Obsah (6)

§ 96§ 28§ 156§ 2§ 4§ 1

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil osalenud isikud Eesti

§ 96

kohaselt saab vahistatu kirjavahetust piirata vaid kohtu, prokuröri või uurija loal. Kaitsepolitseiameti

1. septembri
2. a määrusega piirati kirjavahetust üksnes vabaduses viibivate isikutega. Alles
3. oktoobrist 2006 piirati kaebaja kirjavahetust kõigi isikutega, v.a kaitsjaga. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et kirjavahetuse piiramine Kaitsepolitseiameti määrusega ei tähenda kogu kirjavahetuse keelamist.
4. Vastustajad palusid jätta kaebuse rahuldamata. Tallinna Vangla võttis kirjavahetuse piiramisel arvesse asjaolu, et isik on pikaajaline kinnipeetav, kes seega suhtleb peamiselt kinnipeetavatega. Samuti arvestati Harju Maakohtu määrusega, millest nähtuvalt kahtlustatakse R. Vainikut kuritegude toimepanemises koos teiste kinnipeetavatega. Tallinna Vangla leidis, et kaebajale oli kohaldatav ka

§ 28

lg 3, mis annab vanglale õiguse piirata kinnipeetava kirjavahetust vangla julgeoleku tagamiseks ja vangistuse täideviimise eesmärkide kahjustamise vältimiseks. Põhja Politseiprefektuur oli seisukohal, et R. Vainiku väide korduvalt kirjade vastuvõtmisest ja edastamisest keeldumise kohta on paljasõnaline ning tõendamata. Kaebuse esitaja pole viidanud ühelegi konkreetsele kirjade üleandmise kuupäevale ega arestimaja töötajale, kes kirjad vastu võtmata jättis. Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna arestimajade talituse Tartu arestimajal oli siseministri

1. detsembri
2. a määrusega nr 71 kehtestatud "Arestimaja sisekorraeeskirja" § 33 ning justiitsministri
3. novembri
4. a määrusega nr 72 kehtestatud "Vangla sisekorraeeskirja" (VSE) § 49 alusel edastatud kirja postitamiseks aega kolm päeva, mistõttu puudus kohustus postitada kiri üleandmise päeval, s.o
5. oktoobril
6. Paljasõnaline on kaebuse esitaja väide kirjade korduvalt saatmise kohta. Tartu arestimajas viibimise ajal soovis kaebaja saata kirju vaid asutustele ning isikutele, kellega suhtlemise piiramine on

§ 96kohaselt keelatud.

Seda ka võimaldati, mida kinnitab Tartu arestimaja kirjade registreerimise žurnaali väljavõte. Tuginedes Kaitsepolitseiameti

1. oktoobri
2. a määrusele oli
3. oktoobri
4. a kirja postitamata jätmine seaduspärane.
5. Tallinna Halduskohtu
6. märtsi
7. a otsusega jäeti R. Vainiku kaebus rahuldamata. Kohus pidas usutavaks ja tõeseks R. Vainiku ja Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna arestimaja ülema vanemkomissar L. Ehiloo istungil tunnistajana antud ütlusi selle kohta, et R. Vainikul kui vahistatul keelati arestimajas viibides igasugune kirjavahetus. Määravat tähtsust ei oma asjaolu, kas kiri oli ümbrikusse pandud ja arestimaja ametnikule füüsiliselt üle antud, kuna kaevatavaks toiminguks on arestimaja suuline teade, et R. Vainiku kirjavahetus on keelatud. Kohus leidis, et Kaitsepolitseiameti
8. septembri
9. a määrusega anti luba piirata kaebaja kirjavahetust vaid vabaduses viibivate isikutega, mitte teistes vanglates viibivate kinnipeetavatega. Asjaolu, et tegemist võis olla uurija tahtmatu eksitusega määruse sõnastamisel, ei oma õiguslikku tähendust, kuna kaalul on põhiõiguste piiramine, mis saab toimuda vaid õigusaktist selgelt tuleneva aluse korral. Samas ei katkesta vanglas vangistust kandva isiku vahistamine iseenesest karistuse kandmist süüdimõistva kohtuotsuse alusel. Vahistamise korral viiakse kinnipeetav küll üle vahistatu kinnipidamisrežiimile, kuid talle laienevad ka kinnipeetava kohta käivad Vangistusseaduse sätted juhul, kui vahistatu režiim ei näe ette rohkem piiranguid. Kuna kinnipeetava vahistamise eesmärk on karmistada, mitte leevendada kinnipidamisrežiimi, sh õigust kirjavahetusele, siis oli R. Vainiku suhtes lisaks kohaldatav ka

§ 28

lg 3, mille kohaselt on vangla direktoril õigus piirata kirjavahetust, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke.

§ 156lõike 4 kohaselt laieneb vangla direktori pädevus ka arestimaja juhile.

Arvestades vahistamise kohta tehtud kohtumääruses ning Kaitsepolitseiameti määruses, millega piirati R. Vainiku õigust kirjavahetusele, tuvastatud asjaolusid, oli vangla direktoril ja arestimaja juhil õigus ja kohustus vanglate ja arestimajade julgeoleku ning sisekorra tagamise huvides rakendada kinnipeetavate omavahelise kirjavahetuse pidamise keeldu. 6. Rene Vainik esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Tallinna Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist. Kaebuse esitaja leidis, et tema suhtes rakendatud kirjavahetuse piiramine teistes vanglates viibivate kinnipeetavatega ei olnud põhjendatud ning vaidlustatud toimingud olid õigusvastased. Vahistatu suhtes sai kohaldada vaid

§ 96

. Isegi kui Tallinna Vangla lähtus

§-st 28, oleks tulnud kirjavahetuse piiramise otsus fikseerida motiveeritud haldusaktina ning seda talle tutvustada. Seda aga ei ole tehtud. Lähtuda tuli Kaitsepolitseiameti uurija

1. septembri
2. a määrusest, milles oli selgelt fikseeritud kirjavahetuse piirangu ulatus.
3. Vastustajad leidsid, et Tallinna Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alused puuduvad.
4. Tallinna Ringkonnakohtu
5. septembri
6. a otsusega jäeti R. Vainiku kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et puuduvad tõendid ajavahemikus
7. oktoobrist kuni
8. oktoobrini 2006 R. Vainiku kirjade vastuvõtmisest ja väljasaatmisest keeldumise kohta. R.Vainiku
9. oktoobri 2006 kirja välja saatmata jätmine oli õiguspärane, sest Kaitsepolitseiameti
10. oktoobri
11. a määruse alusel oli piiratud kaebaja kirjavahetust kõikide isikutega, v.a kaitsja. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu järeldustega, et kinnipeetava üleviimine rangemale, vahistatu kinnipidamisrežiimile, ei katkesta tema karistuse kandmist kohtuotsuse alusel ega tühista talle kui kinnipeetavale kehtestatud piiranguid. Tallinna Vanglal ja arestimajal oli õigus julgeoleku ja sisekorra tagamiseks piirata kuriteos kahtlustatava kinnipeetava kirjavahetust ja seda just teiste kinnipeetavatega. Asjaolu, et vahistamise alusena on maakohus leidnud, et R. Vainik võib vanglas kinnipeetavana toime panna uusi kuritegusid, sealhulgas mõjutada tunnistajaid, ei võta asutuse juhilt ära kohustust kontrollida ja vastu võtta seaduslikke meetmeid vastava ohu kõrvaldamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12. Rene Vainiku kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Ringkonnakohtu ja Tallinna Halduskohtu otsused ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kassaator leiab, et tema kirjavahetuse õiguse piiramine teistes vanglates viibivate kinnipeetavatega ei olnud põhjendatud ning

§ 28lg 3 kohaldamisele ei kuulunud.

Harju Maakohtu otsusega ta vahistati, mistõttu kuulus kohaldamise ainult

§ 96

. Kassaator märgib lisaks, et Tallinna Vangla direktor pole teinud otsust kirjavahetuse piiramise kohta ning

§ 28lg 3 kohaldamisele on viidatud alles kohtumenetluse käigus.

Ebaõige on Lõuna Politseiprefektuuri väide, et kirjade žurnaalist nähtuvalt ei ole kaebaja soovinud kirju vanglatesse saata. Kohtumenetluses on vastustaja ise kinnitanud, et kaebuse esitaja soovis saata

1. oktoobril 2006 kirja teises vanglas viibivale kinnipeetavale. Ka seda kirja ei ole kirjade žurnaalis registreeritud. Kui haldusorgan ei võta kirja saatmiseks vastu, ei saagi see kirjade žurnaalis kajastuda.
2. Lõuna Politseiprefektuur vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kohtumenetluse käigus ei ole leidnud tõendamist kaebaja üldsõnaline väide, et alates
3. oktoobrist kuni
4. oktoobrini 2006 keelduti Tartu arestimajas korduvalt tema kirjade vastuvõtmisest ja postitamisest teistes vanglates viibivatele kinnipeetavale. Vaidlus puudub
5. oktoobri
6. a kirja osas, mille arestimaja jättis edastamata. Kirja edastamata jätmine oli õiguspärane toiming, arvestades Kaitsepolitseiameti uurija
7. oktoobri
8. a määruse sisu ja eesmärki.
9. Tallinna Vangla leidis, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu. Arvestades Kaitsepolitsei uurija
10. septembri
11. a määruse sisu ja eesmärki, piirati R. Vainiku kirjavahetuse õigust kõigi isikutega, v.a

§ 96lg-s 3 nimetatud ametiisikutega.

Olles lüli õiguskaitsesüsteemis, on vangla samamoodi huvitatud eeluurimise täielikust, objektiivsest ja igakülgsest läbiviimisest, mistõttu oli eeluurimise huvidega põhjendatud ka Rene Vainiku poolt teistesse vanglatesse adresseeritud kirjade vastu võtmata ning edastamata jätmine.

1. Kohtuistungil jäid menetlusosalised eelnevalt esitatud seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Praegune vaidlus on tõusetunud Tallinna Vangla, Põhja Politseiprefektuuri ning Lõuna Politseiprefektuuri toimingutest, millega piirati R. Vainiku õigust kirjavahetusele. Kassatsiooniastmes on vaidlus selle üle, kas olukorras, kus kinnipeetav on viidud vahistatu režiimile, tuli kirjavahetuse piiramisel lähtuda

§-st 96 või võisid arestimajad ning Tallinna Vangla lähtuda ka

§st 28, mis reguleerib kinnipeetavate õigust kirjavahetusele. Ehk teisisõnu, vaidlus on selles, millist režiimi tuli arestimajadel ning Tallinna Vanglal R. Vainiku suhtes kohaldada, ning kas toimingutega, millega keelduti kirju vastu võtmast ning edastamast, on rikutud R. Vainiku õigust kirjavahetusele. 14. Vangistusseaduse kohaselt on kinnipeetav vanglas vangistust kandev süüdimõistetu (

§ 2

) ning vahistatu on isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas (

§ 4

). Vahistatute ja kinnipeetavate suhtes on Vangistusseaduses ette nähtud kinnipidamistingimused erinevad, sh kirjavahetuse õiguse piiramise alused. Kinnipeetava õigust kirjavahetusele võib vangla direktor

§ 28

lg 3 kohaselt piirata, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Ajal, mil kaebaja suhtes kohaldati vahistamist, reguleeris vahistatu õigust kirjavahetusele

§ 96

, mille lõike 3 kohaselt võis vangla direktor piirata vahistatu õigust kirjavahetusele üksnes uurija, prokuröri või kohtu loal, kui see oli vajalik kriminaalmenetluse läbiviimise tagamiseks. Seega eristas Vangistusseadus selgelt kinnipeetava ja vahistatu kirjavahetuse õiguse piiramise aluseid. Kolleegium nendib, et Vangistusseadus ei reguleeri täpsemalt nende kinnipeetavate õigusi, kelle suhtes on kohaldatud tõkendina vahistamist. 15. Kaebuse esitaja on kohtumenetluse käigus olnud järjepidevalt seisukohal, et tema suhtes kuulus kohaldamisele vaid

§ 96, sest Harju Maakohtu otsusega ta vahistati.

Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Vahistamise eesmärgiks on kahtlustatavalt, süüdistatavalt või süüdimõistetult kohtumääruse alusel vabaduse võtmine, takistamaks kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist või jätkuvat kuritegude toimepanemist. Kinnipeetavalt ehk vanglas vangistust kandvalt süüdimõistetult on vabadus võetud jõustunud kohtuotsusega, millega isik tunnistati süüdi kuriteo toimepanemises. Seetõttu ei saa viimatinimetatud isikute suhtes olla vahistamise eesmärgiks vabaduse võtmine, vaid lisapiirangute kehtestamine, takistamaks kahtlustataval kinnipeetaval jätkuvalt toime panna kuritegusid, mõjutada tunnistajaid, kõrvaldada tõendeid jne. Riigikohtu halduskolleegium nõustub halduskohtuga, et tõkendina kohaldatud vahistamise korral võidakse kinnipeetav viia küll üle eelvangistusrežiimile, kuid talle laienevad ka kinnipeetava kohta käivad Vangistusseaduse sätted, sest vanglas vangistust kandva isiku suhtes vahistamise kohaldamine ei katkesta karistuse kandmist süüdimõistva kohtuotsuse alusel. Seetõttu võivad kolleegiumi hinnangul kinnipeetava ning vahistatu kinnipidamist reguleerivad normid teatud juhtudel kohalduda samaaegselt. Seda juhul, kui vahistatu kohta käivad sätted on leebemad, võrreldes kinnipeetavate kohta käivate sätetega. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et vangla direktoril oli seaduse järgi õigus kohaldada

§ 28

lg-t 3 ning piirata vahistatud kinnipeetava õigust kirjavahetusele, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Seda ka juhul, kui vahistatud kinnipeetava suhtes oli Kaitsepolitseiameti määrusele tuginedes kohaldatud

§ 96

lg 3 alusel kirjavahetuse õiguse piiranguid.

§ 156lg 4 alusel laienes vangla direktori pädevus ka arestimaja juhile.

16. Vaidlust ei ole selles, et Tallinna Vangla ning Põhja Politseiprefektuur keeldusid vastu võtmast ning edasi saatmast R. Vainiku poolt edastada soovitud kirju. HKMS § 34 lg 2 kohaselt kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Ringkonnakohus peab seega kontrollima otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes. Ringkonnakohus pole võtnud seisukohta kaebuse esitaja väite osas, et Tallinna Vangla direktor pole vormistanud otsust kirjavahetuse õiguse piiramise kohta ning Vangistusseaduse § 28 lg-le 3 on vangla tuginenud alles kohtumenetluse käigus. Halduskohtule esitatud esimeses vastuses kaebusele ning kohtuistungil halduskohtus märkis Tallinna Vangla, et kohaldati

§ 96

lg-t 3 ning viide

§ 28lg-le 3 ei olnud asjakohane.

Halduskohtule esitatud teises vastuses kaebusele märkis Tallinna Vangla, et R. Vainiku suhtes oli kohaldatav siiski ka

§ 28

lg 3, mis annab vanglale õiguse piirata kinnipeetava kirjavahetust vangla julgeoleku tagamiseks ja vangistuse täideviimise eesmärkide kahjustamise vältimiseks. Kohtuasja materjalidest nähtub, et Tallinna Vangla on tuginenud

§ 28

lg-le 3 alles kohtumenetluse käigus ning pole võtnud ka selget seisukohta selles, millist Vangistusseaduse normi täpselt kohaldati.

§ 1

¹ lg-st 1 tulenevalt kehtivad kinnipeetavate ja vahistatute suhtes õigusaktide andmisel või toimingute teostamisel Haldusmenetluse seaduses sätestatud üldised põhimõtted. Kirjade vastuvõtmisest ning edastamisest keeldumine on haldustoiming, mille aluseks on eelnev haldusakt. Seega sai kirjavahetuse piiramine tugineda kas Kaitsepolitseiameti määrusega kindlaks määratud piirangutele või eelnevale vangla direktori või arestimaja juhi haldusaktile, mille alusel õigust kirjavahetusele piirati.

§ 28

lg-st 3 tuleneb vangla direktori kaalutlusõigus otsustamaks, kas piirata kinnipeetava õigust kirjavahetusele või mitte. Kirjavahetuse õiguse piiramisel tulnuks seetõttu vangla direktoril ka põhjendada, milles seisnes oht vangla julgeolekule või sisekorrale või vangistuse täideviimise eesmärkide täitmisele. Kohtuasja materjalidest aga ei nähtu, et Tallinna Vangla direktor või Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna arestimaja juht oleksid sellekohase haldusakti andnud.

1. Eelnevast tulenevalt oli Tallinna Vangla ja Põhja Politseiprefektuuri arestimaja keeldumine kirjade vastuvõtmisest ja väljasaatmisest õigusvastane, sest Kaitsepolitseiameti
2. septembri
3. a määrusega ei piiratud R. Vainiku õigust kirjavahetusele teiste kinnipeetavatega, vaid ainult vabaduses viibivate isikutega. Samuti ei olnud vangla direktor ega arestimaja juht kehtestanud vangla või arestimaja julgeoleku või sisekorra tagamise eesmärgil kaebaja õigusele kirjavahetusele lisapiiranguid.
4. Kuna kassatsiooniastmes toimub üksnes õiguslik vaidlus ning HKMS § 64 lg 1 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel ainult seda, kas ringkonnakohus ja esimese astme kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ning õigesti kohaldanud seadust, siis ei analüüsi Riigikohtu halduskolleegium kassaatori väiteid, millega soovitakse ümber hinnata alama astme kohtute uuritud tõendeid arestimaja töötajate tegevuse kohta kirjade vastuvõtmise ja registreerimise osas. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et ringkonnakohus ja halduskohus oleksid rikkunud tõendite hindamise korda. Riigikohus lähtub esimese ja teise astme kohtute tuvastatud asjaoludest, et puuduvad tõendid Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna arestimajade talituse Tartu arestimaja poolt ajavahemikus
5. oktoober kuni
6. oktoober 2006 R. Vainiku kirjade vastuvõtmisest ja väljasaatmisest keeldumise kohta.
7. Samuti nõustub kolleegium kohtute seisukohaga, et Lõuna Politseiprefektuur jättis õiguspäraselt saatmata
8. oktoobril 2006 esitatud kirja, lähtudes Kaitsepolitseiameti
9. oktoobri
10. a määruses R. Vainiku suhtlemisvabaduse osas kehtestatud piirangutest. Kolleegium jätab seetõttu rahuldamata Rene Vainiku kaebuse tunnistada õigusvastaseks Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna arestimajade talituse Tartu arestimaja toimingud, mis puudutasid Rene Vainiku esitatud kirjade vastuvõtmisest ning edastamisest keeldumist.
11. Tallinna Halduskohtus on Rene Vainik tasunud riigilõivu 80 krooni (toimiku lk 6). Ringkonnakohtus oli kaebaja riigilõivu ja Riigikohtus kautsjoni tasumise kohustusest vabastatud. Lähtudes sellest, et Rene Vainiku kaebus rahuldatakse Tallinna Vangla ja Põhja Politseiprefektuuri toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõudes ja jäetakse rahuldamata Lõuna Politseiprefektuuri toimingute osas, tuleb HKMS § 92 lg 2 alusel Rene Vainiku kasuks välja mõista Tallinna Vanglalt ja Põhja Politseiprefektuurilt 60 krooni ehk kummaltki vastustajalt 30 krooni. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann