

§ 121järgi.

Kohus ei näinud vajadust muuta mõistetud karistust, kuna maakohtu poolt omavoli eest mõistetud karistus jääb

§-s 121 sätestatud sanktsiooni piiresse ja maakohus on põhjalikult motiveerinud, miks ta peab vajalikuks šokivangistuse kohaldamist. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri
3. a otsuse peale esitasid Riigikohtule kassatsiooni nii Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Jüri Kasesalu kui T. P. kaitsja vandeadvokaat M. Mägi.
4. Prokurör taotles kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Prokuröri hinnangul on ringkonnakohus

§ 257kõrvalejätmisega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

Riigikohtu lahenditest tulenevalt saab ebaseaduslikkus tuleneda vaid süüteokoosseisus kirjeldatud teost kui objektiivse külje tunnusest. Vajadus näidata eraldi ära teo ebaseaduslikkus, mida on oma lahendites toonitanud Riigikohus, oli kassaatori arvates aktuaalne omavoli koosseisu eelmise, s.o kuni 15. märtsini 2007. a kehtinud redaktsiooni ajal. Nimelt nähti

§-s 257 varem ette vastutus ka juhtude eest, mil oma tegelikku või oletatavat õigust teostati muu ebaseadusliku teoga peale koosseisus loetletute ning kui sellega põhjustati oluline kahju. Käesoleval ajal koosseisus nimetatud tegude puhul tuleneb ebaseaduslikkus nende tegude olemusest. Sellest tulenevalt leiab prokurör, et süüdistuse tekstis on selgelt ja ammendavalt kajastatud kõik

§ 257koosseisu seisukohalt relevantsed faktilised asjaolud.

Ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta küsimuses, kas süüdistuses samuti kirjeldatud tegu - sõiduauto kasutamise võimaluse piiramine selle oma valdusse võtmisega - kujutab endast

§-s 257 sätestatud süüteokoosseisus nimetatud isiku vabaduse piiramist. Kassaator leiab, et lisaks liikumisvabadusele on võimalik piirata ka teisi seadusest tulenevaid vabadusi, mille vastased ründed on samuti iseseisvalt karistatavad. Asja omavoliline kasutamine on karistusseadustiku kohaselt süütegu, mistõttu selline isiku vabaduse piiramine vastab omavoli koosseisu tunnustele. 6. Kaitsja taotleb Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega T. P. mõisteti süüdi

§ 121järgi, jättes muutmata talle maakohtu mõistetud karistuse.

Kaitsja taotleb uue otsuse tegemist, millega mõistetaks T. P.

§ 121järgi õigeks või kergendataks mõistetud karistust.

6.

1. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust sellega, et muutis tõendeid uuesti hindamata kuriteo kvalifikatsiooni. Kaitsja arvates oleks ringkonnakohus pidanud analüüsima tõendeid osas, kas T. P. lõi A. T.-d. 6.
2. Lisaks vaidlustab kaitsja karistuse muutmata jätmise. Kaitsja juhib tähelepanu sellele, et

§ 121

ning

§ 257kaitsevad erinevaid õigushüvesid ning nende sanktsioonimäärad on erinevad.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks on T. P.

§ 121järgi süüdimõistmisel vajalik just vangistuse kohaldamine.

1. Prokurör on kaitsja kassatsioonile esitanud kirjaliku vastuse. Vastuses leitakse, et ringkonnakohus on tõendeid hinnanud, kuid et ringkonnakohtu hinnangud langesid kokku maakohtu omadega, ei ole ringkonnakohus pidanud vajalikuks argumente korrata. Tõendite analüüsi oleks ringkonnakohus pidanud esitama maakohtu poolses tõendite hindamises vigade leidmise korral. Samuti märgitakse vastuses, et ka mõistetud karistuse põhjenduste osas on ringkonnakohus viidanud maakohtu seisukohtadele, seega nõustunud maakohtu põhjendustega karistuse osas.
2. Riigikohtu istungil muutis prokurör kassatsioonis esitatud taotlust, kuna KrMS § 361 p 5 ei luba raskendada süüdimõistetu olukorda. Kassatsioonis nimetatud maakohtu otsuse jõustamise asemel taotles prokurör ringkonnakohtu otsuse tühistamise korral kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Muus osas jäid nii prokurör kui kaitsja kassatsioonides esitatud väidete juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonides tõstatatud küsimustest tuleb esmalt lahendada see, kas ringkonnakohtu poolt süüdistatava teo ümberkvalifitseerimine

§ 121järgi oli põhjendatud.

Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, tuleb edasiselt käsitleda kaitsja kassatsiooni väiteid.

1. Karistusseadustiku § 257 näeb ette vastutuse "oma tõelise või oletatava õiguse teostamise eest ebaseaduslikus korras, kui see on olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega." Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a otsusele asjas nr 3-1-1-116-01 (RT I 2002, 2, 14) leidis Tallinna Ringkonnakohus, et oma tõelise või oletatava õiguse teostamise ebaseaduslikkus ning selle seotus vägivallaga tuleb tuvastada eraldi. 10.1 Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu osundatud otsuses esitatud seisukohtade puhul tuleb arvestada sellega, et kõnealune lahend on tehtud lähtuvalt KrK §-st 188, mille koosseis oli

§ 257kehtiva redaktsiooni omast avaram.

Erinevalt

§ 257praegu kehtivast redaktsioonist nägi Kr

K § 188, aga ka

§ 257koosseisu kuni 15.

märtsini

1. a kehtinud sõnastus ette, et ka juhul, kui tegeliku või oletatava õiguse teostamine ei olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega, oli siiski tegemist omavoliga, kui tõelise või oletatava õiguse teostamisega ebaseaduslikus korras oli põhjustatud muu oluline kahju. Seetõttu ei tohi jätta tähelepanuta tegusid, mille omavolina kvalifitseerimise üle konkreetses kohtuasjas vaieldi. Ringkonnakohtu viidatud kriminaalasjas nr 3-1-1-116-01 oli keskseks küsimuseks, kas vara äravõtmine ja varalise õiguse nõudmine võivad olla kvalifitseeritavad omavolina. Riigikohus leidis, et sellele vastamiseks tuleb kindlaks teha, kas need teod olid toime pandud tõelise või oletatava õiguse teostamiseks ning kas need olid ebaseaduslikud. Mainitud tegevuste ebaseaduslikkus võis olla tingitud seotusest vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega. Samas võis tegu olla ebaseaduslik ka juhul, kui taoline seotus puudub. Viimasel juhul oli tegu kvalifitseeritav omavoli järgi juhul, kui sellega põhjustati oluline kahju. 10.2 Sama seisukohta on väljendanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu
2. detsembri
3. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-96-06 (p 14): "

§-s 257 ette nähtud omavoli kriminaalasjades [tuleb] süüdistatava tegevuse ebaseaduslikkus avada viitega vastavale õigusnormile [---] juhul, kui isiku tegevuse ilmne ebaseaduslikkus ei tulene juba talle

§ 257

järgi inkrimineeritavate tegude olemusest iseenesest." Kolleegium märgib, et mõlemast viidatud Riigikohtu otsusest tuleneb, et teo ebaseaduslikkus tuli eraldi tuvastada juhul, kui isikut süüdistati oma tegeliku või oletatava õiguse ebaseaduslikul moel teostamisega muu olulise kahju tekitamises, kuna teod, millega oma tegelikku või oletatavat õigust teostades võib tekitada olulise kahju, võivad olla erinevad. Et käesolevaks ajaks on seadusandja

§-s 257 kirjeldatud süüteokoosseisu mõttes dekriminaliseerinud omavolilise käitumisega olulise kahju tekitamise, on vaadeldud Riigikohtu lahendites nimetatud alternatiivi kohta sedastatu oma tähenduse minetanud. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et alates 15. märtsist 2007. a jõustunud seadusega

§-s 257 sätestatud süüteokoosseisus nimetatud osas tehtud muudatused on vaadeldavad süüdistatava olukorda kergendava karistusseadusena

§ 5lg 2 mõttes.

11. Seevastu juhul, kui isik teostab oma tegelikku või oletatavat õigust moel, mis on seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega, tuleneb õiguse teostamise ebaseaduslikkus just loetletud tunnustest enestest, kuna tegemist on tegudega, mis on kriminaliseeritud ka iseseisvate kuritegudena erinevate süüteokoosseisude (

§-d 120-122; § 136; § 203; § 214) alusel. Et süüteokoosseisud kirjeldavad keelatud ja karistatavaid tegusid, siis tuleb nõustuda prokuröriga selles, et käesoleval juhul annabki T. P. tegeliku õiguse teostamisele ebaseadusliku sisu talle inkrimineeritud vägivalla kasutamine. Kolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et selline lähenemine toob endaga kaasa sama asjaolu - käesolevas kriminaalasjas A. T. löömise - paigutamise mitme koosseisutunnuse alla. Oma tegeliku või arvatava õiguse ebaseaduslik teostamine on kõnealuse süüteokoosseisu järgi kvalifitseeritav ainult juhul, kui see on olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega. Ei ole välistatud, et oma tegelikku või arvatavat õigust teostatakse ebaseaduslikult ka muul moel, kuid sellega ei kaasne kriminaalvastutust

§ 257järgi.

1. Kolleegium ei nõustu seevastu prokuröri seisukohaga, et lisaks vägivalla kasutamisele seisnes omavoli ka A. T.-lt auto kasutamise võimaluse äravõtmises, millega piirati A. T. vabadust oma omandit kasutada. Kolleegium osundab juba käesoleva otsuse p-s 10 viidatud Riigikohtu otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-116-01, milles on koosseisutunnust "vabaduse piiramine" sisustatud järgmiselt: "Isiku vabaduse piiramiseks KrK § 188 mõttes tuleb lugeda igasuguste takistuste tegemist, mis piiravad kannatanul liikuda oma vaba tahte kohaselt." Kolleegium leiab, et selle seisukoha muutmiseks käesoleva kriminaalasja pinnalt puudub alus, kuid märgib, et käesoleval ajal tuleb tunnuse "vabaduse piiramine" sisustamisel arvestada karistusseadustikus kasutatava mõisteaparaadiga. Sellest tulenevalt võib vabaduse piiramine seisneda karistusseadustiku
2. peatüki
3. jaos "Vabadusvastased süüteod" kirjeldatud tegudes, näiteks orjastamises (§ 133), pantvangi võtmises (§ 135) või vabaduse võtmises seadusliku aluseta (§ 136). Seega tuleb

§-s 257 sätestatud süüteokoosseisu kõnealuse tunnus sisustada analoogselt tunnusele "vägivald" eriosa erinevates süüteokoosseisudes, mille osas on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu

1. oktoobri
2. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-25-07 (RT III 2007, 34, 276) leidnud, et vägivalla all mõistetakse
3. peatüki
4. jao
5. jaotises "Vägivallateod" nimetatud süüteokoosseisudele (

§-d 120-122) vastavaid tegusid. Kolleegium leiab, et prokuröri seisukoht, mille kohaselt hõlmaks "vabaduse piiramine" koosseisutunnusena ükskõik milliseid põhiõiguslikke vabadusi, ei ole kooskõlas PS § 23 lg-st 1 tuletatava karistusõigusnormi määratletuse nõudega (nullum crimen nulla poena sine lege certa). Kriminaalkolleegium peab siiski vajalikuks märkida, et eelnev ei tähenda, nagu ei oleks auto üleandmise nõudmine, kui eelnevalt on kasutatud vägivalda, üldse karistatav. Taolise teo puhul võib tulla kõne alla vastutus

§-s 214 ette nähtud väljapressimise eest. Nimelt näeb

§ 214

lg 1 muu hulgas ette vastutuse vara üleandmise nõudmise eest, kui on kasutatud vägivalda.

1. Eelnevast tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a otsuse kriminaalasjas nr 1-06-13956 ning saadab kriminaalasja Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe