RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-19-08 Otsuse kuupäev 7. mai 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kohtu

vastavate sätetega. Jälitustoimingu protokollis (I kd, tlk 129-131) sisalduv viide õiguslikule alusele ei vasta toimunu tegelikule sisule. Rikutud on ka KrMS § 110 ja 113 sätteid.

§-st 111 tuleneb, et mistahes seaduserikkumine jälitustegevusega teavet kogudes välistab selle teabe tõendina kasutatavuse. Seega ei saa O. P. süüasja otsustamisel tugineda jälitusprotokollile. Tõendeid, mis kinnitaks usaldusväärselt O. P. süüd M. A. kuriteole kihutamises ja sellele kaasaaitamises ei ole kogutud ega kohtule esitatud. 7. Viru Ringkonnaprokuratuuri prokurör Anu Toluk leiab kassatsioonivastuses, et M. A. ja O. P. süüdi tunnistamisel on kohtud juhindunud kriminaalmenetluse normidest ja kohaldanud õigesti materiaalõigust. Kohtuotsused on põhjendatud ja nende tühistamiseks alust ei ole. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8.

§ 14

sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, mis tähendab seda, et kohus otsustab isiku süüküsimuse tõendite põhjal, mida kaitsja või süüdistaja on kohtule esitanud ja mida kohus on vahetult uurinud. Riigikohus on korduvalt selgitanud KrMS § 289, § 291 ja § 293 lg 1 tähendust tunnistaja ja süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste arvestamisel tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimisel ja nimetatud ütluste tähendust tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel ristküsitluses. Kriminaalkolleegium on märkinud sedagi, et kohtuotsuses on keelatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-67-06 - RT III 2006, 33, 281; 3-11-86-06 - RT III 2006, 36, 305; 3-1-1-105-06 - RT III 2007, 9, 72; 3-1-1-113-06 - RT III 2007, 12, 90; 3-1-1-3-07 - RT III 2007, 15, 115). 9.

§ 155

lg 2 p 8 kohaselt tuleb kohtuistungil tehtud taotlused ja nende lahendused kanda kohtuistungi protokolli. Kriminaalkolleegium on seda sätet konkretiseerides märkinud, et täitmaks KrMS § 289, § 291 ja § 293 lg 1 nõudeid, on kohtuistungi protokollis vajalik muuhulgas märkida, kelle taotlusel ja millisel alusel ning kui suures ulatuses toimus tunnistaja, kannatanu või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-124-05 - RT III 2006, 1, 4; 3-1-1-67-06 - RT III 2006, 33, 281; 3-1-189-06 - RT III 2006, 38, 322; 3-1-1-123-06 - RT III 2007, 15, 117; 3-1-1-125-06 - RT III 2007, 11, 85). Nimetatud nõuete täitmine võimaldab kohtumenetluse pooltel aru saada, milline on kohtus vahetult ja suuliselt uuritud tõendite kogum, millel põhineb süüdi- või õigeksmõistev kohtuotsus. Käesolevas kriminaalasjas on kohtud seda nõuet rikkunud.

1. Tõendite kohtuliku uurimise kõrval ristküsitluses on kaitsjal ja süüdistajal õigus esitada kohtule uurimiseks ka uurimistoimingu protokolle ja kriminaaltoimiku muid dokumente. Nende tõendite uurimine saab toimuda vaid läbi nende avaldamise. Seejuures tuleb järgida KrMS §-s 296 sätestatud nõudeid. Uurimistoimingu protokolli või muu dokumendi osaline või täielik avaldamine on võimalik vaid juhul, kui seda taotleb kohtumenetluse pool (KrMS § 296 lg 1) ja kui kohus leiab, et uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi võib avaldada ja seda on võimalik tõendina kasutada, ning kui kohus määrab selle avaldamise (KrMS § 296 lg 3). Viimatinimetatud määrus peab tulenevalt KrMS § 145 lg 1 p-st 2 olema kantud kohtuistungi protokolli (Riigikohtu kriminaalkolleegium otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-123-06 - RT III 2007, 15, 117). Käesolevas kriminaalasjas on ka need nõuded täitmata.
2. Maakohtu kohtuistungi protokollist (I kd, tlk 209) nähtub, et kohus avaldas poolte taotluseta ja avaldamise alust märkimata M. A. kahtlustatavana antud ütlused (I kd, tlk 21-22), mida hiljem on käsitatud olulise tõendina nii tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimisel, kui ka kriminaalasja tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel. Samuti on maakohus omal initsiatiivil avaldanud (I kd, tlk 210) vastastamisprotokolli (I kd, tlk 100-103), mis hiljem on samuti võetud aluseks M. A. kui tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimisel. Kohtuistungi protokollile esitatud adekvaatsuse nõudega ei ole kooskõlas olukord, kui protokolli märgitakse: "Kohus avaldab lehekülje 102 -- ". Selline kirjapilt annab tunnistust sellest, et kohus on avaldanud rohkem kui ühe lehekülje toimikust, kuid täpne avaldatud lehekülgede arv on protokollis märkimata (I kd, tlk 214 ja 215). Samasugune viga kordub kohtuistungi protokollis leheküljel 220 tunnistaja A. R.-i ristküsitlemisel. Kohtuistungi protokollis (I kd, tlk 232) ei ole kirjas ka seda, kes, mis alusel ja millises ulatuses taotles jälitusprotokolli (I kd, tlk 129-131) ja CD lindistuste avaldamist (I kd, tlk 232). Ringkonnakohtu otsuse punktis 18.2 käsitletud kirjalike materjalide (II kd, tlk 77-78 ja 102-104) vahetut kohtulikku uurimist ringkonnakohtu istungil kohtuistungi protokoll ei kajasta. Rikkumistest hoolimata on kohtud lugenud need tõendid lubatuks ja arvestanud nendega süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Kriminaalkolleegium leiab, et tuginedes otsuse tegemisel tõenditele, mille avaldamisel ei ole järgitud KrMS §-de 289, § 293 ja 296 lg-te 1 ja 3 nõudeid, on rikutud kohtuotsuse tegemisel oluliselt kriminaalmenetluse õigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Need rikkumised võisid kaasa tuua ebaseadusliku kohtulahendi ja on seetõttu maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks.
3. Tunnistaja A. R.-i osas märgib kriminaalkolleegium järgmist. Arvestades, et käesolevas asjas oli A. R. esialgselt kahtlustatav, tuleb asja uuel arutamisel esmalt otsustada tema tunnistajana antud ütluste lubatavus, võttes arvesse KrMS § 66 lg-s 2 sätestatud keeldu. Alles seejärel on võimalik hinnata tema ütluste usaldusväärsust ja tõenduslikku tähendust kriminaalasjas tähtsust omavate faktiliste asjaolude kohta, arvestades KrMK § 68 lg-s 5 ettenähtud piirangut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr. 3-1-1-113-06, p-d 19 ja 20 - RT III 2007, 12, 90). 13.

§ 110

lg 1 kohaselt on jälitustoiminguga lubatud tõendeid koguda, kui kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust. O. P.-t süüdistati KarS § 203 järgi tahtlikus kuriteos, mille eest on ette nähtud kuni viieaastane vangistus ja mis on KarS § 4 lg 3 kohaselt teise astme kuritegu. Kõnesolevas kriminaalasjas on nimetatud tingimused täidetud, sest lähtuda tuleb vastavas sanktsioonis ettenähtud rangeimast karistusmäärast.

1. Kriminaalkolleegium ei nõustu O. P. kaitsja seisukohaga, et O. P.-t süüstavad jälitustoiminguga saadud tõendid on KrMS § 111 alusel lubamatud. Jälitusprotokolli esimeses punktis on sõnaselgelt kirjas, et tegemist on pealtkuulamise teostamisega Rakvere Arestimajas. Seda kinnitab ka dokumendi sisu. Protokolli koostaja ekslik viide § 118 asemel KrMS §-le 117 ei ole sisuline viga ning ei ole käsitatav menetlusnormi sellise rikkumisena, mis välistaks nimetatud tõendi lubatavuse KrMS § 111 alusel. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et ringkonnakohtus uuriti vahetult esialgseid terviklikke lindistusi nr 13 ja 14 ja võrreldi neis sisalduvat teavet nii kriminaalasjale lisatud CD-l oleva lindistusega kui ka jälitusprotokolli kantud teabega. Ringkonnakohus on nimetatud tõendite lubatavust kontrollinud, neid omavahel võrrelnud ja lõpliku hinnangu andnud. Kriminaalkolleegium leiab, et kriminaalasja materjalid ei kinnita kassaatori väidet KrMS § 113 võimaliku rikkumise kohta. Salajasel pealtkuulamisel saadud teabe tõendiks vormistamisel ei ole KrMS § 118 lg 2 nõudeid rikutud.
2. Tulenevalt asjaolust, et kohtuotsused tühistatakse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, ei ole kriminaalkolleegiumil võimalik hinnata kassatsioonide väiteid materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta.
3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja KrMS § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu
4. juuli
5. a kohtuotsuse ja Viru Ringkonnakohtu
6. jaanuari
7. a kohtuotsuse M. A. ja O. P. osas ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Maakohtule. Kriminaalkolleegium rahuldab kassatsioonid osaliselt. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar