Obsah (5)

§ 9§ 29§ 8§ 1§ 28

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 8 lg-test 3 ja 4. Kuna Keila vallavolikogu ei ole kehtestanud

§ 9

lg 3 kohast soojuse piirhinna kooskõlastamise korda, ei olnud hagejal kohustust kooskõlastada sooja hinda vallavalitsusega. Vald saab hinna põhjendatust kontrollida

§ 29alusel.

Vald on ka tarbijatele kinnitanud, et hageja kehtestatud piirhind on õiguspärane. Seadus ei nõua piirhinna kooskõlastamist Energiaturu Inspektsiooniga. Hagejal ei olnud kohustust enne piirhinna kehtestamist pidada piirhinna üle tarbijatega läbirääkimisi. Hinnatõusu põhjendatust on kontrollinud Energiaturu Inspektsioon, kelle arvamuse kohaselt on hageja käitunud seaduslikult ning hinnatõus on põhjendatud. Kuna kostja jätkas soojusenergia eest tasumist vana tariifi alusel, on ta esitatud arvete alusel jätnud maksmata kokku 61 224 krooni 59 senti. Lisaks põhivõlale on hagejal õigus saada ka lepingu pde 4.2 ja 13.3 alusel viivist 14 773 krooni 23 senti. 2. Kostja vaidles hagile vastu. Ta väitis, et hageja ei ole tõendanud, et soojusenergia müügihinna tõus oli tingitud põlevkivi kütteõli hinnatõusust ning et hind on kooskõlas

§ 8lg-ga 3.

Hageja tõstis hinda seadusvastaselt. Seadusandaja tahe ei saa olla suunatud sellele, et kui kohalik omavalitsuse volikogu ei kehtesta soojuse piirhinna kooskõlastamise korda, võib ettevõte oma suva järgi tõsta soojuse hinda. Alles pärast piirhinna kooskõlastamist kohaliku omavalitsusega saab hageja nõukogu selle hinna kinnitada. Vallavalitsus leidis

1. septembri
2. a teatises, et kaugkütteseaduse järgi tuleb sooja hind igal juhul kooskõlastada vallavalitsusega. Ühepoolne soojusenergia hinna muutmine on lepingu rikkumine. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 13 lg 1 kohaselt võib lepingut muuta vaid poolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Soojusenergia hind on lepingu oluliseks tingimuseks. Lepingus ei ole sätestatud mõistet tariif ega tariifi kehtestajat ning lepingust ei nähtu, et hagejal oleks õigus kehtestada tariifi ühepoolselt. Kostja palus hagi rahuldamisel vähendada viivist, kuna viivisenõue on ebamõistlikult suur ning kostjat kahjustav. Lisaks palus kostja kohtul kindlaks määrata, et kohtuotsuse täitmine toimub ühe aasta jooksul võrdsete osamaksetena.
3. Harju Maakohus rahuldas
4. aprilli
5. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja põhivõlgnevuse 61 224 krooni 59 senti ja viivise 7386 krooni 60 senti. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus määras kohtuotsuse täitmise tähtajaks kuus kuud kohtuotsuse jõustumisest. Maakohus nõustus hagejaga selles, et kuivõrd Keila vallavolikogu ei ole kehtestanud piirhinna kooskõlastamise korda, ei olnud hagejal ka hinna kooskõlastamise kohustust. Nimetatud korda ei saa asendada Keila Vallavalitsuse
6. novembri
7. a ettekirjutusega ega võimalike varasemate ettekirjutustega.

§ 9

lg 4 sätestab, et soojusettevõtja, kes on kohustatud kooskõlastama soojuse piirhinna, võib müüa soojust hinnaga, mis ei ületa kooskõlastatud piirhinda. Järelikult ei pea osa soojusettevõtjaid oma hinda kooskõlastama. Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja ei ole

§ 9

lõikes 1 nimetatud soojusettevõtja, kellel on kohustus kooskõlastada müüdava soojuse piirhind.

§ 9

lg 3 teist lauset ei saa vaadelda tervest lõikest ning paragrahvist eraldiseisvana. Sama paragrahvi esimene lause annab kohaliku omavalitsuse volikogule vaid võimaluse kehtestada müüdava soojuse piirhinna kooskõlastamise kord. Olukorras, kus volikogu seda võimalust ei ole kasutanud, ei pea soojatootja vallaga piirhinda kooskõlastama. Nimetatud seisukohta toetab ka asjaolu, et seadus annab kohalikule omavalitsusele võimaluse soojuse piirhinna kooskõlastamiseks, mitte kehtestamiseks. Müüdava soojuse hinna kehtestab soojusettevõtja ning kohalikule omavalitsusele on pandud vaid hinna põhjendatuse kontrollimise kohustus. Lepingu p 4.1 tuleb kooskõlas seadusega tõlgendada selliselt, et tariifiks nimetatakse soojusettevõtja kehtestatud hinda, mille alusel tarbija soojusenergia eest tasub. Kuna tariifi muutmisel ei muutu põhimõte, et tasutakse tariifi alusel ning ei muutu ka asjaolu, et esialgne kokku lepitud hind oli 450 kr/MWh, ei ole tariifi muutmisel vaja muuta lepingut. Kui hinda saaks muuta ainult pooltevaheliste läbirääkimiste tulemusel, võib tekkida olukord, kus erinevate tarbijate jaoks on sama soojusettevõtjaga kokku lepitud hind erinev. Kuna aga hinna kujundamisel peab lähtuma

§ 8lg-s 3 toodud kriteeriumitest, oleks selline olukord seadusega vastuolus.

Samuti oleks see vastuolus

§ 1lg-s 2 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega.

Seega ei ole hageja tariifi ühepoolne muutmine vastuolus lepingu ega seadusega. Hageja nõutud piirhind ei ületa seadusega ettenähtud piiri. Energiaturu Inspektsiooni

1. detsembri
2. a arvamuse kohaselt on hageja põhjendatud soojusenergia piirhind 755 krooni 46 senti MWh eest. Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et hageja on talle soojuse eest tasumiseks arved esitanud ning arved koostati tegelikult tarbitud soojuse hulga alusel. Kostja ei vaidlustanud põhivõlgnevuse suurust. Viivise vähendamine on põhjendatud. Energiaturu Inspektsioon teatas
3. detsembril
4. a kostjale, et alla 50 000 MWh aastase müügimahuga soojusettevõtja piirhinna kooskõlastamine kuulub valla kompetentsi. Kuna ka vallavalitsus kinnitas uue tariifi ebaseaduslikkust, siis ei ole kostja käitunud pahauskselt, kui jätkas soojusenergia eest tasumist varem kehtinud tariifi järgi.
5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et tariifi ühepoolne muutmine ei ole lepingu ning seadusega vastuolus. See, et lepingus pole tariifi kujunemise ega selle tõstmise kohta midagi sätestatud, ei tähenda, nagu võiks hageja monopoolses seisundis ühepoolselt tariifi tõsta. Sisuliselt muutub hinna ehk tariifi tõstmisel poolte lepingus kokkulepitu sisutuks. Hageja oleks pidanud hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt kooskõlastama piirhinna kohaliku omavalitsusega või alustama tarbijatega läbirääkimisi. Vald rõhutas
6. oktoobri
7. a teatises, et alles pärast seda, kui vald kooskõlastab piirhinna, saab hageja nõukogu selle kinnitada. Sellele peab järgnema piirhinna nõuetekohane avalikustamine ning rakendada saab uut hinda kolm kuud pärast avalikustamist. Seega ei saanud uus soojusenergia hind rakenduda enne
8. aasta algust. Valla seisukoht kooskõlastuse kohustuslikkuse kohta oli hagejale õiguslikult siduv. Kostja liikmetel oli tekkinud ka lepingus sätestatud piirhinna püsima jäämise õiguspärane ootus. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9. Tallinna Ringkonnakohus jättis
10. oktoobri
11. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt selgitas maakohus piisavalt, miks hagejal ei olnud kohustust kooskõlastada kütte hinda.

§ 9

lg-st 3 tuleneb üheselt, et taoline kohustus oleks hagejal tekkinud vaid juhul, kui vallavolikogu oleks eelnevalt vastava korra kehtestanud. Juhul kui kohalikul omavalitsusel on kehtestamata soojuse piirhinna kooskõlastamise kord, ei ole soojusettevõttel kaugkütteseadusest tulenevat otsest kohustust kooskõlastada soojuse piirhind kohaliku omavalitsusega. Soojusettevõtja peab oma tegevuses, sh piirhinna kujundamisel lähtuma kaugkütteseadusest. Väär on kostja seisukoht, nagu annaks olukord, kus kohalik omavalitsus ei ole müüdava soojuse piirhinna kooskõlastamise korda kehtestanud, soojatootjale võimaluse nõuda soojuse eest mis tahes hinda.

§ 8lg 3 sätestab üheselt, mida tuleb soojuse piirhinna kehtestamisel arvestada.

Soojuse piirhind tuleb kujundada selliselt, et oleks tagatud vajalike tegevuskulude, sealhulgas soojuse tootmiseks, jaotamiseks ja müügiks tehtavate kulutuste katmine; investeeringud tegevus- ja arenduskohustuse täitmiseks; keskkonnanõuete täitmine; kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine; põhjendatud tulukus. Hageja soojusenergia piirhinna kujunemist ning hinnatõusu põhjendatust kontrollis ka Energiaturu Inspektsioon, kelle arvamuse kohaselt käitus hageja seaduslikult ja hinnatõus oli põhjendatud. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks ei ole tariifi ühepoolne muutmine poolte sõlmitud lepingu ning seadusega vastuolus. Hagejal ei ole võimalik hinda suvaliselt tõsta, vaid üksnes kooskõlas kaugkütteseadusega. Samuti ei kohusta leping ega seadus soojusenergia müüjat hinna tõstmiseks pidama läbirääkimisi tarbijaga. See ei oleks ka mõistlik, kuna tavatarbijal puuduvad sellised teadmised, et rääkida kaasa soojuse piirhinna kujundamisel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, kui Riigikohus asub seisukohale, et menetlusse oleks pidanud isikuna kaasama Keila valla. Alternatiivse nõudena palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, jättes hagi täielikult rahuldamata. Kassatsioonkaebuse väidetel tegi ringkonnakohus otsuse isiku suhtes, keda ei kutsutud kohtusse seaduse kohaselt. Maakohus asus seisukohale, et vallavolikogu ei ole kehtestanud

§ 9lg-s 3 nimetatud soojuse piirhinna kooskõlastamise korda.

Nimetatud korda ei asenda ka valla ettekirjutused hagejale. Mõlemad kohtud asusid seisukohale, et ettekirjutused ei ole hagejale siduvad. Selliselt tegid kohtud otsuse valla suhtes, keda aga seaduse kohaselt menetlusse kaasatud ei ole. Maakohus oleks pidanud kaaluma ja pooltega läbi arutama Keila valla kaasamist menetlusse kostja poolel. Ringkonnakohus jättis kostja vastava taotluse määrusega rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus on jäänud olulises ulatuses põhjendamata. Ringkonnakohus ei ole vastanud kõikidele apellatsioonkaebuse väidetele. Tulenevalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 2 lgst 1 oli Keila valla seisukoht valda esindava vallavalitsuse kaudu kooskõlastuse kohustuslikkuse ning kooskõlastuse nõude osas hagejale õiguslikult siduv. Samuti ei käsitlenud ringkonnakohus kostja seisukohta, mille kohaselt oleks tulenevalt hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest hageja igal juhul pidanud kooskõlastama piirhinna kohaliku omavalitsusega, samuti alustama läbirääkimisi tarbijatega. Väär on ringkonnakohtu järeldus, et hagejal ei olnud kohustust kooskõlastada müüdava soojuse piirhind vallaga. Sellisele seisukohale jõudes tõlgendas ringkonnakohus vääralt

§ 9lg-t 3.

See, kas kohaliku omavalitsuse volikogu kasutab õigust kehtestada oma haldusterritooriumil müüdava soojuse piirhinna kooskõlastamise kord, ei saa olla seotud kohustusega kooskõlastada piirhinda valla- või linnavalitsusega. Põhjendamatu on ka ringkonnakohtu seisukoht, millega kohus leidis, et olukord, kus kohalik omavalitsus ei ole müüdava soojuse piirhinna kooskõlastamise korda kehtestanud, ei anna siiski soojatootjale võimalust nõuda soojuse eest mis tahes hinda, kuivõrd hinna kehtestamisel tuleb arvestada

§ 8lg-s 3 sätestatud tingimustega.

See, et vallavolikogu ei olnud formaalselt veel jõudnud kooskõlastamise korda kehtestada, ei tohi mõjutada tarbijate õigusi.

§ 9

lg-t 3 tuleks tõlgendada laiemalt, pidades silmas seaduse üldist eesmärki ja praktilist vajadust. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole tariifi ühepoolne muutmine poolte sõlmitud lepingu ning seadusega vastuolus. Lepingust ei nähtu, nagu oleks müüjal õigus kehtestada soojusenergia hindu/tariife ühepoolselt. Sisuliselt muutub hinna ehk tariifi tõstmisel poolte vahel kokkulepitu sisu.

1. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus ei ole teinud otsust Keila valla suhtes. Otsus on tehtud hageja ja kostja vahelise vaidluse lahendamiseks ning menetluslikku vajadust kolmanda isiku kaasamiseks ei esine. Ringkonnakohtu otsus on vajalikus ulatuses motiveeritud. Ringkonnakohtu põhjendused tariifi ühepoolse muutmise õiguspärasuse kohta on asjakohased.
2. märtsil
3. a Riigikohtule saabunud avalduses toetas hageja vastuses esitatud seisukohti. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
5. Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt tarbitud soojusenergia eest kõrgemat hinda, kui oli lepingus kokku lepitud. Selle vaidluse lahendamisel tuleb vastata küsimusele, kas hageja sai vaidlusalusel ajavahemikul kehtestada soojusenergia piirhinda ilma vallaga kooskõlastamata ja kas piirhinna muutmine on lepingu muutmine, milleks oli vaja mõlema poole eelnevat kirjalikku nõusolekut.
6. Kohtud on tuvastanud ja pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: 1) pooled sõlmisid
7. detsembril 2002 soojusenergia ostu-müügilepingu ja kostja on saanud selle alusel soojusenergiat; 2) lepingu sõlmimisel kehtestati lepingu p 4.1 kohaselt soojusenergia hinnaks Klooga alevikus 450 kr/MWh + käibemaks; 3) hageja teatas kostjale
8. juulil 2005, et 2005./
9. aasta kütteperioodil on soojusenergia hind 740 kr/MWh + käibemaks; 4) kostja on keeldunud maksmast tarbitud soojuse eest lepingus kokkulepitust kõrgemat hinda; 5) lepingu p 15.1 kohaselt võib lepingut muuta ainult mõlema poole eelneval kirjalikul nõusolekul; 6) soojuse hinna kujunemist reguleerib lisaks lepingule

§ 8

ja § 9; 7) hageja ei ole soojusettevõtja, kellel oli kohustus kooskõlastada müüdava soojuse piirhind

§ 9lg 1 alusel.

11. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et lepingu p 4.1 tuleb kooskõlas kaugkütteseadusega tõlgendada selliselt, et tarbitud soojusenergia piirhinnaks nimetatakse soojusettevõtja kehtestatud hinda ja tulenevalt

§ 9

lg-st 3 oleks hagejal kohustus kooskõlastada soojusenergia piirhind vallaga, kui vallavolikogu oleks eelnevalt vastava korra kehtestanud. Kolleegium viimase järeldusega ei nõustu.

1. Lepingu p 4.1 on sõnastatud järgmiselt: "Tarbitud Soojusenergia eest tasub Tarbija Müüjale tariifide alusel ning EV valitsuse poolt kehtestatud korras. Lepingu sõlmimisel on kehtestatud soojusenergia hinnaks Klooga alevikus 450.-kr/MWh+käibemaks.".
2. Võlaõigusseaduse § 13 lg 1 järgi võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Kolleegium on seisukohal, et kõnealuses lepingus märgitud tarbitud soojusenergia eest tasumisele kuuluva tariifi muutmine kujutab endast lepingu muutmist. Lepingu sõlmimise ajal
3. aastal reguleeris kütuse- ja energiaturgu energiaseadus, mille § 1 lg 5 järgi ei reguleerinud energiaseadus soojusenergia müüki koguses alla 50 000 MWh majandusaastas. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on hageja soojusettevõtja, kelle soojuse müük tegevuspiirkonnas ei ületa 50 000 MWh aastas. Kuni
4. septembrini 2006 kehtis majandusministri
5. novembri
6. a määrus nr 52, mille p 3 kohaselt kehtestatakse soojusenergia tariif elanikkonnale kooskõlastatult kohalike omavalitsustega. Nimetatud määrusest tuleneb, et
7. aastal tuli soojusenergia tariif kooskõlastada kohaliku omavalitsusega. Asjas ei selgu, kas lepingu p-s 4.1 märgitud soojusenergia hinna oli hageja kehtestanud ühepoolselt eelnimetatud korda järgides või oli see poolte kokkulepitud hind. Alates
8. juulist 2003 kehtib kaugkütteseadus. Kaugkütteseaduses ei kasutata mõistet soojusenergia tariif, vaid üksnes tarbijatele müüdava soojuse piirhind (

§ 8lg 3).

Kohtud leidsid õigesti, et asjas tuleb kohaldada kaugkütteseadust. 14. Soojusenergia hinna kooskõlastamist reguleerib

§ 9

. Kuna hageja on

§ 9

lg-s 1 nimetamata soojusettevõtja, siis on kohtud õigesti leidnud, et asjas tuleb kohaldada

§ 9lg-t 3.

Kaugkütteseadusest ei tulene, et hageja ei pidanud soojusenergia müügihinna ühepoolseks tõstmiseks kooskõlastama piirhinda kohaliku omavalitsusega.

§ 9

lg 3 esimese lause järgi võib kohaliku omavalitsuse volikogu sama paragrahvi lõikes 1 nimetamata soojusettevõtja jaoks, lähtudes sama peatüki nõuetest, kehtestada oma haldusterritooriumil müüdava soojuse piirhinna kooskõlastamise korra. Sama lõike teise ja kolmanda lause kohaselt kooskõlastab piirhinna valla- või linnavalitsus ja piirhinna kooskõlastamisel on kohalikul omavalitsusel samad õigused ja kohustused, mis on inspektsioonil. (Alates 1. jaanuarist 2008 konkurentsiametil). Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu antud tõlgendusega

§ 9

lg-le 3, leidis vääralt, et kuna seadus annab vallavolikogule üksnes võimaluse kehtestada piirhinna kooskõlastamise korra ja ei kohustada teda seda tegema, siis järeldub sellest, et kui korda kehtestatud ei ole, ei pea soojatootja kooskõlastama piirhinda vallaga.

§ 1

lg 2 järgi peab sooja tootmine, jaotamine ja müük olema koordineeritud ning vastama objektiivsuse, võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtetele, et tagada kindel, usaldusväärne, efektiivne, põhjendatud hinnaga ning keskkonnanõuetele ja tarbijate vajadustele vastav soojusvarustus. Kolleegium leiab, et kaugkütteseaduse mõtteks ei saa olla nn väiketootja vabastamine kohustusest kooskõlastada soojusenergia piirhind kohaliku omavalitsusega. Kaugkütteseaduse mõtte kohaselt ning arvestades seaduse üldist eesmärki ja praktilist vajadust, tuleneb seadusest, et soojuse piirhind tuleb kooskõlastada vallavalitsusega. Sarnane tõlgendus tuleneb ka eelnimetatud majandusministri määrusest. Soojusenergia piirhinna kooskõlastamise mõte saab olla ka selles, et tarbijad saaksid osta soojusenergiat kontrollitud piirhinnast lähtuvalt, ja selles, et soojatootja hinnakujundus oleks kooskõlas

§-ga 8.

§ 9

lg 3 teisest ja kolmandast lausest tuleneb otseselt, et soojusettevõtja peab soojusenergia piirhinna kooskõlastama kohaliku omavalitsusega. Kooskõlastust ei asenda ka asjaolu, et

§ 28

ja § 29 lg 4 kohaselt on vallavalitsusel õigus kontrollida seaduses sätestatud juhtudel soojusettevõtja rakendatavat hinnakujundust. Pigem järeldub see, et vallavalisus peab piirhinna kooskõlastamisel kontrollima hinnakujundust. Alles seejärel, kui soojatootja on piirhinna kooskõlastanud vallaga, peab ta lisaks piirhinna ka avalikustama (

§ 8lg 4).

Kui soojatootja on kehtestanud soojusenergia piirhinna seaduses sätestatud korda järgides, on tal õigus müüa soojust hinnaga, mis ei ületa piirhinda (

§ 9lg 4).

15. Asja uuel läbivaatamisel tuleb selgitada, kas hagejal oli soojusenergia eest nõutud uue hinna kui piirhinna osas kooskõlastus

§ 9lg 3 teise ja kolmanda lause järgi.

Kui tal selline kooskõlastus oli, siis oli hinna ühepoolne muutmine õigustatud

§ 9lg 4 järgi.

16. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kui hageja nõuab kostjalt tarbitud soojusenergia eest ühepoolselt tõstetud hinda

§ 9lg 4 vastaselt, võib tema nõue tuleneda soojusenergia müügilepingust endast.

Lepingu tõlgendamise kaudu võib lepingust tuleneda, et hagejal oli õigus muuta ühepoolselt hinda sõltumata sellest, kas ta kooskõlastas tariifi või piirhinna kohaliku omavalitsusega.

1. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus oleks pidanud asja kaasama valla, märgib kolleegium järgmist. Kolmanda isiku kaasamise võimaluse sätestab TsMS §
2. Nimetatud sätte lõike 1 järgi võib pool, kes kohtuvaidluse lahendamise korral tema kahjuks võib kolmanda isiku vastu esitada enda arvates lepingu rikkumisest tuleneva või kahju hüvitamise või hüvituskohustusest vabastamise nõude või kellel on alust eeldada kolmanda isiku sellise nõude esitamist tema vastu, kuni lahendi jõustumiseni esitada asja menetlevale kohtule avalduse kolmanda isiku menetlusse kaasamiseks. Kolmanda isiku kaasamine on õigustatud, kui esineb tõenäoline võimalus, et kohtuotsus võib sellele isikule kaasa tuua TsMS § 216 lg-s 1 nimetatud tagajärgi. Praegusel juhul vaidlevad pooled lepingu täitmise üle ja kostja ei ole näidanud, milles seisnes valla huvi hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise vastu.
3. Kohtukulude jaotus poolte vahel otsustatakse asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest. Tambet Tampuu, Lea Laarmaa, Jaak Luik