Obsah (9)

§ 209§ 199§ 344§ 64§ 349§ 65§ 345§ 74§ 63

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-15-08 Otsuse kuupäev 30. aprill 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Kohtua

§ 209lg 2 p-de 1 ja 3, § 344 lg 1, § 345 lg 1 ja § 349 järgi ning K.

Ž. süüdistuses

§ 199

lg 2 p 4, § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 349 - § 22 lg 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu

1. detsembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 1-076694 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. V. kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
3. aprill 2008, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
4. Tühistada Harju Maakohtu
5. septembri
6. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
7. detsembri
8. a otsus A. V. karistamises

§ 344

lg 1, § 345 lg 1 ja § 349 järgi ning talle

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises, samuti K.

Ž. karistamises

§ 349- § 22 lg 3 järgi.

2. Lugeda A. V. karistuseks

§ 209lg 2 p-de 1 ja 3, § 344 lg 1, § 345 lg 1 ning § 349 järgi üks aasta vangistust ja vähendada seda Kr

MS § 238 lg 2 alusel kaheksakuulise vangistuseni. A. V.-le

§ 65lg 2 alusel mõistetud liitkaristus jätta muutmata.

3. Lugeda K. Ž. karistuseks

§ 209

lg 2 p-de 1 ja 3 ning

§ 349

- § 22 lg 3 järgi üks aasta vangistust, jättes

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse ja Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendatud karistuse muutmata.

1. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
2. Kassatsioon jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. septembri
5. a lühimenetluses tehtud otsusega tunnistati A. V. süüdi ja teda karistati

§ 349

järgi vangistusega 5 kuuks,

§ 344

lg 1 järgi vangistusega 3 kuuks,

§ 345

lg 1 järgi vangistusega 6 kuuks ja

§ 209lg 2 p-de 1 ning 3 järgi vangistusega 1 aastaks.

Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel luges maakohus kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ja mõistis A. V.-le liitkaristuseks vangistuse üheks aastaks, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra, s.t 8-kuulise vangistuseni. Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel suurendas kohus seda karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 4-kuulise vangistuse - võrra. Lõplikuks karistuseks mõistis maakohus A. Volosenkovile vangistuse üheks aastaks. Karistusaja algust otsustas maakohus lugeda alates kohtuotsuse jõustumisest. 2. Sama kohtuotsusega tunnistati K. Ž. süüdi ja teda karistati

§ 199

lg 2 p 4 järgi vangistusega 6 kuuks,

§ 349

- § 22 lg 3 järgi vangistusega 2 kuuks ja

§ 209lg 2 p-de 1 ja 3 järgi vangistusega 1 aastaks.

Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel luges maakohus kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ja mõistis K. Ž.-le liitkaristuseks vangistuse üheks aastaks, mida KrMS § 238 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra, s.t 8-kuulise vangistuseni. Mõistetud vangistuse jättis kohus

§ 74lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata.

Katseaja alguseks loeti

1. september
3. Karistusseadustiku § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi tunnistati A. V. ja K. Ž. süüdi järgmise teo toimepanemises.
4. veebruaril
5. a, esimesel korral kella 13.01 paiku ja teisel korral ja 13.17 paiku, lõid A. V. ja K. Ž. varalise kasu saamise eesmärgil ühiselt ja kooskõlastatult tegutsedes AS-i H K kaubanduskeskuse kontoris pangatellerile teadvalt vale ettekujutuse tegelikest asjaoludest. Nimelt esitles A. V. ennast D. P.-na ja palus pangatelleril teha D. P. pangakontolt esimesel korral 70 000 krooni suuruse ja teisel korral 153 000 krooni suuruse ülekande K. Ž. pangakontole. Mõlemal korral helistas K. Ž. ajal, mil A. V. suhtles pangatelleriga, eelneval kokkuleppel A. V.-i mobiiltelefonile ja rääkis temaga, et telleri tähelepanu isiku identifitseerimiselt kõrvale juhtida. Eeltoodu tagajärjel tegi pangateller eksimuse mõjul taotletud pangaülekande ning A. V. koos K. Ž.-ga omastasid D. P. pangaarvelt saadud 70 000 ja 153 000 krooni.
6. Karistusseadustiku § 349 järgi tunnistati A. Volosenkov süüdi selles, et ta esitas
7. veebruaril
8. a kella 13.00 ja 13.15 paiku K kaubanduskeskuse kontoris D. P. pangakonto kasutamise õiguse saamise eesmärgil pangatellerile D. P. nimele väljastatud tähtsa isikliku dokumendi - ID-kaardi -, esitledes ennast D. P.-na. K. Žinkovskaja tunnistati

§ 349

- 22 lg 3 järgi süüdi kuriteole kaasaaitamises, mis seisnes selles, et ta võttis võõra ametliku dokumendi ebaseadusliku kasutamise eesmärgil D. P. rahakotist viimase nimele väljastatud ID-kaardi ja andis selle dokumendi valdaja teadmata üle A. V.-le.

1. Karistusseadustiku § 344 lg 1 järgi tunnistati A. V. süüdi selles, et ta
2. veebruaril
3. a kella 13.01 ja 13.17 paiku K kaubanduskeskuse kontoris kokku kahel korral võltsis maksekorraldustel D. P. allkirja eesmärgiga saada D. P. pangakontolt vastavalt 70 000 ja 153 000 krooni.
4. Karistusseadustiku § 345 lg 1 järgi tunnistati A. V. süüdi selles, et ta
5. veebruaril
6. a kella 13.01 ja 13.17 paiku K kaubanduskeskuse kontoris kokku kahel korral esitas pangatellerile teadvalt võltsitud D. P. allkirjadega maksekorraldused eesmärgiga omandada D. P. pangakontolt vastavalt 70 000 ja 153 000 krooni.
7. Maakohus märkis, et D. P. suhtes toimepandud kuritegudes oli initsiaator K. Ž. Pärast seda kui ta sai teada, et kannatanu arvel on palju raha, kasutas ta kannatanu pangakaarti sealt raha võtmiseks ja andis kaardi D. P. teadmata üle A. V.-le. Süüdistatavad otsustasid, et K. Ž. arvele tuleb kanda kogu raha. Raha, mille nad kahekesi D. P. pangakontolt välja võtsid, kulutasid nad ka koos ära.
8. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. V., kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks.
9. Tallinna Ringkonnakohtu
10. detsembri
11. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kohtukolleegium leidis, et kaks veerandtunnilise vaheajaga D. P. pangakontolt tehtud ülekannet on käsitatavad korduva (

§ 209lg 2 p 1), aga mitte ühe jätkuva kelmusena.

Jätkuva süüteo puhul peab toimepanija tahtlus enne eelmise osateo lõpuleviimist hõlmama ka järgmist osategu - sellisel juhul näivad need üksikteod objektiivsele kõrvaltvaatajale mitteiseseisvatena. Käesolevas asjas tuleneb süüdistatavate ütlustest, et tahtlus teise kelmuse toimepanemiseks tekkis mõlemal alles pärast esimese kelmuse lõpuleviimist. Ringkonnakohus ei soostunud apellandi väitega, et A. V. ei pannud kelmust toime grupis (

§ 209lg 2 p 3), sest K.

Ž. oli kuriteost osavõtja, mitte kaastäideviija. Kolleegium märkis, et ei ole nõutav, et täideviija realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu. Objektiivses mõttes panevad isikud süüteo toime ühiselt, kui nad valitsevad toimuvat funktsionaalselt tööjaotuslikus koostoimes. See tähendab, et igaüks (kaas)täideviijatest peab lisama tagajärje saabumisse teoühtsust hinnates olulise teopanuse, millest kokkuvõtvalt sõltub taotletava eesmärgi saavutamine. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine ühist teootsust. Käesolevas asjas tuvastatu kohaselt otsustasid süüdistatavad ühiselt, et raha D. P. arvelt tuleb kanda K. Ž. arvele. Koos läksid nad ka pangakontori juurde. Esimesena sisenes K. Ž. ning kuivõrd oli pühapäev, siis küsis ta tellerilt, kas on võimalik sooritada ülekannet tema arvele. Seejärel läks panka A. Volosenkov ning nagu süüdistatavad olid varem kokku leppinud, helistas K. Ž. A. V.-i telefonile, et tellerit isikusamasuse kontrollimisel segada. Koos kontrollisid süüdistatavad ka K. Ž. kontojääki sularahaautomaadist ja otsustasid seejärel ühiselt, et kogu raha tuleb kanda K. Ž. arvele. Ka kelmusega saadud raha kasutati koos. Mõlema süüdistatava osalus kuriteos täiendas teise tegevust selliselt, et tulemuseks oli ühtsest tahtest hõlmatud tegu kui ühtne tervik. Seega on maakohus andnud A. V.-i käitumisele õige juriidilise hinnangu. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 10. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. V.-i kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo, kes taotleb maakohtu ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega A. V. tunnistati süüdi

§ 209lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, ning uue otsuse tegemist, millega A.

V. tunnistataks süüdi

§ 209

lg 1 järgi ja kergendataks talle nii kelmuse kui ka kuritegude kogumi eest mõistetud karistust. Kassaator leiab, et A. V.-le süüks arvatud kahte 17-minutilise vaheajaga toime pandud kelmust tuleb käsitada ühe jätkuva kuriteona. Kaitsja ei nõustu, et süüdistatavatel tekkis tahtlus uue kuriteo toimepanemiseks alles pärast esimese teo lõpuleviimist. Jätkuva kuriteo toimepanemine eeldabki esimese osateo õnnestumist ja sellest tekkinud tahtlust sama objekti vastu samal kuritegelikul viisil tegutseda. Ringkonnakohtu seisukoht sisuliselt välistab jätkuva kuriteo kategooria kasutamise. Samuti leiab kaitsja, et käesoleval juhul ei saa rääkida kelmuse toimepanemisest isikute grupi poolt. K. Ž. ei olnud võimeline tegu valitsema ja tema osalus ei saanud avaldada kuriteo toimepanemisel mingisugust mõju. K. Ž. tegu on hinnatav kuriteole kaasaaitamisena. Eeltoodud põhjustel tuleks A. V.-le süüksarvatav kelmus kvalifitseerida

§ 209lg 1 järgi.

1. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Lumiste, et kasseeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonis esitatud väited ei anna alust vaidlustatud kohtuotsuste tühistamiseks.
3. Kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes tuvastasid kohtud asjaolu, et tahtlus kanda D. P. pangakontolt 153 000 krooni K. Ž. pangakontole tekkis süüdistatavatel alles siis, kui esimene 70 000 krooni suurune ülekanne oli õnnestunud. Seda, et kohtud oleksid kelmuste subjektiivsesse koosseisu kuuluvate asjaolude tuvastamisel rikkunud kriminaalmenetluse norme, Riigikohus ei täheldanud. Tuvastatud asjaolude kohaselt ei hõlmanud A. V.-i ja K. Ž.-i tahtlus enne esimese kelmuse toimepanemist pangatelleri teistkordset eksimusse viimist ja sel teel teise ülekande tegemist. Seetõttu ei ole
4. veebruaril 2006 toime pandud kelmused vaatamata nende välisele sarnasusele ja ajalisele lähedusele käsitatavad ühe jätkuva kelmuse episoodidena, vaid kahe iseseisva kuriteona (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a otsus asjas nr 3-1-1-4-04 RT III 2004, 10, 117, p 13.2). Järelikult on A. V.-le seoses kell 13.17 toime pandud kelmusega põhjendatult inkrimineeritud

§ 209lg 2 p-s 1 ette nähtud raskendav asjaolu.

14. Erinevalt kassaatorist nõustub kriminaalkolleegium ka maakohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et K. Ž. teopanus D. P. pangakontolt raha väljapetmisel on piisav lugemaks teda kelmuse kaastäideviijaks. Kohtud on tuvastanud, et K. Ž. oli toimepandud kelmuse initsiaator ja mängis ühise teoplaani realiseerimisel kaalukat rolli. Järelikult on A. V. õigesti süüdi tunnistatud kelmuste toimepanemises isikute grupis (

§ 209lg 2 p 3). 15. Õiguspraktika ühtlustamise eesmärgil märgib kriminaalkolleegium Kr

MS § 352 lg 6 alusel kassatsiooni piiridest väljudes, et mõistes A. Volosenkovile eraldi karistused nii kelmuse (

§ 209

lg 2 p-d 1 ja 3), dokumendi võltsimise (

§ 344

lg 1), võltsitud dokumendi kasutamise (

§ 345

lg 1) kui ka tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamise (

§ 349) eest, kohaldasid kohtud vääralt materiaalõigust.

Karistusseadustiku § 63 lg 1 sätestab, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Hinnates, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb esmajoones tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-9904 - RT III 2004, 28, 306, p 10.4 ja 13. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-1-08 - RT III 2008, 10, 72, p 5). 16. A. V.-le arvati süüks, et ta esitas 5. veebruaril 2006. a kella 13.00 ja 13.15 paiku K kaubanduskeskuse kontoris D. P. pangakonto kasutamise õiguse saamise eesmärgil pangatellerile D. P. nimele väljastatud ID-kaardi, esitledes ennast D. P.-na (

§ 349); võltsis maksekorraldustel D.

P. allkirja eesmärgiga saada D. P. pangakontolt raha (

§ 344

lg 1), esitas samal eesmärgil võltsitud maksekorraldused tellerile (

§ 345

lg 1) ja lõi pangatellerile vale ettekujutuse tegelikest asjaoludest, mille tagajärjel kandis teller raha D. P. pangakontolt K. Ž. pangakontole (

§ 209lg 2 p-d 1 ja 3).

Kriminaalkolleegium märgib, et mõlemal korral kujutas A. Volosenkovi poolt D. P. nimele väljastatud ID-kaardi esitamine, maksekorralduste võltsimine ja kasutamine ning pangatelleris varakäsutust tingiva eksimuse esilekutsumine endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Järelikult pani A. V. kahel korral toime ühe teo, mis vastab mitmele erinevale süüteokoosseisule. See tähendab, et A. V.-i realiseeritud erinevad süüteokoosseisud on omavahel ideaal-konkurentsis ja karistuse mõistmisel tulnuks kohtutel juhinduda

§ 63lg-st 1.

Tunnistades A. V.-i süüdi

§ 209

lg 2 p-de 1 ja 3, § 344 lg 1, § 345 lg 1 ning § 349 järgi, pidanuks kohtud mõistma A. V.-le karistuse üksnes

§ 209

lg 2 järgi, kuna tegemist on ideaalkogumi moodustanud kuriteokoosseisudest kõige raskemini sanktsioneerituga. 17. Punktides 15 ja 16 märgituga analoogilistel põhjustel tuleb ka K. Ž.-le mõista

§ 349

- § 22 lg 3 ja

§ 209lg 2 pde 1 ja 3 järgi üks karistus viimatinimetatud sätte järgi.

K. Ž. pani aga lisaks nendele kuritegudele toime ka

§ 199

lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritavad kuriteod, mis moodustavad teiste kuritegudega reaalkogumi. Karistusseadustiku § 64 lg 1 järgi mõisteti K. Ž.-le liitkaristus kergemate üksikkaristuste raskeima karistusega kaetuks lugemise teel. Seetõttu tuleb talle

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristus muutmata jätta.

1. Kohtupraktika suunamiseks juhib kriminaalkolleegium tähelepanu veale, mille maakohus tegi A. V.-i karistusaja alguse määratlemisel. Nimelt märkis maakohus otsuse resolutiivosas, et karistusaja algust tuleb lugeda alates kohtuotsuse jõustumisest. Maakohtu selline otsustus on vastuolus KrMS § 414 lg-s 2 sätestatuga. Juhul, kui süüdimõistetut ei ole võetud kohtumenetluse ajaks vahi alla, loetakse vangistuse kandmise alguseks süüdimõistetu vanglasse saabumise aeg.
2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
3. septembri
4. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu
5. detsembri
6. a otsuse osaliselt ja teeb uue kohtuotsuse, raskendamata süüdimõistetute olukorda. A. V.-i kaitsja kassatsiooni jätab kolleegium rahuldamata. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi